Raamat Siberi eestlastest

Täna esitleti ülikooli raamatukogus Aadu Musta raamatut Siberi eestlastest. Sissejuhatuseks mängiti viiulit ja järgnesid kõned Mustalt endalt ja raamatu välja andnud ülikooli kirjastuse esindajalt. Panen mälu järgi kirja nende kokkuvõtte.

Must ütles, et tavaliselt raamatuesitlustel nii palju rahvast ei käi. Veel parem meel oleks tal rääkida siis, kui inimestel on raamat juba läbi loetud. Kui eestlasele öelda Siber, siis tuleb talle silmade ette selge pilt. Tavaliselt seostatakse Siberi eestlasi 20. sajandi küüditamistega. Must tundis samuti algul huvi küüditamiste vastu. Aga tema õppejõud Ligi ja Piirimäe on talle õpetanud, et arhiivis käies ei tule vaadata ainult parajasti huvitavat teemat, vaid ka seda, mis seal veel võiks olla. Musta raamat räägib Vene keisririigi aegsetest Siberi eestlastest. Ühe linna asutamise kohta on palju erinevaid teooriaid, mis rahvuse esindajad selle asutasid, aga kõige lihtsam on minna arhiivi ja järele vaadata. Arhiivimaterjali valguses on paljud asjad teisiti kui raamatutes on kirjutatud. Ajaloolastele olevat omane, et öeldakse, et küll on hea, et linn jäi ühe hetkega vulkaani laava alla, kõik säilis. Või et küll on hea, et meie järele nuhiti, kõik on kirja pandud. Nii on ka Siberi eestlastega, kelle kohta on väga palju arhiivimaterjale. Vene keiser palus saata Siberisse eesti talupoegi selleks, et kollased sealt välja tõrjuda. Siberisse asunikuna saatmine pidi olema parem kui nekrutiks minek, sest sai naise ja lapsed kaasa võtta. Siberisse viidi juba Põhjasõja vange. Kui küsida, kas Põhjasõja võitis Venemaa või Rootsi, siis võibolla hoopis baltisakslased, sest nende lapsed olid juba Vene kindralid. Raamatus on materjal 18. sajandi asunike kohta. 19. sajandi puhul on toodud karistuse kandjate liin, ülejäänute kohta tuleb eraldi raamat. Autor oli uhke, et ta on kasutanud palju rohkem arhiivifonde kui mõnes teises raamatus on tehtud, samuti uurinud palju seadusi. Raamat on püütud kirjutada Otto Liivi õpetuse järgi, et see peab Eesti ajaloolasel olema ühelt poolt teadsuslikult täpne ja teiselt poolt arusaadav igale keskharidusega inimesele, kes asja vastu huvi tunneb.

Must peatus kõne teises pooles sellel, kuidas ta Siberi uurimisreisidel käis. Tal on palutud selle kohta ka raamat kirjutada. Soomes midagi ilmubki. Reisidel juhtus palju üllatavat. Kui lennukipilet oli juba ostetud, selgus, et see enam ei kehti, sest lennufirma on pankrotti läinud. Kui uurija sattus arhiivi talle tundmatu Venemaa riigipüha ajal, mis oli neljapäev, siis lootis ta sisse pääseda reedel, aga talt küsiti, kas ta ei tea, et riigipühale järgneb sanitaarpäev.

Autor leidis, et raamat on tehtud väga ilusa kujundusega. Tal oleks olnud rääkida veel pikalt, aga oli soovitatud seda mitte üle 30 minuti teha. Seetõttu asus ta kinkima raamatuid. Esimese raamatu oleks ta tahtnud kinkida oma kõige suuremale õpetajale Herbert Ligile, kes ei ole enam ammu elavate hulgas. Seetõttu sai esimese raamatu Helmut Piirimäe, kes on õpetajatest teisel kohal. Järgnesid raamatu valmimisele kaasa aitajad.

Kirjastuse esindaja ütles oma kõnes vist, et kirjastusel ilmub aastas 182 raamatut. Kõige rohkem on nende hulgas doktoritöid, aga ka muid raamatuid. Kõiki ta läbi lugeda ei jõua ja kõiki ka ei oska, aga Musta raamatu luges ta puhkuse ajal läbi. Olevat vähe autoreid, kes kirjutavad nii mahlakas stiilis. Raamatul on kahes võõrkeeles kokkuvõtted. Iga keeleinimene tahtis neid omalt poolt toimetada, aga autori stiil ongi selline, et mõni lause on ühesõnaline ja mõni kuuerealine. Musta järgmine raamat ilmub järgmine aasta. Kirjastusel oli omalt poolt autorile kingitus.

Üritus jätkus kõrvalruumis, kus ma enam ei osalenud. Raamat oli algul plaanis kohapealt osta, aga unustasin raha kaasa võtta.