Esmaspäev, detsember 31, 2012

Uutmoodi rongid

Olime täna sõitnud autoga Tartust Paidesse. Nüüd kuulsime uudistest, et sellel maanteel oli avarii juhtunud. Meie polnud midagi näinud. Olime Peedul vanaema suvilas. Hakkasime minema rongi peale, et Tartusse sõita. Ähvardas tulla äike. Jaamas küsiti kelleltki, kas tema on Kristin. Mulle tuli meelde, et minu klassiõel Kristinil on Peedul suvila. Aga see, kellelt küsiti, vastas küll, et see on tema nimi, aga sellise häälega, et tegemist pidi kindlasti olema teise Kristiniga. Näo järgi poleks kindel olnud. Kuulsin Varblase häält. Mõtlesin, et Varblase tunnen hääle järgi eksimatult ära. Vaatasin ringi, kus ta on. Lõpuks nägingi teda, kuigi nägu oli natuke võõraks muutunud. Ta oli oma sõpradele suur autoriteet. Rong tuli. Sõites hüppas ta vahepeal õhku, nagu oleks rongijuht purjus. Sellisesse rongi siseneda tundus ohtlik. Aga õhku hüppas ta sellepärast, et nüüd ei sõitnud rongid enam mööda rööpaid, vaid oli kasutusele võetud kiirrongid, mille rattad liikusid rööbaste sisekülgedel. Vaatasime isaga, millisest uksest siseneda. Aga me ei jõudnudki siseneda, enne pani rong uksed kinni ja hakkas sõitma. Püüdsime kätega vehkida, et ta uuesti uksed avaks. Rong ei sõitnud edasi, vaid tagasi. Arvasime, et ta sõidab jaamahoone ette, et meid õiges kohas peale lasta. Aga ta ei peatunud enam, vaid sõitis Elvasse tagasi. Võibolla see ei olnudki Tartu rong, vaid Elva-Peedu ekspress. Sellepärast ta meid ei olnudki oodanud. Tartu poolt tuli teine rong.

*
Väljas algas orkaan. Ma polnud seni vist ükski kord orkaani ajal majast väljas olnud, aga orkaane oli viimasel ajal sageli. Ütlesin, et minu esimese 15 eluaasta jooksul oli ainult üks orkaan. Vend küsis, kuidas kliima soojenemine orkaane põhjustab. Vastasin, et soojenemise tõttu osakesed paisuvad ja see suurendab rõhku, nad tahavad suure rõhu käest pääseda ja hakkavad kiiremini liikuma. Tegelikult ei ole see kindel, sest protsessid mõjutavad üksteist ja on seetõttu keerulisemad.

*
Olin teinud jalutuskäike mööda erinevaid marsruute. Ühte mööda ma polnud enam teinud ja ei mäletanudki täpselt, milline see oli. Tahtsin minna raamatupoodi, et osta puuduvat eelviimast ajakirja numbrit ja isa soovitud raamatut. Kõndisin linna serva suunas. Märkasin, et olin tulnud tänavale pidžaamaga. Sellega ei tahtnud ma ennast näidata. Aga nüüd ei jäänud muud üle, kui kõndimist jätkata.

*
Olime rahvast täis majas. Uksest tundus sisse tulevat Madis. Ütlesin talle tere. Pärast seisime teise ukse juures. Tundus mööduvat Madis. Aga ma polnud selles kindel ja ei öelnud midagi. Tema taga tuli mees, kes oli rohkem Madise moodi. Teda teretasin. Siis hakkasin naerma ja rääkisin vennale, kuidas olin Madisele hajameelsusest kaks korda tere öelnud. Läksime kinosaali. Istusin rea otsale. Mitte kõige tagumise, vaid tagant kolmanda rea. Olin kuulnud, et kes sellisesse kohta istub, see valib diktaatoripositsiooni. Mõtlesin, et on loogiline, et diktaator istub ka sellisesse kohta, kui tal on närvid haiged, aga mina pole diktaator. Selgus, et sellest kohast, kus ma istun, möödus saali eest tulevate loomade rivi. Ma ei tahtnud, et nad minust lähedalt mööduksid. Aga käänasin istet ja vaatasin neid. Iste vist katki ei läinud.

Pühapäev, detsember 30, 2012

Täielik ülevaade indiaanlastest

Miloslav Stingl. "Indiaanlased ilma tomahookideta". Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar. Tallinn 1981. (Originaal 1963.) 448 lk.

See on kõige parem raamat indiaanlastest, mida ma olen lugenud. Varem loetud või lehitsetud on keskendunud kitsamatele teemadele, aga alles nüüd sain indiaanlaste kohta täieliku ülevaate, nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Autor jagab Ameerika põliselanikud indiaanlasteks ja eskimoteks. Eskimod jätab ta küll välja, aga kirjutab kõigist indiaanlastest, alustades nende Ameerikasse saabumisest ja lõpetades tulevikuennustustega.

Ma ei saanud aru, miks on raamatul selline pealkiri. Seda enam, et vaatamata pealkirjas antud lubadusele on selles juttu ka tomahookidest. Pealkiri oli eksitav, nagu räägitaks ainult mingist kitsamast indiaanlaste rühmast või ajast, kuigi asi on vastupidi. Kui oleks selgem pealkiri, oleksin võibolla lugemiseni jõudnud varem.

Lugesin seda raamatut alles pärast seda, kui olin lõpetanud sama autori ja tõlkijaga "Indiaani püramiidide saladused", mis rääkis maiadest. Nüüd loetud raamat on ilmunud eesti keeles hiljem, aga tšehhi keeles varem. Mõningane miinus on selle ilmumine kommunistliku korra ajal. Raamatus on segamini kolm erinevat poliitilist hoiakut: 1) indiaanlastele kaasa tundmine, 2) tšehhide tegevusele suurendatud tähelepanu pööramine, 3) kommunismi propaganda. Viimast poleks autor tõenäoliselt paremal ajal kirjutades teinud. Aga tšehhi rahvuslik hoiak on eestlaste omale küllaltki sarnane, sest kumbki rahvas pole Ameerikat koloniseerinud, vaid on ise elanud suuremate rahvaste võimu all, Ida ja Lääne piiril.

Raamatust saab teada, et mitte ainult valged ei avastanud Ameerikat hilja, vaid ka indiaanlased pole seal kõige kauem elanud. Nad saabusid Aasiast Alaska kaudu 30 000 aastat tagasi. Põhja-Ameerika preeriaalad, mille kohta on palju filme, olid valgete saabumisel veel asustamata ja sinna said indiaanlased elama asuda alles tänu eurooplastelt saadud hobusele. "Indiaani püramiidide saladustest" võis lugeda, et maiadel polnud üldse veoloomi, aga nüüd loetu räägib ka indiaanlaste koduloomadest, Lõuna-Ameerikas kasutasid nad veoloomadena laamasid.

Autor ütleb, et kõige tuntumad on Põhja-Ameerika indiaanlased ja paljudel on ettekujutus, et nad on kõik sellised. Tegelikult saab indiaanlased jagada nelja suuremasse rühma:

1) Põhja-Ameerika indiaanlased, kes olid eurooplaste saabumisel vähe arenenud, kuigi ka nende hulgas oli piltkirja kasutajaid. Selle rühma arvukus on kõige väiksem ja pärast Ameerika avastamist on nende osakaal kõigi indiaanlaste hulgas veelgi vähenenud. Nad on ainsad indiaanlased, kes elavad reservaatides. Halvem on nende olukord Ameerika Ühendriikides, seevastu Kanada omad on kõige rikkamad indiaanlased.

2) Mesoameerika indiaanlased, kellel olid kõige arenenumad kõrgkultuurid, kellel oli palju kirjandust. Mesoameerika oleks otsetõlkes Kesk-Ameerika, aga need kaks mõistet siiski ei kattu, vaid ühte mõistet kasutatakse indiaanlastest ja teist tänapäeva olukorrast rääkides.

3) Lõuna-Ameerika lääneosa samuti suhteliselt arenenud kultuurid. Raamatu ilmumise ajaks ei olnud tõestatud, et seal oleks kirja tuntud, väljaarvatud inkade nöörkiri. Viimast autor siiski kirjaks ei liigita, kuna seda kasutati arvude, mitte sõnade ülesmärkimiseks.

4) Lõuna-Ameerika idaosa metsikud rahvad. Nii raamat kui ka hiljutine Vikerraadio saatesari uuemate andmetega kinnitasid, et selle rühma arvukus on palju väiksem kui eelmisel. Vikerraadios oli pikk saatesari Lõuna-Ameerikast, mis hiljuti lõppes. Kuulsin sellest mõningaid katkendeid ja need pigem kinnitasid loetud raamatut kui läksid sellega vastuollu.

Neljaks kõige tähtsamaks indiaanirahvaks nimetas raamatu autor maiasid (selles raamatus maajad), asteeke, inkasid ja ühte vähem tuntud Kolumbia rahvast, mille täpne nimi ei jäänud mulle meelde. Kõige arenenumad olid maiad, aga nende kirjanduse valged suuremalt jaolt hävitasid ja nad on rohkem tuntud arhitektuuri poolest. Asteekide kirjandust on rohkem säilinud. Asteegid olid küll vähem arenenud, kuid kohati siiski ületasid maiasid. "Indiaani püramiidide saladustes" oli juttu sellest, et maiade meditsiin oli hoolimata inimeste lahkamisest maha jäänud, aga nüüd loetud raamat ütleb, et asteekide oma samal põhjusel jõudis tulemusteni, kuhu eurooplased ei jõudnud. Inkade riiki nimetab Tarmo Kulmar oma raamatus totalitaarseks. Stingl küsib, kas see sarnaneb kommunistlike riikidega. Aga sellist järeldust ta ei julge teha, kuna inkade riigi lihtrahva olukord oli vilets. Kolumbia indiaanlased paistsid silma sellega, et neil oli kõige rohkem kulda.

Eesti Vabariigis on vähemalt juriidilises mõttes suuremad õigused nendel, kes on siin kauem elanud. Ameerikas on see vastupidi olnud. Seal on küll mõne riigi elanikkonnas indiaanlased absoluutses enamuses, kuid kõige kõrgemal ühiskondlikul positsioonil igalpool valged, kõige madalamal indiaanlased, ja mestiitsid nende vahepeal. Koloniaalajal olid lisaks Hispaanias sündinud valged tähtsamad kui Ameerikas sündinud.

Indiaanlaste teema hakkas mind tänavu huvitama seoses orjapidamise küsimusega. Raamatu "Mustad lastid" alguses öeldakse, et neegreid hakati Ameerikasse vedama seoses sellega, et indiaanlased orjadeks ei sobinud. Stingl kirjutab sellest, et indiaanlased ise pidasid orje juba enne valgete tulekut. Ja et kuigi Hispaania kuningas keelas indiaanlaste orjadeks muutmise, tehti seda teise nimetuse all ikkagi. Portugallased kasutasid rohkem neegrite, aga hispaanlased indiaanlaste tööjõudu.

Mitme raamatuga seoses olen nimetanud, et indiaanlasi suri Euroopa haigustesse rohkem kui tapmise läbi. Stingl haigustest väga põhjalikult ei kirjuta, aga toob välja, et vahel olid ka epideemiad sihiliku nakatamise tagajärg. Arvan siiski, et mõte nakatamisest tuli valgetele alles pärast seda, kui nähti, et indiaanlased on nendele haigustele vastuvõtlikumad. Kaugemas ajaloos vist ei teatud üldse täpselt, kuidas haigused levivad. Baktereid ja viiruseid ei oldud veel mikroskoobiga nähtud ja arvati, et haigusi põhjustavad miasmid.

Raamatu lõpupoole ütleb autor, et indiaanlasi on Ameerikas rohkem kui Kolumbuse sinna jõudmise ajal. Seejuures kasvab reservaatide elanike arv kiiremini kui valgete oma. See on järjekordselt kooskõlas minu arusaamaga, et eestlaste iive on negatiivne pigem rikkuse kui vaesuse pärast.

Loodusleheküljed

Lugesin ajalehest looduse lehekülgi. Varem olid need ilmunud proosalausetega, aga alates tänasest numbrist oli jutt murtud luuleridadeks. Seal oli neli tulpa, millest igaüks oli erineva linnuliigi lõunamaale rändamise kohta. Üleval oli foto linnuparvest ja all jutt. Esimeses tulbas olid pardid, järgnesid haned, kured ja luiged. Hanede kohta oli kirjutatud, millise nurga all parve liikmed üksteise suhtes lendavad. Autor kirjutas enda kohta, et ta liigub lugude kirjutamiseks pidevalt paigast paika, kasutades selleks hääletamist, sest muidu ei jätkuks raha. Ta liikus põhiliselt mere ääres, kus oli rohkem loodust. Mõtlesin, et tema on õppinud lapsepõlvest saadik looduses liikuma, aga kui mina praegu seda tegema hakkaksin, võiksin ma laukasse vajuda.

*
Mulle oli jälle antud ülesanne korraldada klassikokkutulek. Saatsin klassikaaslastele kirju. Seejärel kirjutasin kultuurilisti. Pärast vaatasin, et listi liikmete arv on kasvanud. Enne minu kirja oli liikmeid 78, aga pärast 83. Ja mõni hetk hiljem juba 88. Teadsin ka varasemast, et kui ma mingisse listi kirjutamist alustan, hakkab selle liikmete arv kasvama. Aga kui kirjutan liiga kaua, hakkab ta hiljem jälle kahanema. Vaatasin postkasti. Klassikaaslastest oli Kati minu kirjale vastanud. Kohe tuli talt ka uus kiri, ilma et mina oleks vahepeal kirjutanud. Teises kirjas ütles ta ainult: "Tänan!" Postkasti kontaktide hulka olid ilmunud uued tundmatud nimed. Need olid vist klassivendade varjunimed, kellele ma enne olin kirjutanud.

