Mart Laar. „Karl August Hermann. Vanemuise kandle hääl“. Varrak, Tallinn 2023. 168 lehekülge.
Autor annab ülevaate varasemast kirjandusest Karl August Hermanni kohta. Ta ütleb, et kuna uurimisobjekt on mitmekülgne, siis on kõik varasemad biograafid kirjutanud temast vaid mingi kitsama nurga alt. Enda raamatut peab Laar ilmselt nimetatud puudust ületavaks, kuigi ei rõhuta seda.
Laar toob välja lahkumineku Hermanni enesehinnangu ja teiste antud iseloomustuste vahel. Peategelane ise pidavat tähtsaimaks enda tegevust filoloogina, kuid teised kiitvat teda rohkem muusikategelasena. Ma olen siiski ka Eesti Keele Instituudi välja antud raamatust lugenud filoloogide mõtet, et Hermann oleks võinud piirduda keeleteadusega. Mind hakkas ta huvitama kõigepealt ajakirjandusajaloo tõttu. Juba lapsepõlves teadsin ka tema laule, aga ei seostanud neid helilooja isikuga.
Varem loetud raamatus oletati, et Hermann oli mõisniku sohipoeg. Laari järgi on see mõte peaaegu kindlasti vale, sest abiellumise ja lapse sünni vahele jäi rohkem kui üheksa kuud. Minevikus on oletatud, et Karl August oli oma pere teistest lastest andekam saksa vere tõttu, kuid Laari arvates olid põhjuseks ema vaimuanded. Varsti pärast poja ilmaletulekut sünnitaja suri ja pere järgmistel lastel oli teine ema.
Enne loetud raamatus toodi kiitvalt välja, et Hermann on õppinud paljusid asju, sealhulgas käsitööd. Laar kirjutab siiski, et seda õppis Hermann vastumeelselt, parema meelega oleks ta ka füüsilise tööga tegelemise ajal kooliskäimist jätkanud.
Hermann omandas välismaal õppides doktorikraadi filoloogia alal erakordselt lühikese ajaga. Varem uuritud kirjanduses seletati seda sellega, et ta tegi juba enne võõrsile suundumist kodumaal ettevalmistustöid. Kuid Laari raamatust tuleb välja, et kiirustamiseks oli põhjust ka seetõttu, et õpingute tõttu lükkus abiellumine edasi. Kolmandaks on teine keeleteadlane Veske süüdistanud, et uus doktor on tema pealt maha kirjutanud. Ma pole Veske tööd lugenud, aga võib oletada, et ühte ja sama keelt uurides on osalt kattuvate järelduste peale tulemine paratamatu. Tol ajal ei olnud ka nii ranget autoriõiguste kaitset kui tänapäeval, mida näitab ajakirjanduses laenatud uudiste ja ilukirjanduses mugandatud tõlgete avaldamine.
Hermanni abiellumise kohta kirjutab Laar, et noormehel oli vähe kogemusi ja ta armus esimesse ettejuhtuvasse inimesse. See abiellus vahepeal teise mehega, kuid kuna see abikaasa oli vana, siis ta varsti suri ja tuli Hermanni kord, vahepeal oli naine tänu pärandusele rikkamaks saanud. Võiks mõelda, et kui Hermanni püsivalt üks ja sama isik huvitas, siis see väljavalitu ei olnudki nii juhuslik.
Nagu juba teada, tegi Hermann järgnevalt palju kirjatööd ja osad tema leheasutamise taotlused lükati ka tagasi. Kuigi Laar toob välja, et Hermannil olid esikohal filoloogilised huvid, on sellega vastuolus refrään, et Hermann tahtis vaid laulda ja hõisata, mitte tülitseda. Ja riiakuse puudumise väitega on omakorda vastuolus kirjeldused, kuidas iseloomustatav oli solvunud, kui teda ei tunnustatud. Ilmselt esinesid tal nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid. Nendel hetkedel, kui teda parajasti tunnustati, pääsesid mõjule võibolla ainult tujutõstvad. Mõni inimene teeb ise oma loomingut maha, aga Hermannil oli kõrge enesehinnang ja ta ei olnud kriitikutega nõus.
Heliloojana olnud Hermannil ka õpilasi, kes lähtusid tema teooriatest. Neid on nimetatud oma õpetaja epigoonideks. Üks selline olnud laulu „Õrn ööbik“ viisi autor. Epigoon on halvustavalt kõlav sõna, laul ise on minu arvates väga hea.
Laar ütleb, et Hermann ei olnud arg, ometi peab ta esimeselt toimetajalt „Postimehe“ üle võtnud Jaan Tõnissoni veel julgemaks. Kahel mehel olnud ühised eesmärgid, kuid Tõnisson sõnastanud neid arusaadavamalt.
Peale ajalehes kirjutamise koostas Hermann mahuka eesti kirjanduse ajaloo ja alustas esimese eestikeelse entsüklopeedia väljaandmist. Mõlemat tööd pidas ta ise väga tähtsaks, aga neid tehti maha. Suurteoste kokkupanijale on heidetud ette, et ta ei oska eristada olulist ja ebaolulist. Kuid kui mõelda, millised märksõnad on Nõukogude ajal ilmunud eestikeelsetesse entsüklopeediatesse sisse võetud ja mis sealt välja jäetud, siis ka need kajastavad paljuski okupatsioonivõimude, mitte eesti rahva jaoks tähtsat.
Hermanni elu algas ja lõppes vaesuses, vahepeal oli ta tänu abiellumisele ja töövõimelisemale eale paremal järjel. Pärast surma on lisandunud tunnustust, mis eluajal puudus. Nii laideti algul tema eesti keele grammatikat, aga nekroloogis kirjutati sellest kiitvamalt ja hiljem veel tunnustavamalt. Nüüd on see juba allikas mineviku keele kohta.
0 vastukaja:
Postita kommentaar