laupäev, veebruar 08, 2025
Veebruarikuine suusahooaeg
Vene avangust neljaratsuks
Käikude tagasivõtmisega.
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 Rc6 4. Ob5 Ob4 5. 0-0 0-0 6. Oc6 dc 7. Re5 Ve8 8. Rd3 Oc3 9. dc Ve4 10. Og5 Ld6 11. Ve1 Og4 12. f3 Ve1+ 13. Le1 Ve8 14. Lf2 Of5 15. Ve1 Od3 16. Of6 Ve1+ 17. Le1 Oc2 18. Le8+ Lf8 19. Lf8+ Kf8 20. Oe5 c5 21. Oc7 c4 22. Kf2 Ke7 23. Ke2 Kd7 24. Oe5 f6 25. Od4 a5 26. Kd2 Ob1 27. a3 a4 28. Kc1 Og6 29. Kd2 Ke6 30. Ke3 Kd5 ja mäng lõppes 101. käigul viigiga.
Hommikused tegevused
reede, veebruar 07, 2025
Maakohas
vahel sinna kolime.
Kõigil toitu jagati,
täpne kogus tagati
igal ühel nina peal.
Küsisin ma emalt seal,
kas mul oma kogus käes,
ise makku ma ei näe.
Tahtsin minna bussi peal,
sõita koju Tartu sealt.
Aga juba pimenes,
heidutas see inimest.
Ütlesin, et kui on nii,
et ei bussi lähegi,
siis võib lugu sündida,
et ei oska kõndida
pimedas ma talusse,
kust sai minek alguse.
neljapäev, veebruar 06, 2025
Vanaema pool
Viimastel päevadel ei ole unenäod silmapõletiku tõttu meelde jäänud, aga töötlen ühe varasema unenäokirjelduse taas natuke pikemaks jutuks:
Olin vanaema pool. Vanaema oli varem elanud ühes korteris, hiljem oli kolinud teise. Mul oli kombeks vahel peolauast eemalduda, et midagi lugeda. Nii tegin ka täna. Lugesin ühest üritusest. Ma polnud ise suur üritustel käija, aga mulle meeldis paljudel teemadel lugeda. Kirjutati, et seal üritusel võitjate auks ei lauldud, et üritus oleks sõbralikum. Kui ühtede auks oleks lauldud ja teiste auks mitte, oleks see võinud tekitada kaotajates kadedust. Parem tundus seetõttu kas tulemused ära unustada ja vaikida või laulda kõigi osavõtjate auks. Kirjutati, et Nõukogude Liidu meistrivõistluste võitmisega andis Eesti Leedu korvpallimeeskonnale lõpliku hoobi. Pärast seda oli korvpalli tase Leedus langenud, kuigi ka Eesti polnud saanud enam selliseid võite. Mõtlesin, et võibolla tol ajal hoidis korvpall sõja ära, aga kui Eesti enam neil meistrivõistlustel ei osale, võib sõda tulla. Õnneks oli vähemalt vahepeal olnud rahulikku vabadusaega, aga seda kurvem oleks olnud nüüd, kui sellele oleks lõpp tulnud.
Vanaema näitas ürituse fotolt, kes olen mina. Ta vist aimas, et ma ei tunne ennast ka ära. Ma ei tundnud tõepoolest. Osadelt fotodelt ma tundsin, aga seda pilti ma polnud varem näinud. Ütlesin, et ma sarnasusi näen palju, aga ei tunne konkreetseid inimesi ära. Ma võin öelda, millisesse hulka keegi kuulub. Näiteks mina kuulun sellel pildil kindla soenguga inimeste hulka, aga ma pole ainus, kellel selline soeng on.
Olin jäänud viimase külalisena vanaema poole. Enne oli siin olnud kogu meie pere ja veel mõned sugulased. Vanaema ütles, mis kell on ja andis mulle taksopeatuse aadressi, et ma saaks koju minna. Ma tavaliselt ei sõitnud taksoga, seetõttu mulle oli uudiseks, kus on taksopeatuse nüüdne asukoht. Arvasin, et võibolla ma ei sõidagi millegagi, vaid lähen jala. Jalgu on vaja treenida. Ütlesin, et loen veel ajalooajakirja viimase lehekülje läbi, siis lähen koju. Ülejäänud ajakirjanumber oli mul juba loetud.
teisipäev, veebruar 04, 2025
Romaan Vändrast
E. Särgava. „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!“. Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1968. Käsikirja trükiks redigeerinud, järelsõna, kommentaaride ja sõnastikuga varustanud Olev Jõgi. I köide 560 lehekülge, II köide 584. Loetud osaliselt – algust, lõppu, keskpaika ja saatesõna.
Selle romaani
tegevus toimub peamiselt 1840. aastatel Vändras. Esimeses köites ja teise köite algul elab
seal teiste hulgas Jannsen, teise köite lõpus toimetab ta juba Pärnus „Perno
Postimeest“. Peale Jannseni on romaanis juttu ka teisest Vändra kirjamehest ning
vaimulikust Körberist, samuti paljudest muudest Vändra elanikest.
Saatesõnast
selgub, et see on veel üks raamat, mille algkäsikiri ära põles. Autor kirjutas
selle pärast ära põlemist uuesti, sama moodi nagu Carlyle „Prantsuse
revolutsiooni“. Kuid oma elu viimase teose sai E. Särgava valmis vaid osaliselt
– algul oli tal plaanis kirjutada kolm korda rohkem ja esimest kolmandikku
lühemalt. Raamat ilmus toimetatuna juba pärast autori surma.
1840. aastaid on
nimetatud näljasteks neljakümnendateks. Siis oli kogu Euroopas halb ilm,
Iirimaal oli näljahäda, erinevates Euroopa riikides toimusid revolutsioonid ja
Eestis usuvahetusliikumine. Raamatus arutatakse muuhulgas, kas minna
usuvahetusliikumisega kaasa või mitte. See, millise usu inimene valib, võib
sõltuda ka sellest, millise usu vaimulik on tema kihelkonnas võimekam. Vändras luterlane Körber oli ilmselt keskmisest võimekam, sest tema trükis ilmunud teoste arv on
suur.
Jannsenit
kujutatakse romaanis teiste Vändra inimeste silmis upsakana, ta polevat tahtnud
paremasse ametisse saades enam vanu tuttavaid tunda. Olen varem lugenud Jannseni
päevikut, kus ta peab ka ise üheks oma põhipatuks kõrkust. Kuid ta ei olnud
erinevalt mõnedest teistest kadakasakslane, vaid jäi eestlaseks ja kutsus ka
teisi üles eestlaseks jääma. Raamatu pealkirjaks olev laulusalm tundub vihjavat
sellele, et Jannsen läks Vändrast Pärnusse, kus ta tegi kirjatööd. Kuid Jannseni
Pärnu päeviku järgi ei olnud tema majanduslik olukord Pärnus sugugi kerge. Kui
ta tegi kirjatööd, siis ta andis ka teistele inimestele huvitavat lugemist.
Kirjatöö tegemise üks põhjus võib seletada sellega, kui ta oma ajalehe misjonilisas
põhjendab misjonitöö tegemise vajadust sellega, et Jeesus on andnud oma õpilastele
misjonitöö tegemise kohustuse.
Raamatus
talupoegade elu kirjeldades arvatakse, et kui inimene näeb, et kellelgi on hea
välimus, siis ta tahab seda enda vastu suruda. Ma tahan vahel hoopis, et see
inimene minu vaateväljast kaoks. Raamatus on erinevaid kosjas käimise kirjeldusi,
kus kordub, et mees läheb kosja, naine algul tõrgub, aga siis annab järele.
Kui ühe tegelase
kohta oli esimest korda kirjutatud, et see naeris magusalt, siis arvasin, et see
on iseloomulik sellele tegelasele. Aga hiljem teised tegelased naeravad ka
magusalt, järelikult see väljend iseloomustab hoopis autorit. Keeleliselt
esineb raamatus nii eesti kirjakeelt, 19. sajandi murdekeelt kui ka saksa
keelt.
Saatesõna järgi
kuulub see raamat kriitilise realismi alla. Autor on ise Vändrast pärit ja
püüdvat kirjutada tõepäraselt, prototüübid on reaalsed inimesed. Mõne asja
kohta on kommentaarides öeldud, et see on kirja pandud tõest erinevalt, mõnda
kohta olevat toimetaja ka tõepärasemaks muutnud.
esmaspäev, veebruar 03, 2025
Lühilaused
Täna proovin unenäo põhjal juttu kirjutada nii, et ma ei tee unenäokirjelduse lauseid pikemaks, vaid lühemaks, kirjutades ka uusi lühilauseid juurde:
Lähenesid eksamid. Jälle. Ma olin veidi õppinud. Aga mitte palju. Kes jõuaks? Ma ei teadnud, millal on inglise keel ja millal peaks õppima. Võis kiireks minna.
Kirjutasin üles matemaatika valemi. Ühe paljudest. See oli mul umbes meeles. Teised mitte. Võimalik, et detailides eksisin. Ka sellega. Nii oli kogu matemaatikaõppega. Mis oli siiski kohustuslik. Ma ei näinud tahvlile täpselt, matemaatikas oli täpsus tähtis. Matemaatika oli täppisteadus.
Asusin ülikooli poole teele, uute sisseastumiseksamite eesmärgil. Tahtsin elus veel õppida. Või vähemalt eksameid teha. Sõitsin bussiga. Saabus üks peatus. Väljusin. Üsna suvalises kohas. Ma ei teadnud, kus õppehoone on. Ka seda mitte. Mõtlesin, et ma lähen teise ja küsin. Keegi ikka teab. Istusin seal mõni aeg ühe tüdruku kõrval, siis küsisin. Kelleltki pidi küsima. Ta hakkas seletama. Keeruliselt ja segase hääldusega. Ma ei saanud aru. Rohkematelt ei tahtnud küsida.
Mulle meenus, et eelmisel ülikooliastumisel vaatasin asju peahoone stendilt. Võibolla polnud ka praegu kõik ainult arvutis. Asusin peahoonesse teele. Sinna mindi jalgsi. Lähenesin Kuradisillale, aga ümbrus oli muutunud. Ärkasin. See oli olnud unenägu. Otsustasin sooritada eksami unenäo kohta. Et kas jäi meelde. Järgmisel eksamil katsetasin unenäo muutmist.
