laupäev, detsember 31, 2005

Aastalõpu intervjuu

- Mis oli lõppeva aasta kõige meeldejäävam sündmus?
- Seda on veel vara öelda, sest teisi on veel ka meeles. Kui on meelde jäänud ainult üks, siis saab öelda, et see oligi kõige meeldejäävam.
- Mulle jäi meelde, et hakkasid lõppeval aastal välja andma ajalehte "13". Miks on tal selline nimi? Kas sa oled siis ebauskmatu?
- Tegelikult olen ebausklik. Aga olen ka ebaususalgaja. Ebausu salgamiseks teen, nagu mulle arv 13 midagi ei tähendaks ja nagu ma seda kunagi ei väldiks.
- Kas sul on aasta lõpetuseks mõni ilus luuletus?
- Hingeldab kõri ja kägistab käsi.
Kõri väsib, kuid käsi ei väsi.
- Miks nii sadistlik?
- See sümboliseerib seda, kuidas meil oli see aasta, aga varsti enam ei ole.
- Kas sul on seoses aastavahetusega edasi öelda mingeid häid soove?
- Kui te just nii väga tahate.
- Aitäh. Kohtume juba mõnel järgmisel aastal.

Ajalugu. Tee Siberisse.

Täna tundus, et olid pikad rohke dialoogiga unenäod, aga mõnest ei jätnud ma vist midagi konkreetset meelde.

Ühest on meeles, et seal oli kõigepealt mingeid muid asju ja siis lõpuks keegi teatas, et ta on välja uurinud, et Nõukogude ajal olid eestlased rikkamad kui ameeriklased. Ta nimetas seda uskumatuks. Ta lisas, et Nõukogude aja lõpul areng aeglustus ja siis läksid ameeriklased mööda. Algul tundus kogu tema jutt usutav, siis mõtlesin, et ta on vist mingit valepropagandat uskuma jäänud.

Nägin veel unes, et ärkasin hommikul sellepeale, et üks õppejõud hakkas minuga rääkima. Olin magistrõppe järgses õppes, kus tuli kirjutada magistritööst õhem uurimistöö. Õppejõud esitas mulle küsimusi, mis halvustasid minu magistritööd ja nõudsid, et järgmine töö peab olema parem, et see ei tohi enam kasutada ainult kolme raamatut, millest üks on "peedia" (see oli tema sõimunimi entsüklopeedia kohta). Küsisin talt vastu, mitu lehekülge oli tema arvates pikk minu magistritöö kasutatud kirjanduse nimekiri. Ta ütles, et 14. Sellega ta hoopis suurendas arvu. Ta küsis mult, mis on minu uue uurimistöö teema. Ma polnud sellele varem mõelnud, aga ütlesin, et "Fašism ja ränded". Ta küsis, kelle poolt ma olen. Ütlesin, et Itaalia poolt. Kui ta läinud oli, siis mõtlesin, kuidas ma seda uurimistööd kirjutama hakkan. Mul oli ühe ingliskeelse ajaloo raamatu lugemine pooleli. Teema võtsin sellest, et selles raamatus oli tsiteeritud kellegi arvamust, et sõja eesmärk on liikumine. Tahtsin selle lause töösse panemiseks uuesti üles otsida. Mõtlesin töö kokku kuhjata sellistest lausetest. Fašismi puhul oleks saanud rääkida ka Saksa fašismist, aga mõtlesin jälle kirjutada ainult Itaalia fašismist. Itaalia vallutas sõja ajal mitu riiki. Mõtlesin kirjutada eraldi Itaalia ja kõigi tema vallutatud riikide kohta, kui suured seal ränded olid. Edasi mõtlesin, et arvatavasti ei õnnestuks mul nende kohta statistikat üles leida, selle asemel kirjutaksin, millised olid rännete tagajärjed. Mõtlesin, et kui ma jalgpallis Itaalia poolt olen, ei pea ma tegelikult sellepärast veel fašistliku Itaalia poolt olema. Läksin ja rääkisin emale ja isale läbi köögiukse, et see õppejõud pressis mult igasugu lubadusi välja, ma andsin need läbi une ja ei ole isegi kindel, millisele õppejõule täpselt. Ütlesin, kes ta kõige tõenäolisemalt oli. Peale seda nägin köögis ka nimetatud õppejõudu. Mõtlesin, et kui ta minu jutu peale sinna tekkis, siis on kõik võimalik. Mõtlesin, et võibolla tahtis ta sellega, et ma tema jutu järgi kasutasin ainult kolme teost, öelda, et kolme teost kasutasin põhjalikumalt. Isa vaidles mitme ajaloo õppejõuga. Ta rääkis, et valimistest rääkides saab panna viite eraldi iga ringkonna häältearvule ja kokku tuleb väga palju viiteid. Ütlesin isa kaitseks, et raamatu saab alati teha nii, et selles ei ole ühtegi viidet. Vastati, et seda küll, aga valesti on hoopis teised asjad. Küsiti veel, et kui viiteid ei ole, kuidas siis asjad üles leitakse. Mõtlesin selle üle, et kas keegi hakkaks neid otsima.

Nägin unes, et mul oli üks üldajaloo eksam tegemata. Eelmisel aastal olin käinud selle loengutes ja märtsis oli olnud eksam, kuhu ma polnud läinud. Nüüd oli jälle märts. Otsisin konspekti üles ja hakkasin õppima. Ma ei teadnud, kas kuskil on olemas ka paber, kuhu on nimed ja aastaarvud välja kirjutatud või pean selle alles koostama. Konspektis oli lünki, nende kohta mõtlesin lugeda teosest "Üldine ajalugu". Läksin isa toast vastavat köidet võtma, aga nägin, et ühtegi selle teose köidet ei ole enam oma koha peal. Lõpuks leidsin siiski üles, et need on pandud riiulivahe allapoole. Ma polnud neid kohe ära tundnud, sest varem olid nad uhkete selgadega, aga nüüd kulunud. Mõtlesin, et ma ei tea ju tegelikult, millal on sel aastal eksami aeg. See ei pruugigi olla märtsis, vaid võib seekord olla ka juunis.

Nägin unes, et Eestis oli maapind nihkunud. Isa ütles, et kirjastuse joonelt lahkutaks, aga ma ei saanud aru, kumba üle Emajõe minevat silda ta kirjastuse jooneks peab, seetõttu lamasin voodis edasi. Nõuti, et süüdlaseks maapinna nihkumises kuulutataks president Meri, kes tuleb preemiast ilma jätta. Vastati, et tema pole süüdi, küll saab aga süüdlasteks kuulutada eriala spetsialistid, kes oleksid pidanud vurride süsteemiga kindlaks tegema, kus on maapinnas õõnsusi. Sellest järeldasin, et ekslik võib olla ka arvamus, et Eestis ei saa suuri maavärinaid olla. Mõtlesin, et kui maapind veel nihkub, võib mulle laepaneel pähe kukkuda. Arvatavasti oleksin üks väheseid, kes meie majas sel juhul surma saaks, sest enamus ei oleks samal joonel. Mõtlesin, et püian siiski rahulikuks jääda.

Nägin unes, et mõtlesin, kui palju mul artikleid on ilmunud, kas neist saab kogumiku koostada. Mäletasin, et ajakirjas "Keel ja Kirjandus" on mul ilmunud mitu artiklit. Läksin kooli. Tänaval oli palju minu vanuseid inimesi. Esimene tund oli klassis 112. Jäin sinna hiljaks. Õpetaja ütles, et keskmise rea teises pingis istuv Ivar laseks mind enda kõrvale istuma, muidu ta ei saagi enam minu kõrval istuda. Mõtlesin, et see on nagu minu unenägudes, kus tegeletakse sellega, kes kelle kõrval istub. Ivari kõrval istus juba keegi, keda ma ei tundnud. Taipasin, et see ongi unenägu. Kõndisin siiski edasi. Kuna kõik kohad laudade taga olid juba kinni, siis istusin eelviimase laua kõrvale. Varsti jäid uksepoolse rea kaks esimest pinki tühjaks, sest Tristan ja teised seal istunud poisid tulid ka tahapoole istuma. Õpetaja tegi neile selle eest etteheiteid. Mõtlesin, et selles unenäos näen, milline oli minu kooliaeg. Tegelesin kooliajal õpetajaga võitlemisega, ja õppimine polnud mulle tähtis, sest teadsin, et suuri tegusid hakkan tegema kunagi hiljem. Ma ei osanud veel eriti kirjutada, aga tegelesin sellega rahulikult, sest teadsin, et kunagi hakkan hästi kirjutama. Peale neid mõtteid võitlesin väikses köögis Ivariga. Mõtlesin, et väga pikk unenägu. Hakkasin kolmele või neljale imikule mingeid asju õpetama. Olin kuskilt hiljuti kuulnud, et imikud kardavad rääkimist, sellepärast ma neile rääkimist ei õpetanud, vaid muid asju. Kui ma oleksin nendega rääkinud, oleksid nad püüdnud omavahel samade sõnadega rääkida ja nende oma häälitsuste abil oleksid kiiremini rääkimise selgeks saanud. Lõpuks ütles nende laste omanik mulle, et ma nad rääkima ka õpetaksin. Hakkasin seda tegema. Kõige vanem lastest oli ka juba 6-aastane. Aga nüüd sai ta rääkimise kiiresti selgeks. Nooremad lapsed said selle selgeks temaga üheaegselt. Hakkasime mingi seltskonnaga Siberisse minema. Näitasime üksteisele, et küüditamisest jäänud veoautode rattajäljed on ikkagi veel nähtavad. Siis tuli kellelegi meelde, et küüditati ju rongidega, mitte veoautodega. Sellest järeldati, et veoautod on sõitnud mingi muu eesmärgiga, arvatavasti tegeleb Venemaa ka tuumarelva valmistamisega. Ja küüditatud pandi tööle tuumarelva valmistajatena. Tee ääres oli igasugust koli, nagu rongid. Kui venelaste sõjavägi mööda läks, peitsime ennast nende eest sinna alla. Osasid siiski märgati ja nad võeti vangi. Kui sõjavägi möödunud oli, läksime kahekesi edasi. Jõudsin ühe linna majja, kus toodeti masinaid. (See oli Tähe tänava lõpu moodi koht.) Läksin ühte uutmoodi väiksesse valgesse kiirabiautosse. Sain kohe selgeks, kuidas seda juhitakse. Lükkasin sellega muud masinad eest ära, nii sain tee vabaks ja hakkasin venelaste eest põgenema.

reede, detsember 30, 2005

Intervjuu

- Miks sa lõunasöögiks just praetud kartuleid sõid?
- Sest teistest inimestest ei pea kõik õigeks, kui ma söön külmi keedetud kartuleid.
- Miks nad seda õigeks ei pea?
- Sest ajalehtedes kirjutatakse sooja toidu tähtsusest.
- Miks ajalehed sooja toitu tähtsaks peavad?
- Sest nad on märganud, et kuumad uudised müüvad paremini.

Kasvamine. Male. Saun.

Nägin unes, et pidin esitama kassasse tõendi. Sander ütles, et see on ehtne ja kassapidaja jäi kohe uskuma. Selle kohta, kes oli esitanud enna mind, ütles Sander, et tema oma on võltsitud, sest seal on vapilõvide arv vale. Kassapidaja jäi seda ka uskuma. Peale seda lugesin ülikooli raamatukogus. Seal oli kehtestatud karm kord. Töötajad käisid ringi ja kontrollisid, mida keegi luges. Kui neile asi ei meeldinud, siis ütlesid nad, et sellega tuleb minna korrus madalamale. Läksin ruumi, kus klass pidi istuma ümber suure söögilaua. Tahtsin istuda seina äärde, mitte laua keskmisele küljele. Mõtlesin, et tahaksin uuesti kuulda, kuidas minu klass laulab. Läksin ootama klassi 308 sissepääsemist. Seal tuli minu juurde koer, kes oli liiga sõbralik. Pealegi võis ta vale reaktsiooni korral kurjaks muutuda. Tuli Helen ja ütles: "Helen tuli siia." Ütlesin, et õnneks, nüüd hakkab see koer hoopis teda kiusama. Mulle tuli meelde, nagu oleksin ühes unenäos ka millegi kohta õnneks öelnud. Koer jättiski nüüd mind rahule ja hakkas Heleni poole hüppama. Helen läks ära. Nägin, et Viive jälgib mind aknalaua juurest. Läksin nurga taha, et ta ei saaks seda teha. Raadioruumist tulid Sander ja Erik. Sander, kes oli vahepeal olnud klassi pikemate ja seejärel lühemate hulgas, oli jälle pikaks kasvanud. Erik, kes oli olnud algul minust pikem, aga seejärel lühemaks jäänud, oli ka uuesti kasvanud. Keegi tahtis, et me mõõdaksime, kumb meist nüüd pikem on. Ütlesin, et Erik on pikem, seda on näha kõige paremini silmade kõrguse järgi, pealaest ei saa nii hästi aru. Ütlesin, et veel hullem, mina võin ka uuesti kasvama hakata. Ütlesin, et nad teavad seda meest, kellel kasvamine ei lõppenudki ära. Rääkisime selle mehe traagilisest saatusest.