Aastalõpu võistluspaus

Eelmine nädal ma maleklubis ei käinud, sest üle-eelmine nädal võistlesin kahel turniiril. See nädal ei käinud sellepärast, et tööpäevi oli niigi alla poole nädalast. Pealegi alustasin just uue tööga ja tahtsin sellesse sisse elada. Treeninud olen veerand tundi päevas. Ühel päeval harjutasin algseisu, kus vahetasin ära ratsude ja odade asukohad, teisel päeval ratsude ja vankrite.

Laupäev, detsember 29, 2012

Öö juba hiilib tuppa

Öö juba hiilib tuppa
palavad pole nüüd toad
väljas on soojusest libe
kukkumine on kibe
terveks jäin, maitsesid road
oma koduses köögis
sageli maitsvad on söögid
maailma rahvaarv kasvab
toitki võib lõppeda nii
unede maale mind vii
öö, kes sa hiilid tuppa
sest et voodi on siin

Esimesed katsetused

Kõndisin maja kõrval peenardel. Ülikool pidi tegema uurimistööd, mis taimed seal kasvavad, aga oli sellega hilja alustanud. Hakkasime autot kodu poole lükkama. Selleks tuli ta saada rööbastele, mis koosnesid laudseinast. Võibolla ma lükkasin liiga nõrgalt. Nurkades tuli autot pöörata. Minu ees oli üks maleseis. Teised naersid ja ütlesid, et ma olen pime, sest ma ei saanud kohe aru, mis on õige käik.

*
Oli magamamineku kellaaeg. Vend ütles, et ta paneb nüüd laualambi kustu. Läksin teise ruumi. Seal oli teine vend, kes hakkas mind torkima. Mina torkisin teda alati ainult enesekaitseks, aga tema oli valmis esimesena alustama.

*
Ema tõi keldrist minu vanu pabereid üles. Need olid suured lahtised lehed, kuhu olin kirjutanud mõtteid erinevatel teemadel. Praegu kirjutasin mõtteid kaustikusse ja oskasin seda hästi teha, aga nendel lahtistel lehtedel olid alles minu esimesed katsetused. Ma polnud teadnud, kuhu need paberid olid jäänud. Nüüd selgus, et ema oli need vahepeal keldrisse viinud. Kuigi tegemist oli algeliste katsetustega, oli ema meelest siiski lõbus neid lugeda. Mõtlesin arstile rääkida, et mul on vedanud, sest ma räägin ja kirjutan segaselt ja kõik mõtlevad, et ma teen nalja. Ema ütles, et ma pean täna habeme maha ajama. Ta lisas, et see on hea, et mul on habe. Uksest tuli sisse Toomas, kes sai aru, et tema peab habet ajama. Ta oli alles kooliõpilane ja ei olnud seda veel kunagi teinud.

*
Vaatasime olümpiamänge. Näidati korvpalli. Mängisid Ameerika Ühendriigid ja üks teine riik. Algul läks mäng tasavägiselt, siis jäid ameeriklased taha. Nad ei saanud enam ühtegi korvi sisse. Seda veel olümpiamängudel, kus nad oleksid pidanud olema kõigist tugevamad. Üks ameeriklane hakkas vastase käest palli lahti kangutama. Arvasin, et ta saab vea. Aga kohtunik ei vilistanud. Ameeriklane kangutas ja kangutas. Klaus ütles, et kõike pole reeglites kirjas, sest see ei ole ette teada, milline mäng tuleb. Ameerika jäi taha 50:176. Otse enne lõpuvilet said nad veel ühe kolmepunktiviske sisse, mis tegi vaatajatele nalja. Tulemus oli 53:176. 176 oli kõige suurem punktide arv, mida ma ühes mängus olin näinud.

*
Pille ütles, et tuleks juba sügis ja läheks juba lapsed lasteaeda. Ta ei tahtnud neid kogu aeg hoida. Mõtlesin, et mina ei saa endale lapsi lubada, sest ma tunneksin nende pärast liiga palju hirmu. Kuigi kui nendega kogu aeg koos oleks, siis võibolla läheks hirm üle. Kui nad saltot tahaksid hüpata, siis ütleksin, et enne ei või, kui neile on seda õpetaja õpetanud.

Reede, detsember 28, 2012

Kuuldud unenägu

Isa ütles, et ma tema unenäo ka kirja paneks. Kui küsisin, kas blogisse, siis ta ei vastanud, aga igal juhul ei keelanud. Mul ei jäänud ta jutt päris täpselt meelde, aga umbes oli see selline:

Oli Nõukogude aeg. Isa oli 21. juuni tänaval. Seal toimus vist selle sarnane sündmus, mille järgi tänav oli nime saanud. Isa juurde tuli üks naine, kes ütles, et isa meelsus selle sündmuse suhtes ei ole õige. Selle eest oli ette nähtud karistus. Isa pidi sellele naisele järgnema. Kui ta seda tegi, ajas naine tal karistusena pea kiilaks, aga natuke teisiti kui enne vanaisa matuseid, pähe jäid triibud.

Uhkus eesnime ja sünnikuupäeva üle

Kristel kirjutas, et ühele kloostrile maksti kolm kopikat. Talle ei vastatud. Mina kirjutasin selle ajaloo gruppi edasi. Seal olid teistsuguste huvidega inimesed ja vastused hakkasid tulema. Üks vastas, et kui ma tahan öelda, et kloostrile maksti kolm kopikat, siis see sai juhtuda keskajal, kui rahal oli teine väärtus. Ta ei saanud aru, et mina ei taha seda öelda, vaid Kristel.

*
Lapsed olid mõned malenupud ära kaotanud, aga mängimiseks vajalikud olid alles. Mul oli kodus palju malekelli. Olin kuulnud, kui klubis mõni mängija ütles, et ta toob kodust kelli. Sain ise sama teha.

*
Mõtlesin, et mina ei viitsi Kristelile üle kolme lause päevas kirjutada, las ta kirjutab parem ise. Varem olin kirjutanud ka ühte lisagruppi, kus kirjutatuga koos võis lausete arv suurem tulla. Võisin seda uuesti teha. Vaatasin koomiksiraamatut. Piltidel võis olla teistsugune tähendus kui esimesel hetkel tundus. Lugesin "Loomingut". Hüüdsin, et ma märkasin seal oma nime. Kui lähemalt vaatasin, siis oli eesnimi küll minu oma ja ka perekonnanime esimene silp, aga perekonnanime lõpp oli siiski minu omast erinev. Vennal oli käes kaheköiteline eesti-läti sõnaraamat. Ema ütles, et selle viskame ära. Ta ei tahtnud, et kodus oleks liiga palju raamatuid. Mina ei olnud äraviskamisega nõus, sest alles jääv üheköiteline eesti-läti sõnaraamat oleks olnud liiga õhuke. Arvasin, et kui isa koju toodavad raamatud jäävad alles, siis võib muid ka jätta. Lõin emale küüned kätte, et raamat tema käest kätte saada. Olime Paide aias. Olin uhke, et minu eesnimi on Simo ja et ma olen sündinud 1. mail. Teised olid ka mind alati selle eest kiitnud. Kuigi teoreetiliselt oleks nad võinud ka mind haletseda, sest mul oli krooniline haigus. Aga ilmselt said nad hääle järgi aru, et ma olen oma eesnime ja sünnikuupäeva üle uhke, seetõttu arvasid, et ka nemad peavad selle eest kiitma. Hakkasin lendama. Lendasin maapinnast hästi natuke kõrgemal. Mul oli lendamisanne, mida teistel ei olnud. Lendasin ringi ümber maja. Seejärel hakkasin lendama ringi ümber lillepeenra. Aga seda ma ei jõudnud lõpetada, enne läksid jalad maha.

*
Maleblogis oli tehtud muudatusi. Sellel olid uued tegijad ja nad olid sisse seadnud korra, et uudiste lugemist näidati videokaameraga. Aga pilt ei olnud eriti kvaliteetne. Minu meelest kui kvaliteetset pilti ei saanud, oleks parem olnud uudiseid näidata paigal seisvate tähtedega. Viide minu blogile oli kustutatud. Maleliidu koduleheküljel oli see alles, aga sealtkaudu tuli vähem külastajaid. Kui ma oma blogi loendurit vaatasin, oli täna kaks inimest siiski malerubriiki vaadanud. Viimasel maleturniiril olin kuulnud enda kohta halvustavaid märkusi. Ilmselt olid maleblogi uued tegijad neid märkusi uskuma jäänud ja sellepärast viite kustutanud. Või olid nad minusse alati halvemini suhtunud kui vanad tegijad või kustutasid viite lihtsalt tähelepanematusest. Aga oma blogis kirjutamise osas ei kavatsenud ma mingeid muudatusi teha. Kuigi kunagi olin seal malest põhjalikumalt kirjutama hakanud just sellepärast, et viide minu blogile oli lisatud maleblogisse.

*
Olime Paides peol. Mulle näidati, et seal on üks poiss, kes kardab inimesi veel rohkem kui mina, seetõttu istub ta televiisori taga, et keegi teda ei näeks. Televiisor oli vist spetsiaalselt selleks teist pidi pandud, et teda varjata.

*
Oli välja valitud maailma kõige ilusam laps. Tema ema oli selle üle uhke ja õpetas teda. Ema ise oli ilusam. Vaatasin kolme filmi. Üks neist oli minu jaoks maailma parim film. Mitte küll kõigist filmidest, vaid täiskasvanute omadest. Isegi selles filmis näidatav maailma ilusaim naine oli dekolteega, kuigi mitte sügavaga. Läksin suurele maleturniirile. Seal kohtusin ühe mehega, kellele olin müünud foto. Ta oli eelmisel turniiril raha ette maksnud ja sel turniiril olin talle pildi ära toonud. Täna tahtsin talt küsida, ega ta kahe eksemplari eest ei maksnud, sel juhul ma tooks teise juurde.

*
Kuulasin õhtul raadiot. Seal räägiti liivlaste saatusest. Öeldi, et ühes Kuramaa piirkonnas on liivlasi veel nii palju, et ei saa öelda, et nad oleks välja surnud. Liivlastele oli saatuslikuks saanud, kui Teises maailmasõjas tulid nende vahele tankid. Tankid olid neid lahutanud Volga jõest. Öeldi, et kuulaja mõelgu ise, mis on nii tähtsast jõest lahutamise tagajärg. Panin teise raadioaparaadi ka mängima. Kaks aparaati olid erinevatel jaamadel. Nüüd mina olingi see, kes kuulab kahte raadiojaama korraga.

Neljapäev, detsember 27, 2012

Jõuluguašš



Joosepile kingiti jõuludeks guaššvärvid. Tõnis avaldas juba natuke enne kinkide jagamist soovi maalima hakata ja nad tegid seda seekord Klausiga kolmekesi vesivärvide asemel guaššidega. Klaus pani lauale mänguloomi ja soovitas maalida samasuguse kujuga objekte. Minu osa piirdus seekord paberi, pintslite, vee ja istekohtade andmisega ning Klausi appi kutsumisega.

Reklaamrattad

Taevas lendas Venemaa sõjalennukite rivi. Üks tulistati alla. Ütlesin, et Venemaa ise tulistas, et oleks põhjus sõda alustada. Venemaa teatas, et vallutab Läti varem või hiljem. Ütlesin, et kui Venemaa peaks Läti vastu sõda alustama, siis hakkab Ukraina ka sõdima ja see on Venemaa lõpp. Läti valitsus saatis Hiinale kirja, et kui Venemaa Lätit ründab, alustaks Hiina tuumasõda. Mina oleks kirjutanud selle asemel, et tuumasõda ei alustataks. Ameerika asemel kirjutati Hiinale arvatavasti sellepärast, et Ameerika oli demokraatlik riik ja ei oleks tuumasõda alustanud. Läti rahvale ei pruukinud valitsuse kiri meeldida ja võis tulla skandaal. Kirjutasin kuningale, et küll on hea, et tema on kuningas ja mina ei pea kõige eest vastutama. Maa saatuse eest vastutab kuningas.

*
Tõnul oli olnud eile ühel tänaval pidu. Nüüd ta tuli külla ja teatas, et täna õhtul see pidu seal jätkub. Tõnu oli pannud selga särgi, mis reklaamis peo toimumiskohta ja kellaaega. Samuti oli tal reklaam jalgratta toru peal. Kui mina oleks rattaga sõitma läinud, oleks minu ratta peal samasugune reklaam olnud. Aga ma ei olnud kindel, et ma lähen. Kartsin, et kui ma reklaamiga ringi sõidan, siis inimesed tulevadki vastaval kellaajal sinna tänavale vaatama, mis seal toimub.

Kolmapäev, detsember 26, 2012

Jõulurada

Täna oli vist selle talve kümnes suusatamine ja sel juhul aasta kahekümnes. Pikendasid esimest korda detsembri jooksul distantsi - umbes 60 protsenti. Ma pole kindel, et jõudu oleks juurde tulnud, aga täna oli rada libedam. Sest eile oli detsembri esimene suurem sula ja tänaseks oli sulamisvesi uuesti jäätunud. Teisi suusatajaid nägin rohkem kui eelmistel kordadel. Eriti oli uisustiilis sõitjaid juurde tulnud, keda eelmistel kordadel eriti ei kohanud. Selle tulemusel, et sõitsin natuke pikemalt, hõõrusin esimest korda sel talvel peo katki. Võibolla aitas kaasa ka see, et ilm oli soem ja panin õhemad kindad. Aga see polnud esimene kord, kui ma õhukeste kinnastega käisin. Eelmise talve kümnendal sõidul hõõrusin täpselt sama moodi peo katki ja siis oli vist ka jäärada. Aga eelmisel talvel oli neid hõõrumisega sõite kümne korra kohta rohkem. Täna mõjus sõit hoolimata hiljem avastatud hõõrumisest tuju parandavalt, mitte halvendavalt. Eelmine kord lühemat sõitu lõpetades oli sõidu teisel poolel parem jalg väsinud, aga täna erilist väsimust ei tekkinud. Eelmisest talvest mäletan, et sel kuupäeval olid vist soojakraadid ja oodati kevadet. Talv tuli jaanuaris. Seevastu kaks aastat tagasi sadasid sel ajal nii paksud hanged maha, et karstin, et kui ma suusatama läheks ja kukuks, ei saaks võibolla püsti. Nüüd ma seda nii väga ei kardaks, sest vahepeal olen tähele pannud, et hanged vajuvad alt kokku, nii et neisse ei lähe lõpuni sisse. Võibolla värske lumega on hullem.