Viimane külaline
pühapäev, veebruar 02, 2025
Lõpp tehisintellektile
Õppetööga seonduv
laupäev, veebruar 01, 2025
Lipp vankri vastu
Valge: Kf6, Ve6
Must: Kf2, Lg1
128. ... Kf3 129. Kf5 Lg4+ 130. Ke5 Lf4+ 131. Kd5 Ld2+ 132. Kd5 Lc3+ 133. Kd5 Kf4 134. Ve4+ Kf5 135. Ve8 Lc7 136. Vf8+ Kg6 137. Vg8+ Kf7 138. Vg1 Lf4 139. Va1 Ld2+ 140. Ke4 Lc2+ 141. Kf4 Lc4+ 142. Kg5 Lc5+ 143. Kh6 Ld6+ 144. Kg5 Le5+ 145. Kg4 La1 ja valge sai 157. käigul mati.
reede, jaanuar 31, 2025
"Pöördtoolitund"
Listi unenägudest
neljapäev, jaanuar 30, 2025
Unenägude tagamaad
Eile eristasin üles kirjutades neli unenägu, aga pole kindel, mitu korda ma öö jooksul ärkasin. Mäletan ka ühte unenägu, mida ma üles ei kirjutanud. Täna mäletan ühte uut unenägu, mida ei soovi samuti üles kirjutada.
Esimeses eilses unenäos oli ühel maletajal külm ja pakkusin talle ühte riideeset. Ma mäletan, et nooremana hakkas mul endal sageli malemängu ajal külm. Eriti siis, kui mul oli parem seis, aga ei olnud kindel, kas see õnnestub ka võita. Kui seis halvaks läks, hakkas soem. Uuemal ajal ei ole mängu ajal külmatunnet olnud, kas rahulikumaks muutumise, suurema mänguoskuse või kehakaalu lisandumise tõttu.
Teises eilses unenäos otsisin, kellega ma järgmises voorus mängima pean, aga ei vaadanud selleks kohtuniku pabereid, vaid mängijate partiiprotokolle. Ilmsi mäletan, et kui ma olin üliõpilane, jäi minu ühe mängu vastane voorule hiljaks ja läks kohtuniku laualt oma vastast vaatama. Kui ta mängulaua juurde tuli, siis ta pahandas, et mul on suu lukus. Hiljem juhtus ühel turniiril, et käisin vooru vaheajal söömas, kohtunik pani vooru kogemata varem käima kui juhendis lubatud oli, jõudsin tagasi, kui voor juba juhendivastaselt käis ning lisaks koridoris kohatud vastane ja tema eakaaslane ei öelnud mulle midagi. Ühel kiirturniiril pandi loosimine esimesele korrusele välja, lugesin seda nii kiiresti kui võimalik, aga kui ma trepist üles mänguruumi jõudsin, oli minu vastane juba minu kella käivitanud.
Kolmas unenägu oli internetis male mängimisest. Olen seda ka ilmsi teinud, kuigi mitte just ajalehe võrguleheküljel. Unenäos mõtlen mängu ajal, et midagi ei saa juhtuda, aga varsti siiski kaotan. Ka ilmsi on tüüpiline, et mängijad enda seisu ülehindavad.
Viimases eilses unenäos eksmatrikuleeriti üks ülikooli õppejõud. Tegelikult ülikoolis käies eksmatrikuleeriti rohkem üliõpilasi. Õppejõu kohale jõuavad pigem need, kes oskavad paremini ohte vältida. Aga vist on ka õppejõududele mingid uute publikatsioonide arvu nõuded.
Kõik eile üles kirjutatud unenäod olid olukordadest, kus ma teiste inimestega kokku puutun. Ärkvel olles olen sageli üksi oma toas, kuigi siis ka loen või kirjutan midagi, mille kaudu ma teiste inimestega kokku puutun, lisaks on keegi tavaliselt kõrvaltubades.
kolmapäev, jaanuar 29, 2025
Mitmekordselt viimistletud jutt
Algab jutt ühest diktaatorist. See diktaator tahtis suurendada oma suure vaevaga kätte saadud võimu nii kodumaal kui ka välismaal, samuti maailmamerel. Taevast ja põrgut ta ei uskunud. Ta mõtles, et kui ta oma nüüdseks talle kuuluva riigi pindala vallutussõdadega suurendab, siis hakkavad teda rohkem kartma ka need riigid, mille vallutamiseks tal ei jätku jõudu, vähemalt mitte enne esimesena vallutatud alade täielikku integreerimist. Kartku aga.
Diktaator mõtles, et see, et tal on võim, tõestab, et ta on tark, ta oskab kõige tähtsamat asja teistest paremini. Kõike ta ei oska. Ta arvas, et kui ta on teistest riigijuhtidest kauem võimul, siis on ta neist targem, isegi kui ta ei ole kõigist kasvult pikem ega parema tervisega. Näiteks on tal konnasilmad. Kuid ta kartis, et kui talle võimuvõitluse jätkudes atentaat tehakse, siis võib tema nii väga meeldiv võim jääda ka lühemaks. Kadestajaid ju leidub. Ta mõtles, kas ta sel juhul on teistest rumalam, olgugi see masendav. Väiksena ta niigi oli.
Ta jõudis järeldusele, et kui temast mälestus alamate ja vaenlaste hulgas kauem säiliks, siis ta oleks ikkagi targem, vähemalt talle olulises punktis. Võibolla mitte malemängus või peast arvutamises. Ta otsustas hakata kõnesid pidama ainult riimis ja luulerütmis, et need kõned inimestele kauemaks meelde jääksid. Nii praegusele kui ka tulevastele põlvedele. Aga ta ei osanud ise mõtteid riimi panna ega rütmistada. Ka ideede leiutamine oli raske.
Ta andis riigi populaarsematele luuletajatele, kelle taset tõestasid nii arvustused kui ka läbimüüginumbrid, käsu, et need tema kõnesid riimi paneksid, soovitavalt täisriimi. Täisriim on kõige meeldejäävam. Aga ta hakkas kahtlema, et kui ta ise oma kõnede autor ei ole, kas siis on tema kõige targem, isegi kui tegeliku riimija nimi on salastatud, aga see võib kuskilt lekkida ja luuletaja ise seda ikka teab. Ja kui ta hukata, ei ole enam riimijat.
Valitseja otsustas need luuletused oma käega ümber teha, jättes samaks küll riimid ja rütmi, aga asendades mitteriimuvaid sõnu teiste sama pikkadega. Tundus, et see meetod töötab. Luuletaja oli kirjutanud tema juhtnööride alusel: "Ma teile sõja kuulutan / ja ajusid teil tuulutan." See tundus piisavalt kuri, aga vajas muutmist. Valitseja püüdis leida teisi sama silpide arvuga sõnu ja kirjutas pika mõtlemise järel: "Haa! Koile surma kuulutan, / ta aluseid nii tuulutan." Valitsejale hakkas tunduma, et nii ongi sügavamõttelisem.
Mäng ja õppetöö
teisipäev, jaanuar 28, 2025
Kraadi poole
Kirjutasin hiljutise unenäo ainetel uue jutu:
Minu haridustee oli pikk, selle lõppu jõudes oli osa varem läbi käidust juba meelest läinud. Aga ma olin visa ja järjekindel, mulle oli peale teadmiste kogumise tähtis ka diplomite kogumine ja nüüd lähenes lõpuks minu doktoritöö kaitsmine. Ma olin juba üsna vana, ma polnud pannud rõhku töö teistest kiiremale valmissaamisele, vaid teema kõigist põhjalikumale läbiuurimisele. Lisaks olin ma aeglane lugeja, mul oleks teiste doktorantidega samas mahuski lugedes neist rohkem aega läinud, lisaks tahtsin ma lugeda veel palju ja iga teksti mitu korda. Viimane eesmärk kõigi tekstidega siiski ei teostunud, sest tuli ka arvestada, milline on tõenäoline surma aeg. Ma polnud küll veel väga vana, aga mulle tundus, et väga vanaks ma ei elagi. Tegin kaitsmiseks ettevalmistusi, pidades mõttes kaitsekõnet, tehes sellesse täiendusi ja väljaarvamisi ning vastates oletatavatele tõenäolisematele ja vähem tõenäolistele kaitsmisel esitatavatele küsimustele. Aastaid tagasi olin kaitsenud magistritööd ja sellel oli olnud kaks kaitsmist, tol ajal ma polnud veel mõttes kaitsmisi teinud nii palju kui nüüd doktoritööga või ainult kaalutud doktoritöö teemadega. Magistritöö eelkaitsmise olin saanud kahe, aga kuna eelkaitsmise hinne ei olnud ametlik ja sain järgnevalt veel töö paremaks teha, siis pääsesin lõppkaitsmisele, seal sain hindeks viie. Eelkaitsmise hinde oli pannud saksa keele õpetaja. Töö polnud küll saksa keeles, aga leiti, et igal ülikooli töötajal võiks iga üliõpilastöö kohta oma arvamus olla ja et siis on ka ükskõik, millise töötaja arvamust küsida, kui tal pea natukenegi vastavat eriala võtab. Võibolla see õpetaja pani halva hinde sellepärast, et talle ei meeldinud minu istumisasend – kui põhjust ei öeldud, pidi ise midagi oletama, et püüda vigadest õppida, ülikooli eesmärk on ikkagi õppimine. Üks mees rääkis minu isale, et nüüd on ülikoolil uued ebameeldivad nõuded, näiteks ei tohi üliõpilane kaitsmise päeval kuuluda ühtegi erakonda, peab vanduma truudust Euroopa Liidule, peab oponendi kõne ajal naeratama, peab tegema ülikoolile suure rahalise annetuse ning tegema õpingute ajal ümbermaailmareisi. Isa vastas, et siis tuleb lihtsalt sellest ülikoolist loobuda, maailm on lai, ümbermaailmareis ei pea maailmale ringi peale tegema, vaid võib lihtsalt ülikooli õppehoonetest ringiga mööda minna. Mina tahtsin siiski kraadi kätte saada. Ma ei suutnud küll kõiki nõudeid täita, aga lootsin, et kõigi täitmist ei jõuta kontrollida. Näiteks ma lootsin, et kui ma oponendi kõne ajal ei naerata, siis sel hetkel ei vaata keegi minu poole, vaid kõik vaatavad oponenti. Ümbermaailmareisil ma ei käinud, aga olin lugenud reisikirju ja oskasin välisriikidest jutustada nii, nagu oleksin seal ise viibinud.
Tähtsad lapsed
esmaspäev, jaanuar 27, 2025
Hilised tunnid
Asjad linna serval
pühapäev, jaanuar 26, 2025
Juudiküsimus
Ulrike Jureit. Das Koloniale als kulturelle Code. // Historische Zeitschrift. 319/3. Dezember 2024.
Ajakirja seekordses numbris on palju artiklelid juudiküsimusest. Püüdsin leida pealkirja järgi mõnel muul teemal artiklit, aga lugema hakates osutus ka see samateemaliseks.
Artiklis kirjutatakse, et juutide kritiseerimine oli pärast Teist maailmasõda pikka aega tabu, aga uuemal ajal on seda tegema hakatud. Ajal, kui Euroopa riigid on kolooniatest loobunud, kritiseeritakse Iisraeli, et araabia alasid okupeerides on see endiselt koloniaalriik. Tänavu aastal on uudistes juttu olnud, et Ameerika president Trump ähvardab uusi vallutussõdu alustada.