Nägin unes, et Klaus oli käinud ühel kiirturniiril mängimas. Ta oli saanud 3 punkti 9 võimalikust. Toomas oli saanud 2 punkti. Küsisin Klausilt, kas ta mäletab, kui palju mina sain, kas 4,5 või 5. Klaus ütles, et tema mäletab, et 5,5. Selles ma kahtlesin. Aga ma olin tulnud ette mitmest, kellele ma oleks võinud kaotada, nagu Aljoša ja Narusberg. Mõtlesin, et mina mängin 1. ja Klaus 2. järgu tugevusega. Ütlesin Klausile, et kui ta turniiride vahepeal malega ei tegele, on ta ühe järgu võrra nõrgem. A. Raag hakkas kellegagi mängima sellist malet, kus sai löödud nupud samale lauale käiguna peale tagasi panna. Ütlesin, et mina teadsin ainult, et kahel laual niimoodi mängitakse. Algas välkturniir. Esimeses voorus läksin kokku Raagiga. Pidime mängima omavahel kaks partiid. Esimese luges Raag endale mõne käigu järel võidetuks. Asi tundus kahtlane. Otsustasin teises mängus tähelepanelikum olla. See läkski nii, et ta pani avangus mustadega mängides etturi d4, kui see ei saanud sinna üheltki väljalt käia. Ütlesin, et see on valekäik, mis tähendab talle kaotust. Ta ütles, et ei ole valekäik. Aga kui läksin lasin kohtunikul kirja panna, et mina võitsin, ei läinud ta kohtunikuga vaidlema. Kuna mul ei olnud partii täpselt meeles, siis mõtlesin siiski, kas võis olla, et mina eksisin. Raag ütles, et spordikoolis toimuv välgumängimine on igavam. Ütlesin, et sellel on jah vähem mõtet, aga turniirid on jälle tervisele kahjulikumad.

Nägin unes, et läksin ühte suures majas asuvasse sauna. Selle klaasita aken avanes korrus madalamal olevasse sauna. Küsisin, et kas aknast paistab meeste või naiste saun. Vastati, et meeste. Võtsin riided seljast. Siis tulid teised ka sauna, aga selgus, et nemad riideid seljast ei võta. Selle peale mõtlesin, kas panna ka riided selga tagasi. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, tuli sinna veel üks naine midagi küsima.

neljapäev, detsember 29, 2005

Kohad. Poliitilised küsimused.

Nägin unes, et avastasin Tallinna kaardilt, et Tallinn on ka ehitatud ümber jõe. Jõgi oli ida-lääne suunaline. Mööda ühte tänavat marssis sõjavägi, aga siis leidsin, et see ei ole hea, sest tänav oli raudteega paralleelne ja nii võis venelaste soomusrong väeosa pihta tule avada. Ütlesin, et parem oleks panna sellele raudteele sõitma oma soomusrong, juhul kui raudtee ei ole õhku lastud. Hakkasin kõndima Kaunase puiesteele. Läksin läbi rohelise hoovi, mööda seda diagonaalis läbivat kõnniteed. Hoovis oli kaks paari reketitega tüdrukuid, kes lõid üksteisele sulgpalli. Sellest hoovist väljudes olin pruuni hoovi nurgal. Tahtsin rutem jõuda maja teise otsani oma trepikoja ette, sest seal oli kõige ilusam koht. Siis taipasin, et kollane hoov jäi vahele. Mõtlesin ennast tagasi kollase hoovi kaugemale nurgale, aga see ei olnud enam nii ilus, sest teekond muutus pikemaks. Teadsin, et liigun ainult kujutluses, aga arvasin, et olen juba ärkvel.

Teises unenäos lugesin "Postimeest". Bahovski oli seal kirjutanud artikli sellest, et Petserimaa tuleb tagasi nõuda. Selle kõrval oli naisautori artikkel, kus oli öeldud, et autor kuulis kunagi Joandi (eesnime polnud välja kirjutatud) Euroopa Liidu vastaseid seisukohti ja võttis need paariks päevaks omaks. Siis selgus aga, et lapsed ja loomad hakkavad nälga surema, sest Rootsi ei anna enam abi, enne kui neist seisukohtadest on taganetud. Märkasin siiski, et suremine pidi kestma terve aasta. Mul olid varem loetud artiklid väga häguselt meeles, sellepärast vaatasin kahest eelmisest meeldetuletuseks kummastki keskelt ühe lause. Bahovski oli kirjutanud, et baskid on pikka aega edukalt sissisõda pidanud. Sellega tahtis ta vist öelda, et kui Petserimaad tagasi ei anta, võivad setud sissisõda alustada. Või seda, et kui Venemaa Eesti uuesti vallutab, ei lähe elu sellest halvemaks, sest saab rahulikult sissisõda pidada. Järgmisena meelde tuletatud artiklis oli ka juttu võimalusest, et Venemaa Eesti vallutab. Mõtlesin, et ajalehtedes kirjutajad on kas ajast maha jäänud või tajuvad nad ohtu minust õigemini. Mõtlesin, et kui Eesti vallutatakse, pean ma minema sõtta, aga väeosal ei oleks õige tänapäeval keset tänavat marssida, siis tapetaks kõik maha, vaid tuleks minna hiilides. Mul oli laual üks ese, mis oli tehtud selleks, et see pidi sümboliseerima, kuidas Petserimaa on liidetud Venemaaga. See oli üks vili. Lõikasin selle küljest viilu, justkui võtaksin Eestile kuulunud ala tagasi. Mõtlesin seejärel, et nüüd võib Venemaa teha skandaali. Hakkasin seda viilu sööma. Siis mõtlesin, et ma ei tea ju, mis vili see on. Läksin küsisin emalt, kas see on naeris. Ema ütles, et see on õun. Näitasin emale vilja koort ja ütlesin, et see ei saa õunakor olla. Ema ütles nüüd, et ei saa jah. Kartsin, et olin söönud midagi mürgist. Läksin vannituppa ja kraapisin igemete vahelt välja, mis oli veel sinna jäänud. Seda oli palju ja see sarnanes läbinäritud ploomiga. Ma mõtlesin, et kiirabi ma ei kutsu, sest isegi kui vili on mürgine, ei tohiks ta olla väga mürgine.

Minu artikkel "Maalehes"

"Maalehe" aastalõpunumbris ilmub minu aastat kokkuvõttev artikkel "Aasta lugemist ja kirjutamist". Selle esimesed laused on võrgus üleval ja homme peaks see sinna ilmuma ka täismahus. Artiklit küsiti tegelikult minu nõunikult, aga ta ütles neile, et tal pole midagi öelda ja soovitas kirjutada minul. Leht oli sellega ka nõus.

kolmapäev, detsember 28, 2005

Trepist lumele

Kõige sagedamini tuleb mul meelde, mis planeedil ma olen, kui ma väljun korteriuksest trepikotta. Ja siis mul tuleb ühtlasi meelde, et see on üks osake maailmaruumist. Kuskil maailmaruumis võib olla hoopis teistsuguseid trepikodasid. Või seal võib olla samasugune trepikoda, millel on seinad teist värvi. Ja see, kes seal trepikotta väljub, ei pruugi teada, et on olemas ka teisi planeete, sest tema planeedil võib taevas kogu aeg üleni pilves olla.

Täna sätendas lumi rohkem kui ühelgi varasemal päeval sel talvel. Tundus, et tegelikult kõnnin ma pea alaspidi taevalael ja sätendavad laigud on tähed, mis kas ongi nii pisikesed või paistavad sügavalt taeva sisemusest.

Unenäoliselt meeldejäävale

Esimene unenägu täna öösel oli tüüpiliselt selline, et ta oli kõige unenäolisem, aga jäi kõige halvemini meelde. Kui meenutada, mis seal oli, siis vist kuulasin erinevaid Aafrika muusikaid ja Madis tahtis minu häält raadiosse lasta ja käisin pahandusi tehes ringi.

Veel nägin unes, kuidas olin Maimre tunnis klassis 307. Istusin kaks korda järjest pink ettepoole, et kontrolltöö ajal üksi pingis olla, aga lõpuks jäin ikkagi Sandri kõrvale istuma. Ütlesin Sandrile, et tean, et saan hoolimata kõigist raskustest selle kontrolltöö eest nelja, seda tänu ettemääratusele. Maimre andis ülesande, et tuleb kirjutada lünka kas t-täht või see tühjaks jätta. See kehtis esimese lause kohta. Järgnevates lausetes oli tegemist teiste tähtedega. Äkki märkasin, et võib olla lauses ka rohkem kui üks erinev täht, mida selle lünkadesse kirjutada. Järelikult võisin eespool vigu sisse jätnud olla. Maimre küsis minu tööd korraks enda kätte. Ta luges minu vastuseid ilma teise paberiga võrdlemata, nagu oleks tal õigete vastuste nimekiri peas. Ta ütles, et olen kirjutanud kõigist aeglasemalt.

Nägin unes, kuidas oli valmistatud üks väga tugev neeger ja Libeeria neegrid tahtsid valgete maal võimule tulla. Kui küsisin, kas valged peavad siis omakorda Libeeriasse võimule minema, siis vastati jaatavalt. See ei tohtinud läbi minna, sest Libeeria oli kehvem koht ja ainult asumaa. Volmer ütles, et see on maailma lõpp, mis toimub. Ta rääkis vihaselt, et Nõukogude ajal ei lubatud juutidel kultuuris osaleda. Ta ütles, et kui ameeriklaste ohvrite arv veel kaks korda suureneb, hakkavad nende pagunid verd tilkuma.

Nägin unes, et sain teada paartuhat aastat tagasi tehtud ennustusest, et 21. sajandil hakkavad asjad allamäge minema, mille teeb eriti valusaks see, et enne seda jõuavad nad haripunkti. Pöördeliseks pidi saama aasta 2006. Surma pidi saama kümneid sadu miljoneid inimesi ja kõik linnad pidid tuule käes lagunema. Mõtlesin, et kui elu selliseks läheb, tuleb maja iga päev uuesti üles ehitada. Mõtlesin, et tuule eest on kõige kindlam peita end mõnda auku, nagu raamatus "Võlur Oz".

Nägin unes, et sain teada, et lehekülgi saab külastada nii, et ükski loendur seda ei märka, kui lehitseda neid ühest raamatust. Seda lehitsedes märkasin, et iga minu sissekande järel tuleb siia blogija Marta, kes kirjutas mulle ühe kommentaari. Läksin teist korda tema leheküljele. Seal nägin, et tal olid seatud mõned leheküljed, sealhulgas minu oma, nii et oli näha nende kuu ja päikse kellaaega. Üks tähendas vist seda, mis kellaajal olen ma teinud viimase sissekande, teine seda, mis kellaajal ta on minu lehekülge viimati lugenud. Sain tema leheküljelt veel teada, et ta käib Helenaga ühel kursusel. Järelikult võis ta olla Helenale rääkinud, et olen siia tema kohta unenägusid kirjutanud.

teisipäev, detsember 27, 2005

Piir, kus valvab hiir

Valguskiir läks läbi mäe, ma andsin talle käe,
kuid enam teda küll ei näe ma läbi sõjaväe.

Kui kindral võttis appi jõu, siis väge täis sai õu.
Ei kuula mind, kui annan nõu, et lõpetagu šõu.

Kirjavahetus

Nägin unes, et vaatasin ajalehest koomikseid. Ülevalt teine koomiks oli selline, kus üks väiksem tegelane käis ja tegutses, ja viimasel pildil kiristas rida suuremaid tegelasi tema peale alati hambaid. Seda koomiksit joonistas Hillar Mets. Oudekki ja Romana olid saatnud mulle mõlemad ühe ja sama ingliskeelse luuletuse Oudekki kohta, kus tema nimi oli Romania. Romanale saatsin vastuse, kus kirjutasin selle luuletuse alla ja oma nime alla kaks rida, kus ütlesin, et hea luuletus. Oudekki oli saatnud mulle ka endast foto. Temale saadetavasse vastusesse tahtsin ka selle foto sisse jätta. Ma ei saanud aru, kas fotol on tal peas parukas või oma juuksed, igatahes oli juustepiiril mingi pael. Tahtsin talle kirjutada, et varem oli ta siis ka äratuntav, kui teda vahepeal ei näinud, 4- ja 10-aastaselt oli tal üks ja sama nägu, aga nüüd on ta igal fotol erinev. Tahtsin lisada, et soengu vahetamisega võibki nägu vahetuda (Pille vahetab ka soenguid), aga neid ei ole vaja vahetada. Olin Pille toas ja märkasin Pille asjade hulgast, et selle foto, mis Oudekki saatis mulle e-mailiga, oli ta Pillele saatnud paberil. Selle teiselt küljelt saatja nime lugedes tundus siiski, et seda pole saatnud Oudekki ise, vaid tema isa. Läksin suurde tuppa. Seal rääkis ema Goethe tõlkimise seltsist. Mõtlesin, et võiksin Goethe teose tõlkimist alustada, aga arvatavasti jätaksin selle pooleli. Parem oleks tõlkida teist pidi. Oudekki saadetud luuletusest ei teadnud ma, kas see on ta enda kirjutatud või kuskilt välja otsitud. Mõtlesin talle kirjutada, et juhul kui ta selle ise kirjutas, arvab ta võibolla, et inglise keeles on kergem luuletust kirjutada kui eesti keeles, sest inglise keeles on sõnad ühesilbilised, aga öeldakse, et inglise keeles on raskem. Vist sellepärast, et seal on rangem lauseehitus ja vähem riimsõnu. Seal ei saa ka kasutada selliseid minu tüüpi pikasõnalisi riime nagu vaevapihulik-laevalihunik. Panin ema ja Tooma eest laualambi kustu ja süütasin laelambi. Nad panid siiski laualambi ka uuesti põlema. Läksin Pille tuppa, et hakata Oudekkile vastust kirjutama. Aga ma ei saanud kirjutada, sest Pille tuli koju, mis tähendas, et pean arvuti vabastama. Tundsin äkki tohutut väsimust. Mulle tundus, et kukun väsimusest kokku. Jõudsin veel enne öelda, et mind viidaks minu voodisse.

esmaspäev, detsember 26, 2005

Mida tuleb teha

Tuleb süia magusat, et võidelda kaaluta olekuga.
Tuleb käia külmakraadidega väljas, et mõista pingviine.
Tuleb kummardada puid, et jäljendada oksade rippumist.
Tuleb kuulata automootoreid, et aeg seisma jääks.
Tuleb kummitada, et saada kummiliimi.
Tuleb lugeda raamatuid, et mitte unustada trükitähtede kuju.
Tuleb luurata, et saada spiooniks.

