Läti psühholoogid

Mind küsitlesid Läti psühholoogid. Nad esindasid koolkonda, mis arvas, et skisofreenia tekib depressiooni edasiarendusena. Mina teadsin kogemuse põhjal, et nad eksivad. Vastasin meespsühholoogi küsimustele inglise keeles. Ta ütles, et naispsühholoog toob mulle karbi. Naine tõigi selle toa teisest otsast kohale. Meespsühholoog küsis, kas ma vaatasin enne naise silmi või karpi. Sellele küsimusele vastasin vene keeles. Seepeale ütles ka tema järgmise lause vene keeles. Pärast seda kõndisin tänaval koos oma endise õpetajaga. Õpetaja ütles, et naispsühholoog oli öelnud, et minuga on raske. Kõndisime õpetaja trepikoja ukseni. Küsisin, kas ma võin tuppa kaasa tulla. Õpetaja vastas, et ei või.

*
Olin jälle kodus koos Läti psühholoogidega. Nad käskisid mul lõuga tõmmata. Vastasin neile, et ma teen teisi harjutusi, sest lõuatõmbamine ei tule mul nagunii välja. Siis otsustasin seda ikkagi proovida. Aga ei saanud, sest kang oli pooleks. Nägin, et jämeda kangi küljes on veel teine peenem, mis on terve. Proovisin sellel. Kooli ajal ma polnud ühtegi korda lõuga tõmmata jõudnud, aga hiljem olin edasi treeninud ja nüüd jõudsin. Lugesin kokku juba seitse tõmmet ja paistis, et jõuan veel.

*
Näitasin vendadele oma sahtlist vanu kommipabereid. Märkasin, et üks vend lõikab ühte läikivat paberit kääridega. Selle peale võtsin neilt paberid ära. Vennad ei saanud aru, miks ma neid säilitada tahan. Minul olid need mälestustega seotud, aga nüüd olid mälestused rikutud. Leidsin sahtlist mõned vanad õpilaspäevikud. Ma ei teadnud, millal ma need sinna olin pannud, sest varem olid nad kapis. Lehitsesin ühte päevikut. Sinna polnud peaaegu midagi kirjutatud, sest see oli eelviimase klassi oma.