Uued ja vanad asjad

Jõudsin koju. Esikus ütles isa mulle, et ma pole ikka veel oma taskunoaga tegelenud. Ta asetas minu ette põrandale katkise taskunoa. See oli vist minu endine taskunuga, aga ma kindlalt ei mäletanud, mul oli nüüd uus. Ma ei teadnud ka, kuidas ma seda nuga parandada saaksin, seetõttu ma seda ei puudutanud, vaid jätsin selle põrandale ja läksin edasi. Korteris oli võõraid lapsi. Läksin oma tuppa. Selles oli nüüd uus mööbel. Kirjutuslaud oli varasemast pikem ja sellel oli eelmisest vähem sahtleid. Ma ei teadnud, kuhu need minu asjad on pandud, mis uue laua sahtlitesse ära ei mahtunud. Kelleltki küsida ka ei olnud. Avastasin, et sahtlikapi ja laua alumise plaadi vahel on veel vihikuid. Lootsin juba, et nüüd on minu asjad leitud, aga selgus, et need olid siiski Tõnu vihikud. Seina ääres oli raamaturiiulipinda ka vähemaks jäänud, ei teadnud, kuhu osa raamatuid on pandud. Heitsin pead pidi laua alla kõhuli ja tegin midagi nuuksumise sarnast. Vendadel külas olevad võõrad lapsed võisid vaatama tulla.