Paide. Male. Joonistus.

Nägin unes, et Paides rääkis Siiri, et tegelikult gaas aegamööda lekib kööki. Ta tõmbas tikku, et kontroliida, ega köögis gaasi liiga palju ei ole. Läksin igaksjuhuks esikusse, et äkki toimub köögis plahvatus.

Nägin unes, et ütlesin, et Kasela on meeldiv inimene, sest ta on kamba liige. Parandasin ennast, et tegelikult ei tea ma temast midagi peale selle, et olen tema treeneriga viigi teinud ja järgmisel turniiril kiirmales kaotasin. Esimesel korral oleksin peaaegu võitnud, sest ei mäletanud teooriat ja mängisin oma peaga, teisel korral läks halvemini, sest olin teooria meelde tuletanud. Aga võibolla poleks aidanud ka esimesel korral mängitud variandi kordamine, sest vastane võis seda vahepeal kodus analüüsinud olla.

Nägin unes, kuidas vaatasin oma joonistusi. Ühel pildil oli suur ühtlane objekt, mis koosnes väikestest mullidest. Seda nimetasin uutmoodi joonistamiseks. Ütlesin, et selles peegelduvad kõik pildid. Eraldi oli sellel märgitud ära vaid pealinn. Joonistasin sellele objektile koos Klausiga juurde nüüd veel ühe väikse ja ühe pisikese punga, et näidata, et kasv jätkub. Siis mõtlesime, et hakata joonistama veel ka suuri mulle, et näidata, et mingi protseduuri abil hakkavad tekkima ka suured rakud-riigid. Tegime neile piirid erinevate värvidega. Ühe riigi piir ei olnudki veel naaberrriigi piir, vaid sellele tuli joonistada eraldi piir. Kaks riiki olid veel sellised, et nende piirid ei puutunud isegi eriti kokku, kuigi nad olid kõrvuti. Üks neist riikidest oli tekkinud teise sisse. Enamus elust jäi siiski varem joonistatud ossa, kus oli enamus mullidest.

pühapäev, detsember 25, 2005

Raamatute nimekiri

Jõuluks ostetud raamatud on:

Anthony Levi, "Richelieu: Ühtse Prantsusmaa kujunemine";
Alan Bullock, "Hitler: Uurimus türanniast";
Carl Gustav Jung, "Mälestused, unenäod, mõtted";
Asko Künnap, "Kõige Ilusam Sõda",
James George Frazer, "Kuldne oks".

Jõuluunenäod

Nägin unes, et Oudekki elas seal, kus päriselt elas Jürgen I. Läksin tema ukse taha ja tahtsin lasta kella, aga siis mõtlesin, et võibolla tuleks tema asemel keegi teine ust avama, nii läksin kella laskmata tagasi.

Nägin unes, et tahtsin ärgata, mille esilekutsumiseks pidasin kõige paremaks teha arvutusi. Tuletasin meelde, et 11 ruudus on 121 ja 12 ruudus 144, liitsin 121 ja 144 kokku, aga nende summa oli liiga suur, et ma oleks osanud seda peast ruutu tõsta.

Nägin unes, kuidas Medijainen ütles mulle, et kui ma teen ettekande, näitaksin slaide ka. Vastasin, et olen paar ettekannet juba teinud ja ei ole kindel, et mul oleks neile midagi lisada. Medijainen ütles, et iga paari kuu tagant võib teha ettekande maailma vahepealsetest arengutest. Mõtlesin, et hakkan edaspidi kirjutama mõtteid kõige loetu kohta läbisegi ühte kladesse (või ka lisaks ühe teema kohta eraldi kladesse) ja pärast valin kirjutatu hulgast välja ühe teema ettekande jaoks. Pidin esitama oma magistritöö lõppvariandi. Mõtlesin, et ingliskeelne kokkuvõte ikka ei pea olema eestikeelse kokkuvõtte tõlge, nii kirjutasin uue ingliskeelse kokkuvõtte, seekord lühemalt, ainult ühe lehekülje pikkuselt. Pärast pidin kirjutama veel pooleleheküljelise ingliskeelse töö tutvustuse. Siis mõtlesin, et seda uut kokkuvõtet ei ole ikka filoloog kontrollinud, nii otsustasin uuesti, et esitan ikkagi vana kokkuvõtte. Vaatasin, et failis hakkavad nullid allapoole voolama. See tuli sellest, et nullid olin teinud suurema kirjaga, nii et nende trükivärv läks liiga raskeks. Tegin nad uuseti väiksema kirjaga. Kartsin, et väljatrükis võivad mõned eespoolsed nullid ka voolama hakata.

Nägin unes, et lugesin "Postimehest" üheveerulisest artiklist, et autori arvates peaks politsei uurima, mida ma siia leheküljele kirjutan. Viidatud oli ühele internetis olevale fotole, et sealt saab vaadata, mis nägu ma olen. Kirjutatud oli, et ma kirjutan Ojulandi, Savisaare ja Tulviste kohta imelikke asju. Mõtlesin, et saan vastata, et on selgelt öeldud, et need on unenäod. Lootsin, et millalgi selgub, et seda artiklit pole lehes päriselt olnud.

laupäev, detsember 24, 2005

Jutlus

Meile sadas aknast sisse jänesekujuline lumehelves. Lugesin talle peal Contra luuletuse "Seestütlev jänes" raamatust "Tuul kägistab ust" ja hakkasime seda jänesekujulist objekti küpsetama. Iga tema kilogrammi eest tuli eraldi maksta. Eelmiste pidustuste ajal lubati meile tuua ka lammas, aga ei toodud ja raha jäi alles.

Jõulude ajal ei tohiks ma võibolla üldse kirjutada, muidu kirjutan midagi jõuluparoodia sarnast, mis vähendab sündmuse pühalikkust. Aga teiselt poolt on jälle kirjutamisisu.

Üks paremaid jõulukinke, mis ma saanud olen, oligi, kui mulle kingiti aastal 1987 järgmise aasta kalendermärkmik. Kirjutasin juba sinna ufodest ja lisaks ufode ja tsirkuse vahelisest sõjast.

Järgmistel aastatel lasin endale ka kalendermärkmikuid kinkida, mis meeldisid natuke vähem, sest ei olnud enam nii hea kujundusega. Ka nende sisu on halvem, sest seal on vähem väljamõeldisi ja vähem poliitikat. Aga kui neid kõiki poleks olnud, siis ei kirjutaks ma võibolla ka täna siia. Arvatavasti kirjutaksin siis küll lihtsalt kuskile mujale, sest kirjutada meeldis mulle juba enne esimese kalendermärkmiku kingiks saamist.

Ja lugeda tahaks ka jälle mõned raamatud läbi. Pidupäevade halvem külg on, et peab tundide kaupa suuliselt rääkima, mida tahaks muidugi ka teha, aga nii, et see ei käiks kirjaliku arvelt, mis on juba võimatu. Seda varjukülge kompenseerib see, et kingin endale jõuluks hulga raamatuid. Kui neid enam kuskile panna ei ole, siis ehitan ohvrialtari, mille ees põletan palveid pomisedes iga värske läbi loetud raamatu.

Ülikool. Male.

Nägin unes, et olin ülikoolis ja õppejõud Hiiemaa rääkis minu magistritöö kohta, et see on ilusas stiilis kirjutatud ja võib öelda ka, et diplomaatilises stiilis. Näitasin talle kladet, kuhu olin alustanud mitmete asjade kirjutamist, aga kõik pooleli jätnud. Ta ütles, et ma olen suure energiaga kirjutanud. Ühele leheküljele olin teinud tiitlellehe venekeelest tõlgitava füüsikaraamatu kohta. Ütlesin, et edasi ei viitsinud ma sellega tegeleda. Olin just teinud ära ühe eksami. Hiiemaa ütles lahkudes, et tema naudiks seda, et ta eksami ära tegi. Uksel seisis rühm inimesi, kes vaidlesid, kas ma olen andekas või mitte. Üks ütles, et ülikooli kahel esimesel aastal olin ma andekas, aga siis vajusin ära. Teine ütles, et ma pole andekas olnud, vaid ma teen palju tööd.

Nägin unes, et loositi välja ringsüsteemis peetava maleturniiri kohad tabelis. Mina pidin esimeses voorus mängima Arieliga. Ta paistis selle üle rõõmus olevat. Mõtlesin, et ta ainult arvab, et ta on must palju tugevam. Mul olid mustad. Ariel käis avangus ühe nupu b5 ja ütles, et selle nupu nimi on kahvel. Mõtlesin, et kas see saab olla ratsu, mis paneb järgmisel käigul c7-lt kuningale ja vankrile kahvli. Kuna ma ei saanud aru, kuidas võis ratsu nii kiiresti sinna saada, nõudsin, et pandaks uuesti peale algseis ja kontrollitaks protokolli järgi, kas on mängitud õieti. Kui seda tegime, hüüdis Rei mind mitu korda nimepidi. Ma ei kavatsenud enne reageerida, kui olen nuppude tõstmise lõpetanud. Selgus, et b5 oli Ariel käinud hoopis oda, nii et mind kahvel ei ähvardanud. Ähvardasin seda oda etturiga, aga Ariel ei käinud odaga eest, vaid etturiga e5-e6. Algul mõtlesin oda lüia, aga siis vaatasin, et ei saa seda teha, muidu järgnem Lf7 matt. Edasi mängides tiirutasime kahe lipu ja minu kuningaga tema 7. real oleva ratsu ümber. Mõtlesin, et kui lipud välja vahetada, jääb peale mulle võidetud lõppmäng, sest mul on ettureid mõlemal äärel ja vastase kuningas ei saa neid korraga takistada. Edasi mõtlesin, et võibolla õnnestub Arielil minu etturite arvu lipuga aegamööda manööverdamise käigus vähendama hakata.

reede, detsember 23, 2005

Tänusõnad

Teadusliku raamatu autor kirjutab raamatu eessõnas: "Tänan kõiki oma pere liikmeid toetuse eest selle raamatu kirjutamisel, väljaarvatud oma imikust poega, kes pidevalt röökis ja segas kirjutamist."

Kui tema poeg annab kunagi aastaid hiljem välja raamatu, kirjutab ta seal: "Tänan toetuse eest raamatu kirjutamisel eelkõige oma perekonda, väljaarvatud oma vana isa, kes keeldub minemast vanadekodusse, nii et ma pidin raiskama väärtuslikku aega tema hooldamisele."

Nime otsimine

Nägin unes, et ema toimetas ühte teksti. Ta küsis mult, mis on Brzezinski naise eesnimi. Ütlesin, et Gabriela. Siis tuli mulle meelde, et see on hoopis Sabatini eesnimi, järelikult küsitul peab midagi muud olema. Hakkasin nime otsima "Ajaloolisest Ajakirjast". Vaatasin läbi kõik nimed kommunismi erinumbrist, aga ei leidnud otsitavat. Jätkata tahtsin "Tuna" numbritega, milline ajakiri ilmus nüüd "Ajaloolise Ajakirja" asemel. Sealt tahtsin läbi vaadata fašismi erinumbri. Üks ajaloo õppejõud ütles, et tal on jalad haiged, mistõttu ta pani mängima raviva muusika. Vaatasin ajakirjadest läbi sisukordi. Ühe ajakirja numbrid olid kohupiimana kilekottides, nii et neist polnud võimalik sisukordi eraldi vaadata, vaid neid tuli vaadata tervikuna.

neljapäev, detsember 22, 2005

Röövelbussijuhid

Bussijuhtide ametiühing ähvardab hakata streikima, kui jalakäijaid ei sunnita ka liikumiseks bussipiletit ostma. Üks bussijuht mõtleb, et kui ta streikima hakkaks, ei ostetaks enam üldse pileteid. Parem oleks tegutseda. Ta võtab liblikavõrgu ja püiab sellega ühe jalakäija kinni ja viib bussi. Sellele meeldib nii väga jala käia, et ta hakkab sõitvas bussis ikkagi edasi-tagasi käima, bussi ühest otsast teise ja tagasi. Bussijuht nõuab talt, et ta ostaks nüüd kaks piletit, ühe bussis sõitmise ja teise jala käimise jätkamise eest.

Mesi. Pööning. Riia.

Mesilast taheti katki vajutada, aga ükskõik kui tugevasti teda vajutati, ei olnud see hetkel võimalik. Kui mesilast vaadata, läks sellest mesilane tugevamaks ja inimene nõrgemaks. Olin mesinik ja hakkasin sööma erilisi meesorte.

