Kustutamata konid

Kirjutasin köidete kaantele, mis on nende köidete sisu. Enekese puhul ei olnud vaja kirjutada, sest seal oli see juba seljale trükitud. Aga kirjutasin ikkagi väikeste tähtedega esikaanele. Mul oli põhimõte, et raamatuid ei tohi sodida. Aga lasteraamatute puhul see põhimõte ei kehtinud. Eneke ja üks teine raamat olid täpselt samast materjalist ja sama värvi kaantega. Sõitsime rongiga Peedule. Lamasin sõidu ajal kahel istmel ja hoidsin silmi kinni. Tõravere ja Vapramäe vahel tundsin, kuidas rong hakkab kihutama. Tehti ettepanek Vapramäe peatuse käimlas ära käia ja seejärel rongi tagasi tulla. Seda ma ei pidanud õigeks, sest rongijuht võis vahepeal vaatamata lubadusele sõitma hakata ja pealegi oli rongis endas ka vastav ruum olemas. Ja Vapramäe järel tuli juba Peedu. Läksime seal maha. Inimesed viskasid konisid ühte prügikasti. Pahandasin, et konid oleks tulnud enne ära kustutada, muidu võib prügikast põlema minna. Kõndisime edasi. Tõnu jäljendas, kuidas ma kõnnin, et ma teen seda halvasti. Läksin prügikasti juurde tagasi, et konid kustutada. Võtsin selleks prahti prügikastist välja. Mind taheti takistada. Aga kui ma vihane olin, siis ma võisin ükskõik mitmest inimesest korraga jagu saada. Ma võisin maailma kaks parimat maadlejat ühe hetkega korraga selili panna ja öelda 2:0.