Riigiadvokaadi kandidaadid

Üks klassikaaslane valiti riigiadvokaadiks. Teine kandideeris ka sellele kohale, aga jäi ilma. Seetõttu asus ta tööle hoopis riigiprokurörina. Oli oodata, et nüüd ta hakkab minu kallal urgitsema. Järgmiseks riigiadvokaadiks taheti panna mind. Ma ei reageerinud, vaid hoidsin silmi kinni. Ütlesin, et mina seda kohta vastu ei võta. Soovitasin enda asemel riigiprokurörina töötavat klassikaaslast, kuna advokaaditöö sobiks talle paremini kui prokuröri oma. Küsiti, kas I. Tarand võiks ka riigiadvokaadiks saada. Vastasin, et võiks küll. Selle kohta, et ma lõpuks rääkima hakkasin, öeldi, et õige, advokaadil on üks kallis töötund. Aga varsti esitati riigiadvokaadi kandidaadiks ka kõik teised klassikaaslased, et keegi ei oleks minust halvem. Esitaja kirjutas, et minu koht on psühhoneuroloogia haiglas, mitte riigiametis. Mõtlesin talle vastata, et ma ei seadnud ise enda kandidatuuri üles.

*
Olime kooli lõpetanud, aga nüüd läksime jälle kooli. Kolm klassivenda tulid kohale longates. Mul oli ka hiljuti jalg valutanud. Küsisin, kas kõik on noorena liiga palju sporti teinud. Üks lonkajatest vastas, et jah, ta on sellepärast arsti juures käinud. Saabus õppejõud, kes pidi alustama uut loengukursust. Otsisin, kuhu konspekti kirjutada. Leidsin kaustiku, mille algus oli puhas, aga sealt tuli varsti teiselt poolt teine konspekt vastu. Üks klassivend hakkas mind selja tagant torkima. Viisin ta direktori juurde, et direktor ütleks, kas selline võib meie koolis käia.