Iisraeli ja araablaste vahel algas aastal 2023 uus sõda. Artikli autori meelest võib küll Iisraeli kritiseerida, aga see ei õigustavat katseid Iisraeli riik hävitada.
Juttu on ka holokaustist, et pikka aega peeti seda ainulaadseks kurjuseks, aga et uuemal ajal on leidunud neid, kes on pidanud seda üheks ilminguks teiste sarnaste hulgas. Artikli autor täpsustab, et ajalooliste nähtuste vahel on sarnasusi ja erinevusi, aga et iga ajalooline nähtus on ainulaadne. Ma olen lasknud tehisintellektil sarnasusi ja erinevusi loetleda. Ta on leidnud minu kirjutatud tekstidest nii ajaloolase kui ka maletaja mõtlemist, aga keemiku mõtlemist ainult selles mõttes, et kõigil teadustel on mingi ühisosa. Hiljuti kirjutasin barokkstiili jäljendava jutu, tehisintellekt leidis sellel tõelise barokiga neli sarnasust ja kolm erinevust.
Ajakirjaartikli autor viitab, et holokausti on peetud samuti kolonialismi ilminguks, aga tema meelest see nii ei ole, sest natsid tahtsid hävitada kõiki juute, mitte ainult kolooniate omi. Minu meelest mõningane kalduvus vägivalda tarvitada on kõigi inimeste geenides, aga Hitleri Saksamaa oli totalitaarne riik, mida praegune Iisrael ei ole, sest seal toimuvad valimised.
Fotomõistatus
laupäev, jaanuar 25, 2025
Doktoriõppe lõpp
reede, jaanuar 24, 2025
Iseloomutüübi vahetus
Lasin Copilotil muuta neorootilise introverdi unenäokirjelduse mitteneurootilise ekstraverdi omaks. Tegin vaid ühe täheparanduse:
Istusin loengus, tuju oli hea. Õppejõud tuli mu konspekti vaatama ja me naersime koos mõne huvitava märkuse üle, mille olin kirja pannud. Ma olin lisanud oma märkmetesse natuke isikupära ja huumorit. Kui olin noorem, siis ei pannud ma kõike täpselt kirja, aga sain hakkama, sest mul oli hea mälu ja armastus õppeaine vastu. Nüüd, olles kogenum, teadsin, kuidas teha märkmeid nii, et need aitaksid mul paremini meeles pidada ja loengut tõeliselt nautida.
Etturi edasiviimine
1. e4 c5 2. Rf3 e6 3. d4 cd 4. Rd4 Rc6 5. Rc3 Rf6 6. Rc6 bc 7. e5 Rd5 8. Rd5 cd 9. Od3 Lb6 10. 0-0 Oc5 11. Lg4 Kf8 12. Vb1 h5 13. Lh4 Oa6 14. Og5 Vb8 15. Oa6 La6 16. b4 Ob6 17. g4 Lc8 18. Oe7+ Kg8 19. Od6 hg 20. Lg4 Vh6 21. Ob8 Vg6 22. Lg6 fg 23. Od6 Oc7 24. Vfc1 Od6 25. ed Lc6 26. a4 Ld6 27. a5 a6 28. c4 dc 29. Vc4 Ld5 30. Vc5 Ld4 31. Vcc1 d5 32. h3 Ld3 33. Kg2 e5 34. Vd1 Le4+ 35. f3 Le2+ 36. Kg3 d4 37. Ve1 Lc2 38. b5 ab 39. Vb5 Lc7 40. Vee5 d3 41. Vbc5 Lb7 42. Ved5 Lb4 43. Vc8+ Kh7 44. Vd3 La5 45. Vcd8 La1 46. h4 Lg1+ 47. Kh3 Lh1+ 48. Kg4 Lg2+ 49. Kf4 Lh2+ 50. Kg4 Lg2+ 51. Kf4 Lh2+ 52. Ke3 Lh4 53. V3d4 Lh6+ 54. Ke4 g5 55. V8d6 Lh4+ 56. Kf5 Lg3 57. Vd8 Lf3+ 58. Kg5 Lg3+ 59. Kf5 Lf3+ 60. Kg5 Lf6 61. Kg4 g6 62. V8d5 Kh6 63. Kg3 Le7 64. Vh4+ Kg7 65. Vhd4 Le3+ 66. Kg4 Le2+ 67. Kg5 Le3+ 68. Kg4 Le2+ 69. Kg5 Lh5+ 70. Kf4 Lh4+ 71. Kf3 Lh3+ 72. Ke4 Lg2+ 73. Kf4 Kh6 74. Vd6 Lf2+ 75. Kg4 Lf5+ 76. Kg3 Le5+ 77. Kf3 Lh5+ 78. Kg3 Le5+ 79. Kf3 Le1 80. V4d5 Lf1+ 81. Ke4 Le2+ 82. Kd4 Ld2+ 83. Ke4 Lc2+ 84. Kd4 Kh7 85. Vd7+ Kh6 86. V7d6 Kh7 87. Ve5 Ld2+ 88. Kc5 Lc3+ 89. Kd5 Lb3+ 90. Ke4 Lc4+ 91. Vd4 Le2+ 92. Kd5 Lf3+ 93. Kc4 Lf1+ 94. Kb3 Lb1+ 95. Kc4 Lf1+ 96. Kb3 Lb1+ 97. Kc3 Lc1+ 98. Kd3 g5 99. Vd7+ Kg6 100. Vd6+ Kh5 101. Vd4 Kg6 102. Vd6+ Kh5 103. Vd4 Lf1+ 104. Kd2 Lf6 105. Vde4 Lf2+ 106. Kc3 Lf3+ 107. Kd4 Kg6 108. Ve6+ Kh5 109. V4e5 Lf2+ 110. Kd5 Ld2+ 111. Ke4 Kh4 112. Vh6+ Kg3 113. Vee6 g4 114. Vef6 Kg2 115. Kf5 g3 116. Vd6 Lf2+ 117. Ke6 Le1+ 118. Kd7 Kg1 119. Vhe6 La1 120. Va6 Lg7+ 121. Ve7 Ld4+ 122. Vd6 Lg4+ 123. Kc6 g2 124. Kd5 Lf3+ 125. Ke5 Kf2 126. Vf6 Lf6+ 127. Kf6 g1L 128. Ve6 Kf3 129. Kf5 Lg4+ 130. Ke5 Lf4+ 131. Kd5 Ld2+ 132. Ke5 Lc3+ 133. Kd5 Kf4 134. Ve4+ Kf5 135. Ve8 Ld3+ 136. Kc5 Lc3+ 137. Kd5 Lb3+ 138. Kc5 La3+ 139. Kd5 La5+ 140. Kd6 Lb6+ 141. Kd7 Ld4+ 142. Kc7 Lc5+ 143. Kd7 Kf6 144. Ve6+ Kf7 145. Vd6 Lb5+ 146. Vc6 Lb7+ 147. Kd6 Lb4+ 148. Kd5 Ld2+ 149 Ke5 Le3+ 150. Kd5 Ld3+ 151. Ke5 Le3+ 152. Kd5 Lg5+ 153. Kd4 Lf4+ 154. Kd5 Lf5+ 155. Kd4 Ld7+ 156. Kc5 Lf5+ 157. Kd4 Lf2+ 158. Ke5 Le3+ viik. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 57 minutit 22 sekundit, mustal 1 tund 14 minutit 17 sekundit.
Tänane hambaravi
Teosed paberil
neljapäev, jaanuar 23, 2025
Futurism
Lasin tehisintellektil Copilot kirjutada minu koduleheküljel avaldatud 1999. a. unenäokirjelduse järgi futuristlikus stiilis jutu, toimetasin seda juttu omapoolselt ja seejärel lasin joonistada selle kokkuvõtte järgi futuristlikus stiilis pildi. Jutt on selline:
Heledad valgusjooned tantsivad seina mööda, nagu värvilised välgusähvatused, mis katavad pimedust. Ruum on sukeldatud musta vaikusse, ainult heledad viiped valguses rikuvad seda rahu. Kõik silmad on pööratud seinale, jälgides tähelepanelikult, püüdes tabada iga joont, iga virvendust. Keegi ei tea kindlalt, kes nende valgusmängude taga on, kuid mina, märkamatult ja vaikselt, mõjutan osade joonte liikumist. See on koht, kus kohtuvad erinevad teadused, sealhulgas füüsika, sünnib uus tegelikkus.
Tumedad varjud libisevad ruumi mööda, sirutades käsi juhile. Üks must kogu seisab istujate ees ning juhib valguse ja heli liikumist. Järsk, vali „Trahh!” ja kogu ruum sukeldub hetkeks veelgi sügavamasse pimedusse. Must on kõigest võimsam. Trahh – ja kõik mustaks. Trahh – ja kõik mustaks. Dirigendi käed tõusevad pea kohale, juhtides energiat oma sõrmeotstega. Trahh – ja kõik mustaks.
Selles etenduses ilmneb, kuidas teadus ja kunst saavad kokku, luues maailma, kus valgus ja pimedus tantsivad lõputut tantsu.
Sotsrealism
Palusin Copilotil muuta varasema aasta suusareportaaž sotsrealistlikuks jutuks ja toimetasin seda:
Lugu algab lumise talvepäevaga. Suusatamamineku idee oli lihtne – veeta teist korda sel talvel päev looduses. Otsus sõita ainult rada mööda oli tark – nii välditi jää suusaklambrite vahele sattumist.
Kraadiklaas näitas temperatuuri üle nulli ja kanali jää peal hakkas lund vähemaks jääma, kuid sellest hoolimata liikusid inimesed ikka jää peal. Teel kanali taha ei kohatud teisi suusatajaid. Seekord otsustati pöörata ära mõned meetrid varem, et vältida okstega näo kraapimist. Esimese puu juures oli veel võimalik puust mööduda, aga teise puu juures tuli teha ümberpööre.
Seekord sai paremal rajal suurema hoo sisse, mistõttu esimene ring oli kurnavam kui eelmine kord. Meenus vanasõna: "Tasa sõuad, kaugele jõuad". Mõeldi, et ei pea sõitma aja peale, vaid rahulikult, et jõuda sõita ka teine ring. Teisele ringile minnes tuli pööret tehes kukkumine. Oletati, et põhjus oli kallakul pööramine, kuid õnneks jäi haiget saamata.
Teine ring läks kergemini ja kaks ringi peeti piisavaks. Lõpetades kuuldi appihüüu sarnast heli. Kahtlus tekkis, kas keegi upub, kuid asja uurides polnud näha ühtegi uppujat. Tegelikult tehti kaldal kõva häält niisama. Kuigi sõideti rada mööda, sattus lumi ikkagi suusaklambrite vahele. Seekord suusk vabanes jala küljest kiiremini kui eelmine kord ja lörtsi vahelt välja kraapimine polnud vajalik.
