"Rousseau ja mässumeel"

William Blanchard. "Rousseau ja mässumeel". Tõlkinud Kalle Hein. 2000 (originaal 1967). 400 lk.

Rousseaud on nimetatud 18. sajandi prantsuse filosoofiks, kirjanikuks ja valgustajaks. Aga kuigi ta kirjutas prantsuse keeles, sündis ta hoopis Genfis. Genf on olnud Prantsusmaa osa Napoleoni ajal ja Šveitsi koosseisu kuulub aastast 1815. Rousseau ajal oli Genf suhteliselt iseseisev, kuuludes vist formaalselt Saksa-Rooma riiki. Peale Genfi on Rousseau siiski elanud ka Prantsusmaal ja põgenikuna Inglismaal. Genf oli kalvinismi keskus, mis on Rousseaud kindlasti mõjutanud, kuid talle on antud ka katoliiklikku kasvatust.

Rousseau on kirjutanud rea tuntud teoseid, millest ise on ta nimetanud kõige tähtsamaks "Usutunnistust". Ta kirjutas üldisest tahtest, ühiskondlikust lepingust, idealiseeris lapsepõlve ja looduslikku seisundit, kirjutas kasvatusest, võitles valetamise ja silmakirjalikkusega ja kirjutas autobioograafilisi pihtimusi ja autobiograafilise romaani. Ta on arendanud edasi Montesquieu võimude tasakaalu teooriat, ja Rousseau vooruse õpetust edasi arendades on Kant leiutanud kategoorilise imperatiivi. Rousseau on mõjutanud romantismi kujunemist, teda austasid sügavalt Prantsuse revolutsiooni juhid, ja Rousseaud ja evangeeliume on oma kaheks kõige suuremaks mõjutajaks nimetanud Tolstoi. Rousseau looduslik seisund on ilmselt mõjutanud ka tänapäeva rohelisi parteisid, kuigi seda Blanchard ei nimeta. Blanchard kui ameeriklane toob välja, et Rosseau maailmaparandamispüüd on tänapäeval omane Ameerika ühiskonnale.

Roger Chartier raamatus "Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted" (eesti keeles 2002, originaal 1990) arutleb küsimuse üle, kas Prantsuse revolutsiooni põhjustas valgustus. Blanchard püstitab küsimuse, kas seda tegi Rousseau üksi. Chartier kirjutab, et valgustus ja Prantsuse revolutsioon olid mõneti vastandlikud, sest valgustuse mõjul vägivald ühiskonnas järjekindlalt vähenes, aga revolutsioon tõi selle tagasi. Ometi peab ta valgustust ja revolutsiooni ühe ja sama laiema nähtuse osadeks, kuna neil olid ühised eesmärgid. Blanchard toob välja, et Rousseau mõjust revolutsioonile võib enne rääkida kui Voltaire’i omast, sest Rousseau oli mässumeelne, aga Voltaire skeptiline. Aga kuigi revolutsionäärid Rosseaud austasid, tõlgendasid nad Blanchardi arvates tema filosoofiat valesti ja Rousseau oli neist konservatiivsem.

Vahel peetakse ebaviisakaks, kui inimene avalikkuse ees endast räägib. Aga kuna Rousseau on olnud autobiograafiline, on tema eraelust mugav kirjutada ka Blanchardil. Raamat "Romantismiaja inimene" (eesti keeles 2003, originaal 1995) ütleb, et mina austamine oli tolleaegsetele intellektuaalidele üldse omane.