Läksin pööningule, kus oli hingamiseks vähe õhku. See tuli sellest, et aknaklaasis olev auk oli teise klaasitükiga kinni liimitud. Lükkasin akent ja ütlesin: "Alguses oli anarhism. Anarhism oli valgus." Tundus, et aken hakkab alla kukkuma ja võib kellelegi pähe kukkuda, aga sain ta veel kätte. Siis nägin, et seina sees oli siiski auke, kust tuli hingamiseks õhku. Pööningul magati ja seal pidi toimuma maleturniir. Öeldi, et osade avanguvariantide kohta on hakatud arvama, et neis tuleb mängida teisiti kui varem ja osadest teatakse, et neis tuleb mängida teisiti. Olin kirjutanud "Eesti Päevalehele" artikli, aga seda ei avaldatud. Mõtlesin, et nüüd hakkan neile pidevalt artikleid saatma ja kui ühtegi ei avaldata, avaldan need raamatuna.

Me pidime minema klassiga Riiga. Läksin rongile. Enamus klassist läks teise sõidukiga. Selles vagunis, kus mina sõitsin, võis ka keegi minu klassist olla, aga ma ei tundnud kedagi ära. Vagunis sõitis üks idamaalane. Ta rääkis, et tema elus tuleb pidevalt ette ootamatuid pöördeid. Ta oli Valka president. Olin kogu sõidu aja väsinud. Riias sain klassiga kokku, aga mul oli endiselt raskusi teiste äratundmisega.

kolmapäev, detsember 21, 2005

Kirjastuses

Autor viib käsikirja kirjastajale. Ta ütleb:
"Ma tahaksin, et te selle raamatu välja annaksite, aga see on sõnnik."
"Sõnnik müübki kõige paremini," vastab kirjastaja.
"Aga ma ei taha, et selline asi ilmuks just minu nime all," jätkab autor.
"Sel juhul avaldan ma selle oma nime all," ütleb kirjastaja. "Kui te sellega nõus olete, maksan natuke honorari ka."

Kodutee. Magistritöö. Mets.

Nägin unes, et Ariel ja keegi panid mulle koduteel särgi alla sääse, et see mind hammustaks. Sain sääse sealt kätte ja ütlesin, et see on vist isane sääsk, kes ei hammustagi. Nad tahtsid mulle õlut anda, aga mina läksin väiksest poest endale kalja ostma. Ma ei teadnud, kui kaugele võib ostja poes astuda.

Minu magistritöö oli Kerese kohta. Hakkasin tegema viimaseid ettevalmistusi selle esitamiseks. Töös oli lisa ja ports malenurkadest välja lõigatud Kerese partiisid. Mõtlesin nüüd, et panen need väljalõiked teiseks lisaks, mitte keskele, kus nad esialgu olid olnud. Kuigi Kerese kogutud partiid olid ka välja antud, oli neil väljalõigetel eraldi väärtus, sest neile oli mõni sõna ka juurde trükitud. Ma ei hakanud panema väljalõikeid ühetasaselt, sest lootsin, et seda teevad köitjad. Leidsin ka partiisid, mis ei olnud Kerese omad, ja võtsin need vahelt välja. Võtsin välja ka Toomale 10. sünnipäevaks tehtud õnnitluskaardi. Sellele oli kirjutatud, et see on tema 3. juubeliks, nii et võis olla ka 15. sünnipäevaks. Algul mulle ei tundunud see kõige parema kaardina, aga varsti hakkas parem tunduma. Ma ei olnud kindel, kas see on minu või Pille tehtud. Keegi tegi mu magistritöö enne esitamist maamaja juures õhemaks, millega ma ei olnud rahul. Esitama tuli sõita hobusega. Hobune läks ühe inimese juurde ja haaras temast kinni. Seejärel pööras ta ümber ja lasi inimese peale väljaheiteid.

Kihutasin koolis käsipuu najal tiivatrepist alla. Viimasel ajal olin seda teinud unenägudes, aga nüüd sain ka ärkvel olles teha. Kiirus oli tõesti suur.

Üks vanem õpetaja rääkis, kuidas õpilastele meeldis varem seista tunni ajal varikatusel ja läbi väikse augu klassi sisse piiluda. Nägin seda auku varikatuse poolt. Sõitsin autoga läbi metsa kodu poole. Räägiti, et varem kehtis metsas kohaõigus, see tähendab, et metsas ei kehtinud ühegi koha seadused. Aga igaüks sai need kehtestada sel teel, et võttis metsa maha. Metsa ei panda tavaliselt paljudest kohtadest korraga põlema, nii et teda on võimalik kustutada. Tulekahju levikut piiravad veekogud. Sõitsime parajasti mõnest veekogust mööda. Esimene oli nii kitsas, et põlevad puud võisid lihtsalt üle selle teisele kaldale murduda. Edasi tuli laiem veekogu. Mulle tundus, et see võib olla Võrtsjärv.

teisipäev, detsember 20, 2005

Jõuluvana

Ühele inimesele tuli koju jõuluvana. Inimene laulis talle ühe laulu. Jõuluvana ulatas talle karbi. Inimene tegi selle kiiresti lahti. Selle sees nägi ta teist karpi. Ta ütles: "Oo, kingituse sees on teine kingitus! Ma sain kaks kingitust!" Ta tegi selle ka lahti. Nähtavale ilmus kolmas karp. Inimene hüüdis: "Juba kolmas kingitus! Nüüd ma olen rikas!" Kolmandast karbist ei tulnud nähtavale enam midagi. Inimene ütles: "Rohkem ei saanudki. Aga kolm kingitust on ka rohkem kui mullu." Siis küsis jõuluvana õudse häälega: "Aga kas sa tead, miks tühjad karbid nii palju kaaluvad?"

Meenutan kirjutades

Praegu mäletan kolme tänast unenägu, neist üks on kirjutamiseks liiga vägivaldne. Ja mäletan neid lühemalt kui nad magades tundusid. Neljandast unenäost mäletan, et tahtsin seda ärgates ka üles kirjutada, aga praegu ei ole küll sellest ükski detail meeles. Kui ühe detaili kätte saaks, tuleks vast ka muu järgi.

Jälle oli tegemist Antarktikaga. Sinna minnes kuulsime, kui suur osa sellest juba ära sulanud on. Aga maailmamere tase ei olnud selle arvel üldse tõusnud. Tekkis lootus, et ta ei tõusegi, kui ka kogu jää sulab, sest vesi oli läinud hoopis auruna atmosfääri. Aga võis siiski karta, et paari aasta pärast langeb aur merre. Kõndisime Antarktikas kohas, kus kasvasid taimed. Nägime ka palju sealseid inimesi. Siis nägime kahte hiiglast. Need olid Koljat ja Taavet. Õigemini kaks Koljatit. Mängisime nendega palli. Kirjas oli, et meie võitsime 2:0. Aga juures oli täpsustav märkus, et see on arvatavasti raamatupidaja võltsing, sest nii suurte võitmine ei ole hästi võimalik. Läksime ühte majja. Sealt lahkudes eraldusin suuremast grupist ja hakkasin kõndima mööda tänavat koos Tõnise ja veel kellegagi kolmekesi. Nad ütlesid, et mina peaks ärasõiduks tegelikult teiste juurde tagasi minema, sest Tõnis ja see teine lähevad kängurusid vaatama. Võtsin kaks känguru ja sõitsin nendega Sandri ja teiste juurde tagasi, kes ootasid kojuviivat bussi.

Olin Kalme inglise keele tunnis. Kalme jagas kätte korraga mitu varasemates tundides tehtud testi. Mina olin saanud hindeks kahtesid, aga see ei olnud veel kõige halvem tulemus, sest Peep oli saanud ühe. Kalme ütles Erikule, et Erik kirjutab küll sõnad välja, aga unustab vahel neid kasutada. Lehitsesin oma vihikut. Tänaseks oli vaja olnud kodus järgmise teksti sõnad välja kirjutada, aga ma ei mäletanud, kas olin seda teinud või mitte. Mõtlesin, et järelikult on unenäod tõepärased, kui ma seda ärkvel olles ka ei mäleta. Kartsin keerata lahti seda lehekülge, kus pidid olema uued sõnad, sest oleks võinud selguda, et seal on ainult teksti algusosa omad. Algasid pahandusetegemise minutid, mille ajal õpilased võisid ükskõik mida teha, et neil ei oleks tahtmist seda muul ajal teha. Mina jäin paigale istuma ja ei teinud ühtegi pahandust, mõeldes, et võibolla teen neid just sel ajal, kui see lubatud ei ole. Läksin kooli sisekülje uksele. Seal sai maja üks seina najale asetatud sein ümber lükatud. Järgnes kolme ülejäänud sisekülje seina ümberlükkamine. Erik ja veel üks poiss ronisid mööda vihmaveetoru üles. Alla nad ei saanud tagasi tulla, sest see oleks ohtlik olnud. Seepärast pidid nad minema kolmanda korruse aknast sisse. Aga siis selgus, et sellega häda veel ei lõppe, sest majas sees puudusid kahe korruse põrandad ja nad pidid hüppama otse kolmanda korruse aknalt esimesele korrusele.

Nüüd tuli meelde, millest panin kirja, et ei ole meeles. Oli Teine maailmasõda. Minu klassi poisid olid rindel Soomes. Mina ei pidanud võitlema, kuna mind oli liiga nõrgaks tunnistatud. Aga istusin ka kaevikus, sest olin luuraja. Minu kõrval Krister tulistas, aga mina sekkusin ainult siis, kui kaevikusse lendas granaat ja see oli vaja enne plahvatamist tagasi visata või sütik välja tõmmata. Enamus granaate kunagi kaevikut ei taba, aga neid vistakse siiski palju, sest selle kaevikus plahvatamine võib tuua läbimurde. Üleval rippusid skeemid, mitu granaati mingis kaeviku lõigus enne kahjutuks teha jõuti kui ühega lõpuks hiljaks jäädi ja see plahvatas. Kui sõda päris tõsiseks läks, läksin luurajana edasi eraldi kaevikusse, mis oli pealt kinnine, nii et sinna midagi kukkuda ei saanud. Sõja lõppedes viisime oma väeosad ära. Trepil hakkasid need segunema. Mõtlesin, et ei peagi kindla korra järgi marssima, sest Hitler ei taha mitte kindlat rivikorda, vaid vägede efektiivset liikumist. Läksime tänavale, sest sõda oli läbi ja Soome lasi meid vabaks. Läksime õhtul, et Venemaa ei näeks, kes olid Soome eest sõdinud. Kahtlust võis siiski äratada see, kui oleks nähtud, et kõigil on pead kiilad. Sõitsime ära mööda väga siledat teed. Öeldi, et see on tasane maa. Teises linnas tuli üks seal elav tüdruk bussipeatusesse ja ütles, et tal on tõsised plaanid. Mind tema plaanid ei huvitanud ja läksin edasi, et jõuda sugulaste poole.

Eilsetest unenägudest on tulnud meelde veel selline koht, kus inimesed kõndisid ühte ruumi ja see oli aju ja mõtlesin, et ma ei ole veel ärganud, aga sellesse ruumi inimeste sisenemisega hakkab juba mõtlemine pihta. Sellepärast ma olingi paljaid näinud.

esmaspäev, detsember 19, 2005

Ülemus ja sekretär

Ülemus toob sekretärile kirjutamiseks uue arvuti klaviatuuri, millel on klahvide asemel nõelad, teravad otsad ülespoole. Ülemus põhjendab seda sellega, et sekretär peab endale paksu naha kasvatama, et ta suudaks ükskõik millist teksti kirjutada. Sekretär vastab, et tal on juba nii paks nahk, et ta ei täida enam ühtegi korraldust. Selle peale lööb ülemus talle nõelklaviatuuriga vastu põske, nii et seda ära võttes on põsk veretäppe täis. Sekretär ütleb: "Mul on nii paks nahk, et selle sisse mahub palju verd."

*
Tänastest unenägudest unustasin kirjutamise ajal selle koha, kus ema vaatas minu võrgulehekülge ja küsis, miks mul selline keelekasutus on. Vastasin, et see ei ole minu tekst, vaid kommentaar. Ütlesin, et selle kommentaari kirjutas Stella. Ema küsis, kas Stella Sägi. Vastasin, et üks teine Stella.

Need inimesed ei saa aru

Päev tungib igast küljest peale, aga öö ei taha ka lahkuda. Tuba seedib mind, samuti aknast avanev vaatepilt. Mind on mitu tükki ja iga tükk tahab erinevat asja teha. Magades oli natuke rahulikum, aga siis olid mõned unenäod.

Vaatasin aknast välja, et on soe ilm, aga kraadiklaas näitas, et pole soojaks läinud. Ema ja Pille ütlesid, et uudistes oli öeldud, et praegu on paljude kraadiklaasidega nii, et nende näit ei jõua soojenemisele järele. Et jõuaks, selleks panime ta märja räti peale. Võtsin kraadiklaasi veel kätte ja ühel hetkel nägin, et see on keskelt katki. Ma ei teadnud, kas see on läinud minu käes või oli juba varem. Klaus oli vahepeal poes käinud, tuli sealt nüüd tagasi ja pidi vist sinna uuesti uut kraadiklaasi ostma minema.