Kui suusakepid kinnitati suuskade külge ja üks oli parajasti pea kohal, ilmus keegi hääletult selja tagant ja kõndis väga lähedalt mööda, oht pihta saada oli suur, kuid õnneks läks kõik hästi. Tuppa jõudes oldi higisem kui eelmine kord. Pesemiseks särke seljast võttes rebenes alussärk, ilmselt higise naha ja kulumise tõttu. Viimasel ajal tundus, et suusatamispäevadel tehtud liigutused on intensiivsemad kui tavaliselt, meenutades, kuidas eelmine kord suuski keldrist üles tuues kõnniti oma korrusest mööda.
Elu lihtsates naudingutes leiti rahulolu ja igapäevaelu väikestes väljakutsetes peitus erakordne jõud.
Endine tugev mängija
kolmapäev, jaanuar 22, 2025
Lastejutt esimesest klassist
Lasin tehisintellektil Copilot oma blogi mälestusterubriigi sissekande lastejutuks muuta ja toimetasin seda:
Oli ilus sügispäev ja ma läksin koolisööklasse, valides hoolikalt istekohta. Prillidega Poisi laud tundus parim. Olin kuulnud ühest tema põnevast jutust, kuidas kõik asjad on marineeritud. See tundus üsna naljakas ja ma tahtsin rohkem teada saada. Niisiis, istusin tema kõrvale ja kuulatasin tema jutte.
Prillidega Poisist sai minu uus tuttav. Ühel päeval käsutas ta mind koridoris jalutades käsi üles tõstma. Veidi ehmunult mõtlesin, kuidas sellest pääseda. Rääkisin talle ühe naljaloo ja tema rääkis teise vastu. Naljalugude vahetamine sai meie igapäevaseks harjumuseks. Vahetundides rääkisime kordamööda jutte, kuigi ei naernud. Varsti aga hakkas Prillidega Poiss neid jutte üksi rääkima, jättes mind kuulajaks, mille vastu mul midagi polnud.
Kolmandana liitus meiega Punapea, kes tahtis ka naljajuttudest osa saada. Kahjuks arvas üks korda pidavatest õpetajatest, et rohkem kui kahekesi ei tohi koridoris jalutada. See reegel jättis meid vahel kurvaks, aga kui korda pidas mõni teine õpetaja, jalutasime kolmekesi.
Teisel poolaastal muutusid asjad keerulisemaks. Prillidega Poiss mõtles välja uue tegevuse. Ta lasi Valgepeal mind kooli väravas pärast tundide lõppu kinni hoida. See oli üsna vastumeelne kogemus. Õnneks kuulutas Prillidega Poiss enne õppeaasta lõppu minu vastu peetava sõja lõppenuks. Kooliaasta viimasel päeval läksime koos tema ja Punapeaga koju nagu vanad sõbrad.
Minu esimene pinginaaber oli Juudipoiss, aga tema halb käitumine viis selleni, et õpetaja pani ta üksi istuma. Inglise keele tunnis palus Lätipoiss, et ma tema kõrvale istuks, ja ma nõustusin rõõmuga.
Lokkispea, kes kannatas liiklusõnnetuse tagajärjel, ei saanud suurem osa aastast koolis käia. Püüdsin ise liikluses ettevaatlikum olla.
Minu lemmiktund oli algusest peale matemaatika. Mulle meeldisid nii arvutamine kui ka matemaatikaõpetaja ning tema jutud lindudest ja nuputamisülesanded.
Nii mööduski minu esimene klass – täis seiklusi, uusi tuttavaid ja õppetunde. Lootsin, et uuel õppeaastal on hinded paremad ja et suvevaheaeg enne seda on pikk.
Ekspressionistlik jutt
Lasin Copilotil ühe vana unenäokirjelduse ekspressionistlikuks jutuks muuta ja toimetasin seda:
Mäslevad mõtted keerlesid mu peas, kui istusin eksamiruumis, sulepea higistavate sõrmede vahel. Kell tiksus halastamatult, iga sekund lõikas sügavamale minu olemusse. "Kas aega on veel poolteist tundi?" sosistasin tuttavale mehele, kes eksamit läbi viis. Tema pilk oli külm nagu talvine hommik. "Ainult pool tundi," vastas ta jäise häälega.
Pool tundi! Aeg tihenes, seinad tulid lähemale, õhk muutus raskeks. Püüdsin sõnu paberile valada, kuid need tilkusid aeglaselt nagu veri haavast. Kolm lehekülge sündisid valuga, neljas jäi tühjaks – valge paber, mis irvitas minu üle. Kas sellest piisas? Kas minu hinge karjed pidid eksamikomisjonini jõudma?
Mees võttis mu töö ja punane tint hakkas voolama nagu veri veresoontes. Ta kritseldas töö peale märkusi, püüdes minu loodu väärtust tõsta nende silmis, kes otsustavad minu saatuse üle. "Sa kardad rünnata," kirjutas ta. Nägin malelaua mustvalgeid ruute, neli etturit seisid kõrvuti nagu sõdurid lahingus. Mõtlesin, et kui nad vaid astuksid edasi, kaks neist, võiksin võita sõja enda sees.
"Su mõtted peegeldavad suuri mõtlejaid," märkis mees veel. Kuid minu sees oli tühjus, minu sisemuses kajasid vaid kahtlused ja hirmud. Olin unustanud kirja panna töö koodi, oma identiteedi. "See on minu käes," ütles mees salapäraselt. Kas ta hoidis minu olemust oma peopesal?
65 punkti sajast. Numbrid tantsisid mu silme ees, muutudes tähenduseta sümboliteks. Vähem kui eelmisel korral, kui sain 16 punkti kahekümnest. Kas need numbrid pidid määrama minu väärtuse? 65 punktiga oleksin võinud veel ülikooli pääseda, kui eelmine eksam poleks mind veel sügavamale tõuganud.
Tunne, et olen lõksus aja ja ootuste tangide vahel, surus rinna kokku. Taevas tumenes akna taga, linn tuikas oma rütmis, teadmata minu võitlustest. Kas keegi kuulis minu vaikseid hüüdeid? Kas oli pääsu sellest labürindist, kus seinad olid tehtud paberist ja tindist, kuid tundusid kõrgemad kui mäed?
Kassas
teisipäev, jaanuar 21, 2025
Lastejutt
Palusin tehisintellektil Copilot ühe enda üles kirjutatud unenäo lastejutuks muuta ja toimetasin natuke tema varianti:
Maleklassis oli põnev päev. Vaatasin selle aknast välja ja nägin, kuidas Onu Treener õpetas maja teises tiivas teises maleklassis ühele noorele malet. Tegin neist vahva foto ja riputasin stendile.
Kui Onu Treener teisest maleklassist sellesse jõudis, näidati talle seda fotot. Ta võttis selle stendilt maha. Võibolla talle ei meeldinud see või ta arvas, et see ei sobi sinna ja oleks parem koju kaasa võtta.
Pärast seda mõtlesin, et võiks ka koridori pildistada. Olin seda varemgi teinud, aga nüüd oli asjade paigutus muutunud ja sain erinevaid fotoaparaadi režiime katsetada. Otsustasin kasutada hämaras pildistamise režiimi, kuna valgus oli natuke hämar.
Kui vaatasin fotoaparaadi ekraanilt hämaruse kujutist, nägin, et režiimi nimeks oli hoopis "kareda pildi režiim". Ma ei teadnud, mida see tähendab, aga olin põnevil, et saan midagi uut avastada!
Impressionistlik jutt
Copiloti unenäotöötlus impressionistlikusse stiili minu toimetatuna:
Vaatasin oma vanade asjade sahtlisse, ja mind haaras nostalgiline meeleolu. Seal olid esemed, mis kord olid toonud palju rõõmu, kuid aja kulg oli teinud nendega oma töö. Võibolla oli aeg nendega hüvasti jätta ja teha ruumi uutele mälestustele. Praegu olin pühendunud elektroonilisele kirjatööle, et säästa ruumi ja teha oma mõtted ka teistele kättesaadavaks.
Mõtlesin kirjavahetusest Kirjasõbraga. Olin alati oodanud tema vastuseid, isegi kui ta ei vastanud ja kirjutasin talle ka ise ainult kindlal nädalapäeval. Aga nüüd tundus, et võiksin kirjutada talle igal ajal, kui soovin. See mõte pakkus mulle rahu ja lootust.
Märkasin värskeid uudiseid, mis piilusid mind ajalehe servalt. Ajakirjanikud leidsid, et mida varem inimestele ohtudest teatada, seda parem, mitte nagu Pätsi ajal. Mainiti mingi raha kokkuvarisemist. Küsisin juuresviibijalt, kas Vene raha kukkus kokku. Kuid vastus tuli üllatusena – enne kukkus Jaapani oma.
Parajasti valitsev meeleolu tõi kõik need mõtted ja hetked teadvusesse, justkui oleksin maalinud oma mälestusi ja unistusi pehme valguse ja varjude mängus, samal ajal tonte eemale peletades.
"Eesti Laulik"
„Eesti Laulik. 125 uut laulo neile, kes hea melega laulvad ehk laulo kuulvad“. Essiminne jaggo. (Sia kõrva käib ka üks „visi-ramat“.) Tartus, 1860. Trükkitud H. Laakmanni jures. 191 lehekülge.
See on Jannseni põhiliselt ilmalikest laulusõnadest koosnev laulik, mis peaks koosnema peamiselt mugandatud tõlgetest nagu tema teised ilukirjanduslikud teosedki. Ilmalikke laulusõnu on ta avaldanud vähem kui vaimulikke ja selle raamatu eessõnas ütleb ta, et ilmalikud on vähem väärtuslikud. Mujal kirjanduses on viidatud, nagu Jannsen oleks teisel hetkel pidanud ilmalikku kirjandust vaimulikust väärtuslikumaks. Kuigi eessõna järgi on see ilmalik laulik, on hulgas ka kas osaliselt või täielikult vaimulike sõnadega tekste. Noodid on trükitud eraldi raamatuna.
Laulikus on nii eestlaste isamaad kui ka Venemaa keisrit kiitvaid laule. Üks mugandatud tõlge oli saksakeelsest laulust, mida ma olen ka ise lühendatuna mälu järgi tõlkinud. Minu tõlkes kõlas see umbes: „Kus on see Saksa isamaa? / Kas Preisimaa või Austria? / Ei, ei, ei, see pole see, / mu isamaa on suurem veel“. Jannsen on aga saksakeelsete maade kohanimed asendanud Eesti kohanimedega ja kuna Eesti pole siiski nii suur kui sakslaste maa, siis viimases salmis ütleb hoopis, et see suurem isamaa on Vene riik.
