Linn teiseks linnaks

Olin koolimaja fuajees. Seal oli süntesaator. Ütlesin, et muidu võiks selle sisse lülitada, aga enne tundide algust vist ei sobi. Leidsin aknalaualt paksu raamatu ja viisin selle raamatukokku õpetaja Mitile. Ütlesin, et ma ei tea, kas selle koht on raamatukogus. Mitt ei olnud vastu, et ma selle sinna viin, aga mõtlesin, et võibolla see on kellegi isiklik raamat. Vaatasin, et see raamat on saanud märjaks ja et see tuleb sellest, et mul on käed higised. Hakkasin mõnesid kooliraamatukogus hoitavaid raamatuid lehitsema. Vaatasin, et Eneke ja üks teine raamat on paremini säilinud kui kodus, sest hoolimata suuremast majas liikuvate inimeste arvust on koolimajas nende raamatute tarvitajaid vähem. Istusin Tallinnas loenguruumis. Märkasin, et mul on portfell lahti. Ütlesin selle kõrval istuvale klassivennale, et ta ei soriks mu portfellis. Ta vastas, et ta ei sorigi, ja läks eemale. Kui loeng lõppes, jäin veel välisukse kõrval olevale toolile istuma, nagu oleks mul vähe energiat, ja ootasin, et klassiõed enne mind majast väljuksid. Kui lõpuks ise väljusin, hakkasin kohe tähelepanelikult ümbrust uurima. Olin uhke, et liigun võõras linnas kogu aeg üksi, aga ma ei lugenud üle tee olevatelt tänavasiltidelt välja, kas see on Narva maantee või mõni muu tänav. Vaatasin, et mul on portfell ilma klassivenna juuresolekuta ka iseeneslikult uuesti lahti läinud. Mõtlesin, et võibolla klassivend tõesti enam selles vanuses teiste kottides ei sori, aga kui ta on lapsena midagi sellist teinud, siis ma ei usalda teda enam kunagi. Kaks meest kutsusid inimesi võistlustel osalema ja ei olnud rahul, et sooviavaldajaid on esialgu ainult kaks. Krister avaldas seepeale ka soovi võistlustel osaleda, aga talle ei vastatud. Kui ta oma juttu kordas, ei vastatud talle ikka. Lõpuks ta küsis, kas see on klubiüritus. Nüüd varem rääkinust teine mees vastas, et klubiüritus jah. Kõlas naer. Klubiüritus tundus tähendavat seda, et see on mõeldud ainult klubi liikmetele, aga seda Krister ei olnud.