Tõusin hommikul üles ja kõndisin teistesse tubadesse, kus vennad pahandasid minuga ja mina nendega. Ütlesin, et ma ei pea veel hästi nägema, sest ma pole veel täielikult ärkvel. Ühele pakendile oli siiski nii suurte tähtedega peale kirjutatud, et selle ma kugesin välja. Peale seda õnnestus mul oma voodis täielikult ärgata. Nägin, kuidas osa inimesi läks laulupeole üleni paljana ja teised paljad istusid neile sülle.

Teatati, et Eesti ja Venemaa vaheline kütusejuhe üle Peispsi järve on väga lühike, iga inimese kohta tuleb ainult üks kilomeeter. Juhtme seda osa, mis oli kuival maal, ei arvestatud. Näidati, kuidas tuled süttisid sellega seoses majal kõigis kombinatsioonides. Maja oli ülikooli kohviku koha peal. Tundus, et maja näidatakse korraga kahe nurga alt. Kummastki nurgast oli näha kaks maja külge, nii et kokku paistsid kõik neli külge. Rahvast oli vaatamas palju ja rahvas laulis. Mõtlesin, et kui mulle hakatakse tegema etteheiteid, et miks ma kaasa ei laula, ütlen, et ma ei taha laulu ära rikkuda. Oudekki tuli kuulama Supilinna poolt. Teatasin talle, et tema sellega seotud kiri oli tema kõige parem kiri. Ta nõustus sellega.

Läksin Toomemäel trepist alla Vallikraavi tänava suunas. Olin trepil ühes paarikorruselises vanas majas. Alt tuli suitsu. Kõndisin tänaval ja nägin, kuidas üks meist läks telefoniautomaadi juurde, vist selleks, et kutsuda tuletõrjet. Ta võttis kaks kõnet, mis tähendas, et ta kutsus vist ka politsei. Ta pani automaati ka raha, kuigi hädaabinumbritel helistades ei ole seda vaja. Salk liikus edasi. See peatus ühe maja ukse juures, millel rippus silt. "Jälle samasugune," öeldi. Sama tekstiga silt oli seal vist rippunud ka filmi algul, aga seda polnud ma vaadanud. Need inimesed tahtsid selles majas korterit üürida, peale seda kui suitsuses majas oli halvasti läinud. Nad olid tulnud siia korterit üürima ka filmi algul ja siis oli juba halvasti läinud. Hääl ütles, et nad ei saa aru, et nad on samas kohas. Käidi uuesti poes, kus oli juba varem halvasti läinud. Hääl ütles, et müüja ei saa millestki aru. Selles linnas elada tahtva grupi kohta ütles hääl, et need inimesed ei saa aru, kuhu nad sattunud on. Ma ei teadnud, kas teistes linnades oleks parem olnud. Maaja seletas, et eelmises majas läks solgitoru katki. Ta ütles, et see näitab, et toidu sisse ei tohi kunagi lisandeid segada. Sellega ta vihjas vist sellele, mida ma enne kraadiklaasiga tegin. Aga mõtlesin, et päris ilma lisanditeta ei saa toitu teha.

pühapäev, detsember 18, 2005

Talvine lugu

Lume alt väljuvad linnud, kes hakkavad rivis marssima. Kõige esimene neist lööb trummi. Nende juurde tulevad kaks poissi, kellest üks annab teisele tikud ja see paneb iga kolmanda linnu põlema. Linnud jätkavad marssimist ka põledes. Kogu rivi hakkab kooris vilistama. Üks poiss ütleb teisele, et see on see laul, mida nad koolis õppisid. Teine vastab, et sellepärast ta linnud süütaski, et need tuletavad talle kooli meelde. Äkki kargab kuskilt välja nende poiste õpetaja. Poisid pistavad põgenema. Õpetaja hüiab neile järgi: "Höö!" ja ajab küüned õieli. Linnud hakkavad marssima selg ees. Nad marsivad õpetaja jalgade vahelt läbi. Õpetaja sülitab ühekaupa põlevate lindude peale. Need kustuvad ja jätkavad marssimist söestunutena. Õpetaja käed muutvad tiibadeks, ta tõuseb lendu ja lendab kooli direktori kabineti aknast sisse. Ta teeb seal: "Hö-höö!" ja laseb direktori vahtkustutiga üle. Linnud kogunevad aknalauale seda vaatama.

*
Varem sai mind mõjutada, nagu ei oleks iseendaga malet mängida õige, aga nüüd leian, et saab küll mängida. Siis on vastane täpselt võrdne ja pole kahju kummagi poole kaotusest. Kellegi teisega mängides võib iga tulemuse pärast kahju hakata. Kui suvel leidsin, et endaga on parem mängida pimesi, siis nüüd tundub mulle, et lauda näha on ilusam.

Kruus

Nägin unes, et meile tulid külalised, kellest üks oli vanavanaema. Läksin külaliste juurde suurde tuppa. Vanavanaemast ühel pool istusin mina ja teisel pool teisel diivanil ema. Paluti aplausi Anna Karenina auks ja hakati plaksutama. Vanavanaema ütles, et Anna Kareninale löödi nuga selga. Kohe võtsid kaks inimest riiulist raamatu, et selle lõpust kontrollida, kas see oli nii. Ühe raamatu võtnud ema ütles, et imelik, et selle koha peal ei olnud õiget raamatut. Teine, kes oli võtnud selle kõrval oleva raamatu, mistõttu ema polnudki sealt õiget saanud, andis selle Anna Karenina kohta käiva raamatu ema kätte. Külalistel oli kaasas kaks hästi väikest poissi, kes esitasid naljakaid küsimusi. Mõtlesin, et kahju, et ma oma vendade selliseid küsimusi ei mäleta. Olin närinud saia, aga võtsin selle nüüd suust välja ja pudistasin seda koerte ette. Koeri oli neli ja igaüks neist reageeris erinevalt. Üks hakkas kohe pudi sööma, teine ei tahtnud, kolmas liikus veel edasi ja sõi ära ka eemal olevad pudi tükikesed.

Nägin unes, et ühes koridoris mängiti keeglit. Kurikad pandi ritta nii, et kuul pidi veerema piki rida. Kuul tegi veeredes pöördeid, nagu ühes filmis, kus kuuli magnetiga juhiti. Siis tuli minu kord. Proovisin panna kurikaid püsti esmalt maja välistrepile ja seejärel rohkem majja sissepoole, aga erinevalt teistest mängijatest ei jäänud nad minu käes kuidagi püsti seisma. Läksin ja vaatasin riiulist teaduslikke raamatuid, et kas mõni neist osta. Edasi mindi muuseumi sellesse ruumi, kus olid paksud külalisteraamatud. Sinna olid kirjutamiseks pandud linnusuled. Mõtlesin, et mõni ekskursioon võib ju sulgi lõhkuma hakata. Edasi mõtlesin, et siis saab uued suled hankida. Rahvas kogunes saali kuulama. Tulviste ütles, et näeb saalis 15 inimest, kes on ennast kommunistiks nimetanud, aga enam nad sellest juttu ei tee. Mõtlesin, et kui nad kommunismi langedes tõepärasemat informatsiooni said, võisid nad ju oma vaateid muuta ja ei pea kommunistid edasi olema. Hakkasin ära minema. Kõndisin kuni nägin, et minu tee sulgeb läbipääsmatu kruusavall. Keerasin ümber ja läksin tagasi saali. Seal ei olnud enam kedagi teist. Tahtsin minna ära teise väljapääsu kaudu, aga ei hakanud selles suunas üldse minema, sest nägin, et ka seal on läbipääsmatu kruus ees.

laupäev, detsember 17, 2005

Napoleon

Võin näha unes, et loen, et Napoleon vallutas sellepärast kogu Euroopa, et talle ei antud ühtegi riiki sissesõiduviisat, aga talle meeldis väga reisida. Siis mõtlen, et see peab olema unenägu, sest Napoleoni tahtsin näha unes. Ütlen kellelegi, et mõtlesin korraks, et Napoleon oli päriselt olemas. See vastab, et jah, mõned haiged inimesed ainult arvavad, et nad on Napoleonid, aga päriselt pole Napoleone olnud.

Täna pisut rohkem

Jälle tulevad maleunenäod, kuigi on olnud väga malevaba nädal.

Mängisin raamatust õpetlikku partiid järele. Etturid olid tsentri sulgenud ja kumbki mängija liikus nende etturite taga lipuga edasi, astudes üks väli korraga. Nad tegid ühesuguseid käike, aga varsti pidi üks sellest hoolimata saama paremuse. Tundus, et valge lööb augu musta vangerdatud kuninga ees olevatesse etturitesse ja saavutab selle abil võidu. Aga ta tegi etturikäigu hoopis liputiival. Näitasin Klausile, kuidas leidsin, et saab võita kiiresti, ilusalt ja ootamatult. Natukese aja pärast hakkas Klaus minuga pahandama, et miks ma nupud karpi panin, nüüd ei saa ta enam seda seisu vaadata. Aga raamatus oli vähemalt eelev seis alles, mille järgi sai selle võiduvariandi uuesti üles otsida. Mulle tundus, et Peedult varastatud malelaud on jälle alles. Aga kui ma lauad üle lugesin, oli üks endiselt puudu. Nüüd ei saanud enam kindllalt öelda, kas alles jäänu on minu või Klausi oma.

Läksin koos Särgavaga bussi peale. Bussis olid Vorobjov ja Helen, kes meid teretasid. Nad hakkasid Särgavaga rääkima ja ma ei kuulnud hästi, mida nad räägivad. Vorobjov rääkis kellestki, keda ta tunneb maleväliselt ja kelle tegudega ta pole rahul. Kuulsin, kuidas ta kasutas tegusõna ees venepäraselt sõna "ära". Mõtlesin, kas öelda talle, et eesti keeles seda nii ei kasutata. Mida rohkem venelasi õpib eesti keelt rääkima, seda rohkem eesti keel muutub. Aga ma ei öelnud. Kõndisin pärast Särgavaga kahekesi ja Särgava rääkis, et Vorobjov ega Helen pole kumbki nende mainitud isikuga rahul.

Lugesin "Loomingu Raamatukogu" numbrit, kus hoiatati, et Ameerikas võib plahvatada hiidvulkaan, mis tooks kaasa selle, et tükid lendaksid üle kogu maakera, New Yorgis tõuseks veetase 50 meetrit, nii et see lõigataks maailmamerest ära ja mujal hakkaks selle tulemusel külmemaks minema. Seda raamatut oli ilmunud "Loomingu Raamatukogus" kaks trükki. Mina lugesin vanemat trükki ja Klaus uuemat ja nägin, et nende tekstides on erinevusi, nii et mina lugesin vananenud andmeid. See hiidvulkaan pidi vist plahvatama meres. Mõtlesin, kas ei saaks teha midagi plahvatuse ärahoidmiseks. Kui see avada, et sealt üleliigne laava välja lasta, võis see tähendada just vulkaanipurske esilekutsumist. Vahetult enne maailmalõppu mõtlesin minna tänavale inimesi kallistama. Siis mõtlesin, et parem kui ma neid ei kallistaks, sest see võiks esile kutsuda selle, et valvur lööb neid inimesi püssipäraga. Lamasin hommikuvalguses oma voodis ja nutsin. Mõtlesin, et järgmiseks võiks naerda. Hakkasingi naerma. Järgmiseks mõtlesin õudust näha. Hakkasin vaatama nagis rippuvaid riideid ja need muutusid silmale millekski järjest õudsemaks, aga ei ajanud hirmu peale, sest teadsin, et see on ainult ettekujutus. Lõpuks tekkis sinna lõvi, kes hakkas mind ära sööma. Ma ei tahtnud seda rohkem näha ja panin silmad kinni. Peale seda kuulsin kuni ärkamiseni tükk aega undamist ja mürinat.

reede, detsember 16, 2005

Oksal

Täna istun juba oksal.
Eile alles ronisin.
Kui ma ronin, siis ka kukun,
üleeile sonisin.

Kas ma kunagi siit kukun,
enam kindlalt ma ei tea.
Kui ei kuku, siis mul jälle
kihla vedades ei vea.

Kui palju seda kokku on?

Homseks tuleks endale jälle korralikud pikad unenäod tekitada, aga ma ei tea, kas on aega. Seni panen kirja kaks tänast.

Sõin koolisööklas. Tahtsin söögi kõrvale ka juua, aga mul polnud selleks õigust, sest mul oli ainult söögikaart, aga mitte joogikaarti. Puudujate klaase ma ka ei võtnud, sest seda võis muidu ka keegi teine teha, nii et kokkuvõttes oleks puudus tulnud. Läksin oma nõusid ära panema. Kokk õpetas, et paneksin teise kohta, sest ajasin puhtad ja mustad nõud omavahel segi. Viskasin vihmakile ära prügikasti. Oleksin visanud ka teise, aga sain pidama, sest mulle tuli meelde, et meie peres, erinevalt teistest peredest, hoitakse need ka peale esimest kasutamist alles. Riidehoius tuli Kristjan K. mulle, Erikule ja Kristerile ütlema, et me oma ajaveebid ühendaksime, et oleks kokku rohkem lugejaid. Rääkisin, et nägin midagi imelikku, mis moodustus kokku kassidest ja muusikapoistest. Ära minnes vaatasin ajalehest, et seal saab iga rubriigi puhul eraldi tellida sellesse rubriiki kirjutajate nimekirja. Osa nimesid eri rubriikides kattusid.

Esimene unenägu mahub enne ärasaatmist ekraanil 12 reale. Järgneb teine.

