Artur Vahter. „Karl August Hermanni päevik. Kui Karl August Hermann oleks päevikut edasi pidanud“. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1990. 280 lehekülge.
Raamat koosneb saatesõnadest, lühikesest Hermanni nooruses peetud päevikust ja pikemast kujutletavast päevikust, nagu raamatu põhiautori arvates Hermann oleks võinud päevikut edasi kirjutada, kui ta seda pooleli poleks jätnud. Kui varem Hermanni kohta loetud raamatutest oli kõige mitmekülgsem Laari oma, siis ka see varasema ilmumisaastaga Vahteri raamat on mitmekülgne.
Püüdsin analüüsida, kas Hermanni kujutletav päevik on ikka Hermanni stiilis. Ja jõudsin järeldusele, et mitte päris. Saatesõnas ei nimetata seda ilukirjanduseks, vaid ilukirjandusse kalduvaks, kuna see ei ole kirjutatud fantaasia, vaid uurimistöö põhjal. Aga kui tegelikus päevikus viitab Hermann ka suulistele allikatele, siis kujutletavas päevikus domineerivad kirjalikud. On mõeldav, et inimene kirjutab päevikus ja ajalehes sama juttu, kui ta peab päevikut ajaleheartiklite mustandite koostamiseks. Aga kujutletav päevik on vormistatud nii, nagu oleks Hermann kirjutanud kõigepealt ajalehes ja seejärel teinud enda jaoks juba ilmunud artiklist kokkuvõtte. Toetutud on ka Hermanni ja tema tulevase naise kirjavahetusele, kui nad elasid eri riikides, aga kui nad koos elama hakkavad, siis ei ole enam kirju ja naisest on seetõttu ka kujutletavas päevikus sel perioodil vähe juttu. Kui mina ülikoolis käisin, siis üliõpilased konspekteerisid pigem suulisi loenguid kui raamatuid. Praegu ma kirjutan loetavate raamatute kohta mõtteid üles, sest psühholoogia raamatutes on seda soovitatud, ülikooli ajal kirjutasin peamisel välja tsitaate nendest raamatutest, millele mul oli plaanis mõnes üliõpilastöös viidata või mida ma tahtsin maleturniiridel kasutada, teisi raamatuid lugesin niisama.
Kui raamatut kritiseerida, siis raamatus endas kujutletav Hermann kaebab liigse ja põhjendamatu kriitika üle. Seejuures näidatakse teda siiski kõrge enesehinnanguga inimesena, ta ei hakka mõtlema, et võibolla on mahategijatel õigus, vaid vaidleb neile vastu. Saatesõnas öeldakse, et rahva hulgas oli Hermann populaarne, aga haritlased tegid teda maha. On siiski teada, et vanemas eas tekitas Hermannile raskusi, et tal jäi üldse lugejaid väheks, konkurents tihenes.
Hermann loobus vahepeal ajalehetoimetaja tööst, et pühenduda ülesannetele nagu entsüklopeedia koostamine ja mahuka eesti kirjanduse ajaloo kirjutamine. Ta sai palka ka Tartu ülikoolist eesti keele lektorina, aga kujutletav Hermann pole rahul, et talle anti kõigest lektori amet, sest lektorite palk on väiksem kui professoritel. Talt püüti ka seda ametit üldse ära võtta. Kujutletava päeviku järgi kaalus ta vahepeal Venemaale õppejõutööle minekut. Lõpuks püüdis ta ajalehetöö juurde tagasi pöörduda, aga lugejaid oli vähemaks jäänud.
Saatesõnades vaieldakse Hermanni laitjatega. Öeldakse, et teda on naiivseks nimetanud need, kes kordavad teiste sõnu, aga ei ole ise üldse Hermanni elulugu uurinud. Tuuakse välja Hermanni suurt töövõimet.
Kuigi on kaheldav, et reaalne Hermann oleks päevikut sel moel edasi kirjutanud, on raamatu idee huvitav. Ajalooliste romaanide autoritele on heidetud ette ajaloost kõrvale kaldumist, siin on püütud kõik allikatega kooskõlla viia. Kuid tuleb arvestada, et trükitud allikad on sündinud tsensuuri tingimustes. Kui Hermann kiidab ajalehes keisrit, siis on ta pandud ka kujutletavas päevikus keisrit kiitma, kuigi enda jaoks kirjutades ei ole selleks justkui vajadust. Jannseni näite puhul on teada, et inimene võib kirjutada ajalehes ja päevikus erinevatest asjadest. Kui ajakirjas „Tuna“ avaldatakse kellegi päevikuid või kirju, siis need vajavad kommenteerimist, sest piiratud lugejaskonna jaoks kirjutab inimene lühendatult. Hermanni kujutletavale päevikule on ka natuke kommentaare lisatud, aga päevik oleks kirjutatud justkui laiale lugejaskonnale mõeldud stiilis. Muusikast ei kirjutata enamasti helilooja puhul mõeldava keerukusega, vaid justkui populaarteaduslikule väljaandele.
Kujutletav Hermann vaidleb teiste ajalehtede teda puudutavate lõikudega, aga oleks mõeldav, et reaalne päevikupidaja teeb märkmeid ka kellegi kolmanda kohta käivate artiklite teemal. Päevikumärkmed on tihedamad ajal, kui on põhjust ka ajalehes pikemalt kirjutada, kuigi erinevad ajakasutused võivad omavahel konkureerida. Mõni hakkab just pensionile jäädes mälestusi või muid raamatuid kirjutama.
0 vastukaja:
Postita kommentaar