Kolmeaastane jõuluvana

Esimesel jõulupühal hakati teist korda kinke jagama. Jõuluvana ei pannud habet ette ega muud eririietust selga. Aga ühel kolmeaastasel vennapojal oli punane müts peas. Ta otsustas ise jõuluvanaks hakata. Kõigepealt ütles ta, et tal on jalad väsinud. Täiskasvanud ja teine kolmeaastane katsusid tal lõuga ja ütlesid, et küll sul on suur habe.

Teisipäev, detsember 25, 2012

Tundus riigipööre

Mulle tundus, et on toimunud riigipööre. Kirjutasin paberile seaduse, mis riigipöördele vastukaaluks võiks vastu võtta. Pärast sain aru, et riigipööret siiski ei olnud. Mõtlesin, et kui ma järgmine kord arsti juurde lähen, siis räägin, et üks päev ma arvasin, et mul on insult, ja teisel päeval, et on toimunud riigipööre. Klaus oli kirjutanud seaduse lõppu kommentaariks, et see on ilmunud ühes "Ajaloolise Ajakirja" numbris. Või ta oli kirjutanud, et see võiks sealt võetud olla. Isa oli kirjutanud iga minu paragrahvi ette pliiatsiga küsimärgi, samuti Klausi märkuse ette. Ta oli kirjutanud, et kas nüüd jääb poliitilisel maastikul alles ainult kahtlane keskpaik ja mõlemad ääred hävivad. Uksest tulid sisse ühed poisid. Nad näitasid Klausi kotti ja ütlesid, et võtavad selle. Vastasin, et seda nad ei võta. Teise toa uksest tuli Klaus, kes kinnitas, et need poisid on vargad.

Esmaspäev, detsember 24, 2012

Lauluridade muutmine

Kaks maletajat läksid pärast mängu kaklema ja jagasid üksteisele hoope. Püüdsin neid lahutada ja seisin nende vahele. Kui paistis juba, et nad on rahunenud, tahtsid nad uuesti lööma hakata. Läks veel natuke aega, siis küsisin, kas nad on rahunenud. Nad kinnitasid, et on. Olin kuulnud, et kes kaklejaid lahutama läheb, saab ise peksa, aga minuga polnud seda juhtunud. Istusime ümber laua. Harujõe rääkis, et kui ta kuuleb mõnda laulurida, oskab ta selle kohe rahvalaulu põhimõttel ümber teha. Ta tõi näite:
Selle peale ei tulda.
Kaks hõbedat, kaks kulda.
Räägiti, et rahvalauludel on ainult kaks erinevat viisi. Mina olin nende vahel rohkem erinevusi märganud.

*
Hakkasin kooli minema. Ilm oli natuke vihmane. Hoidsin käes jõuludeks ostetud jakki ja otsustasin selle selga panna. Algul olin mõelnud, et kannan seda ainult kodus, aga nüüd leidsin, et sellega võib kooli ka minna. Bussipeatuses otsisin raha juhilt pileti ostmiseks. Algul mõtlesin, et maksan kahe mündiga, aga siis võtsin sõrmede vahele kolm. Summa oli viis eurosenti. Buss hakkas enne sõitma, kui ma jõudsin pileti osta. Ütlesin, et ostan järgmises peatuses. Küsisin ühelt poisilt, mis pilet maksab. Ta vastas, et kaks eurot. Mul oli olnud ettekujutus, et palju vähem. Pidin suurema raha välja otsima. Järgmises peatuses ma ka piletit osta ei jõudnud, seda tuli teha sellest järgmises.

Pühapäev, detsember 23, 2012

Öösiti vee all

Üks mees elas unenägudes vee all ja oli kalaga abielus. Ärgates ta iga kord unustas selle. Väljaarvatud esialgu pärast ärkamist oli ta nägemine kahjustatud. Kõndisin sellest kohast minema. Kuulsin laulu pikaajalisest truudusest. Jooksin läbi võsa sinna, kust muusika tuli. Naisele, kelle juurde ma jooksin, öeldi, et tal olid üks aasta pulmad. Ta vastas rahulolematult, et tol ajal olid teistel ka pulmad.

*
Üks vend ütles teisele, et tõi midagi, mille häbiväärsus jääb kogu eluks meelde. Teine vend küsis, kas IQ testi. Tooja vastas jah. Ütlesin, et ükskord me tegime IQ teste. Siis sai Klaus 165 ja Toomas 100 punkti, teised jäid sinna vahele. Toomas sai sellepärast nii vähe, et ta oli veel väike. Üks tüdruk vastas, et väike terane võidab kõik ära.

*
Istusin koolitunnis. Hakkasin Kristeliga malet mängima. Ma ei saanud mängu lõpetada, sest Särgava tuli ja näitas ise, kuidas saaks edasi mängida. Ma ei nimetanud seda enam enda mänguks, vaid ütlesin, et Särgava võidab. Tegelikult see võis viiki ka minna, sest laual oli lahkvärvi odade lõppmäng. Aga Kristel pani endale kaotuse kirja. Vaatasin tema päevikusse. Küsisin, kas nüüd on tõesti sellised päevikud, kus ühel päeval on ainult viis tundi. Varem oli kaheksa. Aga selgus, et tundide arv oli praegu ka suurem kui ma algul vaatasin. Asi oli selles, et Kristel oli kirjutanud ühe tunni nime üle kahe rea. Kristjan K. läks tunnist minema ja õpetaja pani talle selle eest viie. Tristan ütles, et Kristjan saab selle eest alati viie. Mõtlesin, et nendele, kes paremat nalja teevad, võibki viisi panna. Kõndisin koos ühe vanainimesega mööda tänavat. Ta oli juba surnud. Ta rääkis, et elu viimastel aastatel pandi ta juhtimispuldiga surema. Ta oli otsustanud, et kannatab ära.

*
Küüts kirjutas, et vaadake, mis Washingtonis toimub. Vaatasin korraks New Yorgi võrguajalehte, aga ütlesin, et praegu ma ei viitsi seda lugeda, ma loen Eesti paberlehti. Pärast vaatasin, et Küüts oli andnud konkreetse viite Washingtoni ajalehele, mille peale mina olin vastanud viitega New Yorgi ajalehele, küsides, kas sinna vaadata. Vaatasin aknast välja. Nägin, kuidas lasteaia aeda sõidab traktor, mis hakkab muruplatsilt lund kokku lükkama. Ütlesin, et traktorijuht on lollakas, isegi muruplatsilt. Juures on lapsed, kes tahavad kelguga sõita. Talve vihkajaid oli liiga palju. Paistis, et traktorijuht on purjus, sest ta hakkas sinka-vinka sõitma. Ta sõitis lastest liiga lähedalt mööda. Lapsed küll pahandasid, aga eemale ei läinud. Traktor sõitis teisel korral lastest veel lähemalt mööda. Võibolla ta sõitis isegi sõrmed küljest. Tahtsin helistada politseisse, aga ma polnud päris kindel, mis uus politsei number on, sest 02 enam ei olnud. Praegu oli vist 112, aga võibolla ajasin Eesti ja Ameerika numbrid segi. Läksime majast välja, et traktorijuht peatada. Kui välja jõudsime, oli traktorijuht traktorist maha tulnud ja tema juures seisis naine, kellest ma ei saanud aru, kas ta on politseinik või traktorijuhi kaasosaline. Ma ei kuulnud täpselt, mida naine rääkis. Aga võibolla ta ütles, et tuleb kohe sekkuda, mitte akna peal vaadata, kuni õnnetus juhtub. Märkasin, et isa ja Küüts ei olnud meiega koos välja tulnud.

Laupäev, detsember 22, 2012

Thomas Carlyle "Minevik ja olevik"

Thomas Carlyle. "Past and Present". London 1843. 268 lk.

See on kõige raskemas inglise keeles raamat, mida ma lugenud olen. Üks põhjus on, et see on ammu kirjutatud, teine on autori rikkalik sõnavara. Selle kohta öeldi mulle, et mida suurem sõnavara, seda parem kirjanik.

Kui tänavune uudis oli, kuidas Bahovski süüdistas Tamme, et see tahab oma uue raamatuga ehitada ajaloo ja kaasaja vahele Hiina müüri, siis Carlyle lõhub selle müüri maha juba raamatu pealkirjas. Ta on maailmaparandja ja kirjutab eesmärgiga luua parem tulevik. Parem oleks see tema arvates siis, kui tulevik sarnaneks rohkem mineviku kui olevikuga.

Suhtumist, mis tahab olemasoleva säilitamise asemel liikuda tagasi mineviku suunas, on mitte ainult Nõukogude Liidus vaid ka ingliskeelses politoloogiaõpikus nimetatud reaktsiooniliseks. Kuid teiselt poolt on väidetud ka, et kõik uus on ammuunustatud vana. Ajaloolased on sellest teadlikud, mis minevikus juhtunud on, mitteteadjad tegelevad jalgratta leiutamisega.

Nõukogude ajal eelistasid ausamad Eesti ajaloolased tegeleda kaugema ajalooga, mis ei oleks ülepolitiseeritud. Praegu peaks võibolla müüride ehitamise asemel tegelema sellega, mis Nõukogude ajal tegemata jäi, sest ajaloolased oskavad minevikku ja olevikku seostada kõige paremini. Carlyle’il oli vabadus oma kaasaega kritiseerida nii erinevalt Nõukogude võimu all elanutest kui ka erinevalt tema idealiseeritud mineviku inimestest, kes oleks võidud kriitika eest tuleriidale saata.

Asjad, mis Carlyle’ile kaasajas ei meeldinud, olid ateism, skeptitsism, mammonism ja diletantism. Talle meeldisid nii keskaegsed katoliiklased kui ka 17. sajandi puritaanid, sealhulgas Cromwell, samuti vana-kreeka müüdid ja araabia hõimude eluviis. Talle meeldisid usk ja töö. Tööd nimetas ta religiooniks. Diletantismi pidas ta mammonismist veel halvemaks, sest mammonist teeb vähemalt tööd, kuigi vale tööd.

Asi, mille taastumist Carlyle tulevikus lootis, oli kangelaste kummardamine. Iga inimene olevat sündinud kummardajaks. Võiks väita, et selleks ajaks oli juba tekkinud romantism, seega kangelaste kummardamine tagasi tulnud. Raamatu lõpus ütleb ka Carlyle ise, et on märke, et ajad paranevad. Kuid tema ajal oli tema arvates Inglismaal juba 200 aastat võimul olnud ateistlik valitsus. Ühes kunstiajaloo loengus öeldi meile, et me õpime seda, mis mingil ajal uut on, mitte selle aja peavoolu.

Magistriõppe ajal lugesin Carlyle’ist kui fašistliku filosoofia mõjutajast. Siiski ma ütleks, et fašistlik kangelane on ebaintellektuaalne, aga Carlyle’il on selleks kangelane-luuletaja. Ta tahab, et valitsus oleks kõige targemate käes, kes on ühtlasi ka kõige vapramad. Kui G. J Renier kirjutab raamatus "The English: Are They Human?", et inglise keel on ainuke keel, kus sõnal tark on negatiivne tähendus, siis Carlyle tarkasid kiidab ja sõimusõnaks on tal lollpea.

Fašismi on peetud kombinatsiooniks poliitilisest parempoolsusest ja majanduslikust vasakpoolsusest. Ka Carlyle’il on elemente nii parempoolsusest kui ka vasakpoolsusest. Viimane avaldub tema kaastundes vaestele ja vastuseisus mittetöötavale aristokraatiale. Valitsejatest meeldib talle Vene tsaar Peeter I, sest see töötas laevaehitusel. Carlyle ütleb, et tegelik aristokraatia koosneb nendest, kes töötavad.

Õigeks tööks peab ta ka sõduri oma. Sõdureid ei kiida ta mitte niivõrd selle eest, et nad on valmis vaenlast tapma, vaid et nad on valmis oma elu ohverdama. Carlyle arvab, et elu ohverdamiseks peab olema valmis igaüks. Selles ma näen tema töökultusega mõningat vastuolu, sest suure elutöö tegemiseks on vaja pikka elu. Aga ilmselt on tema eeskujuks ristil surnud Jeesus.

Carlyle ütleb ühelt poolt, et kummardama peab neid, kes on kangelaseks sündinud, teiselt poolt peab ta kangelaseks seda, kes teeb tööd. Sellest ma panen kokku, et kõige suurem kangelane on see, kes on sünnipäraselt kõige suurema töövõimega.

Carlyle pooldab kaose asemel kosmost ehk korda. Kaoseks on tal demokraatlikud valimised ning liberaalne nõudmisel ja pakkumisel põhinev laissez-faire majandus. Ta tahab, et oleks olemas juhtimine. Ta pooldab küll vabadust, kuid arvab, et vabadus ja despotism on ühendatavad, juhul kui despotism on õiglane. Mõni teine vastaks talle, et igasugune võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.

Kuigi autor kasutab kohati sõimusõnu, on tema raamatus veel rohkem ilusaid sõnu, millest osad on ilustamiseks veel suure tähega kirjutatud. Kuigi ta on diletantismi vastane, pöördub ta selle esindajate poole viisakalt "minu diletandist sõber".