Olin suures toas, kus ühe laua taga töötas Marika, teise taga Pajur ja kolmanda taga ema. Marika kirjutas linna nime Konigberg. Seletasin, et ma ei mäleta kindlalt, kas õige on Königberg või Königsberg, aga igatahes on seal ö-täht, mitte o. S-i osas tahtsin väikse atlase registrist kontrollida, mis on õige, aga ei saanud, sest keegi oli sealt registri välja rebinud. Võtsin uue Eesti Entsüklopeedia atlase, aga sellel polnud üldse registrit taga. Vaatasin veel, et võibolla on igal osal eraldi register, aga seda ka ei olnud. Nii pidi tulevikus inimeste tehtavate vigade arv veelgi suurenema. Tuli otsida kaardilt endalt. Marika näitas, et otsitav linn peaks olema kuskil Läti või Leedu rannikul. Mina teadsin, et see on lõunapool teatud lahe ääres. Lugesin ehmatusega, et linna nimi on kaardil Gonigesberg, seega oli siis Marikal õigus, et see algas G-ga. Kuna tänapäeval on see Venemaa linn, võidi nii vene keelest tuletada. Siis sain aru, et olin leidnud hoopis Peterburi ja polnud veel õigesse kohta vaadanud. Rääkisin kõigist oma avastustest ka valju häälega. Pajur läks isa tuppa, ja mulle tundus, et just selleks, et töötada vaiksemas kohas. Aga see oletus ei tundunud õige olevat, sest ta jättis oma tööasjad suure toa kirjutuslauale, nagu kavatseks tagasi tulla.

See unenägu on praegu natuke alla 16 rea. Jälle tulid pikemad kui lootsin. Kirjutaks veel, aga enamusele ärkamistele täna öösel unenägu ei eelnenud.

neljapäev, detsember 15, 2005

Käsi oksal

Puu otsa lähen elama,
sealt viskan õuna pähe
ja viskan veel ehk teisegi,
kui üks on liiga vähe.

Puu otsa kerkiv elamu
on tuleviku nähe.
Puu kasvab järjest kõrgusse,
latv leiab uue tähe.

Ärkasin varem

Nägin unes, kuidas olin ülikooli raamatukogus ja lehitsesin riiulite juures maleajakirju. Viimasel ajal avaldasid need ainult partiisid ja ei kirjutanud midagi juurde. Minu juurde tulid venelased, kellele pidin vene keeles seletama, mida ma vaatan. Ütlesin, et ajakirjas on maailma tugevuselt kaheksas maletaja. Ta oli mänginud partii, mis algas käikudega 1. c4 b5 2. cb. Venelased küsisid, kas ta mängis sellepärast niimoodi, et ta on tugevuselt maailma kaheksas. Peale seda jooksime või suusatasime mingi (eestlaste) grupiga metsa all võidu. Mindi korduvalt üksteisest mööda. Jõudsime ühe koopa juurde. Mõned meist arvasid, et peaks sinna sisse minema, ja keegi läkski. Mina ei tahtnud, sest koopa suu oli liiga kitsas. Kaevasin seda suuremaks, et seesolijal jätkuks õhku hingamiseks. Sõitsime teise asulasse. Seal hakkas Rain midagi teisest toast tooma minema. Isa hüüdis mind nimepidi, tahtes vist öelda, et mina tooksin, sest olen noorem, aga ma ei teinud välja. Ühel vennal hakkas peale kohupiima söömist kõht valutama. Ütlesin, et see võib tulla sõidust, sest mul on ka peale sõitu kõht valutama hakanud, kuigi sõidu ajal mitte.

Teine unenägu koosnes mõtetest üleeile läbi saanud raamatu teemal. Neid mõtteid ma ei mäleta. Aga olen ka varem tähele pannud, et teemad jõuavad sageli unenäkku üheöölise hilinemisega.

Eile kuulsin tänaval, kuidas räägiti kellestki, kes ärkab vara, ja peale seda ärkasin täna ka ise varem. Või on hiljem valgeks minema hakanud.

kolmapäev, detsember 14, 2005

Viimase kommentaari põhjal

Ma arvan ka, et kui inimene kirjutab, on see tavaliselt talle endale kõige tähtsam. Aga enda huvides on ka see, kui oma maailmavaadet levitada, mis võib aidata maailma kirjutaja huvidega rohkem kooskõlas olevaks muuta. Kui näiteks minu kirjutised Euroopa Liitu astumise vastu aitasid tuua kaasa mõne täiendava vastuhääle, tegidki nad sellega rahvahääletuse tulemuse mulle meeldivamaks. Eriti halb oleks olnud üksi vastu hääletada. Muidugi ei tea, kuidas nad tegelikult mõjusid. Aga avalik kirjutamine aitab saada ka mingit tagasisidet, nii on kasulik, kui nägin ära, et minu seisukohad ei muutu nii populaarseks, et suudan Euroopa Liitu astumise ära hoida. Kui ma midagi poleks öelnud, oleks jäänud alles süümepiinad, et minu pärast läks kõik valesti. Enne kui ma sel teemal midagi ütlema hakkasin, tundsingi süüd vaikimise pärast. Väitluse käigus said aga ka oponentide vaated mõistetavamaks. Unenägude üles kirjutamisega on ka nii, et olen kuulnud teooriaid, mille järgi peaksin nägema unes põhiliselt asju, mida ma tegelikult ei taha näha. Siis tekib tahtmine neile teoretikutele näidata, millised on minu tegelikud unenäod. Ja unenäoseletajatele, et ennustused, mis peaksid käsiraamatute järgi täide minema, tegelikult ei lähe. Või kui lähvad, tõuseb tulu teadusele-ebateadusele, mis saab käsiraamatuid veelgi täiustada.

Rahvahääletus. Sofia. Elektroonika.

Nägin unes, et valimisjaoskonnas peeti hääletamise eelset koosolekut. Iga ringkonna eest pidi rääkima üks inimene. Mina olin Euroopa Liitu astumise vastu. Alustasin oma sõnavõttu sellega, et ütlesin, et pidin selle ringkonna esindajana rääkima. Ametnik segas vahele ja ütles, et mitte esindajana, vaid sõnavõtjana. See oli ainult nimetuse küsimus. Otsest üleskutset Euroopa Liitu astumise vastu hääletada ma oma sõnavõtus ei teinud. Euroopa Liidu vastastest rääkis veel isa teise ringkonna eest. Ta kiitis jälle võõraid inimesi, mitte mind. Kolmas Euroopa Liidu vastane oli Raun ja neljas Raig. Hoolimata vastuolijate suurest osakaalust kõnelejate hulgas tõstsid kaks kolmandikku kuulajatest käe Euroopa Liitu astumise poolt.

Nägin unes, et maailmas äratas suurt tähelepanu äsja ilmunud raamat, kus uuriti küsimust, kas Sofia oli sama, kes varem sündinud Jeesus või eraldi jumal. Lugesin seda raamatut, kui kuningapere valmistus söögiajaks. Mängisin raamatust järele ka malevariante, aga tegin seda kiirustades ja süvenemata, pöörates suuremat tähelepanu sõnadele. Mulle kaeti ka laua äärde koht. Küsiti, kas ma tahan süia või malenuppe. Vastasin, et tahan mõlemat, ja läksin laua äärde, kuhu mulle tuli panna taldriku äärde malelaud. Siis toodi kohale ka vana habemega kuningas. Järgnes Sofia sünd. Esimese grupina lahkusid arstid, kes tegid selle juures ka natuke nalja. Selle järel hakkas liikuma kloun-kaklejate rühm, mille liikmed olid klouni välimusega ja andsid üksteisele hoope. Üks selle liige tundus olevat Riina U. Kolmandana tõusis üks kamp. Pille ütles, et ei tea, kas kamp on kogu see rühm või selle kõige aktiivsem liige.

Nägin unes, et mulle tundus, et kallis elektroonika on rikki läinud, sest tuled enam ei põlenud. See oli veel laenatud ka. Henn sai siiski tuled uuesti põlema. Internetis toimus üks arutelu ja ma mõtlesin sinna kutsuda osalema Heleni, et oleks osalejate hulgas intelligentsemaid inimesi. Mõtlesin, et luban talle, et kui ta sinna kirjutab, siis ma talle ei vasta. Edasi mõtlesin, et võibolla mõnele tekstile vastaksin ka.

teisipäev, detsember 13, 2005

Võrgus kirjutamine

Kui inimesed ümberringi hakkasid tegema endale e-maili aadresse, ei läinud ma sellega esialgu kaasa, sest ei olnud kedagi, kellega kirju vahetada. Tegin aadressi siis, kui tekkis vajadus kirja saata. Hakkasin varsti kirjutama listidesse. Esialgu meeldis mulle listidesse kirjutada rohkem kui saata erakirju, mis tundusid liiga isiklikud. Hiljem hakkasin ka erakirju rohkem vahetama. Vahepeal mõtlesin, et ideaalne oleks saata iga päev üks e-mail ja saada kaks. Delfi kommentaaridega olen natuke kokku puutunud, aga need ei meeldi anonüümsuse, ebaviisaka tooni ja mõttekorduste tõttu. Blogidega oli esimene kogemus negatiivne. Kas harjumatusest või juhtusin esimestena vähem sobivaid sissekandeid lugema. Kui leidsin esimese tuttava autori, hakkasin neid siiki lugema ja omavahel võrdlema ning tundusid juba loetavad olevat. Ise hakkasin blogi pidama selleks, et oleks võimalus lõputult ja suure sagedusega kirjutada ja ka selleks, et varem paberile läinud teemad maailmale kättesaadavaks teha. Eesti blogide nimekiri on asi, mis asendab kirjade ootamist. Kui üks meeldivam autor on juba millegagi meelde jäänud, on ta juba tuttav, kui ka tema mind ei tunne. Nüüd vaatan postkasti natuke harvem kui vahepeal ja ei ole enam pettunud, kui uusi kirju ei ole. Osalt ka sellepärast, et usun, et neid kunagi kindlasti tuleb.

Veiko ja Mauno. Mänguanalüüsid. Ähvardus.

Nägin unes, kuidas ema läks psühholoogi kabinetti ja ütles, et mina ka läheks ja Tulviste tuleb ka, et minu probleeme arutada. Mina ei läinud, sest see oleks alandav olnud ja mul ei olnud mingeid probleeme. Jäin televiisorit vaatama. Selle peale isa ja Tulviste ka ei läinud, vaid jäid samuti televiisorit vaatama. Kui läksin koju, tuli mulle järgi T. Talvik, kes oligi see psühholoog, kelle juurde mind kutsutud oli. Kuna mina polnud tema juurde läinud, tuli ta ise minu juurde. Ta ütles, et kui ma väike olin, siis ta arvas, et minust saab jõuline mees. Ma ütlesin, et ma olengi jõuline. Ta ütles, et ta mõtleb füüsilises mõttes. Ma ütlesin, et füüsiliselt mitte. Talvik ütles, et Kaunase puiesteel tegin ma koos Veiko ja Maunoga kamba. Ma ei mäletanudki, et mingi Mauno olemas oli. Veikot ma mäletasin, aga et oleksin temaga ühes kambas olnud, seda mitte. Talvik tahtis vist minu meeleolu parandada sellega, et tuletab mulle meelde, et olin ka poiste kambas, kus ühtegi tüdrukut ei olnud. Mõtlesin, et võis olla, et millalgi rääkisin Veiko ja Maunoga, nagu oleks meil kamp, aga see ei olnud õige kamp. Pille sel juhul teadis sellest jutust ja küsis Kerstinilt, kas ta ka selles kambas on, aga mina ei saanud küsimusest aru, et see selle kohta käis, mistõttu tekkis uus kamp koos Kerstiniga. Klaus ütles, et selle poisi nimi ei olnud Veiko, vaid Veko ja tema ema hüüdis teda Veigoks. Ütlesin naerdes, et Klaus oma pudikeeles nimetas teda nii ja nüüd mäletab seda. Varsti hakkasin siiski kahtlema, et nimi võis ikkagi olla Veigo, kuigi mitte Veko. Ütlesin, et ma ei mäleta enam nende nägusid ja et kas Klaus ei saaks neid joonistada. Klaus ütles, et tema mäletab ja joonistas kõigepealt ühe näo, öeldes, et see on Veiko, seejärel sellele näole osalt samu jooni kasutades otsa teise näo, öeldes, et see on Mauno. Mauno pildil olevaid habemekarvu kasutades joonistas ta veel Veiko koera. Ütlesin, et ma mäletan juba praegu Kaunase puiesteelt nii vähe nägusid, et lõpuks ei mäleta ma enam ühtegi, kuigi sündmusi mäletan palju. Hiljem mõtlesin, et tegelikult ma mäletan Veiko nägu, kaks ainukest asja, mida ma temast mäletan, ongi tema nägu ja tema isa.

Nägin unes, et M. Kolk oli varem turniiride ajal kirjutanud üles, mis avangut keegi mängib, aga nüüd oli ta käinud laudade juures ja kirjutanud üles lõppmänguseisud ja neis tehtud käigud. Ta istus minuga ühe laua taga ja kirjutas nende lõppmängude analüüse. Mul läks üks toiduasi tema paberite vastu, võtsin selle ära, öeldes: "Vabandust, sinu elu..." Ma ei saanud lõpetada, sest ta lahkus ruumist. Algul mõtlesin, et ta lahkub solvumisest, et neid analüüse tema eluks nimetan, aga neid pabereid kätte võttes nägin, et tegelikult oli asi selles, et ta oli just analüüsidele punkti pannud. Ühte analüüsi oli ta ühe käigu järele kirjutanud: "Ma ei saa aru, miks ta veel ühe sellise käigu tegi." Otsisisn oma partiid, aga seda ei olnud. Nojah, kõigi laudade juurde ta ei jõudnud, kui mängud käisid üheaegselt. Mõtlesin, et peaksin ka hakkama kõiki partiisid analüüsima ja mitte variante lõpuni vaadates, vaid ainult vaadates, kuhu poole asi kalduma hakkab. Mõtlesin, et mängides peaksin edaspidi rohkem nõrku välju otsima hakkama, aga alati see ei aita, sest mõni kaitseb kõik väljad ära.