Tõlgitud oli ka laul, mida on kasutatud Saksamaa hümnina, Jannseni tõlkes kõlas see umbes „Eestimaa käib üle kõige, / üle kõige ilma peal“. Samas hilisema Eesti hümni sõnu selles laulikus ei ole. Tundsin ära vist antoloogiast varem loetud laulu umbes sõnadega „Ma olen rõõmus laulja“.
Jannseni laulud on peamiselt ülistuslaulud. Ükskõik, kas ta kiidab Eestit, Vene keisrit või Jumalat, enamasti teeb ta seda ühes ja samas stiilis ülistamisena. Kuid on ka mõned asjad, mis tekstide autoritele vähem meeldivad. Vaimulikus laulikus oli varjukülg see, et inimesed on patused, ilmaliku lauliku järgi ei ole kõik aastaajad ühe head. Vaimulikus laulikus olid jõulud küll rõõmus aeg, aga ilmaliku lauliku järgi ei ole talv siiski nii hea aastaaeg kui kevad või suvi. Samas sügis on veel parem kui kevad, sest sügisel valmivad saagid.
Jannseni kohta on kirjutatud, et joomise vastu võitlejana ta varjas seda, et on kõrtsis sündinud, mistõttu pikka aega arvati ekslikult, et ta sündis veskis. Siin on ühes laulus kas tõsiselt või irooniliselt siiski õlle joomist kiidetud. Ja piibusuitsetamise kiituseks on terve eraldi laul. Laulusõnade järgi kui keegi tahab tülitseda, siis selle vastu aitab rahustav suitsetamine. Minu kogemuse järgi suitsulõhn võib mittesuitsetajat ärritada. Võibolla tolle aja inimesi ärritas vähem, sest elati suitsustes tubades. Aga kui ma õigesti mäletan, siis Jannsen kirjutas oma ajalehes, et toad võiks olla vähem suitsused. Kindlasti võitles ta tuleohutuse eest, suitsetamine on põhjustanud ka tulekahjusid. Jannseni ajalehe päisepildis on samuti piibusuitsetajat kujutatud, aga ühes artiklis sai ta aru, et talle võidakse selle eest etteheiteid teha.
Kõige vähem meeldisid mulle laulikus armastuslaulud. Neis arvatakse tõele mitte vastavalt, et kõik inimesed on ilma puudutuste ja abiellumiseta õnnetud. Tõepärane pole ka see, kui arvatakse, et kõik inimesed on nooruses õnnelikumad ja vanas eas õnnetumad. Teises laulus nõutakse, et kõik peavad rõõmsad olema.
Vaimulik ja ilmalik laulik on mõlemad jagatud tsüklitesse ja osad tsüklite pealkirjad kattuvad. Mäletasin vaimulikust laulikust tsüklipealkirju „Hommikulaulud“ ja „Õhtulaulud“, need tulid ka siin uuesti ette. Mõlemas laulikus on kasutatud laulude ja salmide nummerdamist. Aga kui vaimulikus laulikus olid read murdmata, siis ilmalikus on need võibolla väiksema mahu tõttu murtud.
Sõnade tähendused on aja jooksul muutunud. Tean ammu, et Koidula luuletuses „lehkav isamaa“ on positiivses tähenduses, aga hilisemal ajal on lehkamise sõnal negatiivne varjund. Jannsenil on sarnane, kui ta kirjutab lille haisust ja linnulaulust, lisaks u asemel kirjutas ta sageli o.
esmaspäev, jaanuar 20, 2025
Kristlik barokk
Täna proovin töödelda ühe unenäokirjelduse barokkstiili ilma tehisintellekti kasutamata, oma peaga, püüdes sisse tuua ka barokile omast kristlikku temaatikat:
Ma olen elus inimese kohta nii mõndagi kirjutanud ja ühel
päeval olin oma nõdra käega kirja pannud, kuidas oma nooruses ma õppisin oma
lemmikmängu male avanguid, nagu kõik inimesed peavad Piibli käsu järgi vanemaid
austama ja seega nendelt midagi õppima. Mult võidi nüüd küsida – Luther on
pihtimise sakramendi ära kaotanud, aga eks vahel küsimusi esitatakse ikka – võidi
küsida, et miks ma siis avangutest mitte midagi ei tea, pole nende kohta
karvavõrdki teadmisi. Oleksin lahkele küsijale vastanud, et hiljem olen ma need
kauni malemängu avakäikude variandid ära unustanud, aga enne unustamist sain
neid mängus kasutada ja partiiprotokollid on alles, samuti on Jumal kõike
näinud ja tema mäletab kõike, viimsepäevakohtus peavad kõik oma headest või
halbadest maistest tegudest hirmu ja lootusega aru andma. Vaatasin praegu ühte selle
kauni malemängukunsti võitluslikku ja mõtlemist nõudvat partiid pealt. Valgel
oli kaksikoda, nagu algseisus on kõigil kaks oda, aga nende arv võib mängu
jooksul ka väheneda, vahel harva ka kasvada, kuid mulle tundus minu lihaliku
silmaga vaadates ja vaimus kaaludes, et must saab selle odamehe ühe esimesel
hetkel märkamatuks jääva kombinatsiooniga üksikodaks vahetada ja seejärel võita,
kes ei tahaks võita, kuigi vastastest on siiski kahju. Must valis siiski teise
plaani, nagu malemängus on alati palju valikuid, aga valida saab korraga ainult
ühe käigu. Mõtlesin oma nõdra ja patuse peaga, et tõenäoliselt oleks minu kindlasti
kahtlasevõitu plaani vastu leitud ka kaitse, inimesed on loomadega võrreldes head
leiutajad, kuigi mitte Jumalaga võrreldes. Mäng oli ühel maise elutee hetkel lõppenud
ja seda analüüsiti, kuigi vast mitte nii põhjalikult kui viimsepäevakohtus,
inimese silm ei näe, mis teise inimese hinges mängu ajal toimus. Vaatasin seda
põgusat järelemõtlemiskatset pealt ja ütlesin lõpuks oma lapsepõlve omast juba
erineva häälega, et analüüs läheb liiga pikale, mitte küll Jumala silmis, aga
inimese elu on üürike ja ta peab seepärast asju kiiremini tegema, siin tänases
mänguanalüüsis on juba vahepeal kogemata kombel hulka sattunud valekäike olnud,
kui ma just ise oma haige silmaga valesti ei näe. Mõtlesin esimesel hetkel
pärast oma sõnade ütlemist, et valgeid või vähemalt heletatoonilisi mängunuppe
tõstnud tuttav mänguhuviline minu lause peale ei solvunudki, ega ma ei
tahtnudki teda solvata, aga vahel juhtub seda järelemõtlematuse tõttu ka
tahtmatult; kuid varsti läks ta siiski sellest kallist ja vanast tuttavast
mänguruumist minema. Ma olin oma kasimata suuga rääkinud, justkui kannaks see
austatud mängijahärra lipsu, tegelikult ta oli oma vanalt ülikonnalt tagasihoidlikumale
ja võibolla selles mõttes vooruslikumale teksajakile üle läinud, kuidas ma
võisin tema kohta nii öelda, seda tuleb veel kaua kahetseda, aga mul keel
tõesti komistas. Homo non deus est.
pühapäev, jaanuar 19, 2025
Õpetaja sisekõne
Töötlesin edasi unenäokirjeldust, millel Copilot üks päev minategelase ära vahetas:
Olen teel ülikooli õppehoonesse. Töötan seal õpetajana. Eri päevadel mõtlen oma teed kõndides erinevatest asjadest, vahel on pea ka mõtetest tühi, mis aitab paremini välja puhata. Täna mõtlen sellest, kuidas ma üldse õpetajaks sain. Ükskord andsin koolis õpetajate päeval abituriendina tundi. Seal tegin rohkem nalja, aga nägin esimest korda, et saan tunni andmisega hakkama. Kooliajal käis peast läbi erinevaid mõtteid, mis tööd tulevikus teha, aga rohkem mõtlesin sellest, kuidas ma ülikooli sisse saan. Mul olid võõrkeeled üsna tugevad, nii läksin õppima inglise keelt. Alles teise kursuse üliõpilasena hakkasin rohkem mõtlema, mida selle erialaga peale hakata. Praegu olen õpetaja, võibolla tulevikus teen midagi muud, sest huvi pakkuvaid variante on rohkem.
Jõuan ülikooli, panen riided riidehoidu ja varsti hakkab tund pihta. Täna panen üliõpilased esseed kirjutama. Üliõpilaste jaoks olen ma võibolla ainult õpetaja ja parajasti rääkides olengi, aga kui nemad kirjutavad, siis lähevad minu mõtted vahepeal kodustele asjadele. Praegu tahaks kontrollida, kas ma kodus ikka pliidi keerasin kinni. Sellist mõtet on varem ka tulnud, aga seni olen alati keeranud või avastanud pliidi lahtioleku enne kodust väljumist.
Täna on esimene kord, kui üliõpilased kirjutavad esseed arvutiga. See on paljudele tudengitele uus kogemus. Näen, kuidas üks tudeng nimega Aleksander aitab oma pinginaabrit klahvi "print screen" kasutamisega. See näitab mulle, kuidas koostöö võib aidata õppijatel tehnoloogiliste väljakutsetega toime tulla. Olen pidanud ka ise arvuti asjus teistelt nõu küsima.
Kui tudengid oma töid lõpetavad, märkan ühte tudengit nimega Ants, kes näib olevat mures oma essee pikkuse pärast. Ta uurib nii täis kirjutatud kui ka tühja lehekülge ja paistab mõtlevat, kas üks täis lehekülg on piisav või on vaja kahte. Mina õpetajana olen rohkem erinevaid käekirju võrrelnud ja tean, et pastakaga kirjutades oli tema üks lehekülg nagu mõne teise üliõpilase kaks lehekülge. Ma kaugelt täpselt ei näe, aga tundub, et ta on ka arvutis valinud teistest kaks korda väiksema tähesuuruse.
Märkan, kuidas üks tudeng nimega Jüri proovib tehisintellekti abil vigu parandada, kuid töö aeg saab otsa, enne kui ta kõik parandatud jõuab. See tekitab minus huvi, kuidas tehnoloogia võib aidata, kuid samas ka uusi probleeme tekitada. Mõistan ka, et tudengid ei ole kindlad, kas tehisintellekti kasutamine on lubatud, mis paneb mind mõtlema, et pean neile selgelt reeglid edastama. Praegu ma ei ole ise ka kindel, millised need reeglid täpselt peaksid olema, pean kolleegidega nõu pidama.