Väljakaevamised

Õppejõud pidas loengut Põhjasõjast. Ta näitas kaardil ühekaupa, milliseid tükke Venemaa Rootsilt vallutas. Õppejõud rääkis ainult faktidest, aga mina oleks osanud rääkida ajaloost huvitavalt. Tegime arheoloogilisi väljakaevamisi. Õppejõud leidis ühe haua. Üks poiss veeretas suure kivi paigast ja leidis selle alt teise haua. Ta õpetas, et haudu tuleb otsida kivide alt. Ütlesin, et kes kivide alla ikka vaatama hakkab. Tegelikult kivid olid hauatähised. Kaks leitud hauda asusid üksteise suhtes diagonaalis. Järelikult tasus sama diagonaali mööda edasi minnes otsida ka kolmandat hauda. Aga hakkasin kaevama hoopis toa nurgast, sest nurkadesse võidi matta eriti väärtuslikke asju. Sealt ma siiski midagi ei leidnud, sest alumise korruse lagi tuli juba vastu.

*
Sõin maleklubis mannaputru kisselliga. Seejärel tehti uut moodi turniir, et nõrgema vastasega mängides peab tugevam sööma. Kõigepealt hakkasid mängima Parts ja Peebo. Peebo pidi kogu aeg sööma sama toitu, mida mina olin söönud. Kui ta tahtis ära lõpetada, nõudis Parts, et ta veel sööks. Nii võis turniiri lõpuks süda pahaks minna. Eriti minul, sest mul oli juba kõht täis. Järgmisena pidime mängima Parts ja mina. Sööma pidin mina. Ma ei teadnud, mille järgi see otsustati, sest oleks võinud vaielda, kumb meist tugevam on. Ma ei hakanud sööma, vaid läksin klubist minema. Mõtlesin, et ma ei lase oma lemmiktoitu endale vastikuks teha.

Reede, detsember 21, 2012

Riigiadvokaadi kandidaadid

Üks klassikaaslane valiti riigiadvokaadiks. Teine kandideeris ka sellele kohale, aga jäi ilma. Seetõttu asus ta tööle hoopis riigiprokurörina. Oli oodata, et nüüd ta hakkab minu kallal urgitsema. Järgmiseks riigiadvokaadiks taheti panna mind. Ma ei reageerinud, vaid hoidsin silmi kinni. Ütlesin, et mina seda kohta vastu ei võta. Soovitasin enda asemel riigiprokurörina töötavat klassikaaslast, kuna advokaaditöö sobiks talle paremini kui prokuröri oma. Küsiti, kas I. Tarand võiks ka riigiadvokaadiks saada. Vastasin, et võiks küll. Selle kohta, et ma lõpuks rääkima hakkasin, öeldi, et õige, advokaadil on üks kallis töötund. Aga varsti esitati riigiadvokaadi kandidaadiks ka kõik teised klassikaaslased, et keegi ei oleks minust halvem. Esitaja kirjutas, et minu koht on psühhoneuroloogia haiglas, mitte riigiametis. Mõtlesin talle vastata, et ma ei seadnud ise enda kandidatuuri üles.

*
Olime kooli lõpetanud, aga nüüd läksime jälle kooli. Kolm klassivenda tulid kohale longates. Mul oli ka hiljuti jalg valutanud. Küsisin, kas kõik on noorena liiga palju sporti teinud. Üks lonkajatest vastas, et jah, ta on sellepärast arsti juures käinud. Saabus õppejõud, kes pidi alustama uut loengukursust. Otsisin, kuhu konspekti kirjutada. Leidsin kaustiku, mille algus oli puhas, aga sealt tuli varsti teiselt poolt teine konspekt vastu. Üks klassivend hakkas mind selja tagant torkima. Viisin ta direktori juurde, et direktor ütleks, kas selline võib meie koolis käia.

Neljapäev, detsember 20, 2012

Aasta töö valmis

1. veebruaril alustasin raamatu koostamist ja 1. detsembril sellele saatesõna kirjutamist. Täna esitasin käsikirja kirjastusele.
Suur ja vägev oli jumala silm.
Vaatas, mis ümberringi teeb ilm.
Lollid midagi näha ei saa.
Arvavad, et pole vaadata ka.
Kuradi saba silma jäi.
Nõnda asjad ikka ei käi.
Kurat peab minema ära peitu,
siis vast väiksed lapsed ei heitu.

Kolmapäev, detsember 19, 2012

Valin eesmärgid ise

Ajalehes kirjutatakse, et uuringud näitavad, et kes on geograafilises mõttes liikuvam, see on ka sotsiaalselt mobiilsem - ta on edukam ja teenib rohkem. Minu puhul peab see seos paika, et reisin keskmisest vähem ja teenin keskmisest vähem. Aga kas see on edu puudumine, selles ma kahtlen. Väiksel reisimisel on kolm põhjust:

1) ma olen roheline ja ei taha naftat põletada,
2) ma olen rahvuslane ja ei pea välismaal elamist õigeks,
3) mu tervis ei ole päris korras ja tunnen ennast kodus paremini kui reisil.

Seega kui mul õnnestub reisimist vältida, saavutan ma edu, sest:

a) mul õnnestub põhimõtetest kinni pidada,
b) mul õnnestub tervist hoida.

Kuigi mulle makstakse töö eest vähe, teen just seda tööd, mis mulle kõige rohkem meeldib - loen ja kirjutan. Kuigi see on halvasti tasustatud, tuleb selle juures magistrikraad igati kasuks, seega on sellega tegelemise eelduseks hea õppeedukus. Kui ma saan tegeleda lemmikasjadega, selle asemel, et olla raha ori, on see jällegi edu.

Puu koos lumikellukestega

Mul oli ilmunud uus paks luulekogu. Esimesed luuletused olid minu enda kirjutatud, aga suurem osa paistis olevat kelleltki teiselt. Mõtlesin, et kui ma olen siiani vähe ise kirjutanud, siis ma võin veel teoste hulka suurendada, sundides ennast pidevalt kirjutama. Klaus näitas mulle peeglit. Olime bussijaamas. Ema hakkas minema ühe bussi peale, aga siis mõtles ümber ja otsustas siseneda hoopis selle taga seisvasse. Tulemus oli, et mõlemad bussid sõitsid enne minema. Isa oli jõudnud vist ühte bussi siseneda ja sõitis ära. Sõitsime Emajõel paadiga. Sõidu ajal kogu aeg kirjutasin. Rääkisin, et mul ilmus uus raamat, aga ma ei mäleta, kumb kirjastus selle välja andis. Jõudsime neegririigi majja. Seal riigis valitses vägivald. Ähvardasin ühte neegrit, et kui ta minuga kaasa ei tule, siis peksan asju puruks. Pärast istusime teises kohas kahe neegriga söögilauas. Teine neeger ei söönud. Minu kaasa võetud neeger istus mulle lähemal. Ütlesin, et ma päästsin ta vägivalla käest. Ta vastas, et ta kahtleb selles. Ütlesin, et aga muidu oleks tulnud piinamine. Neeger vastas, et ei oleks.

*
Mängisime kaarte. Kaks mängijat olid paaris ja mina nende vastu. Kaardid jagati välja. Nägin, et ühel vastasel on äss. Seejärel, et teisel on kolm ässa. Ütlesin, et edasi pole mõtet mängida. Tasusin mängu eest vihikutega. Peale vihikute oli mul ka pakk lahtiseid märkmelehti. Aga sellega ma ei tahtnud tasuda, sest sellel ei olnud kaasi ja niiviisi oleks paberite endale saajad saanud neilt lugeda. Peenrale oli istutatud puu. Kastsin seda. Pärast vaatasin, et osa mulda on kuiv. Keerasin mulda tagurpidi. Puu kõrvale oli istutatud ka lumikellukesi ja need jäid mulla alla. Nad tuli sealt välja kaevata. Peenra teises otsas oli ka rida lumikellukese sibulaid, mis ei olnud veel kasvama läinud. Et nad saaks kasvama minna, tuli neid ka kasta, mida seni polnud tehtud. Hakkasin ühe vastasega malet mängima. Lauale tuli kummaline avang. Enne kui avang läbi sai, tuli isa, kes ütles, et kirjandusmuuseumi toodi materjali juutide kohta. Jätsin mängu pooleli ja läksin vaatama. Mõtlesin, et ma pole seni Grenzsteini raamatut juutidest läbi lugenud, vaid mainisin seda enda kirjutatud saatesõnas niisama. Kirjandusmuuseum oli paksult rahvast täis. Juudid olid ise ka neid materjale lugema tulnud. Läksin malet mängima tagasi.

Teisipäev, detsember 18, 2012

Kõne eest vallandamine

Sõitsin linnaliini bussis. Kui olin väljunud, tuli juht mulle järele ja küsis, kas minu fotoaparaat jäi bussi. Vastasin, et see ei ole minu oma. Juht ütles, et siis viib ta selle bussijaama leiubüroosse. Läksin järele teistele, kellega ma olin bussis koos sõitnud. Nad ütlesid, et meil oli kaks fotoaparaati.

*
Sõitsime maaliini bussis. Kontroll tuli peale ja küsis, kas meil on volitus sinna kohta sõitmiseks, kuhu me teel oleme. Pille näitas enda ja Hennu volituse ette. Minu oma ta ei näidanud, sest seda oleks võibolla kehtetuks peetud. Kontroll ei hakanud seda küsima ka. Henn ütles kontrollile, et see ei unustaks, et ta on seal kohas käimisest tehtud fotodele kogu aeg allkirju kirjutanud. Kontroll küsis kahtlustavalt, kas Henn võttis jaanuaris ka tablette. Tee ääres olid suunaviidad isa nimega. Läksime autost välja, et vaadata, mis selles suunas on. Autosse tungisid võõrad mehed, et autost asju röövida ja tervet autot endale võtta. Püüdsin neid takistada. Mulle tuli meelde, et ühes kohas oli kirjas hoiatus, et parkimisplats on võitlusväli. Need mehed olidki siin isa oodanud, aga auto kätte saamiseks olid pannud välja viidad, mis näitasid isa tegelikust asukohast vastassuunas. Kui mehed olid tagasi löödud ja me jätkasime sõitu, ütles isa, et ta on Musta mere ääres käinud ja sai hääle järgi aru, et need mehed on sadistid.

*
Üks poiss sai koolis halva käitumise eest karistada. Lõpuaktuse kõnes ütles õpetaja sellest hoolimata, et see poiss on klassivanem. Direktor lasi selle eest õpetaja päevapealt töölt lahti. Teised õpetajad kutsusid kokku koosoleku, et arutada küsimust, kas vallandatud õpetajat ei peaks tööle tagasi võtma. Poissi koosolekule ei kutsutud, vaid tema isa. Seal puhkes tal direktoriga vaidlus. Vajutasin paberist volditud karbile lohu sisse, et seejärel servad kokku liimida. Lugesin kõndides. Mõtlesin, et ma ei saa seekord materjali raja lõppu jõudmise hetkeks läbi vaadatud. Siis tuli meelde, et eelmine kord ei olnud ka saanud, vaid materjali lõppu jõudsin, kui olin juba mõned sammud raja tagumisest otsast tagasi kõndinud.

Esmaspäev, detsember 17, 2012

Viskasin inimesi auku

Olime maamajas. Tõnis jooksis õuest tuppa, sest haned olid talle kallale tulnud. Ema läks Tõnisele appi. Valmistusin ka minema ja võtsin kätte terava ora, et vajadusel sellega hanesid lüia. Kui õue jõudsin, ütles Tõnis, et rohkem ta hanesid ei karda, sest mehed peavad enda eest seisma. Küsisin, kes talle sellise lause ütles. Tõnis vastas, et vanaisa. Olin rebinud ajalehest välja tükke, et need ära süia. Aga nüüd mõtlesin, et võibolla ema tahab ristsõnad ära lahendada. Pakkusin ristsõnadega tükke emale ja ta tahtiski.

*
Isa oli mult eile küsinud, kas ma kirjutan tindiga. Olin mõelnud, et ta nimetab pastakas olevat pastat tindiks. Aga nüüd vaatasin, et minu pastaka sisu ongi äärmiselt voolav, nii et võibolla see oligi tint. Ütlesin, et kuigi ma olin üks öö magamata, ei tekkinud väsimust. Ema vastas, et minul ta lubab sõna väsimus kasutada, aga teistelt ootaks ta ühte teist sõna. Küsisin, mis sõna see on, kas kurnatus. Ema ütles jah. Ütlesin, et kui üks öö magamata olla, tekib väsimus. Kurnatus tekib alles kaks ööd magamata olles. Ema ütles, et eile ta pani kõigile unerohtu tee sisse. Vastasin, et seda ta ei tohtinud teha, sest ma ei teadnud, et tee sisse on midagi lahustatud, ja võtsin pärast ise ka ühe unerohu tableti.

*
Arvutist ühele võrguleheküljele minnes pidi kõigepealt käivituma arvutimäng. Aga see jooksis viimasel ajal kinni ja lehekülg ei avanenud. Kui ma aga püüdsin sinna võrguleheküljele minna kettalt, käivitus teine mäng, mis kinni ei jooksnud. Need blogid, mida ma külastasin, asusid keskkonnas, millest mulle oli ühel korral tulnud hoiatus, et ma kasutan sinna sisenemiseks lubamatuid vahendeid. Seal pidasid blogisid Oudekki ja teised. Vennad tundsid neid inimesi ja olid pannud arvutisse programmi, mis lubas nende blogisid lugeda, aga minu jaoks olid nad võõrad ja mulle polnud luba antud. Kui ma seda teada olin saanud, polnud ma nende blogisid enam avada proovinud. Nad pidasid blogi ainult oma tuttavate jaoks. Mina poleks nii teha saanud, sest minul selliseid tuttavaid ei olnud, kes minu blogi oleks lugenud, nii sain ma loota ainult võõraste inimeste peale. Kui ma olin lõpetanud kõvakettalt nende blogide külastamise, tegin seda veel flopikettalt. Aga võibolla ma sain teha seda ainult tänu sellele, et vennad võisid olla sinna ka vastava programmi pannud. Mängu, mis alustuseks käivitus, ma mängida ei osanud. Martin oskas ja hakkas näitama, kuidas seda mängitakse. Ta jõudis kaugemale kui mina, aga mitte nii kaugele kui tavaliselt.