Nägin unes, et isa oli koos ühe mehega raadiosaates esinenud ja öelnud seal ühe ärimehe kohta, et see on ohtlik, sest juba tema isa oli kurjategija. Teine ärimees esines nüüd avaldusega, et kui isa seda juttu kordab, toob see kaasa pommiähvarduse. Tahtsin saata "Postimehele" avaldamiseks lühikest kirja, et ähvardusega esinenud ärimees võiks karta vanglas vaevlemist. Ema ütles, et on olemas vanusepiir, kust alates ei saa enam vangi panna. Ütlesin, et liiga noort inimest ei saa vangi panna, aga vanaduse puhul sellist piirangut ei ole.

esmaspäev, detsember 12, 2005

Torumehed. Lugemine. Hambaravi.

Meile kutsuti torumehed. Imestasin, et mis neist kutsuda, kui nad on ka varem käinud, aga torusid korda pole saanud. Sel korral tuli neile maksta tohutu summa, aga torusid ikka korda ei saanud. Neil on peal selline nõidus, et nende päevane töö öösel laguneb. Raha peavad nad ka nõidadele edasi andma.

*
Praegu on selline tunne, et "Loomingu Raamatukogu" aastakäigu saaks läbi lugeda küll. Varem olen pidanud aastakäiku selleks liiga mahukaks, aga nüüd läheb lugemine kiiremini kui uute ilmumine. Praeguses aastakäigus pole ka veel midagi lugemiskõlbmatut ette tulnud. Seevastu kui ma olen mõelnud mõnda "Loomingu" numbrit läbi lugeda, olen mõttest varsti loobunud, sest sisu pole piisavalt väärtuslik tundunud. See ei tähenda, et eesti kirjandus oleks väliskirjandusest nii palju halvem, vaid et väliskirjanduse tõlkimiseks saab valiku teha rohkemate tekstide vahel, Eestis on aga kohalik kirjandus liikvel valikueelselt.

*
Üks inimene pidi seisma hambaarsti kassa ees pool päeva, sest ta tahtis saada paberit 150 krooni tagasi küsimiseks. Kassapidaja ütles talle, et tema pole süüdi, vaid arvuti on süüdi.

Kunstistiilid. Loeng-kokkutulek.

Nägin unes, kuidas vaatasin kunstiajaloo ülevaadet, kus oli öeldud, et nii nagu Vana-Kreekas lõid joonia stiili kreeklased ja selle asemele tõid dooria stiili sisserändajaid, võib ka öelda, et renessanss-stiili lõid itaallased ja selle asemele tõid dooria stiili sisserändajad. Kõrvutatud olid renessanss ja dooria muster, mis olid ühesuguse kujuga, aga dooria oma oli muutunud robustsemaks. Oli öeldud, et renessanssile järgnenud stiili on nimetatud banaalstiiliks. Mult küsiti, kas kunstiajaloo raamatus on märksõna banaalstiil. Küsija vaatas ise järgi, et ei ole. Ma arvasin, et ta võibolla ei oska otsida. Aga enne sealt kontrollimist vaatasin seda hoopis Euroopa Liidu kohta käivast raamatust, mis oli käepärasem. Sealt nägin, et märksõnana seda ei olegi antud, aga tekstis esineb ühes lauses sõna "banaal" ja järgmises lauses on see kujul "banaan". Oli öeldud, et banaal oli vähelevinud Kesk-Euroopa stiil.

Nägin unes, kuidas tahtsin kuskile kirjutada, et loen parajasti ajakirja "Šahmatõ v SSSR" 1973. aasta 3. numbrit. Kõndisin kokkutulekuruumi. Peebust möödudes mõtlesin, et mul on kogu elu tegemist ühtede ja samade inimestega. Televiisorist tulid uudised. Öeldi, et Mehhiko lõunaosas on mässulised indiaanlased surema hakanud, sest neile tõid abistajad üle piiri mürgist toitu. Näidati, kuidas seal piirkonnas põles tuli. Järgmine uudis ütles, et maakera tabanud maavärinas sai surma 3000 inimest, põhiliselt hiidlainete tõttu. Mõtlesin, et kui Eesti oleks madalam, siis ei tahaks siin laineohu tõttu elada, aga Eestil on kõrge rannik. Läänemets alustas loenguga. Ta näitas kaardil kahe saare vahele joont tõmmates, et varasematel aegadel oli isegi ühest Euroopa riigist teise liikumine raske ja see ei olnud igapäevane asi. Seal Suuurbritannia kõrval oli kaardil kujutatud ka Hiiumaad. Hiiumaa juures oli väike saar ja kõneleja ütles, et seal said Simson ja K. Must kokku. Ta teadis "Eesti Päevalehe" toimetuses töötamisest, et Simson oli hakanud sinna sõitma. Simson ütles kuulajate hulgast, et nüüd saab ta siin ju terve klassiga kokku. (Olime samal saarel.) K. Must ei olnud meie klassis käinud, aga oli siia Simsoniga kaasa tulnud. Kõneleja jätkas, et Brasiiliat ähvardas kunagi oht, et ta sõlmib natsi-Saksamaaga liidu. Oht oli see olnud sellepärast, et liit oleks teeninud Saksamaa huve. Edasi läks jutt Aafrikale. Tegemist oli ülikooli Aafrika ajaloo järjekordse kursusega, mille olin endale valinud. Mõtlesin, et loengus peaks ju konspekteeerima. Edasi mõtlesin, et ma ei hakka seda tegema, sest võin eksamil ka mälu järgi rääkida. Ma ei oleks saanud hästi konspekteerida, sest mul oli suu kuivanud ja silmad unised. Lamasin kõhuli ja kuulasin. Loeng läks edasi sellega, et räägiti Berk Vaheri ja kellegi väitlusest. Kõneleja ütlkes Berk Vaheri seisukohtade kohta: "Tuli välja, et see on ka hea, et maavarad otsa saavad. Päikesesüsteem ja aatom olevat ühe suured. Mina tean ainult, kui suur on Päikesesüsteem." Kuigi kõneleja arvates oli nende suuruses suur vahe, tundus mulle Berk Vaheri seisukoht intelligentsem. Loeng sai läbi. Lahkusin siit, kuigi oli alles kokkutuleku teise päeva hommik ja terve teine päev oli veel ees. Mõtlesin, et kirjutan kodus mälu järgi loengu üles. Kõndisin mööda Laia tänavat Emajõe suunas. Mulle ei meeldinud õhtupimeduse tõttu üle Emajõe minna.

pühapäev, detsember 11, 2005

Viin. Mõtteedastus. Raamat.

Tänaval tuli vastu vanem mees, kes kõigepealt rääkis midagi minu ees kõndijatega ja seejärel pakkus ka mulle viina, et koos jooma hakata. Ma ei olnud sellest huvitatud, aga tuju läks paremaks, et vahel antakse ka midagi, kui tavaliselt hoopis küsitakse raha viina ostmiseks.

*
Kirjutamise osakaal peaks olema suur ja rääkimise osakaal väike ka sellepärast, et rääkides tahab tavaliselt igaüks ise midagi öelda. Nad peavad rääkimist kirjutamisest kõrgemal seisvaks, nagu oleks oluline häält kuulda, aga tegelikult tahavad kuulda iseenda häält.

*
Lugesin raamatut, kus juttu erinevatest ajaloolistest isikutest. Tuju läks kohe paremaks, kui nägin, et järgmine peatükk on Napoleonist. Varasemad pealkirjad polnud nii suurt rõõmu tekitanud. Kaasa võis selle peatüki puhul aidata ka see, et eilses "Eesti Päevalehes" oli Kivirähu kirjutises öeldud, et ta käis eelmise aasta festivali ajal vaatamas filmi Hitlerist ja oleks ka sel aastal Hitleri või eriti Stalini filmi vaatama läinud, kui oleks kuulnud, et neid kavas on.

Mäng tulega

Nägin unes sugulaste kogunemist, kus olid meie pere, Airi lapsed ja Paide vanaema. Kui asju lõpetamiseks kokku panema oli hakatud, astusin saapaga põrandal oleva tordi serva peale ja sain pahandada. Kuigi ma juhtunut kahetsesin, pahandati minu arvates liiga kõvasti, sest jalg ei pidanud kahe tordi vahele mahtuma.

Nägin unes, kuidas läksin vaatama mingit esinemist, millel oli palju publikut. Aga ma ei pööranud tähelepanu esinejatele, vaid sellele, kuidas Tristan publiku hulgas vahetpidamata nägusid tegi. Kui Tristan naerma hakkas, hakkasid selle peale minu selja taga kaks tüdrukut ka naerma. Kui naer läbi oli, ahvis veel vaiksemalt naernud tüdruk valjemalt naernud tüdruku häält järgi. Tristan oli minu vend. Ta kritiseeris teise venna Hennu tegevust. Mina poleks ühtegi venda nii teravalt kritiseerinud.

Nägin unes, kuidas läksin raviasutusse, mis asus suure põrandapinnaga madalas puumajas. Koridori teisest servast möödus minust ja nägin vaheukse taga teist inimest, kes mõlemad kordasid vahetpidamata, et teised neist eemale hoiaksid, sest neil on väga nakkav haigus ja neil on kahju igastühest, kes neilt nakkuse saab. Kiirustasin järgmisse koridori. Seal nägin ühte maletajat ja tema kõrval pidalitõbist. Äkki tõmbas pidalitõbine haige kohaga üle maletaja jala. See oli väga ehmunud, sest see tähendas nakatamist. Aga pidalitõbine näitas maletaja jala peale, et sellel oli juba varem pidalitõbi peale hakanud, mida ta polnud ise märganud. Aga haige kohaga tervest üle tõmbamine võis minu kahtluse kohaselt ikkagi haiguse arengut kiirendada. Läksime grupi inimestega ruumi, kus diktatuurivõim alustas mingit istungit. Tulijate hirmutamiseks oli välja pandud ühe hukatu pea, millelt oli ülevalt ja alt viil küljest lõigatud. Istungilt lahkudes hakkasid mitu inimest rääkima, et nad vihkavad diktatuurivõimu. See võis minu arvates viia mässuni.

Nägin unes, kuidas Jürgen I. ütles, et mul peaks olema 1,5 protsenti oma luuletustest peas ka. Vastasin, et mul on vähemalt 50 protsenti oma luuletustest peas. Jürgen ütles, et ma olen üldse andekas. Ma ei saanud aru, miks ta mind andekaks nimetas, aga mul oli selle kohta kaks oletust. Ütlesin, et kui ise luuletus välja mõelda, siis see jääb väljamõtlemise tulemusel pähe. Juures seisid ka Ott ja Krister. Krister ütles, et see on religioosne haridus, mis võimaldab asju meelde jätta. Arturiga oli mul sel teemal juba varem juttu olnud. Varsti kuulsin aga, kuidas Krister ütles eemal kellelegi, et temaga kirjade vahetamine pani mind teda usaldama ja nüüd räägin ma suuliselt saladused välja. Sellest järeldasin, et ta ei pea religioosset haridust kõige õigemaks hariduseks.

Nägin unes, kuidas mõtlesin välja kaks lõppmänguseisu ja kirjutasin nendest tulenevad mängu lõpetamise variandid pooleks murtud väikse paberi keskele. Siis kirjutasin avalehele teist värvi vildikaga suurte tähtedega "MALE". Tuli väga ilus laineline käekiri. Kolmandat värvi vildikaga kirjutasin variantide alla, mis seisust need variandid algasid. Algul mõtlesin selle paberi kinkida ühele tüdrukule, edasi mõtlesin, et võin selle endale ka jätta.

Nägin unes, kuidas vaatasin aknast välja. Möödus suur kari suuremaid lapsi. Öeldi, et nad lähevad metsa, kus nad panevad puud põlema. Seepeale nägin nende käes ka gaasiballoone, mida nad kavatsesid puude süütamiseks kasutada. Kõige lõpus kõndisid üritust valvavad koerad. Ütlesin, et koerad kõnnivad teistest aeglasemalt. Üks väike koer ronis suurele koerale selga ja kõndis selle ühest otsast teise. Väikse koera seljas istus veel üks väiksem laps. Kui ma sellest rääkisin, küsiti, mis seal naljakat on. Asja juures tundus imelik see, et laps võis koera seljast maha kukkuda. Ütlesin, et nüüd istus veel üks täiskasvanu ka väikse koera selga. (Last seal enam ei olnud.) Selle peale hakkasin naerma. Täiskasvanu kukkumise oht tundus veel suurem, sest ta oli raskem. Aga ta ei kukkunud, sest ta toetas jalad maha. Tekkis küsimus, kuidas põlema süüdatud puud kustutatakse. Kohe nägin tuletõrjeautot. Seejärel juba kahte. Kokku nägin viit tuletõrjeautot, mis pidid lastele järgi sõitma. Rääkisime, et puid ei tohiks üldse põlema panna. Olime juba tänaval. Ütlesin, et inimesed läksid liikuva tuletõrjeauto (kõrgema osa) alt läbi ja juht vaatas taevasse. Jõudsime pärmivabriku kanti, kus oli süüdatud üks putka, aga müüja istus veel sees. Läksime edasi. Pille küsis ühe rohulapi kohta, kus oli mitut liiki taimi, et kas seda nimetatakse ka muruks.

laupäev, detsember 10, 2005

Hiilgavad terad

Valin välja oma jagu
maha sadand teradest.
Need on kahanenud nagu
taevast langend keradest.

