Uutmoodi rongid

Olime täna sõitnud autoga Tartust Paidesse. Nüüd kuulsime uudistest, et sellel maanteel oli avarii juhtunud. Meie polnud midagi näinud. Olime Peedul vanaema suvilas. Hakkasime minema rongi peale, et Tartusse sõita. Ähvardas tulla äike. Jaamas küsiti kelleltki, kas tema on Kristin. Mulle tuli meelde, et minu klassiõel Kristinil on Peedul suvila. Aga see, kellelt küsiti, vastas küll, et see on tema nimi, aga sellise häälega, et tegemist pidi kindlasti olema teise Kristiniga. Näo järgi poleks kindel olnud. Kuulsin Varblase häält. Mõtlesin, et Varblase tunnen hääle järgi eksimatult ära. Vaatasin ringi, kus ta on. Lõpuks nägingi teda, kuigi nägu oli natuke võõraks muutunud. Ta oli oma sõpradele suur autoriteet. Rong tuli. Sõites hüppas ta vahepeal õhku, nagu oleks rongijuht purjus. Sellisesse rongi siseneda tundus ohtlik. Aga õhku hüppas ta sellepärast, et nüüd ei sõitnud rongid enam mööda rööpaid, vaid oli kasutusele võetud kiirrongid, mille rattad liikusid rööbaste sisekülgedel. Vaatasime isaga, millisest uksest siseneda. Aga me ei jõudnudki siseneda, enne pani rong uksed kinni ja hakkas sõitma. Püüdsime kätega vehkida, et ta uuesti uksed avaks. Rong ei sõitnud edasi, vaid tagasi. Arvasime, et ta sõidab jaamahoone ette, et meid õiges kohas peale lasta. Aga ta ei peatunud enam, vaid sõitis Elvasse tagasi. Võibolla see ei olnudki Tartu rong, vaid Elva-Peedu ekspress. Sellepärast ta meid ei olnudki oodanud. Tartu poolt tuli teine rong.

*
Väljas algas orkaan. Ma polnud seni vist ükski kord orkaani ajal majast väljas olnud, aga orkaane oli viimasel ajal sageli. Ütlesin, et minu esimese 15 eluaasta jooksul oli ainult üks orkaan. Vend küsis, kuidas kliima soojenemine orkaane põhjustab. Vastasin, et soojenemise tõttu osakesed paisuvad ja see suurendab rõhku, nad tahavad suure rõhu käest pääseda ja hakkavad kiiremini liikuma. Tegelikult ei ole see kindel, sest protsessid mõjutavad üksteist ja on seetõttu keerulisemad.

*
Olin teinud jalutuskäike mööda erinevaid marsruute. Ühte mööda ma polnud enam teinud ja ei mäletanudki täpselt, milline see oli. Tahtsin minna raamatupoodi, et osta puuduvat eelviimast ajakirja numbrit ja isa soovitud raamatut. Kõndisin linna serva suunas. Märkasin, et olin tulnud tänavale pidžaamaga. Sellega ei tahtnud ma ennast näidata. Aga nüüd ei jäänud muud üle, kui kõndimist jätkata.

*
Olime rahvast täis majas. Uksest tundus sisse tulevat Madis. Ütlesin talle tere. Pärast seisime teise ukse juures. Tundus mööduvat Madis. Aga ma polnud selles kindel ja ei öelnud midagi. Tema taga tuli mees, kes oli rohkem Madise moodi. Teda teretasin. Siis hakkasin naerma ja rääkisin vennale, kuidas olin Madisele hajameelsusest kaks korda tere öelnud. Läksime kinosaali. Istusin rea otsale. Mitte kõige tagumise, vaid tagant kolmanda rea. Olin kuulnud, et kes sellisesse kohta istub, see valib diktaatoripositsiooni. Mõtlesin, et on loogiline, et diktaator istub ka sellisesse kohta, kui tal on närvid haiged, aga mina pole diktaator. Selgus, et sellest kohast, kus ma istun, möödus saali eest tulevate loomade rivi. Ma ei tahtnud, et nad minust lähedalt mööduksid. Aga käänasin istet ja vaatasin neid. Iste vist katki ei läinud.