See hetk annab mulle kui õpetajale palju mõtlemisainet, kuidas tehnoloogia integreerimine õppetöösse saab muuta meie õpetamisviise ja kuidas peame sellega kaasnevaid väljakutseid lahendama. Kuid praegu ei saa neid mõtteid lõpuni mõelda, vaid pean tööd kokku korjama.
Kohtumine tagalas
Käikude tagasivõtmisega
1. e4 c5 2. Rf3 e6 3. d4 cd 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 d6 6. Oe2 Rc6 7. 0-0 Oe7 8. Oe3 0-0 9. f4 Od7 10. Of3 Lb6 11. Ld2 Rd4 12. Od4 La5 13. Vad1 Vfc8 14. e5 de 15. Oe5 Oc6 16. Oc6 Vc6 17. Kh1 Vac8 18. a3 Lb6 19. b4 Vc4 20. Vf3 Rg4 21. Od4 La6 22. h3 Rh6 23. b5 La3 24. Rd5 Ld6 25. Re7+ Le7 26. c3 Ld7 27. Vd3 Lb5 28. Oa7 Ve8 29. Vd8 Rf5 30. Lb2 La4 31. Lb7 Vc3 32. Lb4 Rg3+ 33. Kh2 Lb4 34. Ve8+ Lf8 35. Vdd8 Rf1+ 36. Kg1 g5 37. Vf8+ ja must sai 57. käigul mati.
Mäng ja analüüs
Olin kirjutanud, kuidas nooruses ma õppisin avanguid. Mult võidi nüüd küsida, miks ma siis avangutest mitte midagi ei tea. Oleksin vastanud, et hiljem olen ma need ära unustanud, aga enne unustamist sain neid mängus kasutada ja partiiprotokollid on alles. Vaatasin praegu ühte malepartiid pealt. Valgel oli kaksikoda, aga mulle tundus, et must saab selle kombinatsiooniga üksikodaks vahetada ja seejärel võita. Must valis siiski teise plaani. Mõtlesin, et tõenäoliselt oleks minu plaani vastu leitud ka kaitse, inimesed on head leiutajad. Mäng oli lõppenud ja seda analüüsiti. Vaatasin pealt ja ütlesin lõpuks, et analüüs läheb liiga pikale, siin on juba vahepeal valekäike olnud. Mõtlesin esimesel hetkel, et valgeid nuppe tõstnud Metsoja minu lause peale ei solvunudki, aga varsti läks ta siiski minema. Ma olin rääkinud, justkui kannaks ta lipsu, tegelikult ta oli ülikonnalt teksajakile üle läinud.
laupäev, jaanuar 18, 2025
Ka följeton muudetud
Muutsin ka tehisintellekti unenäo põhjal kirjutatud följetoni:
Istusin rahulikult oma vana maki juures, seltsiks paar venda ja üks tüdruk, kui vestlus pöördus ühe mu uhkuse ja rõõmu – muusikakassettide juurde. "Mul on raadiost lindistatud laulude kassette kolmekümne ringis ja kõik lugematu arv kordi läbi kuulatud," teatasin ma uhkelt, justkui oleksin isiklikult iga laulu esitaja või helilooja või siis vähemalt sõnade autor.
Panin ühe kasseti mängima, et oma kollektsiooni vägevust tõestada. Algul tuli mõnusat muusikat, kuid siis täiesti ootamatult katkestas meloodia mingi raadio jutusaate lindistus. "Pole aimugi, millal see peale lindistatud on," pomisesin ma, veidi segaduses. Võibolla see oli juhtunud ammu, muidu ma oleks tegu mäletanud, aga sel juhul ma polnud siiski kõiki kassette vahepeal üle kuulanud. Üks kord võib üle kuulata ka jutusaateid, aga mitte nii sageli kui lemmiklaule. Praegu ei tundunud jutusaate kuulamiseks sobiv hetk, sest seltskonnas oli üks tüdruk. Ma teadsin nii loetu kui ka isiklike kogemuste põhjal, et paljudele tüdrukutele erinevalt minust meeldib tantsida, aga jutusaate järgi ei ole eriti mugav seda teha.
Just siis hüüdis ema teisest toast: "Kuhu sa Tallinna kaartidega raamatu panid?" Hakkasin kohe raamatut otsima. Mulle meeldis inimesi aidata. Tundus küll sobimatu abivajamise olukordade tekkimist soovida, aga kui aitamine õnnestus, siis see mulle siiski meeldis. Ainult et ma ootasin kiitust, mitte laitust, seetõttu mind häiris mõte, et just mina võin olla raamatu ära kaotanud. Seletasin võimalikku teist varianti: "Pole kindel, et mina selle ära panin, võibolla tegid sa seda ise."
Kui otsingud lõpuks vilja kandsid ja otsitav raamat üles leitud sai, tundus mulle, et kõik ootavad minust veel midagi. Võibolla nad ootasid, et ma järgmise kasseti mängima paneks, aga võibolla hoopis, et ma kassetid ära paneks, et vestlust jätkata saaks.
Toimetatud barokkjutt
Arendasin edasi Copiloti barokkstiilis unenäotöötlust:
Kujutage ette, et seisate keset maakohta, kus kitsas ja looklev maantee vonkleb üle roheliste küngaste ja värske tuul mängib teie juustes. Siin, sellel maanteel, kohtasin ühte oma sugulast, tuul käitus sama moodi ka tema juustega. Küllap mäletate ühest minu varasemast kirjutisest, et eelmisel korral, kui olin samas kohas, oli samuti sugulane see, kellega juhus mind kokku viis. Kuid seekord tundsin, et ajalugu ei kordu – tundus, et nüüdne vastutulija pole sama sugulane, kes eelmisel korral, vaid hoopis üks teine, keda saatus mulle teele tõi.
Kõndisin edasi linna suunas, kus teadmatus oma täpse asukoha suhtes mul suunataju kõigutas. Kui palju on elus teadmatust, sellel võib olla nii häid kui ka halbu külgi, tuleb loota, et häid on rohkem. Iga seekordse retke samm tundmatuses oli kui tants varjudega, teadmata, kas jõuan ihaldatud sihtkohta või ekslen sihitult tänavate labürindis. Linn oma võõraste tänavate ja kõrgete hoonetega pakkus õnneks oma võlu just selles teadmatuses. Ja kui oleksin eksinud ja jõudnud niiviisi imekombel koju mitte senises, vaid tundmatus kohas, oleksin leidnud ehk lohutust ka selles oma kombeid seejuures muutmata. Ma polnud enam väike laps ja ma ei muutnud enam iga hetk oma kombeid, kuigi ma nägin, et maailm oma keerukuses muutub minu ümber pidevalt, kasvõi erinevate muutumatute inimeste kokkupuudetest tekkivate uute ja seniolematute kombinatsioonide tõttu. Ka males on algseis tavaliselt üks ja sama, aga kui palju erinevaid kombinatsioone sellest erinevates partiides välja kasvada võib, nagu uute laste sündides kombineeruvad uuel viisil ka inimgeenid!
Orientiiriks olev kivitorn, mis kõrgus üle kõigi hoonete, oli mu abimeheks, kuid ka teda ei saanud pimesi usaldada. Me ei ole pimeduses mitte ainult öös, vaid ka päevavalguses on alati palju selgusetust, näiteks pole meil silmi selja taga. Kui oleksin kõndinud sellest uhkest kivitornist mööda, oleks see hiiglaslik ehitis võinud mind eksitada oma kõrguse ja suursugususega teed varjates. Nii kulges linn oma labürintides ja torni sirges asendis staatiliselt või dünaamiliselt oma teed, milles inimtee leidmine oli kui kunstiline rännak sama ettearvamatus kirjanduslikus loomingus.
Lendamiseks ja võibolla ka kirjutamiseks kasutatava luige sulg õhus, kaunite ja peente detailide võrku punudes jõuan ma mingisse punkti välja, teekond on nii keeruline, et iga samm täidab meele kirega või millegi analoogilisega. Ma mäletan küll, et tavaliselt räägitakse, et kirjutamiseks on kasutatud hanesulge, kuid arvatavasti pole see ainus võimalus, kuigi teadmata päritoluga sulge käes hoides pole seda lindu kui tervikut enam silmapiiril näha. Kujutage ette, et see on nüüd jutustuse lõpp, kuigi võimalik, et mõtetes püsime me veel selle teema juures edasi.
Kirjutatava maht
reede, jaanuar 17, 2025
Komöödia töötlus
Töötlesin edasi komöödiat, mille algvariandiks oli unenäokirjeldus ja mille vahevariandi kirjutas tehisintellekt Copilot ette antud suuniste järgi:
MALEKIRJANDUSE SIHTGRUPP
Täna jutustatav lugu käib ühe heatahtliku entusiastliku
täiskasvanu kohta, kes otsustas maleklassist raamatu laenata. Kodus arutles ta,
et täiskasvanutele mõeldud maletrenn on nüüd tasuline, nii et raha maksmata ei
tohi tegelikult selle raamatuid kasutada. Samuti jõudis ta arusaamale, et
teistel võib sama raamatut vaja minna. Eriti lastel, sest noorus on laulusõnade
järgi ju külvikuu.
Niisiis, ta otsustas raamatu tagasi viia pärast ühe sellesse
tema silmade jaoks lisaks natuke liiga peenes kirjas trükitud partii kiiret
läbivaatamist. Raamatut sulgedes heitis ta veel pilgu kaanele. Sellel oli
kujutatud kahte oranži malenuppu. Mees läks teise tuppa neid oma naisele
näitama ja ütles: “Arvasin algul, et need on kuningas ja lipp, aga reeglite
järgi peab kuningas olema teistest nuppudest kõrgem, siis need on vist eri
komplektide kuningad.” Naine kratsis kukalt, kohendas juukseid ja prille ning
vastas: “Võibolla on ühe komplekti kuningas ja teise komplekti lipp?” – “ Selle
peale ma ei tulnudki,” vastas mees ennast rumalamana tundma hakates, “aga
ikkagi, kumb on kumb?” Naine jäi mõtlema. Mees tundis, et tal pole aega vastust
ära oodata ja lahkus koos selle raamatuga kodust.
Ta viis raamatu otsejoones maleklassi tagasi ja ütles seal ust avades: "Kui kedagi
huvitab, siis võib tema siit ühte partiid pikemalt analüüsida kui mina seda
tegin." Samal ajal, üks noor maletaja, kes oli raamatust huvitatud, märkas
raamatu vahele järjehoidjana ununenud partiiprotokolle ja tegi niiviisi
kokkuvõtte mehe mitme järjestikuse mängu tulemustest. Aga naljakas osa oli see,
et üks mängudest oli enda vastu mängitud. Lastele polnud veel õpetatud, et
maleseise saab ka üksi analüüsida. Nad olid mänginud küll erinevaid mänge ja
neil oli põhimõtteliselt ükskõik, mitmekesi mängida, aga malet olid nad
harjunud mängima kahekesi, niivõrd kui selles vanuses üldse mingid harjumused
välja kujunenud olid.