***
Eile:

Kõndisin oma õuele suure muruplatsi juurde. Näitasin rõdul seisvale perekonnaliikmele, et muruplatsil kasvavad võililled ja malts ja takjad. Mujalt oli rohi madalamaks niidetud, aga ühel ribal oli see kõrgeks jäetud. Jalutasime koos mõne inimesega majade vahel. Pille rääkis, et üks klassivend oli talle ükskord vägisi külla tunginud. Mina pakkusin, et võibolla ta tuli koos oma isaga hoopis meie isale külla.

*
Keldris olid sissemurdjad. Nad saatsid sealt meile tuppa kirja, mida nad keldrist leidnud on. Läksime keldrisse kohale. Pahade mõjutamiseks hakkasin aukudesse esemeid viskama. Iga viske järel olukord muutus, aga varsti tuli visata järgmine. Hakkasin viskama aukudesse ka inimesi. Lootsin, et nad jäävad kukkudes ellu, aga kindel ei olnud. Lõpuks hüppasin ka ise auku. Selgus, mida ma enne ei teadnud, et sellega ma omandasin võime raamatud ühe käepuudutusega läbi lugeda. Samuti kui ma puudutasin käega mõnda kuju, jäi selle vorm mulle alatiseks teadvusesse. Võibolla minu võimed muutusid auku kukkumisest rohkem kui teistel, sest mina hüppasin ise, aga teisi oli visatud.

Pühapäev, detsember 16, 2012

"Rousseau ja mässumeel"

William Blanchard. "Rousseau ja mässumeel". Tõlkinud Kalle Hein. 2000 (originaal 1967). 400 lk.

Rousseaud on nimetatud 18. sajandi prantsuse filosoofiks, kirjanikuks ja valgustajaks. Aga kuigi ta kirjutas prantsuse keeles, sündis ta hoopis Genfis. Genf on olnud Prantsusmaa osa Napoleoni ajal ja Šveitsi koosseisu kuulub aastast 1815. Rousseau ajal oli Genf suhteliselt iseseisev, kuuludes vist formaalselt Saksa-Rooma riiki. Peale Genfi on Rousseau siiski elanud ka Prantsusmaal ja põgenikuna Inglismaal. Genf oli kalvinismi keskus, mis on Rousseaud kindlasti mõjutanud, kuid talle on antud ka katoliiklikku kasvatust.

Rousseau on kirjutanud rea tuntud teoseid, millest ise on ta nimetanud kõige tähtsamaks "Usutunnistust". Ta kirjutas üldisest tahtest, ühiskondlikust lepingust, idealiseeris lapsepõlve ja looduslikku seisundit, kirjutas kasvatusest, võitles valetamise ja silmakirjalikkusega ja kirjutas autobioograafilisi pihtimusi ja autobiograafilise romaani. Ta on arendanud edasi Montesquieu võimude tasakaalu teooriat, ja Rousseau vooruse õpetust edasi arendades on Kant leiutanud kategoorilise imperatiivi. Rousseau on mõjutanud romantismi kujunemist, teda austasid sügavalt Prantsuse revolutsiooni juhid, ja Rousseaud ja evangeeliume on oma kaheks kõige suuremaks mõjutajaks nimetanud Tolstoi. Rousseau looduslik seisund on ilmselt mõjutanud ka tänapäeva rohelisi parteisid, kuigi seda Blanchard ei nimeta. Blanchard kui ameeriklane toob välja, et Rosseau maailmaparandamispüüd on tänapäeval omane Ameerika ühiskonnale.

Roger Chartier raamatus "Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted" (eesti keeles 2002, originaal 1990) arutleb küsimuse üle, kas Prantsuse revolutsiooni põhjustas valgustus. Blanchard püstitab küsimuse, kas seda tegi Rousseau üksi. Chartier kirjutab, et valgustus ja Prantsuse revolutsioon olid mõneti vastandlikud, sest valgustuse mõjul vägivald ühiskonnas järjekindlalt vähenes, aga revolutsioon tõi selle tagasi. Ometi peab ta valgustust ja revolutsiooni ühe ja sama laiema nähtuse osadeks, kuna neil olid ühised eesmärgid. Blanchard toob välja, et Rousseau mõjust revolutsioonile võib enne rääkida kui Voltaire’i omast, sest Rousseau oli mässumeelne, aga Voltaire skeptiline. Aga kuigi revolutsionäärid Rosseaud austasid, tõlgendasid nad Blanchardi arvates tema filosoofiat valesti ja Rousseau oli neist konservatiivsem.

Vahel peetakse ebaviisakaks, kui inimene avalikkuse ees endast räägib. Aga kuna Rousseau on olnud autobiograafiline, on tema eraelust mugav kirjutada ka Blanchardil. Raamat "Romantismiaja inimene" (eesti keeles 2003, originaal 1995) ütleb, et mina austamine oli tolleaegsetele intellektuaalidele üldse omane.

Blanchardi eesmärk ei paistagi olevat kirjutada filosoofia ajalugu, vaid Rousseau psühhoanalüüs. Seda laadi raamatuid peaks olema olemas palju, aga minu loetutest meenutab see kõige rohkem W. Langeri teost "The Mind of Adolf Hitler. The secret wartime report" (1972). Nii autori meetodi kui ka peategelasele omistatud omaduste poolest. Nii Rousseau kui ka Hitleri seksuaalne orientatsioon olevat masohhism. Blanchard lisab, et masohhistid on ühtlasi ka sadistid, sest need olevat ühe ja sama tungi avaldused. Kuigi raamatus kirjutatakse ka Rousseau filosoofiast ja tuuakse rohkelt pikki tistaate talt endalt, püütakse filosoofiat seletada mitte niivõrd ajastu filosoofilise tausta, vaid filosoofi hingeomaduste ja lapsepõlvekogemustega. Rousseau ja teiste filosoofide kõrvutamisel ei keskenduta mitte ainult nende filosoofia erinevustele ja sarnasustele, vaid paljuski sellele, kas nad olid üksteisele sõbrad või vaenlased.

Rousseaud võrdles Hitleriga ka üks minu ülikooliaegne õppejõud, kes küsis, et kui Rousseau raamat eesti keeles välja antakse, kas seda tehakse ka Hitleriga. Õppejõud põhjendas oma pahameelt Rousseau vastu sellega, et ta kirjutas raamatu kasvatusest, aga kõik enda lapsed andis lastekodusse. Blanchardi raamatust mulle ei jäänud meelde ühtegi lauset, kus oleks öeldud, et Rousseaul üldse lapsi oli. Ometi oleks see tema eraelulise meetodi puhul oluline. Ingliskeelne vikipeedia kinnitab, et laste osas oli õppejõul siiski õigus.

Hitleri ja Rousseau vahel oli ka erinevusi. Rousseau püüdis olla jäägitult aus, kuid Hitler oli meistervaletaja. Rousseau oli võimetu suulises väitluses, aga kardetud kirjalikus. Hitler vastupidi kirjutas vähe, aga oli hea kõnemees. Rousseau kirjutas kohtukõne ette valmis, aga ei suutnud seda meelde jätta. Hitler ei pidanud kõnede ette valmis kirjutamist õigeks, vaid improviseeris neid koha peal. Ja Hitler suutis vestluskaaslastele jätta mulje, et tal on hea mälu, osalt küll bluffimise tõttu.

On vaieldud, kas Rousseau oli vaimselt terve või haige. Samuti selle üle, millist vaimuhaigust ta võis põdeda. Blanchardi arvates oli selleks kõige tõenäolisemalt paranoia. Vaimuhaiguste klassifikatsiooni on aja jooksul ümber tehtud ja võibolla oli seal kunagi sellenimeline haigus ka sees. Eesti Entsüklopeedia vähemalt ütleb siiski, et paranoia pole eraldi haigus, vaid mitme erineva haiguse koostisosa.

Rousseau võimalik vaimuhaigus ei pea tema kirjutatu väärtust vähendama, sest ka Juhan Liivi loomingus peetakse kõige väärtuslikumaks just haiguse ajal kirjutatut. Liivi ja Rousseau üks sarnasus on, et Liiv annetas oma kuue teatri heaks ja Rousseau vahetas riideid raamatute vastu. Kuid kalvinistliku taustaga Rousseau oli teatri vastane.

Raamatu algul kirjutab Blanchard, kuidas Rousseau põgenes vastikusega homoseksuaalsete lähenemiskatsete eest. Raamatu lõpul läheb ta sellega vastuollu ja kirjutab hoopis Rousseau enda homoseksuaalsetest impulssidest. Autori loogika paistab olevat, et kui mees on naiselik, siis ka homoseksuaalne. Aga kuna tal ei õnnestu tõestada, et Rousseau oleks eelistanud mehi naistele, siis nimetab ta seda allasurutud homoseksuaalsuseks.

Raamatu pealkirjas välja toodud mässumeelega seoses ütleb autor, et mässajatest saavad kergesti türannid. Minu meelest türannia jaoks on vaja võimu. Aga ma olen tähele pannud, et nõukogudeaegsed poliitvangid on ka praegu opositsionäärid, seevastu Rüütel ja Talleyrand on osanud võimul olla iga riigikorra ajal.

Tartu kiirmale meistrivõistlused

1. Marek Kolk 6 p.
2. Indrek Kuusk 5,5
3. Andres Kuusk 5
4. Kalle Peebo 5
5. Boris Trohhalev 5
...
13. Simo Runnel 3,5
...
23 osavõtjat, 15 minutit, 7 vooru.

Turniir toimus Tartu Teaduspargis, kus ma pole varem käinud. Kõige tugevam mängija, keda ma võitsin, oli Hinrikus, kellel oli lõpus enamettur, aga ületas mõtlemisaja. Kõige lühem mäng oli selline:

1. e4 c6 2. d3 d5 3. Rf3 de 4. Oe2 ef 5. gf Rf6 6. 0-0 Oh3 7. Ve1 Ld5 8. f4 Lg2++

Laupäev, detsember 15, 2012

Kustutamata konid

Kirjutasin köidete kaantele, mis on nende köidete sisu. Enekese puhul ei olnud vaja kirjutada, sest seal oli see juba seljale trükitud. Aga kirjutasin ikkagi väikeste tähtedega esikaanele. Mul oli põhimõte, et raamatuid ei tohi sodida. Aga lasteraamatute puhul see põhimõte ei kehtinud. Eneke ja üks teine raamat olid täpselt samast materjalist ja sama värvi kaantega. Sõitsime rongiga Peedule. Lamasin sõidu ajal kahel istmel ja hoidsin silmi kinni. Tõravere ja Vapramäe vahel tundsin, kuidas rong hakkab kihutama. Tehti ettepanek Vapramäe peatuse käimlas ära käia ja seejärel rongi tagasi tulla. Seda ma ei pidanud õigeks, sest rongijuht võis vahepeal vaatamata lubadusele sõitma hakata ja pealegi oli rongis endas ka vastav ruum olemas. Ja Vapramäe järel tuli juba Peedu. Läksime seal maha. Inimesed viskasid konisid ühte prügikasti. Pahandasin, et konid oleks tulnud enne ära kustutada, muidu võib prügikast põlema minna. Kõndisime edasi. Tõnu jäljendas, kuidas ma kõnnin, et ma teen seda halvasti. Läksin prügikasti juurde tagasi, et konid kustutada. Võtsin selleks prahti prügikastist välja. Mind taheti takistada. Aga kui ma vihane olin, siis ma võisin ükskõik mitmest inimesest korraga jagu saada. Ma võisin maailma kaks parimat maadlejat ühe hetkega korraga selili panna ja öelda 2:0.

Meistrivõistlused homme

Homme toimuvad Tartu kiirmale meistrivõistlused. Informatsioon turniiri kohta on lehel http://kultuuriaken.tartu.ee/?event=1354886769 .

Reede, detsember 14, 2012

Täna olen läbi lugenud täpselt ühe kaustikutäie ajalooteemalisi märkmeid. Kaustikuid on erineva paksusega. Kaustikusse kirjutanud olen ühe lehekülje. Olen võtnud endale normiks, et kirjutan ühe lehekülje korraga. Mõtteid on rohkem, kõik ei mahu paberile ära. Ma vaatan vist pindala järgi, kui palju kirjutada. Kui paberile kirjutatu blogisse ümber kirjutada, tuleb ridu tavaliselt vähem, kui otse blogis kirjutades. Nähtavasti sellepärast, et paberil mahub samale pindalale vähem tähti. Kui ma veel unenägusid paberile kirjutasin, siis olin uhke, et neid tuleb lehekülg öö kohta. See oli 40 rida, mis blogis teeks 20 ja oleks keskmisest lühem saak ööpäeva kohta. Sellest hoolimata, et unenägusid lühendan pigem blogis kui paberile kirjutades. Kuigi blogi unenägusid paberraamatusse pannes lühendasin neid veelgi. Siis oli see vajalik selleks, et nad raamatu pealkirja ja kompositsiooniga vastuollu ei läheks. Isegi unenägu ei tohi olla teemast mööda.

