Käisin eile raamatukogus. Kuulsin seal köhimist. Lugesin kolme arvustust Ungari ajaloo teemal. Esimeses kontrolliti Max Weberi teooriate kehtivust Ungari puhul. Weberi järgi eriti kalvinism soodustab kapitalismi teket. Ka osa ungarlastest on kalvinistid, kuid seal ei ole nad saanud kehtestada endale soodsaid seadusi, sest nad on vähemus, samuti pole ungarlased olnud nii religioossed kui inglased, seetõttu on kalvinismi tõuge kapitalismile väiksem. Meenus ka, et varem olen lugenud, et Ungaris levitas kalvinismi üldse türklaste surve katoliiklusele.
Teine arvustus rääkis Ungarist 1940. ja 1950. aastatel, Teise maailmasõja lõpust 1956. a. revolutsiooni järgse ajani. Kirjutati, et võrreldi Austriat ja Ungarit, kes olid varem ühte riiki kuulunud, kuid et Austrial tegi revolutsiooni toetamise raskemaks, et riik oli neutraalseks kuulutatud. Mõtlesin, mis on neutraalsus, kas sõdades mitteosalemine või ka hääletustel erapooletuks jäämine. Kui rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte astuda, siis ei pea seal hääletama.
Kolmas arvustus rääkis ungarlaste identiteedist. Türgi võimuga võideldes rõhutatud enda kuulumist Euroopasse, kuid Austria võimuga võideldes ungarlaste idast pärinemist. Mainiti ka soomeugri identiteeti, et seda seostatavat Euroopasse kuulumisega, kuigi ungarlaste lähimad soomeugri keelesugulased elavad Aasias. Ei kirjutatud välja, aga mõtlesin, et ilmselt vastandati soomeugri keelesugulust ja türgi keelest laensõnade saamist, viimane seob Aasiaga rohkem.
Pärast lugemise lõpetamist vaatasin läbi osa näitusest Peeter Tulviste teemal. Tulviste kogus raamatuid ja näitusele oli pandud välja raamatuid tema kogust. Näiteks anekdoodiraamatuid ja laulikuid. Oli ka vitriin raamatupühendustega, kus oli muuhulgas minu isa luulekogu autori pühendusega. Tulviste on rääkinud, et ta on lugenud ka minu raamatuid, aga ma ei kinkinud talle neid, ta sai kirjastuse nõukogu liikmena suurema osa minu raamatuid kirjastuselt.
Kodus mõtlesin, kas tegeleda maleraamatu lugemisega, aga eelistasin lugeda ungari keelt, sest maletrenni jaoks oli juba laupäev aega eraldatud. Tegin lahti ühe ungarikeelse võrgulehekülje. Lugesin seda meetodiga, et kõigepealt lugesin lause rohkem kui üks kord läbi, tegin sellest varasemate teadmiste põhjal oletusliku tõlke ja seejärel otsisin osa sõnu sõnaraamatust kontrollimiseks või täpsustamiseks välja. Lõigu lõppu jõudes mõtlesin selle üle sisuliselt.
Kirjutati, et ungari romantismile ei olnud omane minevikunostalgia, looduse ülistamine ega isiku tähtsustamine, vaid rahvuslus ja poliitika. Tähtsaim kirjandusžanr vähemalt romantismi esimesel poolel oli luule. Kellaajalistel põhjustel ei lugenud ma teksti lõpuni, mõni asi võis teisel poolel muutuda.
0 vastukaja:
Postita kommentaar