"Mõtelda ning mõista"

Peeter Tulviste. „Mõtelda ning mõista“. Eesti mõttelugu 186. Koostanud Eve Kikas. Tartu 2025. 192 lehekülge.

Peeter Tulviste 80. sünniaastapäeva puhul toimus tema mälestusnädal ja ilmus kaks raamatut. Tulviste kohta koostatud mälestusteraamatut on kolmes ajalehes arvustatud, aga seda pole vähemalt esialgu üldsusele kättesaadavaks tehtud. Tulviste enda artiklikogu on leidnud vähem kajastamist, aga see on kättesaadavam.

Minult küsiti raamatu esitluse kõne ideed ja ma soovitasin rääkida sellest, et Tulviste ei kirjuta mõtlemise muutumisest ajaloos mitte ainult raamatus, vaid tegi sellest hiljem juttu ka suulistes jutuajamistes. Ise ma esitlusele ei läinud, muidu oleksin pidanud osalema nädala jooksul kolmel üritusel. Tulviste suulisi jutte olin ma aga aastatel 2000–2017 palju kuulnud, enamasti vist kord nädalas, harvemini ka varem.

Raamat koosneb kahest tsüklist, esimene on kordustrükk aastal 1978 ilmunud raamatust, tsükli pealkiri on „Mõtlemise muutumine ajaloos“. Teises tsüklis kordab ta paljuski samu mõtteid, aga juba pärast Eesti taasiseseisvumist. Mõtted pole palju muutunud, aga natuke siiski. Nõukogude ajal võrdleb Tulviste erinevaid kultuure, et sarnased on Antiik-Kreeka ja 20. sajandi Euroopa, mis hindavad mõlemad teadust, teiselt poolt on sarnased 13. sajandi eelne Eesti ja 20. sajandi vähearenenud rahvad, mis teadust ei hinda. Pärast taasiseseisvumist on Tulviste hakanud vastandama ka Nõukogude ühiskonda ja sama aja Läänt. Uus aeg olevat muidu parem, kuid Nõukogude ajal elanud inimestele tulevat alles õpetada, kuidas uues ühiskonnas hakkama saada. Tulevat seletada, et raha ei ole sama, mis rubla. Mina tuleviku suhtes nii optimistlik ei ole, näen tänapäeval ka keskkonnaseisundi halvenemist. Elu lõpu suulistes jutuajamistes oli Tulviste ka ise pessimistlik Venemaa sõjapoliitika tõttu.

Raamatus on juttu sellest, kuidas teadmisi ja oskusi ühelt põlvkonnalt teisele edasi antakse. Mõtlemisviis ka areneb, psühholoogiat huvitavat rohkem mõtlemisviisi kui üksikmõtete muutumine. Ühiskonnas tekkivat uued mõtlemisviisid vanade kõrvale, kuid ka vanad säilivat. Teadusliku mõtlemise tekkimise pärast ei ole usuline kadunud. Tulviste oskab hinnata ka usulist mõtlemist, sest see annab vastuseid küsimustele, mis on hea ja mis on halb. Igal inimesel olevat mitu mõtlemisviisi, kuid kui ta ühte ei kasuta, siis see kaduvat.

Olen toonud varemgi näiteid, kuidas olen ajalooloenguid kuulates ka ise mineviku mõtlemisviise katsetama hakanud – riimkroonikaid kirjutanud, piltkirja leiutanud ja erinevaid kunstistiile jäljendada püüdnud. Praegu saab lasta ka tehisintellektil mineviku kunstistiile jäljendavaid pilte maalida ja erinevaid stiile kombineerida. Tulviste õpetas mulle, et tänapäeval tuleb luua uut teadmist, mitte lihtsalt asju pähe õppida nagu keskajal. Ta arvas, et osa asju on parem lausa ära unustada. Kui ma oma tähelepanekutest rääkisin, siis ta ütles, et selleks peavad väga suured arvud olema, et midagi väita. Vahel soovitas ta riimsõnu, millega võiks luuletusi kirjutada, näiteks kunstnik Picasso ja inimsööjast riigivalitseja Bokassa. Selle riimiga kirjutasingi kaks luuletust. Võibolla oli Tulviste soovitatud ka riim Kissinger ja messenger, millega kirjutasin kolmanda luuletuse. Tulviste ütleb ka raamatus, et varem pidid nooremad vanemaid kuulama, aga et tema küsib oma kahelt lapselt nõu, mitte ainult arvuti kohta, vaid ka muus.

Tulviste oli seisukohal, et rahvast ühendab kõige paremini tema ajalugu. Mõni on pidanud selleks keelt, aga Tulviste on tuntud võõrkeelse teaduse tegemise propageerijana. Kõigil rahvastel ei ole keel identiteedis esikohal. Tulviste on kirjutanud ka võõrkeelseid teadustöid ja õppinud Moskva, mitte Tartu ülikoolis. Raamat on võibolla sellepärast nii õhuke ja kordusterohke, et on trükki antud neid töid, mis on valminud eesti keeles, aga lisades on loetletud ka tema võõrkeelsete teadustööde pealkirju. Samale sarjale Paul Kerese ja Hendrik Sepa raamatuid koostades olen ma osa artikleid tõlkinud. Mul paluti tõlkida ka Nikolai Maimi raamatu jaoks, millel oli teine koostaja.

Psühholoogina liigitub Tulviste kultuuripsühholoogiks. Ta võrdleb nii eri aegade kultuure kui ka sama aja erineval arengutasemel kultuure, laiendades järeldusi ka minevikule. Raamatu lõpul arvab ta, et võibolla tulevikus kutuuripsühholoogia mõiste kaob, kuna see saab üldpsühholoogia tunnustatud osaks ja pannakse kokku psühholoogia tervikpilt. Ma arvan, et mineviku seletamiseks on mineviku mõisteid siiski ka tulevikus vaja.