Väeosa ooteruum

Tõusin hommikul üles ja tahtsin minna vannituppa. Enne läksin isa tuppa. Seal oli isa laotanud laiali minu joonistused. Küsisin, kes tal seda lubas. Võibolla ta arvabki, et need on ta enda joonistatud. Vennad ütlesid, et ma olen liiga rahaahne. Karjusin, et mul on õigus töö eest keskmist palka küsida. Läksin esikusse. Seal oli Henn välisukse juures. Ta ütles, et tal on liiga väike kujutlusvõime. Vastasin, et väike kujutlusvõime, aga suur fantaasia. Henn liigutas ukselinki ja see murdus pooleks. Kiitsin, et see on juba midagi uut. Läksin trepikotta. Vastu tuli ema. Hakkasin talle ütlema, mida Henn oli öelnud, et see oli hea lause. Algul mul ei tulnud meelde, kas ta nimetas väikseks kujutlusvõimet või fantaasiat. Siis tuli. Täna oli õppeaasta esimene koolipäev. Kaks esimest tundi pidid olema kehaline kasvatus. Aga kahtlustasin, et esimese kehalise kasvatuse asemel tehakse aktus.

*
Oli algamas maleturniir. Mul oli käes tükk enda plastiliini ja mätsisin selle laua pealt leitud võõra plastiliiniga kokku. Minu teada oli plastiliin nii kallis, et seda kasutati rahana. Läksin seda osavõtumaksuna ära andma. Aga mult ei võetud seda vastu, vaid öeldi, et siin on mängimine tasuta. Läksin panin plastiliini karpi ülejäänu juurde. Tuli üks inimene, kes ei olnud rahul, et mul on käed ja laud mustad. Ta tahtis neid pühkida. Mõtlesin, et plastiliin on väärtuslik küll, aga käte sellega kokku tegemine valmistab hoopis probleeme. Ja raha on siiski parem, sest seda saab rohkemate asjade vastu vahetada. Üks mees rääkis midagi, nagu turniir ei lõppeks veel täna. Küsisin, kas see kestab tõesti kolm päeva, mina arvasin, et tulin lühikesele turniirile. Mees ütles, et ei, täna on ühepäevane turniir küll, aga see on sarjaturniir, sari jätkub märtsis.

*
D'Artagnan kõndis ühel pool tänavat ja kolm musketäri teisel pool. Mäletasin raamatust, et d'Artagnan oli algul sünge, aga hiljem asi muutus. Mõtlesin, et kui ma need raamatud uuesti läbi loen, siis võivad huvitavad unenäod ära kaduda. Praegu näen musketäride kohta huvitavaid unenägusid, sest mäletan lapsepõlvest, et nad olid kangelased. Aga kui ma raamatuid praegu uuesti loeksin, siis näeksin, kes nad tegelikult on. Kolm musketäri läksid üle tänava d'Artagnani juurde. Edasi kõndides leidis d'Artagnan tänava äärest nagist mantli, mida ta tahtis endale. Talle öeldi, et ta ei saa seda endale võtta, sest enne tuleb see tolmust puhtaks pühkida. Ja see ei ole mantel, sest tal on külgedel pikad lõhikud. Mul oli ka kunagi selline mantel olnud. D'Artagnan jättis riideeseme nagisse rippuma ja kõndis edasi. Ta pidi endale kuskilt mujalt mantli saama. Ta läks väeosa ooteruumi. Seal lebasid nari alumisel korrusel paljad naised. Kui ülemus astus ooteruumi, varjasid mehed tema eest naised ära. Kui ülemus oli läinud, tahtis üks paljas mees minna paljaste naiste juurde. Kui nii suur osa ruumis viibijatest olid paljad, siis ei saanud riides inimesed enam kõiki ära varjata.

Neljapäev, detsember 13, 2012

Koosoleku asemel

Täna pidi toimuma ülikooli maleklubi aastakoosolek, aga see jäi kvoorumi puudumise tõttu ära. Kohal olid samad neli inimest, kes eelmine nädal. Kõige uuemat mängijat võitsin ilma kellata 1:0 ja Vilbastet 10+10 minuti mõtlemisajaga 3:2. Enne viimast mängu oli seis 2:2 ja leppisime kokku, et teeme otsustava. Sain enametturiga vankrilõppmängu ja võitsin selle ajaga.

Läti psühholoogid

Mind küsitlesid Läti psühholoogid. Nad esindasid koolkonda, mis arvas, et skisofreenia tekib depressiooni edasiarendusena. Mina teadsin kogemuse põhjal, et nad eksivad. Vastasin meespsühholoogi küsimustele inglise keeles. Ta ütles, et naispsühholoog toob mulle karbi. Naine tõigi selle toa teisest otsast kohale. Meespsühholoog küsis, kas ma vaatasin enne naise silmi või karpi. Sellele küsimusele vastasin vene keeles. Seepeale ütles ka tema järgmise lause vene keeles. Pärast seda kõndisin tänaval koos oma endise õpetajaga. Õpetaja ütles, et naispsühholoog oli öelnud, et minuga on raske. Kõndisime õpetaja trepikoja ukseni. Küsisin, kas ma võin tuppa kaasa tulla. Õpetaja vastas, et ei või.

*
Olin jälle kodus koos Läti psühholoogidega. Nad käskisid mul lõuga tõmmata. Vastasin neile, et ma teen teisi harjutusi, sest lõuatõmbamine ei tule mul nagunii välja. Siis otsustasin seda ikkagi proovida. Aga ei saanud, sest kang oli pooleks. Nägin, et jämeda kangi küljes on veel teine peenem, mis on terve. Proovisin sellel. Kooli ajal ma polnud ühtegi korda lõuga tõmmata jõudnud, aga hiljem olin edasi treeninud ja nüüd jõudsin. Lugesin kokku juba seitse tõmmet ja paistis, et jõuan veel.

*
Näitasin vendadele oma sahtlist vanu kommipabereid. Märkasin, et üks vend lõikab ühte läikivat paberit kääridega. Selle peale võtsin neilt paberid ära. Vennad ei saanud aru, miks ma neid säilitada tahan. Minul olid need mälestustega seotud, aga nüüd olid mälestused rikutud. Leidsin sahtlist mõned vanad õpilaspäevikud. Ma ei teadnud, millal ma need sinna olin pannud, sest varem olid nad kapis. Lehitsesin ühte päevikut. Sinna polnud peaaegu midagi kirjutatud, sest see oli eelviimase klassi oma.

Kolmapäev, detsember 12, 2012

Käisime venna uut korterit vaatamas. Võtsin sinna fotoaparaadi kaasa. Enne minekut pildistasin kodus banaane. Mitu klõpsu järjest ebaõnnestusid, sest pilt nihkus imelikult kaadrist välja. Viimane klõps tuli parem. Tahtsin venna maja juba enne sisenemist väljast pildistada, aga ei saanud, sest pidin kandma ämbrit. Ämbris oli venna õhtusöök. Ise sõime õhtusööki pärast koju tagasi jõudmist. Pärast seda oli kell nii palju, et ei tahtnud ajalehtede lugemist jätkata. Olin jõudnud lugeda ainult ühe artikli ja ühe ajalehe pealkirjad. Artikkel oli samast raamatust, mille esitlusest ma viimati kirjutasin. Feisbukis ei laikinud seda keegi, et ma seal räägitu kirja panin, küll aga neid, kes arvasid, et parem on raamat läbi lugeda kui esitlusele minna. Aga mina näen raamatuesitlustel vanu tuttavaid, keda mul mujal ei pruugi olla võimalust kohata. Pealegi tahan ma ka blogis ja listis kirjutamiseks materjali saada. Ja materjali unenägude jaoks. Mõtlesin, et kirjutan täna ka unenäod üles alles õhtul nagu eilegi, aga õhtuks läksid meelest. Need võivad veel meelde tulla, aga seni pole tulnud.

Söömissõltlane

Saabub hommik, saabub õhtu,
toit läeb ühteviisi kõhtu.
Kõhtu lähevad ka joogid,
et saaks niisutatud koogid.

Teisipäev, detsember 11, 2012

Ei tea alkoholi maitset

Hiina ja Korea hakkasid omavahel võitlema. Nad surusid ennast tihedalt üksteise vastu. Nende vahele jäid tuumalõhkepead. Mõtlesin, kas need pigistamisest ei plahvata. Kollane nahavärv ja teised värvid valgusid laiali.

*
Magasin oma voodis pimedas toas. Vennad tahtsid mulle une pealt kallale tulla. Röökisin. Üks vend võttis kätte harja, et mind selle varrega lüia. Otsustasin, et ma ei lase ennast lüia, vaid hoian selle läbi une ära. Siis muutusid vennad sõbralikumaks. Vaatasin akna poole. Taevas oli kuu. Tõnu ütles oma voodist, et mul on silmad juba praokil. Mõtlesin, et see on väga pikk unenägu. Hingasin kogu aeg sügavalt. Siis hakkasin vaiksemalt hingama, et kuulatada.

*
Oli esimene jaanuar. Ma polnud öösel ilutulestikku näinud. Küsisin, kus ma kell kaksteist olin, kas vannitoas. Mõtlesin, et kui laua peal on komm või toit, siis tuleb varem või hiljem tahtmine see suhu panna. Teistel on nii ka alkoholiga. Aga minul mitte, sest ma pole kunagi ühtegi alkohoolset jooki peale õlle maitsnud, ma ei teagi, mis maitse neil on. Olin riputanud võrku üles hulga raamatutest ja ajakirjadest leitud fotosid. Üks mees kirjutas iga foto alla, kes neil on, mida ma ise ei teadnud. Selgus, et suurel osal neist on kommunistid. Mõnel ka normaalsed inimesed. Mõtlesin, et ma ei reageeri kuidagi, sest pildid on ilusad. Istusime ühes majas ümber suure laua. See mees rääkis, et ükskord ta oli lõpetanud ühe naisega suhtlemise, sest teda ähvardati selle eest ära tappa. Lauas istuv tüdruk küsis selle peale sellelt mehelt: "Kuidas sa temaga tutvusid?" Mulle see küsimus ei meeldinud. Pealegi oli tüdruk meest sinatanud. Selles vanuses tüdrukud arvasid, et neid peetakse nii ilusaks, et nad võivad kõigile sina öelda. Vanemaks saades tuli neil teiele üle minna, mis võis osutuda raskeks. Mees seletas talle vastuseks, et sellel naisel olid kõik tuttavad sellised, kes tappa ähvardasid. Mõtlesin, et mind on ka tappa ähvardatud, aga ma ei tee sellest lihtsalt välja. Läksin koos selle mehega kodu poole. Ta küsis, kas mina alkoholi ei tarvita. Vastasin, et ei tarvita, pealegi mõjuks alkohol minu puhul tugevamini. Mees ütles: "Ei veini, ei viina, mitte midagi."

Talvekorraldus

Võtsin välja suusad,
sest nõnda käskisid muusad,
ja tegin endale valu.
Ei saa öelda, et seda ei talu.

Esmaspäev, detsember 10, 2012

Neli paari kindaid

Proovisin täna kanda sõrmikute asemel käpikuid. Käpikuid kandsin eelmine kord vist väikse lapsena. Täna proovitud olid mulle natuke suured ja oli tunne nagu nad tahaksid käest ära kukkuda. Võibolla tuleks anda mõnele vennale, neil on natuke suuremad käed. Tuul puhus neist ka rohkem läbi kui seni kantud kinnastest. Otsest vajadust käpikute järele praegu ei ole, sest kuigi üks paar sõrmikuid lagunes ära, on nahksõrmikud veel terved ja soojema ilma jaoks õhemad riidesõrmikud samuti olemas.

Vali endale kindad,
milliseid rohkem hindad.
Olgu nad riidest või nahast.
Puudust pole veel rahast.

Oletatav nimi

Laval pidi esinema üks õppejõud. Üks naisüliõpilane saabus ja istus laval oleva laua taha, mitte saali. Õppejõu kõne ajal paistis kogu aeg selle üliõpilase nägu, mis oli teravate joontega. Kõne lõpus istus ta lava asemel siiski saalis. Talle oli vist tehtud märkus, et ta lavalt ära läheks. Siiski ei olnud ta ainus, kes oli lavale läinud, vaid seal oli pikk laud, mille taga istus hulk inimesi. Videos näidati ürituse kordust. Selles näidati lähemalt laval seina ääres istunud välisministrit. Nüüd oli paremini näha, et ta istus kahe naise vahel ja hoidis ühel kätt ümber kaela. Seda nähes hakkas rahvas naerma.

*
Kirjutasin raamatule saatesõna. Lugesin raamatu autori kohta ühte artiklit, mida ma varem polnud lugenud. Sain teada, et autor oli olnud oma talus metsavend ja talle oli meeldinud seal keset metsa teistest kaugel elada. Mõtlesin, et seda ma vist saatesõnasse ei kirjuta, et ta metsavend oli, vaid ainult, et ta elas keset metsa. Vanemates artiklites ei olnud veel metsavennaks olemist nimetatud. Isa rääkis, et meil käis külas üks tüdruk. Ta nimetas seda nimepidi ja küsis, kas ma sellist mäletan. Vastasin, et ei mäleta. Isa rääkis, et see tüdruk oli öelnud, et ma olin ta teise tüdrukuga segi ajanud ja olin tahtnud talle Valka helistada. Ütlesin, et tuleb meelde. Ma olin nad segi ajanud sellepärast, et üks tüdruk oli helistanud ennast tutvustamata, olin arvanud hääle järgi, et helistab teine tüdruk, ja kõnes öeldud numbri koos oletatava nimega üles kirjutanud.

Pühapäev, detsember 09, 2012

Päev ja öö

Täna jõuab jälle vähem teha kui oleks tahtnud. Kogu see nädal on selline. See nädal on neli ja koos eelmise nädalaga viis korda suusatatud. See on juba pool eelmise talve arvust. Ainult et see talv on sõidud natuke lühemad olnud. Üks suusasõit ei ole enam nii palju tegu kui eelmine talv, sest on vähem avastada. Males on küll nii, et mida tugevamaks mängija saab, seda rohkema üle ta oskab mõelda. Suusatamises ei ole peamine mõtlemine, seal ehk jõuab lihtsalt järjest rohkem suusatada. Ma ei tea, mis vanuseni võivad tulemused paraneda. Lugeda jõudsin täna loodetust vähem, aga kirjutamise kohta ei saa seda päris öelda.