Ja loomulikult, kui mehe mäng enda vastu ilmsiks tuli, küsis
üks lastest: "Kui sa iseendaga mängisid ja võitsid, siis kes tegelikult
kaotas?" Naer ja segadus täitis klassiruumi, kui täiskasvanu selgitas,
kuidas malemängus ei ole alati oluline, kellega mängid, vaid kuidas mängid. Ta
ütles, et vahel võib kõige geniaalsem partii olla selline, mida on näinud
ainult üks inimene.
Kui naer vaibus, võttis sõna üks vanemate klasside õpilane.
Ta rääkis teisele omasugusele, aga nii, et kõik kuulsid: “Capablanca raamatus
on öeldud, et kaotusest õpib rohkem kui võidust. Siis peaks kõige targem olema
see, kes kunagi ei võida.” Üks noorem poiss segas vahele: “Kui endaga mängida, siis
ei saa ainult kaotada!”
Mehele meenus, et ta ei või siin raha maksmata nii pikalt
viibida. Ta asus koduteele. Talle meenus, et kodus jäi naine ühe probleemi üle
mõtlema. Aga koju jõudes selgus, et naine on poodi läinud ja selle kohta lauale
kirja jätnud. Kirja alla oli ta joonistanud tavatul kombel mingi kujundi. Mees
mõtles, et see on vist malenupp, aga ei saa aru, mis nupp see on. Ta tundis
ennast jälle rumalana, aga samas oli tal siiski hea meel, et vähemalt naine on
tark.
Vilistlase treeningud
neljapäev, jaanuar 16, 2025
Kolmas läbikirjutus
Lasin hommikul Copilotil ühe vana unenäokirjelduse uuesti läbi kirjutada ja nüüd kirjutasin sellest loost tema teksti alusel omakorda uue ilukirjandusliku versiooni:
(Artikkel spordilehele.)
Maleturniiride ühes traditsioonilisemas toimumiskohas meie
linnaosa koolimajas peeti nädalavahetusel omamoodi põnev ja kahtlemata pingeline
turniir, kus mängijad võitlesid mitte ainult vastastega, vaid ka ajapuuduse ja üldise
õhkkonnaga. Juba turniiripaika sisenedes tundsin õhus suurt pinget.
Koridorinurgas selgitati mulle miskipärast, et ühte lülitit ei tohi vajutada,
sest muidu kustub laetuli – justkui oleks see järgnenu eelaimus. Ma polnudki
lülitit vajutanud, aga mängusaalis polnud kõigi mängijate käitumine
kiiduväärne, mis võib varju heita ka teistele.
Saalis vaatasin ma ühel laual mängitavat mängu, kus toimus
kiire taktikaliste löökide vahetus ja nuppude vahetamine ning mõlemad mängijad
püüdsid saavutada materiaalset paremust. Ajapuuduse tõttu ei käinud üks mängija
kohe nuppu valitud väljale, vaid puudutas mitut välja, mis viis üha paisuvale
konfliktile. Vastased hakkasid üksteist füüsiliselt torkima ja olid vihaste
nägudega. Kostis ka sõnavahetust, kuigi reeglid nõuavad vaikust.
Vahepeal läksin tagasi koridorinurka ja teatasin oletatavale
kohtunikule, et kaks mängijat on hakanud rusikatega rääkima. Selgus, et
kõnetatav polnudki kohtunik ning ta vastas minu jutule pahaselt, et miks ma seda just
talle räägin. Kus tegelik kohtunik sel hetkel viibis, jäi arusaamatuks.
Pöördusin tagasi mängusaali ja pöörasin tähelepanu nüüd
teisele lauale, kus ajapuudus oli samuti konflikti tekitanud. Üks mängija
nuuskas oma taskurätikusse vastase nina all, mis tüli veelgi suurendas. Tundus,
et selles saalis ei olnud ruumi rahumeelseks mängimiseks, vaid iga hetk võis
süttida veel mõni konflikt. Laudasid oli siiski palju ja kõiki korraga jälgida
ei saanud.
Need hetked malesaalis olid täis kurbi pöördeid ja mängijate vahelisi pingeid, mis kinnitasid taas, et sport on tõsine asi ja närvesööv tegevus. Võitjate nimed jätan see kord nimetamata, muidu võiks neid antud tagamaade kirjeldamise järel tabada küsimused, kas nende võit on saavutatud ausa mänguga. Kuid ma ei kirjuta artikli alla ka enda nime, sest mängijatest tähtsamaks ma ennast siiski ei pea. Samuti ei hakka ma selles kurvas loos üle kordama, millise linnaosa koolimajaga täpselt tegemist oli, kui ma ei tea, kas selle kooli inimesi üldse osavõtjate hulgas oli.
Peatoimetaja sekkumine
Mõtlesin, et kui ma veel blogis tehisintellekti kaastöid avaldan, siis eestikeelseid tekste ma toimetan eelnevalt keeleliselt. Kui asi puudutab minu loomingu töötlemist, siis võin ka sisuliselt toimetada. Ma olen toimetanud “Eesti ajaloo” autoreid, kes mind ülikoolis õpetasid, siis võin toimetada ka tehisintellekti. Pealegi mind on märgitud blogi peatoimetajaks.
Mõtlesin, et ma ei hakka praegu toimetama juba avaldatud
teksti, vaid toimetamise eesmärgil lasen kirjutada uue. Kopeerisin
tehisintellektile ühe oma unenäokirjelduse ja palusin kirjutada selle põhjal
uusromantilises stiilis jutt. Minu toimetatuna on Copiloti jutt selline:
“ÕHTUTUND
Oli õhtu ja läks hämaramaks, vaatasin oma toas televiisorit.
Algul arvasin, et käib uudistesaade, kuid peagi mõistsin, et see on hoopis
kunstiline film, sest mängis kolmas, mitte esimene kanal. Mõtlesin, et mõnikord
tulebki kunstilist teost vaadata. Samal ajal vahetusid ekraanil kaadrid, aga mu
mõtted uitasid oma rada.
Ma olin nüüd kas päriselt või mõtetes kirjanike suvilas, kus
aeg voolas omasoodu ja iga nurga tagant tungisid pähe uued ideed. Ühel hetkel
kuulsin köögist tulevat ilusat laulu. See oli nagu muusikavideo, ja naislaulja
hääl avaldas sügavat mõju. Laul, mis täitis tuba, oli parem kui laulja välimus,
kuigi järele mõeldes tundus, et mõlemad olid ühe ilusad.
Istusin kirjutuslaua taha ja võtsin sulepea kätte. Hakkasin
joonistama, kuid sulepea tegi paberile suure tindipleki. "Juhtub
ikka," mõtlesin endamisi naeratades ja otsustasin pleki millekski paremaks
muuta. Peale selle, et õhus oli rohkelt ideid, oli nüüd paras võimalus üks idee
ka teoks teha. Hakkasin tindipleki külge päikesekiiri joonistama, kastes
sulepea otsa erinevate värvide sisse. Tulemuseks oli värvikirev pilt, mis
peegeldas mu meeleolu ja hetke meeldivust. Kui rõõmutoovaid hetki jäädvustada,
siis on loodetavasti ka tulevik rõõmsam.
Nooremana polnud ma veel sellise sulepea kasutusviisi peale
tulnud, selles oli tavaliselt ainult sinist tinti olnud. Kuid nüüd vanemaks ja
kogenumaks saanuna teadsin, et ka juhuslikud vead võivad anda häid tulemusi.
Vahel tulebki lasta asjadel loomulikult kulgeda ja leida ilu ka kõige
ootamatumatest kohtadest. Aga kui seda lisaks veel otsida, siis leiab vist veel
rohkem.”
Ajalehereportaaž
Lasin kirjutada Copilotil ühe unenäokirjelduse põhjal spordilehe reportaaži:
"Dramaatilised Hetked Malesaalis
Malesaalis leidis aset põnev ja närvikõdi täis turniir, kus mängijad võitlesid ajapuuduse ja pingelise õhkkonnaga. Juba turniiripaika sisenedes tundsin õhus pinget. Koridorinurgas selgitati mulle, et ühte lülitit ei tohi vajutada, sest muidu kustub laetuli – justkui oleks see eeltundev rahutus eelseisva draama kohta.
Saalis vaatasin ma ühe laua mängu, kus toimusid kiirelt vahetatud löögid ja materjalivõimenduse püüdlused. Ajapuuduse tõttu ei käinud üks mängija kohe nuppu valitud ruudule, vaid katsus mitu muud ruutu läbi, mis viis kiiresti kasvava konfliktini. Vastased hakkasid üksteist jõhkramalt torkima ja võitlus süvenes.
Vahepeal läksin tagasi koridorinurka ja teatasin oletatavale kohtunikule, et kaks mängijat olid hakanud kätega mängima. Selgus, et kõnetatav polnudki kohtunik ning ta vastas mulle pahaselt, miks ma seda talle räägin.
Naasin mängusaali ja keskendusin nüüd teisele lauale, kus ajapuudus oli samuti tekitanud konflikti. Üks mängija nuuskas oma taskurätti vastase nina all, mis viis veelgi suurema tüli puhkemiseni. Tundus, et selles saalis ei olnud ruumi rahumeelseks mängimiseks, vaid iga hetk võis süttida uus konflikt.
Need hetked malesaalis olid täis dramaatilisi pöördeid ja mängijate vahelisi pingeid, tuues esile spordi intensiivsuse ja emotsionaalsed väljakutsed."
Minu kommentaar: "Tundub, et 'dramaatiline' on üks tehisintellekti lemmiksõnu. Eilse unenäotöötluse puhul arvasin, et rahuliku olukorra draamaks nimetamine võib olla satiir, aga täna töödeldud unenäos leidsidki aset spordivõistlusele iseloomulikud dramaatilisemad sündmused."
kolmapäev, jaanuar 15, 2025
Följeton
Lasin Copilotil unenäokirjelduse följetoniks muuta. Ta lahendas ülesande niiviisi:
"Istusin rahulikult oma vana maki juures, seltsiks paar venda ja üks tüdruk, kui vestlus pöördus mu uhkuse ja rõõmu—muusikakassettide—poole. "Mul on neid kolmekümne ringis ja kõik läbi kuulatud," teatasin ma uhkelt, justkui oleksin isiklikult iga noodi salvestanud.
Panin ühe kassetti mängima, et oma kollektsiooni vägevust tõestada. Algul tuli mõnusat muusikat, kuid siis, täiesti ootamatult, katkestas meloodia kellegi raadio jutusaate lindistus. "Pole aimugi, millal see peale lindistatud on," pomisesin ma, veidi segaduses.