Blanchardi eesmärk ei paistagi olevat kirjutada filosoofia ajalugu, vaid Rousseau psühhoanalüüs. Seda laadi raamatuid peaks olema olemas palju, aga minu loetutest meenutab see kõige rohkem W. Langeri teost "The Mind of Adolf Hitler. The secret wartime report" (1972). Nii autori meetodi kui ka peategelasele omistatud omaduste poolest. Nii Rousseau kui ka Hitleri seksuaalne orientatsioon olevat masohhism. Blanchard lisab, et masohhistid on ühtlasi ka sadistid, sest need olevat ühe ja sama tungi avaldused. Kuigi raamatus kirjutatakse ka Rousseau filosoofiast ja tuuakse rohkelt pikki tistaate talt endalt, püütakse filosoofiat seletada mitte niivõrd ajastu filosoofilise tausta, vaid filosoofi hingeomaduste ja lapsepõlvekogemustega. Rousseau ja teiste filosoofide kõrvutamisel ei keskenduta mitte ainult nende filosoofia erinevustele ja sarnasustele, vaid paljuski sellele, kas nad olid üksteisele sõbrad või vaenlased.

Rousseaud võrdles Hitleriga ka üks minu ülikooliaegne õppejõud, kes küsis, et kui Rousseau raamat eesti keeles välja antakse, kas seda tehakse ka Hitleriga. Õppejõud põhjendas oma pahameelt Rousseau vastu sellega, et ta kirjutas raamatu kasvatusest, aga kõik enda lapsed andis lastekodusse. Blanchardi raamatust mulle ei jäänud meelde ühtegi lauset, kus oleks öeldud, et Rousseaul üldse lapsi oli. Ometi oleks see tema eraelulise meetodi puhul oluline. Ingliskeelne vikipeedia kinnitab, et laste osas oli õppejõul siiski õigus.

Hitleri ja Rousseau vahel oli ka erinevusi. Rousseau püüdis olla jäägitult aus, kuid Hitler oli meistervaletaja. Rousseau oli võimetu suulises väitluses, aga kardetud kirjalikus. Hitler vastupidi kirjutas vähe, aga oli hea kõnemees. Rousseau kirjutas kohtukõne ette valmis, aga ei suutnud seda meelde jätta. Hitler ei pidanud kõnede ette valmis kirjutamist õigeks, vaid improviseeris neid koha peal. Ja Hitler suutis vestluskaaslastele jätta mulje, et tal on hea mälu, osalt küll bluffimise tõttu.

On vaieldud, kas Rousseau oli vaimselt terve või haige. Samuti selle üle, millist vaimuhaigust ta võis põdeda. Blanchardi arvates oli selleks kõige tõenäolisemalt paranoia. Vaimuhaiguste klassifikatsiooni on aja jooksul ümber tehtud ja võibolla oli seal kunagi sellenimeline haigus ka sees. Eesti Entsüklopeedia vähemalt ütleb siiski, et paranoia pole eraldi haigus, vaid mitme erineva haiguse koostisosa.

Rousseau võimalik vaimuhaigus ei pea tema kirjutatu väärtust vähendama, sest ka Juhan Liivi loomingus peetakse kõige väärtuslikumaks just haiguse ajal kirjutatut. Liivi ja Rousseau üks sarnasus on, et Liiv annetas oma kuue teatri heaks ja Rousseau vahetas riideid raamatute vastu. Kuid kalvinistliku taustaga Rousseau oli teatri vastane.

Raamatu algul kirjutab Blanchard, kuidas Rousseau põgenes vastikusega homoseksuaalsete lähenemiskatsete eest. Raamatu lõpul läheb ta sellega vastuollu ja kirjutab hoopis Rousseau enda homoseksuaalsetest impulssidest. Autori loogika paistab olevat, et kui mees on naiselik, siis ka homoseksuaalne. Aga kuna tal ei õnnestu tõestada, et Rousseau oleks eelistanud mehi naistele, siis nimetab ta seda allasurutud homoseksuaalsuseks.

Raamatu pealkirjas välja toodud mässumeelega seoses ütleb autor, et mässajatest saavad kergesti türannid. Minu meelest türannia jaoks on vaja võimu. Aga ma olen tähele pannud, et nõukogudeaegsed poliitvangid on ka praegu opositsionäärid, seevastu Rüütel ja Talleyrand on osanud võimul olla iga riigikorra ajal.