Päev, sa lõppedki ära.
Ma tegin vähemalt kära.
Päevad lõppevad ööga,
siis alustan uue tööga.

Saksa vähemus Poolas

Pille oli emale võlgu. Ta maksis tagasi 100 000-lise rahatähe. Ütlesin emale, et ta sellega kogemata 100-lise pähe ei maksaks. Pille tahtis teise asja eest 30 000 või 40 000-list summat vastu. Klaus ütles, et varem oli tal raha viis miljonit. Ütlesin, et viis miljonit pidi olema rublades. Sain alles nüüd teada, et Klaus oli miljonär olnud. Augustiputši ajal olid sõitnud tankid mööda Tallinna-Tartu maanteed Tallinna suunas. Mõtlesin, kas sellest asfalt katki ei läinud. Oligi läinud ja Klausi raha oligi kulunud selle taastamisele.

*
Oli saksa keele tund klassis 102. Istusin taga kapi juures. Õpetaja küsis, mis oli Poolas saksa opositsioonilise vähemuse juhi Strasseri ajalehe nimi. Vastasin, et "Aufstieg". Strasser ja Hitler olid teinud korraga jõulist kampaaniat Poola Saksamaaga ühendamiseks. Mõtlesin, kas Strasser ei saanud aru, et see on talle endale kahjulik, sest kuni ühendamist polnud toimunud, oli ta tähtis opositsioonijuht, aga Hitleri võimu all ei oleks ta olnud mitte keegi. Aga võibolla ta seda tahtiski. Õpetaja ei kuulnud minu vastust. Alles kui teised olid ka raamatust vastuse välja otsinud ja öelnud, et see ajaleht oli "Aufstieg", ütles õpetaja, et seda ta arvaski, sest see tähendab "Ülestõus". Nimetati mõttelugusid. Helen küsis, mis need mõttelood veel on. Vastasin, et kui tund läbi saab, siis ma näitan, need on koridoris riiulis. Läksime koridori. Kella järgi oli tunni lõpuni veel üks minut. Siis kell helises. Näitasin Helenile, et mõttelood on alumises riiulis triibulised raamatud. Helen läks juurde ja võttis sealt paki raamatuid välja. Ta küsis, kus. Nägin, et ma olin valesti vaadanud. Seda sarja seal riiulis siiski ei olnud. Ütlesin, et võibolla need on raamatukogus.

Laupäev, detsember 08, 2012

Õigel hetkel aknal

Käisin suusatamas kolmel päeval järjest. Aga kolmas järjestikune sõit oli väsitavam kui kaks esimest. Tõenäoliselt sellepärast, et oli sadanud värsket lund. Aga ühes raadiosaates vist soovitati, et treenige ülepäeviti, mitte iga päev. Seetõttu jätsin täna suusatamise vahele, et homme uuesti minna. Ilmateade olevat lubanud veel nädal talveilma. Iga päev ei taha suusatada ka aja kokkuhoiu jaoks. Tubast treeningut ja jalutuskäike olen teinud. Eile käisin ka kolimist aitamas ja tassisin asju. Kolimisele läksin otse raamatuesitluselt. Mul ei olnud päris kindlalt meeles, millisesse majja minna, aga vaatasin aknaid ja kolija vaatas samal hetkel aknast välja. See oli vist teine kord, kui ma sinna majja niimoodi sisse sain.

Vägivalla ruum

Raha pandi laste eest voodi alla peitu. Üks laps tegi kavala näo pähe ja vaatas raha asukoha ära. Oli karta, et varsti varastab ta seda vähemaks. Seetõttu kavatsesin pärast raha üle lugeda, kas kõik on alles.

*
Olime ühe maamaja õuel. Seal oli kaks erinevate perede tüdrukut. Öeldi, et nad on ikka veel üksteise sõbrad. Kui öeldi, et sinna tuleb kolmas tüdruk ka, küsis üks tüdrukutest, miks. Põgenesin metsa vahele. Jälitajad olid kannul. Mõtlesin, et põgenen tihedasse võssa ja viskan seal pikali. Kui ma olen pikali, siis mind ei nähta ja seisma jäämise tõttu ei leita ka sammude hääle järgi üles. Aga kui ma olin võssa sisenenud, siis nägin, et nii tihe see ei olegi.

*
Olime kooli uues spordisaalis. Seal oli kõrvuti kaks korvpalliväljakut. Nii suure spordisaali ehitamine nõudis palju raha ja nüüd ähvardas veel katus vett läbi lasta. Aga ehitamise ajal oli see raha olemas. Kõndisin selles hoones ringi. Seal oli liiga palju ühtesid ja samu tüüpi ruume. Läksin vägivalla ruumi. Seal tulid juba uksel lihaselised inimesed vastu ja üks kohe virutas.

*
Sõitsin autorallil. Mul õnnestus paljudest mööduda, sest sõitsin erinevalt teistest vahepeal vastassuunavööndis. Finišisse jõudsin paremate hulgas. Mul paluti kontrollpunktide tunnistused ette näidata. Küsisin, mis need veel on. Teistel olid need olemas. Sellepärast nad must taha olidki jäänud ja nüüd ei läinud minu sõit arvesse.

Reede, detsember 07, 2012

Raamat Siberi eestlastest


Täna esitleti ülikooli raamatukogus Aadu Musta raamatut Siberi eestlastest. Sissejuhatuseks mängiti viiulit ja järgnesid kõned Mustalt endalt ja raamatu välja andnud ülikooli kirjastuse esindajalt. Panen mälu järgi kirja nende kokkuvõtte.

Must ütles, et tavaliselt raamatuesitlustel nii palju rahvast ei käi. Veel parem meel oleks tal rääkida siis, kui inimestel on raamat juba läbi loetud. Kui eestlasele öelda Siber, siis tuleb talle silmade ette selge pilt. Tavaliselt seostatakse Siberi eestlasi 20. sajandi küüditamistega. Must tundis samuti algul huvi küüditamiste vastu. Aga tema õppejõud Ligi ja Piirimäe on talle õpetanud, et arhiivis käies ei tule vaadata ainult parajasti huvitavat teemat, vaid ka seda, mis seal veel võiks olla. Musta raamat räägib Vene keisririigi aegsetest Siberi eestlastest. Ühe linna asutamise kohta on palju erinevaid teooriaid, mis rahvuse esindajad selle asutasid, aga kõige lihtsam on minna arhiivi ja järele vaadata. Arhiivimaterjali valguses on paljud asjad teisiti kui raamatutes on kirjutatud. Ajaloolastele olevat omane, et öeldakse, et küll on hea, et linn jäi ühe hetkega vulkaani laava alla, kõik säilis. Või et küll on hea, et meie järele nuhiti, kõik on kirja pandud. Nii on ka Siberi eestlastega, kelle kohta on väga palju arhiivimaterjale. Vene keiser palus saata Siberisse eesti talupoegi selleks, et kollased sealt välja tõrjuda. Siberisse asunikuna saatmine pidi olema parem kui nekrutiks minek, sest sai naise ja lapsed kaasa võtta. Siberisse viidi juba Põhjasõja vange. Kui küsida, kas Põhjasõja võitis Venemaa või Rootsi, siis võibolla hoopis baltisakslased, sest nende lapsed olid juba Vene kindralid. Raamatus on materjal 18. sajandi asunike kohta. 19. sajandi puhul on toodud karistuse kandjate liin, ülejäänute kohta tuleb eraldi raamat. Autor oli uhke, et ta on kasutanud palju rohkem arhiivifonde kui mõnes teises raamatus on tehtud, samuti uurinud palju seadusi. Raamat on püütud kirjutada Otto Liivi õpetuse järgi, et see peab Eesti ajaloolasel olema ühelt poolt teadsuslikult täpne ja teiselt poolt arusaadav igale keskharidusega inimesele, kes asja vastu huvi tunneb.

Must peatus kõne teises pooles sellel, kuidas ta Siberi uurimisreisidel käis. Tal on palutud selle kohta ka raamat kirjutada. Soomes midagi ilmubki. Reisidel juhtus palju üllatavat. Kui lennukipilet oli juba ostetud, selgus, et see enam ei kehti, sest lennufirma on pankrotti läinud. Kui uurija sattus arhiivi talle tundmatu Venemaa riigipüha ajal, mis oli neljapäev, siis lootis ta sisse pääseda reedel, aga talt küsiti, kas ta ei tea, et riigipühale järgneb sanitaarpäev.

Autor leidis, et raamat on tehtud väga ilusa kujundusega. Tal oleks olnud rääkida veel pikalt, aga oli soovitatud seda mitte üle 30 minuti teha. Seetõttu asus ta kinkima raamatuid. Esimese raamatu oleks ta tahtnud kinkida oma kõige suuremale õpetajale Herbert Ligile, kes ei ole enam ammu elavate hulgas. Seetõttu sai esimese raamatu Helmut Piirimäe, kes on õpetajatest teisel kohal. Järgnesid raamatu valmimisele kaasa aitajad.

Kirjastuse esindaja ütles oma kõnes vist, et kirjastusel ilmub aastas 182 raamatut. Kõige rohkem on nende hulgas doktoritöid, aga ka muid raamatuid. Kõiki ta läbi lugeda ei jõua ja kõiki ka ei oska, aga Musta raamatu luges ta puhkuse ajal läbi. Olevat vähe autoreid, kes kirjutavad nii mahlakas stiilis. Raamatul on kahes võõrkeeles kokkuvõtted. Iga keeleinimene tahtis neid omalt poolt toimetada, aga autori stiil ongi selline, et mõni lause on ühesõnaline ja mõni kuuerealine. Musta järgmine raamat ilmub järgmine aasta. Kirjastusel oli omalt poolt autorile kingitus.

Üritus jätkus kõrvalruumis, kus ma enam ei osalenud. Raamat oli algul plaanis kohapealt osta, aga unustasin raha kaasa võtta.

Keeltekaart

Olime laagris. Seal oli veekogu. Kuna mul ujumispükse ei olnud, otsustasin minna vette lühikeste teksapükstega. Vend arvas, et nendega ei sobi ka teiste nähes minna. Kavatsesin siiski minna ja pärast neil jalas kuivada lasta. Läksin veekogu juurde. Seal tuli vastu õpetaja Käsnar, kes oli olnud meie algkooli ujumisõpetaja. Ta ütles, et ma pean ujuma.

*
Räägiti, et üheastmelist teaduskraadi ei ole olemas, maksab alles doktorikraad. Mõtlesin arstile rääkida, et ma pean ikka dokroriõppesse astuma. Joonistasin väljamõeldud maade kaardi. Väike vennapoeg küll ei teadnud, mis paberil on, aga ta esitas selle kohta küsimusi, mis näitasid, et vähemalt osaliselt sai ta aru. Mängisin kaardil, et üks riik vallutas teise ära. Selleks värvisin nad pliiatsiga ühte värvi. Teised riigid olid veel värvimata. Aga edasi kavatsesin mängida, et uue ala vallutamisest muutub vallutajariik tugevamaks ja hakkab vallutama tükke ka muudest riikidest. Kirjutasin kaardile, et vallutajariigi rahvaarv on 21 ja vallutatul 18 miljonit. Hakkasin värvima alasid, kus veel vallutajariigi keelt räägiti. Teistes riikides oli tükke, kus oli seda keelt. Ükski neist tükkidest ei asunud mere ääres, kuigi põhiriik asus. See keel oli soomeugri keel. See tähendas, et selle rääkijatega alad pidid olema hõredalt asustatud ja külmad. Hakkasin värvima teist värvi pliiatsitega ka muude keelte kõnelejate alasid. Ainult sõda alustanud riigis räägiti igal pool ühte ja sama keelt, mujal osas riigist. Sõda alustanud riik oli ükskeelne sellepärast, et seal oli läbi viidud sundümberrahvustamine. Hall ja must pliiats olid üksteisest raskesti eristatavad. Väikeste riikide piirkonnas räägiti osalt vanahiina ja osalt ürghiina keelt. Kuna erinevaid pliiatsivärve oli vähem kui erinevaid keeli, siis ma ei tähistanud ühe värviga ühte keelt, vaid ühe keelkonna.

Neljapäev, detsember 06, 2012

Kaks spordiala päevas

Täna oli ülikooli maleklubis neli inimest. Turniiri me ei teinud, vaid mängisime niisama. Sandrile keegi vastu ei saanud ja teistega ma ei mänginud. Ei aidanud isegi see, et tegin pühapäeval, eile ja täna suusatrenni.

Teemoon

Mõned inimesed tahtsid talust põgeneda. Nad võtsid endale teele moona kaasa. Neilt küsiti, kas nad hobuste jaoks ka moona võtavad. Nad vastasid, et ei võta. Tahtsin küsida, kui palju on neid inimesi, kes maleseise analüüsivad. Ütlesin, et analüüsi tuleb kasutada kohe järgmisel päeval, muidu jõuavad arvutid analüüsiga ette. Tegelikult ma olin lugenud maletajatest, kes aastaid uuendust varjasid.

Kolmapäev, detsember 05, 2012

Hüüdsin süsteem

Täna oli talve teine suusatamine. Pühapäevaga võrreldes oli lumi kõvasti kokku vajunud. Sellest hoolimata, et nägin vahepealsetel päevadel, et teda sadas juurde.

Küsisin täna, kas ma midagi poolune ajal hüüdsin. Vastati, et kuulda ei olnud. Ise mäletasin, et ühe ärkamise ajal hüüdsin: "Süsteem!" ja polnud pärast seda kindel, kas hüüdsin magades või ärkvel olles. Ükskord varasemal korral, kui ma vennale samasuguse küsimuse esitasin, kinnitas vend, et ma olin midagi jõuluvanast rääkinud.

