Viskasin inimesi auku

Olime maamajas. Tõnis jooksis õuest tuppa, sest haned olid talle kallale tulnud. Ema läks Tõnisele appi. Valmistusin ka minema ja võtsin kätte terava ora, et vajadusel sellega hanesid lüia. Kui õue jõudsin, ütles Tõnis, et rohkem ta hanesid ei karda, sest mehed peavad enda eest seisma. Küsisin, kes talle sellise lause ütles. Tõnis vastas, et vanaisa. Olin rebinud ajalehest välja tükke, et need ära süia. Aga nüüd mõtlesin, et võibolla ema tahab ristsõnad ära lahendada. Pakkusin ristsõnadega tükke emale ja ta tahtiski.

*
Isa oli mult eile küsinud, kas ma kirjutan tindiga. Olin mõelnud, et ta nimetab pastakas olevat pastat tindiks. Aga nüüd vaatasin, et minu pastaka sisu ongi äärmiselt voolav, nii et võibolla see oligi tint. Ütlesin, et kuigi ma olin üks öö magamata, ei tekkinud väsimust. Ema vastas, et minul ta lubab sõna väsimus kasutada, aga teistelt ootaks ta ühte teist sõna. Küsisin, mis sõna see on, kas kurnatus. Ema ütles jah. Ütlesin, et kui üks öö magamata olla, tekib väsimus. Kurnatus tekib alles kaks ööd magamata olles. Ema ütles, et eile ta pani kõigile unerohtu tee sisse. Vastasin, et seda ta ei tohtinud teha, sest ma ei teadnud, et tee sisse on midagi lahustatud, ja võtsin pärast ise ka ühe unerohu tableti.

*
Arvutist ühele võrguleheküljele minnes pidi kõigepealt käivituma arvutimäng. Aga see jooksis viimasel ajal kinni ja lehekülg ei avanenud. Kui ma aga püüdsin sinna võrguleheküljele minna kettalt, käivitus teine mäng, mis kinni ei jooksnud. Need blogid, mida ma külastasin, asusid keskkonnas, millest mulle oli ühel korral tulnud hoiatus, et ma kasutan sinna sisenemiseks lubamatuid vahendeid. Seal pidasid blogisid Oudekki ja teised. Vennad tundsid neid inimesi ja olid pannud arvutisse programmi, mis lubas nende blogisid lugeda, aga minu jaoks olid nad võõrad ja mulle polnud luba antud. Kui ma seda teada olin saanud, polnud ma nende blogisid enam avada proovinud. Nad pidasid blogi ainult oma tuttavate jaoks. Mina poleks nii teha saanud, sest minul selliseid tuttavaid ei olnud, kes minu blogi oleks lugenud, nii sain ma loota ainult võõraste inimeste peale. Kui ma olin lõpetanud kõvakettalt nende blogide külastamise, tegin seda veel flopikettalt. Aga võibolla ma sain teha seda ainult tänu sellele, et vennad võisid olla sinna ka vastava programmi pannud. Mängu, mis alustuseks käivitus, ma mängida ei osanud. Martin oskas ja hakkas näitama, kuidas seda mängitakse. Ta jõudis kaugemale kui mina, aga mitte nii kaugele kui tavaliselt.

***
Eile:

Kõndisin oma õuele suure muruplatsi juurde. Näitasin rõdul seisvale perekonnaliikmele, et muruplatsil kasvavad võililled ja malts ja takjad. Mujalt oli rohi madalamaks niidetud, aga ühel ribal oli see kõrgeks jäetud. Jalutasime koos mõne inimesega majade vahel. Pille rääkis, et üks klassivend oli talle ükskord vägisi külla tunginud. Mina pakkusin, et võibolla ta tuli koos oma isaga hoopis meie isale külla.

*
Keldris olid sissemurdjad. Nad saatsid sealt meile tuppa kirja, mida nad keldrist leidnud on. Läksime keldrisse kohale. Pahade mõjutamiseks hakkasin aukudesse esemeid viskama. Iga viske järel olukord muutus, aga varsti tuli visata järgmine. Hakkasin viskama aukudesse ka inimesi. Lootsin, et nad jäävad kukkudes ellu, aga kindel ei olnud. Lõpuks hüppasin ka ise auku. Selgus, mida ma enne ei teadnud, et sellega ma omandasin võime raamatud ühe käepuudutusega läbi lugeda. Samuti kui ma puudutasin käega mõnda kuju, jäi selle vorm mulle alatiseks teadvusesse. Võibolla minu võimed muutusid auku kukkumisest rohkem kui teistel, sest mina hüppasin ise, aga teisi oli visatud.