Just siis hüüdis ema teisest toast: "Kuhu sa Tallinna kaartidega raamatu panid?" Ah, ema ja tema katkestused, mõtlesin ma endamisi. Hakkasin raamatut otsima, samal ajal seletades: "Pole kindel, et mina selle ära panin, võib-olla oli see hoopis ema ise."
Kui otsingud lõpuks vilja kandsid ja kaardiraamat üles leitud sai, vaatasid kõik mind ootavalt. Viskasin viimase pilgu vanale makile ja naersin: "Kes oleks arvanud, et vanad kassetid ja kadunud raamatud sellist draamat võivad tekitada!""
Minu kommentaar: "Ootasin, et tuleb midagi naljakamat. Eilsetest lugudest oli õudusjutt ka naljakam, kuigi osalt hirmutav. Sõnaraamat defineerib, et följeton on kas satiiriline või humoristlik. Esimestes lõikudes on võibolla satiiri, et tegelane on kokkulindistatud muusika üle sama uhke kui enda loomingu. Võibolla ka viimases lõigus, kui räägitakse suurest draamast, mida pole olnud. Eelviimasest lõigust on seda raskem leida."
Koolieeliku pilk
Mina: "Palun kirjeldada, kuidas kommenteeriks koolieelik seda unenäokirjeldust, kui ta seda loeks: "Olin oma õuel. Seal oli üks poiss palliga. Täiskasvanud naine ütles talle aknast, et poiss palli jalaga lööks. Poiss lõi ja pall läks keldri aknasse. Kuigi löömine oli toimunud naise enda soovil, hakkas ta nüüd pahandama, et igas suunas ei lööda. Poiss lõi palli teises suunas. Vaatasin, kui kaugele see veereb.""
Copilot: "Koolieelikuna kommenteeriksin seda unenäokirjeldust ilmselt lihtsate ja otseste sõnadega, keskendudes peamiselt tegevusele ja emotsioonidele. Võiksin öelda midagi sellist:
"Oh, seal oli poiss, kes mängis palliga! Naine ütles talle, et ta lööks palli, ja siis see pall lendas aknasse. See oli natuke hirmutav, sest naine pahandas. Aga siis poiss lõi palli jälle ja ma nägin, kui kaugele see veeres. See oli lahe!"
Lapsed näevad ja kirjeldavad maailma tihti otse ja siiralt, keskendudes selgelt nähtavatele ja vahetutele emotsioonidele ning sündmustele.
On see, mida otsisite? Kuidas meeldib teile koolieeliku tõlgendus?"
Mina: "Mulle tundub, et Copilot kirjeldab koolieelikut kui pealtnägijat, mitte koolieelikut kui lugejat."
Õpetaja vaatenurk
Palusin muuta Copilotil üliõpilase silmade läbi antud unenäokirjeldust nii, et see oleks antud õpetaja silmade läbi. Lahendus oli järgmine:
"Oli ülikooli inglise keele tund ja ma jälgisin, kuidas tudengid kirjutasid esseesid. Seekord kasutasime esimest korda arvuteid, mis oli paljudele tudengitele uus kogemus. Nägin, kuidas üks tudeng, Sander, aitas oma pinginaabrit print screen’i kasutamisega. See näitas mulle, kuidas koostöö võib aidata õppijatel tehnoloogiliste väljakutsetega toime tulla.
Kui tudengid oma töid lõpetasid, märkasin ühte tudengit, kes näis olevat mures oma essee pikkuse pärast. Ta mõtles, kas üks täis lehekülg on piisav, võrreldes kahe suure leheküljega.
Märkasin, kuidas üks tudeng proovis tehisintellekti abil vigu parandada, kuid töö aeg sai otsa, enne kui ta kõike parandatud sai. See tekitas minus huvi, kuidas tehnoloogia võib aidata, kuid samas ka uusi probleeme tekitada. Mõistsin ka, et tudengid ei olnud kindlad, kas tehisintellekti kasutamine oli lubatud, mis pani mind mõtlema, et pean neile selgelt reeglid edastama.
See hetk andis mulle kui õpetajale palju mõtlemisainet, kuidas tehnoloogia integreerimine õppetöösse saab muuta meie õpetamisviise ja kuidas peame sellega kaasnevaid väljakutseid lahendama."
Barokkstiil
Palusin muuta tehisintellektil Copilot ühe unenäokirjelduse barokkstiilis jutuks ja tulemus oli selline:
"Kujutage ette, et seisate keset maakohta, kus maantee kitsas ja looklev mähkub üle roheliste küngaste ja värske tuul mängib juustes. Siin, sellel maanteel, kohtasin sugulast. Küllap mäletate, eelmisel korral, kui olin samas kohas, oli tema see, kellega juhus mind kokku viis. Kuid seekord tundsin, et ajalugu ei kordu – mitte see sama sugulane, vaid hoopis teine, keda saatus mulle teele tõi.
Läksin linna poole kõndima, kus teadmatus mul suunataju kõigutas. Iga samm tundmatuses oli kui tants varjudega, teadmata, kas jõuan ihaldatud sihtkohta või ekslen tänavate labürindis. Linn, oma võõraste tänavate ja kõrgete hoonetega, pakkus oma võlu just selles teadmatuses. Ja kui oleksin eksinud ja koju tagasi pöördunud, oleksin leidnud lohutust oma kombeid muutmata.
Orienteerumistorn, mis kõrgus üle kõigi hoonete, oli mu juhatajaks, kuid ka teda ei saanud pimesi usaldada. Kui oleksin kõndinud sellest märgist mööda, oleks see sama torn võinud mind eksitada, oma kõrguse ja suursugususega teed varjates. Nii lõikus linn oma labürintides ja torni sirges hoidmises, oma teed, mille leidmine oli kui kunstiline rännak.
Barokkajastu luige sulg õhus, kaunite ja peente detailide võrku punudes – nii keeruline, et iga samm täidab meele kirega.
Kas selline stiil võiks olla sobilik?"
Teine üleskirjutaja
teisipäev, jaanuar 14, 2025
Komöödia ning õudusjutt
Lasin tehisintellektil Copilot kirjutada ühe ja sama unenäokirjelduse põhjal komöödia ning õudusjutu:
KOMÖÖDIA
Lugu käib ühe heatahtliku entusiastliku täiskasvanu kohta, kes otsustas maleklassist raamatu laenata. Kodus arutles ta, et täiskasvanutele mõeldud maletrenn on nüüd tasuline ja nii et raha maksmata ei tohi tegelikult nende raamatuid kasutada. Samuti jõudis ta arusaamale, et teistel võib sama raamatut vaja minna.
Niisiis, ta otsustas raamatu tagasi viia pärast ühe variandi kiiret läbivaatamist. Tagasi viies ütles ta: "Kui kedagi huvitab, siis võib tema pikemalt analüüsida." Samal ajal, üks noor maletaja, kes oli raamatust huvitatud, tegi kokkuvõtte tema mitme järjestikuse mängu tulemustest. Aga naljakas osa oli see, et üks mängudest oli enda vastu mängitud. Laste jaoks oli male lihtsalt mäng, neil polnud vahet, mitmekesi mängida.
Ja loomulikult, kui tema mäng enda vastu ilmus ette, küsis üks lastest: "Kui sa iseendaga mängid ja võidad, siis kes tegelikult kaotas?" Naer ja segadus täitis klassiruumi, kui täiskasvanud selgitas, kuidas malemängus ei ole alati oluline, kellega mängid, vaid kuidas mängid.
Selline tore ja humoorikas lugu õpetab, et mõnikord võtame end liiga tõsiselt, ja lapsed oskavad meile seda meelde tuletada oma siira ja muretuse olemusega. Mida sina arvad, kas võiks veel midagi lõbusat lisada?
ÕUDUSJUTT
Ühel hilisõhtul laenas ühe vana mõisahoone maleklassist mees raamatuid, olles ise ainuke elusolend seal peale närviliselt vilkuva valguse. Kodus luges ta raamatut innukalt, kuid mõtles peagi, et täiskasvanutele mõeldud maletrenn on nüüd tasuline ning teistel võib sama raamatut vaja minna. Meelevaldse otsuse tõttu otsustas ta raamatu öösel tagasi viia.
Astudes pimedasse mõisasse tagasi, tundis ta, et õhkkond oli muutunud. Varjud liikusid ja vaikusesse olid imbunud kummalised sosinad. Tagastades raamatu riiulisse, kuulis ta ootamatult kaja, mis kostis sügavikust: "Kui kedagi huvitab, siis võib tema pikemalt analüüsida."
Mees pööras järsult ringi, ja nägi noorpoissi, kes teda jäiselt jälgis. Poiss ütles: "Ma tegin kokkuvõtte sinu mitme järjestikuse mängu tulemustest. Ainult et üks neist mängudest oli enda vastu mängitud." Mees tundis külmavärinaid mööda selga libisemas. Poisil oli raamat näpus, millest ta luges valjuhäälselt ja kummituslikul toonil: "Kui sa iseendaga mängid ja võidad, siis kes tegelikult kaotas?"
Korraga ilmnesid mitmest varjust kujud, kõik maletajad, kes olid mõisas mänginud ja nüüd igavesti seal kinni. Nad kõik silmitsesid meest tühjade, tondilikult helkivate silmadega. Mees taganes aeglaselt, hingamine kiirenedes, süda rinnus põksumas. Poiss naeratas külmalt ja küsis: "Kas sa oled valmis mängima oma elu kõige tähtsamat partiid?"
Seega, mees jooksis öösse tagasi, tühjusse kisendades, teadmata, kas ta kunagi sellest neetud mõisast põgeneda suudab või jääb igaveseks varjus olevate hingedega mängima. Mees ei teadnud, et ta laenas midagi palju enamat kui raamatu - ta laenas oma hinge.
Mida arvad, kas see kummitav lugu sobib? 😱
Unenäokirjelduse paroodia
Uksest väljus naine, kes vaatas mind kahtlustavalt. "Pole minu postkast," selgitasin talle, tõsiselt noogutades. Naine kehitab õlgu ja liigub edasi. Ah, kahtlemata ta arvab nüüd, et olen oma meeli kaotamas.
Hakkasin trepist üles minema, üritades unustada postkastide draamat. Vastu tuli tüdruk, kes ütles: "Tere jah." Jah? Mida see tähendab? Kas ma olen ametlikult tervitatud või lihtsalt märgatud?
Ülemisel korrusel kohtasin veel üht tüdrukut ja kahte poissi. Ütlesin tüdrukule kiiresti tere, enne kui jõuan mõelda, kas ta mind üldse nägi. Poisid ignoreerisin, sest noh, mul on tähtsad postkastimured, millega tegeleda.
Jätkasin oma teekonda üles, mõeldes, et tegelikult ei tundnudki kedagi ära. Aga pole hullu, homme on uus päev ja uus postkasti müsteerium, mida lahendada."