Erakonna juht on kana,
nokib terve erakond.
Kui kord olen sama vana,
saab sest minu pesakond.

Must päev

Täna kell 11 algavad Tartu välkmale meistrivõistlused, kus ma tahtsin hulga aastate järel kaasa mängida, aga ma ei tea veel, kas ma lähen sinna, sest tundsin juba õhtul, et ei ole vormis ja hommikuks on asi veel halvemaks läinud.

reede, detsember 09, 2005

Jälgija pilk

Ülevalt vaatab punane silm.
Täna on nukker ja tuuline ilm.
Silm jälgib seda, kas nutame ka,
pisaraid ohvriks nõuab meilt ta.
Astuvad jalad ja all nutab tee,
nutma ei ole hakand veel me.
Kardame silma, kuid aru ei saa,
kust võtab õiguse käskida ta.
Karistus tulla võib vali ja julm.
Silma kohal kortsus on kulm.
Silma ripsmeil on kuivanud kurk -
ootavad, kuhu jääb pisarapurk.
Tee nutab pisaraid, neelab nad maa,
tee käest silm ei taha neid ka.
Tõrgume küll, aga väriseb jalg,
kahvatu hirmust on igal meist palg.
Silm on seal üleval punane, suur.
Meie jaoks valmis on pandud tal puur.
Kui see meid püiab, seal nutame siis,
kuni meist eritub viimane piisk.

Kolmikarmee

Nägin unes, et Rootsi, Prantsusmaa ja Poola sõjavägi ühinesid ja käisid koos vaenlase käest maid vallutades ringi. Nad kandsid käes vallutatud maade kaarte. Neid tuli järjest juurde, kuni lõpuks olid sõjaväe kõik küljed kaartidega kaetud.

Nägin unes, et kooli ees olid toiduga kaetud lauad ja nende ümber suur sööjate hulk. Öeldi, et mina ja Krister sööme kõige rohkem. Isa ütles, et ma söön ainult magusat. Vaidlesin vastu, et söön soolast ka. Isa võttis mul sõrmedest kinni, et jälgida, mis toite ma nendega võtan. Väänasin ta sõrmi ja määrisin teda magusa kreemiga.

Nägin unes, et mängisime kooliõuel meie klassi poistega väikse palliga jalgpalli. Peaaegu igal rünnakul löödi värav. Üks värav löödi nii, et vastase väravavaht rippus väravalati küljes, tema jalad olid maast lahti ja pall veeres jalgade alt läbi.

Nägin unes, et olime kooli poiste duširuumis. Mõtlesin, kas minna duši alla. Ühelt poolt ei tahtnud ma rikkuda traditsiooni, et ma polnud kunagi koolis duši all käinud, teiselt poolt oleksin tahtnud higi maha pesta. Uksest tuli sisse üks tüdrukutest ja küsis kammi. Talle anti minu taskust võetud kamm ja ta läks sellega ära. Ütlesin, et tahan pärast kammi tagasi saada.

Nägin unes, et mult küsiti, kas ma olen vana neeger. Ütlesin, et olen küll, sest ma olin neegritega seotud. Siis mõtlesin, et võibolla küsija mõtleski, et ma olen ise ka neeger, kellel on nahk vanadusest heledaks läinud, kuigi ta oleks pidanud nägema, et ma olen noor. Ameerika ühes linnas oli eestlastest väljarändajate koloonia. Selle linna teised elanikud lootsid, et eestlaste koloonia hakkab järjest kasvama. Selleks oleks vist pidanud sinna Eestist uusi väljarändajaid minema. Mõtlesin, et võibolla hakkaks Eestis rohkem uusi inimesi asemele sündima, kui rohkem eest lahkujaid oleks ja vaba ruumi tekiks.

Nägin unes, kuidas mängisin malet. Kui turniir läbi sai, küsis Ojaste mult, kas ma sain null punkti. Vastasin, et ma kindlalt ei mäleta, kas sain 50 protsenti punktidest, aga päev varem toimunud turniiril sain kindlasti täpselt 50 protsenti. Kavatsesin kodus rääkida, et mina mõtlesin, et olen Kerese ainus konkurent, aga Ojaste arvas, et sain null punkti. Kohviku töötaja palus ühel teise korruse laua taga magajal minna korrus kõrgemale. Kerese kohta räägiti, et tal on kõige rohkem kogemusi ja kõige rohkem rahvusvahelisi kogemusi. Lisati, et 90 protsendil juhtudel saavad hüüdnime need, kes kukutavad paavstiriigi. (Keresel oli erandlikult ka hüüdnimi teiste saavutuste eest.)

neljapäev, detsember 08, 2005

Matustest

Praegu on nii, et muinasaja puhul uuritakse matuseid, kaasaja puhul aga hoopis teisi asju. Kuna muinasaja puhul neid teisi asju ei ole, aegasid tuleks aga ka omavahel võrrelda, siis peaks ka kaasaja puhul matuseid uurima hakkama. Selleks on vaja hakata matuseid tähtsustama. Praegu on nii, et kui ma kunagi küsisin, kuhu mind maetakse, siis vastati, et sellist asja pole olemas. Tulevikus peaks välisreisidel käiad külastama ka mõnda sealset matust. Kadunukeste kraami ei peaks ära viskama või maha müüma, vaid seda tuleks ka tänapäeval rohkem hauda kaasa panema hakata. Asja varjukülg on see, et siis sagenevad ka hauarüüstamised.

Atentaat

Nägin unes, et helistasin Jürgenile ja ütlesin, et räägin ema eest. Kõne vahele kõlasid hümnilaadse laulu katkendid. Kui kõne läbi sai, mõtlesin, et homme on Jürgenil sünnipäev. Siis võiks ema talle helistada, aga kaks päeva järjest ei ole hea helistada, järelikult ta peaks saatma e-maili. Olime Peedul. Üks naine teatas, et E. Loonel on täna seljaoperatsioon. Tema tervist olevat rikkunud see, et neil on ka Peedu suvilas üks korter ja Peedul on seina sees vamm. Ma ei teadnudki, et me nendega ühes suvilas asume. Ütlesin, et ei ole kunagi nende perest kedagi Peedul näinud. Öeldi veel, et neil on ka Annelinnas pool viiekorruselist maja. Aga see tervise kahjustamise jutt seletab, miks on mitu selles suvilas elanud inimest noorelt surnud. Ma ei tahtnud enam kunagi selles suvilas olla. Ema tegi akna lahti, et tervistkahjustavad aurud välja läheksid. Arvasime, et oleme suvilas kahekesi, aga siis nägime vastasmaja aknast kedagi, kellest me ei saanud aru, kas see on Oudekki või näeme mõlemad viirastust. Oudekki moodi kuju tuli majast välja. Kui ta meist möödus, koputasin talle puuoksaga vastu kätt, aga koputades tundus, et see ikka ei ole inimene, vaid viirastus. Ema ei näinud teda enam üldse. Kui ema viirastusi nägi, ei saanud ta hakata autot Tartusse juhtima, muidu oleks võinud ka roolis midagi valesti näha. Ema seisis ukse kohal oleval katusel ja küünitas puu tüve poole. Ütlesin talle, et ta alla ei kukuks ja et ta teisele poole ka alla ei kukuks. Ta vastas, et ei kuku. Aga ta astus kogemata ikkagi otse maapinnale. Oli pime ja me olime pimeduses eksimas. Orienteerusime ainult uksele jäetud taskuraadio hääle järgi. Oli karta, et me ei suuda sellele läheneda, vaid seda otsides järjest kaugeneme sellest, kuni ei kuule enam midagi. Ühes varasemas loos oli väga sarnane koht, kus ka ööbiti raadio hääle järgi, aga tookordne lugu oli tehtud lõbusamaks, praegu oli kuulda meie kaebeid.

Nägin unes, et Rasmus ja Sander L. istusid suures toas nurgadiivanil. Laual oli raamat, kus olid sees nende spordivõistluste tulemused. Ütlesin neile, et nad järgmisse raamatusse ka malevõistluste tulemusi paneksid.

Nägin unes, et blog.tr.ee oli võtnud kasutusele uued sildid, üks vaimuhaiglast ja ühest vangist, teine vaimuhaiglate liidu silt. Panin enda leheküljele viimase neist. Sildi juures nägin Oudekki kirja, kus oli lause: "Kuni neil veel mõistust peas on, nad ennast ravile paigutada ei lase." Ma ei saanud sellest täpselt aru, kas ta arvab, et mul polnud ravile paigutamisel üldse mõistust peas või arvab ta, et mõistlikum oleks olnud, kui ma haiglasse poleks läinud. Tahtsin talle kirjutada, et kui arstid mind haiglasse vastu võtta tahtsid, vaidlesin mina vastu, et see tuleb edasi lükata, sest mul pole aega, kuna pean kuu aja jooksul ülikooli lõputöö valmis saama. Andsin järele, kui nad ütlesid, et haigla raamatukogus saab ka arvutit kasutada. Pärast selgus, et ikkagi ei saanud ja pidin käima linna peal kirjutamas. Tahtsin kirjutada ka, et enne kui ma arsti poole pöördusin, ei kahtlustanud keegi, et mul midagi viga on. Mõtlesin veel, et sundravile saaks paigutada iga terve inimese, keda tahetakse ühiskonnast kõrvaldada. Mulle meenus, et kui ma panin oma leheküljele selle sildi, kustus unenägude silt ära. Vahetasin nad tagasi. Kui kõndisin siltide juurde tagasi, nägin veel, et oli tehtud ka silt 1979, sest ma olin sündinud aastal 1979. Sel puhul, et vaimuhaigla sildist loobusin, oli kirjutatud sedel: "Näeme, et sa oskad ka head õhtut sovida!" Mulle toodi paber, et mind õnnitlevad Taago, Tuuli ja veel mõned maletajad, kellest ühel oli välja kirjutatud ainult perekonnanimi ja lisatud, et tema eesnime ma ju ei tea. Tegelikult ma teadsin. Palju nimesid oli üldse kirjutamata jäetud ja nende asemel olid tabelis tühjad kohad, nähtavasti vihjamaks sellele, et turniiril mängides ei tea ma paljudest osavõtjatest üldse, kes nad on. Nimekirjas oli nimesid maha tõmmatud ja nende asemele teisi kirjutatud, vihjamaks sellele, et mängu ajal teen partiiprotokolli parandusi.

Ärkasin korraks ja järgmise asjana nägin unes et lamasin mingi asutuse oma voodis ning uksest tulid sisse Taago ja Tuuli, kes püüdsid mult käest kiskuda minu vana kalendermärkmikku. Hoidsin sellest kõvasti kinni. Nad tahtsid nähtavasti vaadata, mida ma kirjutasin sel ajal, kui olin nendega koos laagris.

Veel nägin unes, et vaatasin läbi vanu ajalehti. Leidsin ühe numbri esiküljelt foto, mille olin vahepeal unustanud, kuigi sellel kujutati nii vapustavat sündmust nagu atentaadikatset president Merele. Suurem rühm inimesi istus koos autos, kui läbi akende lendasid kuulid. Mõned olid fotol väga kohkunud näoga, teised naeratasid, nagu nad loodaksid, et kõik lõppeb halvasti. Keegi siiski pihta ei saanud. Külili ei laskunud nad nähtavasti sellepärast, et kõrvalistmel oli ka keegi, aga mina nende asemel oleksin arvatavasti proovinud. Meri ütles varsti autojuhile, et tulistaja eest põgenedes sõitsid nad kaks korda kiiremini, nüüd tuleb sõita edasi kaks korda tavalisest aeglasemalt, et aeg uuesti parajaks teha. Kõndisin üle Võidu silla, mis oli täis inimesi, kes ahhetasid ja rääkisid kui uskumatu see atentaadikatse oli. Klaus oli Ameerika senaaror. Tema nime all oli eksikombel liikvele läinud lause, et Ameerika majandus on revolutsiooniline. Nüüd kirjutas ta vastukaaluks lause, et Ameerika majandus on reaktsioniline ja Ameerikal on oma Põhja-Vietnam ja et ta vabandab, et masin tema sõnu eelmine kord valesti tõlgendas. Ta kirjutas nimelt kirjatähtedega, mille masin pidi trükitähtedeks muutma. Mõtlesin, et igast käekirjast see masin ikka aru ei saaks.

kolmapäev, detsember 07, 2005

Käsikiri. Muusika.

Eile tegin ületunde ja saatsin suvel koostama hakatud raamatu käsikirja kirjastusele. Loodetavasti lisandub järgmisel aastal raamatukogu kataloogi rida "Simo Runnel, koostaja".

*
Mina kuulan muusikat nii, et teised ei kuuleks, mida ma kuulan. Olen aparaadi lähedal ja kui keegi tuppa astub, keeran selle kinni. