Enda joonistatud margid

Isa arvas, et võibolla talle tuleb teha vereülekannet. Öeldi, et ema on vere tagavara ja vajaduse korral saab teha ülekannet emalt isale. Samal ajal, kui emalt isale verd üle oleks kantud, oleks kantud ka minult emale, et ema verekaotust kompenseerida. Kui oleks tekkinud vereülekande vajadus, oleks tulnud kiiresti kindlaks teha, mis on minu veregrupp. Räägiti, et haiglas on ülekande aparaadi küljes vahel liiga palju inimesi korraga. Vaatasin enda joonistatud marke. Olin joonistanud sinise pastakaga, aga seistes hakkasid jooned kiiresti mustaks minema. Kui sõrmega paberi peale vajutada, sai teada, millised margid on ära ostetud. Ma olin joonistanud ühesuguseid marke mitu tükki ja sõrmega vajutades oli näha, et nende arv on vähenenud. Ostjad olid marke ostnud, kui jooned olid veel sinised. Ühele leheküljele tuli vajutada kaks korda, sest esimene kord vajutades sai nähtavaks ainult osade markide puudumine. Mul oli oma margialbum ja lisaks sellele oli mulle kingitud ka üks teine, mis oli juba kinkimise ajal marke täis. Ütlesin, et kingitud album ei ole nii hea, sest sellega ei ole kogumise tunnet. Vaatasin oma sahtlisse. Seal nägin seda kingitud albumit. Või see oli hoopis teiselt inimeselt saadud vildikakarp. Aga vildikakarbi pealt oli näha, et tegelikult oli ikkagi väga hea tunne teise inimese asju endale saada. Klaus oli hakanud rääkima doktor Talviku häälega. Ta rääkis, et teine vend oli tahtnud süia ainult kohupiima, aga oleks võinud süia riisi, nagu Klaus ise tegi.