Laupäev, detsember 22, 2012

Thomas Carlyle "Minevik ja olevik"

Thomas Carlyle. "Past and Present". London 1843. 268 lk.

See on kõige raskemas inglise keeles raamat, mida ma lugenud olen. Üks põhjus on, et see on ammu kirjutatud, teine on autori rikkalik sõnavara. Selle kohta öeldi mulle, et mida suurem sõnavara, seda parem kirjanik.

Kui tänavune uudis oli, kuidas Bahovski süüdistas Tamme, et see tahab oma uue raamatuga ehitada ajaloo ja kaasaja vahele Hiina müüri, siis Carlyle lõhub selle müüri maha juba raamatu pealkirjas. Ta on maailmaparandja ja kirjutab eesmärgiga luua parem tulevik. Parem oleks see tema arvates siis, kui tulevik sarnaneks rohkem mineviku kui olevikuga.

Suhtumist, mis tahab olemasoleva säilitamise asemel liikuda tagasi mineviku suunas, on mitte ainult Nõukogude Liidus vaid ka ingliskeelses politoloogiaõpikus nimetatud reaktsiooniliseks. Kuid teiselt poolt on väidetud ka, et kõik uus on ammuunustatud vana. Ajaloolased on sellest teadlikud, mis minevikus juhtunud on, mitteteadjad tegelevad jalgratta leiutamisega.

Nõukogude ajal eelistasid ausamad Eesti ajaloolased tegeleda kaugema ajalooga, mis ei oleks ülepolitiseeritud. Praegu peaks võibolla müüride ehitamise asemel tegelema sellega, mis Nõukogude ajal tegemata jäi, sest ajaloolased oskavad minevikku ja olevikku seostada kõige paremini. Carlyle’il oli vabadus oma kaasaega kritiseerida nii erinevalt Nõukogude võimu all elanutest kui ka erinevalt tema idealiseeritud mineviku inimestest, kes oleks võidud kriitika eest tuleriidale saata.

Asjad, mis Carlyle’ile kaasajas ei meeldinud, olid ateism, skeptitsism, mammonism ja diletantism. Talle meeldisid nii keskaegsed katoliiklased kui ka 17. sajandi puritaanid, sealhulgas Cromwell, samuti vana-kreeka müüdid ja araabia hõimude eluviis. Talle meeldisid usk ja töö. Tööd nimetas ta religiooniks. Diletantismi pidas ta mammonismist veel halvemaks, sest mammonist teeb vähemalt tööd, kuigi vale tööd.

Asi, mille taastumist Carlyle tulevikus lootis, oli kangelaste kummardamine. Iga inimene olevat sündinud kummardajaks. Võiks väita, et selleks ajaks oli juba tekkinud romantism, seega kangelaste kummardamine tagasi tulnud. Raamatu lõpus ütleb ka Carlyle ise, et on märke, et ajad paranevad. Kuid tema ajal oli tema arvates Inglismaal juba 200 aastat võimul olnud ateistlik valitsus. Ühes kunstiajaloo loengus öeldi meile, et me õpime seda, mis mingil ajal uut on, mitte selle aja peavoolu.

Magistriõppe ajal lugesin Carlyle’ist kui fašistliku filosoofia mõjutajast. Siiski ma ütleks, et fašistlik kangelane on ebaintellektuaalne, aga Carlyle’il on selleks kangelane-luuletaja. Ta tahab, et valitsus oleks kõige targemate käes, kes on ühtlasi ka kõige vapramad. Kui G. J Renier kirjutab raamatus "The English: Are They Human?", et inglise keel on ainuke keel, kus sõnal tark on negatiivne tähendus, siis Carlyle tarkasid kiidab ja sõimusõnaks on tal lollpea.

Fašismi on peetud kombinatsiooniks poliitilisest parempoolsusest ja majanduslikust vasakpoolsusest. Ka Carlyle’il on elemente nii parempoolsusest kui ka vasakpoolsusest. Viimane avaldub tema kaastundes vaestele ja vastuseisus mittetöötavale aristokraatiale. Valitsejatest meeldib talle Vene tsaar Peeter I, sest see töötas laevaehitusel. Carlyle ütleb, et tegelik aristokraatia koosneb nendest, kes töötavad.

Õigeks tööks peab ta ka sõduri oma. Sõdureid ei kiida ta mitte niivõrd selle eest, et nad on valmis vaenlast tapma, vaid et nad on valmis oma elu ohverdama. Carlyle arvab, et elu ohverdamiseks peab olema valmis igaüks. Selles ma näen tema töökultusega mõningat vastuolu, sest suure elutöö tegemiseks on vaja pikka elu. Aga ilmselt on tema eeskujuks ristil surnud Jeesus.

Carlyle ütleb ühelt poolt, et kummardama peab neid, kes on kangelaseks sündinud, teiselt poolt peab ta kangelaseks seda, kes teeb tööd. Sellest ma panen kokku, et kõige suurem kangelane on see, kes on sünnipäraselt kõige suurema töövõimega.

Carlyle pooldab kaose asemel kosmost ehk korda. Kaoseks on tal demokraatlikud valimised ning liberaalne nõudmisel ja pakkumisel põhinev laissez-faire majandus. Ta tahab, et oleks olemas juhtimine. Ta pooldab küll vabadust, kuid arvab, et vabadus ja despotism on ühendatavad, juhul kui despotism on õiglane. Mõni teine vastaks talle, et igasugune võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.

Kuigi autor kasutab kohati sõimusõnu, on tema raamatus veel rohkem ilusaid sõnu, millest osad on ilustamiseks veel suure tähega kirjutatud. Kuigi ta on diletantismi vastane, pöördub ta selle esindajate poole viisakalt "minu diletandist sõber".

0 vastukaja: