Luuletusi lugemikust

Praegu teen ungari keele lugemikust madala kvaliteediga tõlkeid Sándor Kisfaludy (1772–1844) luuletustest. Täna kolmandat salmi tõlkides jõudsin järeldusele, et tegemist pole ühe pika luuletusega, vaid üldpealkiri "Armastuse nutulaul" on luulekogu pealkiri ja iga salm on erinev luuletus. Kaks esimest salmi on juba mingil tasemel tõlgitud:

Nagu punahirv, kes saab näha

küti sünget relva,

jookseb, aga hilja, veri juba voolab,

temast voolab vahetpidamata verd:

nii jooksen ma silmapaari alt

haavaga rinna vasakus osas;

maa saab märjaks kibeduse juures

kõigis minu jalajälgedes.

Aga juuksed! Edasi hakkan peale oma ratsahobuse juures,

selle juures paremas osas koguneb viha,

sissepoole mättaline oma südamesse:

ma jooksen, juuksed! Aga oma hukatusse.

*

Seal, kus ma üles kasvasin,

künkalt üks oja voolab;

mitu korda ma seal sinuga õhtul koos ei olnud:

elu oli siis õnnelik.

Rõõmsas, niipea kui koopas

too oja nirises,

süütus sülekoeras

minu elu nii voolas.

Need ajad pärandusse

nagu veed sügavikku

voolavad. Surelik!

Üsna ruttu kaduv.

/TÄIENDUS. Tehisintellekti hinnang minu tõlkele: 

Tõelised sisulised vead:
• „juuksed!“ – tõenäoliselt vale sõna, peaks olema „jooks“ või „kiirus“.
• „süütus sülekoeras“ – vale tõlge, peaks olema „süütus süles“ või „süütus süles voolas mu elu“.
• Ülejäänu: pigem stiililised raskused, mitte sisulised vead. Kujundid (hirv, veri, oja, kaduvus) on õigesti tabatud ja annavad edasi Kisfaludy romantilise tonaalsuse./