Teadsin ütlust "Leiba ja tsirkust". Nüüd sain teada veel teise ütluse: "Tseesarile saia, rahvale leiba". Võõrkeeles olid sai ja leib ühte moodi, aga tõlkes eesti keelde tehti vahet.
*
Läksin bussi peale. Tahtsin osta piletimüüjalt üliõpilase piletit. Ta vastas, et üliõpilastele piletit ei ole. Järgmise lause ütles ta alles järgmises peatuses. Mõtlesin, et varsti lähen ma maha, siis võib piletimüüja häält tõsta, et ma ei ostnudki piletit. Kontroll võib veel peale tulla. Talle saan öelda, et mulle lihtsalt ei müüdud piletit. Muidu võiks öelda, et ma ei sõida kunagi ilma piletita, aga tegelikult seda on juhtunud. Kõndisin jala edasi. Mõtlesin, et ma küsisin üliõpilase piletit, aga et unenäos ei tulnud mulle meelde, et ma olen juba ülikooli lõpetanud. Olin teel kooli. Jõudsin kooli õuele. Mõned olid lühikeste varrukatega, aga mul oli teksajakk seljas. Mul oli palav ja kaalusin teksajaki riidehoidu panemist. Siis mõtlesin, et ma ei pane, sest kui ma kõndimise lõpetan, hakkan jahtuma. Koolimaja fuajees mõtlesin vaadata ruumijaotusplaanist, kus ruumis meie klassi tund tuleb. Siis mõtlesin, et ma ei hakka vaatama, on juba teise poolaasta algus ja ma mäletan vaatamatagi, et sel nädalapäeval on esimene tund matemaatika klassis 306. Jõudsin sinna ruumi kohale. Seni olin istunud uksepoolse rea viimases pingis, aga seal istus nüüd Helen ja tundus olevat tema pinginaabri kott. Kõndisin edasi-tagasi ja mõtlesin, kuhu istuda. Mulle ükski teine koht ka ei meeldinud. Krister ja Artur olid varem istunud uksepoolse rea eelviimases pingis, nüüd olid nad tagant kolmandas. Mulle hakkas tunduma, et võibolla Heleni kõrval ei olegi tema pinginaabri kotti ja ta istub pingis üksi, aga tüdruku kõrval istuda oleks olnud imelik, samas kõik teised kohad olid veel halvemad. Mõtlesin, et otsustan alles tunni alguses, kuhu ma istun.
0 vastukaja:
Postita kommentaar