Põrgulise valitsuskepid

Vend vaatas aknast välja. Ütlesin talle, et ta ei vaataks, sest väljas on vaenlased. Meie majast möödus pikk rongkäik. Tõmbasin kardina ette. Läksin vaatasin vastassuuna aknast välja. Sealt paistis, et sama rongkäik keeras ümber meie maja nurga ja läks edasi ülikooli hoone juurde. Mulle öeldi, et need ei ole vaenlased, vaid see on ülikooli aastapäeva rongkäik. Mulle tundus olukord ikkagi ohtlik. Mul oli seljas pidžaama. Läksin võtsin suurest toast oma päevapesu. Seal toas oli suur rahvahulk. Ütlesin, et võtan siit oma asjad. Võtsin pesu koos selle all oleva klotsikastiga. Õpetaja hakkas naerma. Läksin oma tuppa magama tagasi. Kõlas uksekell. Ütlesin vennale, et ta ust lahti ei teeks. Keegi ei teinudki. Ema tuli mind äratama. Proovisin õudusest röökida. Ema tahtis, et ma võtaks seina pealt kaks kõverat musta raudroopi. Sirutasin käe nende järele välja. Tundus, et need on põrgulise valitsuskepid. Ma ei olnud siiski nõus põrguliseks hakkama. Proovisin mitu korda õudusest röökida, aga häält ei tulnud. Ema ei läinud toast ära, vaid ootas, millal ma ärkan. Ma ei ärganud. Kui ema mulle ühe küsimuse esitas, siis vastasin sellele. Selle järgi võis ema tulla valejäreldusele, et ma olen juba ärkvel.