Põrgulise valitsuskepid

Vend vaatas aknast välja. Ütlesin talle, et ta ei vaataks, sest väljas on vaenlased. Meie majast möödus pikk rongkäik. Tõmbasin kardina ette. Läksin vaatasin vastassuuna aknast välja. Sealt paistis, et sama rongkäik keeras ümber meie maja nurga ja läks edasi ülikooli hoone juurde. Mulle öeldi, et need ei ole vaenlased, vaid see on ülikooli aastapäeva rongkäik. Mulle tundus olukord ikkagi ohtlik. Mul oli seljas pidžaama. Läksin võtsin suurest toast oma päevapesu. Seal toas oli suur rahvahulk. Ütlesin, et võtan siit oma asjad. Võtsin pesu koos selle all oleva klotsikastiga. Õpetaja hakkas naerma. Läksin oma tuppa magama tagasi. Kõlas uksekell. Ütlesin vennale, et ta ust lahti ei teeks. Keegi ei teinudki. Ema tuli mind äratama. Proovisin õudusest röökida. Ema tahtis, et ma võtaks seina pealt kaks kõverat musta raudroopi. Sirutasin käe nende järele välja. Tundus, et need on põrgulise valitsuskepid. Ma ei olnud siiski nõus põrguliseks hakkama. Proovisin mitu korda õudusest röökida, aga häält ei tulnud. Ema ei läinud toast ära, vaid ootas, millal ma ärkan. Ma ei ärganud. Kui ema mulle ühe küsimuse esitas, siis vastasin sellele. Selle järgi võis ema tulla valejäreldusele, et ma olen juba ärkvel.

Teisipäev, detsember 04, 2012

Suusahooaeg alanud

Eelmine talv tahtsin käia 11 korda suusatamas, et see vahele jäänud aastate peale ära jagades saada iga aasta kohta üks suusatamine. Aga jõudsin käia 10 korda. Viimasel korral hõõrusin peopesa katki. Tahtsin lasta peol paraneda ja siis uuesti minna. Aga selleks ajaks oli viimane lumi sulanud. Suvi läbi nägin unes, et lumi tuli veel soojal aastaajal uuesti maha ja sai veel üks kord suusatada. Kui sügisel hakkas esimest korda lund sadama, siis sellele eelnenud ööl nägin küll unes hoopis puude lehteminekut. Esimene sügisene lumi ei olnud veel suusatamiseks piisav. Järgnes pikk vaheaeg ja alles neljapäev tuli paksem lumi maha, mis reedeks muutus veel paksemaks. Kaalusin, kas ei peaks juba samal päeval suusatamist katsetama, aga veel seda ei teinud, sest reedel oli maleturniir. Laupäev ka ei katsetanud, sest see on mul nädalaplaanis tööpäev, nii et pühapäev tundus sobivam. Mõtlesin, et võibolla lähen esimese inimesena suusatama. Reedel ja laupäeval ma veel suusatajaid ei näinud ega kuulnud ka teiste käest, aga pühapäev jõudsin mõned juba minust ette. Kõigepealt nägin aknast, kuidas oma maja ees üks laps suusatas, järgmist nägin suuskadega kanali äärde minnes. Seal oli juba rada ka olemas. Enne mind suusatamist alustanud laps kukkus hange ja ei saanud enam püsti. Oleksin võinud teda aidata, aga kuna ta otseselt minu abi ei palunud, siis hetkeks seisma jäämise järel sõitsin edasi. Mõtlesin, et kui ringi pööran ja ta ei ole selleks ajaks püsti saanud, siis aitan. Ringi pöörasin juba varsti, aga selle aja peale olid teised aitajad lapse juurde jõudnud. Vahepeal tuli üks täiskasvanu ka suusatama. Kui sõidu lõpetasin ja koju minema hakkasin, siis tundsin, et eelmisel talvel kümme korda kasutatud püksid on mulle suureks muutunud. Sõidu ajal ma õnneks midagi ei märganud. Nagu oleks ennast sõites kõhnemaks higistanud, kuigi väga higiseks ma kaks korda kahe silla vahet sõites ei läinud. Järgmistel päevadel ei olnud lihased nii väsinud kui eelmise talve esimese sõidu järel, aga väsinumad, kui pärast eelmise talve viimaseid sõite. Eelmine talv tuli algul nädal vahet pidada, lõpus sai sõita ülepäeviti. Nüüd saab seda teha vast kolmandal päeval. Ma pole homset ilmateadet kuulnud, aga kui lumi veel maas on, siis lähen vast uuesti sõitma. Eelmine talv kirjutasin blogis igast suusatamisest eraldi. See talv ei pruugi seda enam teha. Sõiduga samal päeval enam ei kirjutanudki. Aga kuna täna ühtegi paremat teemat ei olnud, siis tuli tahtmine siiski kirjutada. Näeb, mis edasi saab.

Kuu taldrikus

Istusime autos. Tõnis ja Joosep näitasid mannapudrutaldrikut ja kordasid vaheldumisi sõnu kuu ja kuum. Ütlesin, et ma nimetasin ka lapsena taldrikus olevat mannaputru kuuks. Enne sõidu alustamist küsisin, kus Villem-kuu on.

Esmaspäev, detsember 03, 2012

Vastumeelsed tegevused

Lugesin arvutist uudiseid Tartu linnavalitsuse kohta. Tartus oli võimul Stuttgardi koolkond. Kohtusin bussipeatuses Karbaga. Ta küsis, kas ma teda sünnipäeva puhul ei õnnitlegi. Vastasin, et mul on ka sünnipäev. Siis ütlesin, et õige jah, Karbal on üks päev varem ja pealegi on ta linnavalitsuse liige. Seal oli ka Peep, kes kuulus samuti linnavalitsusse. Istusime ühe toa põrandal ja ajasime juttu. Kui nimetati Tulvistet, siis ütlesin, et ma olen käinud koos Tulvistega muuseumis ja saunas ja ta on minu sünnipäeval käinud. Lisasin, et ega ma ei uhkusta, ma võin iga inimesega koos saunas käia. Lõpuks ütles Peep mulle, et ma läheks nüüd ära, sest ma olen loll. Ma ei läinud, vaid tegin neile haiget. Ütlesin, et neile, kes mind lolliks nimetavad, teen ma alati haiget.

*
Meenutasin, et ma olin ühe etenduse ajal laval olnud, kus pidi tantsima, aga ma vahepeal tantsisin ja vahepeal mitte. Teised tantsisid kogu aeg, kui vaja. Peale selle olin ma laval olnud koos laulukooriga, aga ei olnud laulnud. Ja ma olin istunud loengus, aga ei olnud eriti konspekteerinud, sest ka see tegevus oli mulle vastumeelne. Konspekteerimata jätmisel oli küll see põhjendus, et minu mälu oli nii hea, et mul jäi loeng ka ilma selleta meelde. Kui ma olin öelnud, et õpin eksamiks, olid teised imestanud, et kuidas ma õpin, kui mul ei ole konspekti. Tegin plaane, kuidas täna kõvasti õppida. Panin lindilt mängima ühe laulu. Selle esimene rida oli hästi tuttav, aga teine rida polnud selline, nagu ma olin eelmine kord kuulnud, sest see oli teine lint. Kolmas rida oli "Kiire-kiire kevadaeg".

"Kindel linn"

Tiit Aleksejev. "Kindel linn. Lugu esimesest ristisõjast. Järg romaanile "Palveränd"". Tallinn 2011. 207 lk.

Kirjutasin varem juba triloogia esimesest osast, nüüd on läbi ka teine. Esimesest osast kirjutades võrdlesin Aleksejevi triloogiat Ristikivi omaga. Teise osa lugemise järel saab lisada veel ühe erinevuse. Ristikivi triloogiatesse kuuluvad raamatud on iseseisvad teosed, mida saab lugeda ükskõik mis järjekorras. Seevastu Aleksejevi puhul on peategelased erinevates osades samad ja teist osa lugedes on parem, kui esimene on eelnevalt loetud ja ka meeles.

Sisuline erinevus Aleksejevi kahe raamatu vahel on, et esimeses osas on ristisõdijad pealetungil, teises aga satuvad Antiookia linnas omakorda islamiusuliste piirmaisrõngasse ja osad kristlastest põgenevad laevadega. Vormiline erinevus on, et teises osas on kasutatud lühemaid lõike. Täpselt on lõikude pikkust siiski mõõta keeruline, sest uusi lõike pole alustatud taandreaga ja ridade parempoolne serv ei ole joondatud. Sellega sarnaneb raamatu küljendus võrguleheküljega, aga erinevalt võrgulehekülgedest pole jäetud lõikude vahele ka valgeid ridasid.

Nagu esimesest osast ja mujalt teada, ei nimeta ristisõjas osalejad seda veel ristisõjaks, vaid palverännuks. Aga ei ole eriti palvetamise kirjeldusi. Üks meelde jäänud palve on islamiusulistelt ja araabia keeles. Nimetatakse küll, et liikvel oli palju isehakanud prohveteid, aga ristisõdijate juhid suhtuvad neisse üleolevalt. Sügavate usuliste tunnete asemel on raamatus palju erootikat. Publiku maitsega arvestades pannakse seda tänapäeval igale poole sisse, aga mujalt loetu põhjal oli see keskaja inimestele vähem tähtis kui tänapäeva omadele.

P. Olesk heitis kunagi ette, et teadlaste kohta kirjutatud romaanides puudub teadlastele omane mõttepinge. Kui loetud romaanis ei ole võibolla piisavalt palveränduritele iseloomulikku palvetamist, siis teaduslikku mõttepinget on teadlasest autor sisse toonud. Magistriõppe seminaris õpetati minu jaoks mitte päris veenvalt, et keskajal teadust olemas ei olnud, aga Aleksejevi tegelased otsivad nähtustele justkui teaduslikke seletusi. Üks selline probleem on seotud Jeesuse verre kastetud püha odaga, mille leidmine aitas ristisõdijaid lahingus. Raamatust "Üldine ajalugu" lugesin kunagi, et see oda leiti tõesti unenäo põhjal. Raamat "Ristisõdijad Hommikumaal" nimetas seda seevastu pettuseks. Aleksejevi romaanis peatutakse sellel küsimusel pikemalt ja selle järgi oli varem juba leitud mitu samasugust oda, mis omavahel ehtsuse pärast konkureerisid.

Ilmselt on autorit mõjutanud kirjutamisel ka muud ajaloolised probleemid kui ainult ristisõjaga seostuvad. Kui üks tegelane lööb otsustavalt rusikaga vastu lauda ja hetk hiljem kahetseb, et lõi käe ära, tundub, nagu ironiseeritaks jutu üle, nagu oleks Vabadussõja algul venelastele vastuhakkamise otsustanud Pätsi rusikahoop. Pärast selle koha lugemist räägiti Pätsi rusikahoobist ka ühes Vikerraadio saates, kus kinnitati, et tegemist on müüdiga, kuna valitsuse istungi protokoll midagi sellist ei sisalda.

Pühapäev, detsember 02, 2012

Enda joonistatud margid

Isa arvas, et võibolla talle tuleb teha vereülekannet. Öeldi, et ema on vere tagavara ja vajaduse korral saab teha ülekannet emalt isale. Samal ajal, kui emalt isale verd üle oleks kantud, oleks kantud ka minult emale, et ema verekaotust kompenseerida. Kui oleks tekkinud vereülekande vajadus, oleks tulnud kiiresti kindlaks teha, mis on minu veregrupp. Räägiti, et haiglas on ülekande aparaadi küljes vahel liiga palju inimesi korraga. Vaatasin enda joonistatud marke. Olin joonistanud sinise pastakaga, aga seistes hakkasid jooned kiiresti mustaks minema. Kui sõrmega paberi peale vajutada, sai teada, millised margid on ära ostetud. Ma olin joonistanud ühesuguseid marke mitu tükki ja sõrmega vajutades oli näha, et nende arv on vähenenud. Ostjad olid marke ostnud, kui jooned olid veel sinised. Ühele leheküljele tuli vajutada kaks korda, sest esimene kord vajutades sai nähtavaks ainult osade markide puudumine. Mul oli oma margialbum ja lisaks sellele oli mulle kingitud ka üks teine, mis oli juba kinkimise ajal marke täis. Ütlesin, et kingitud album ei ole nii hea, sest sellega ei ole kogumise tunnet. Vaatasin oma sahtlisse. Seal nägin seda kingitud albumit. Või see oli hoopis teiselt inimeselt saadud vildikakarp. Aga vildikakarbi pealt oli näha, et tegelikult oli ikkagi väga hea tunne teise inimese asju endale saada. Klaus oli hakanud rääkima doktor Talviku häälega. Ta rääkis, et teine vend oli tahtnud süia ainult kohupiima, aga oleks võinud süia riisi, nagu Klaus ise tegi.

Võitlus lollidega

Elu rikkuda püiavad lollid,
kes ei oska veel seenele sõita.
Inimesed või kollid.
Kui nad ründavad, loodan neid võita.

Laupäev, detsember 01, 2012

Kaitske lund

Mõne maja eest koristati kõnniteelt kogu lumi. Seda ma ei kiida heaks, sest:

1) Lume alt tuli välja jää ja võib kukkuda, seejuures valusamalt kui lumele kukkudes.
2) Lapsed peavad saama kõnniteel kelgu ja suuskadega sõita.
3) Kui muruplatsid on lumised, on vähemalt minu meelest ilusam, kui ka asfalt on lumine.

Kui ma laps olin, siis ma ei kohanud nii palju neid, kellele talv ega lumi ei meeldinud. Üks põhjus on ilmselt selles, et siis näidati Vene filme, aga nüüd soojema kliimaga Ameerika omi.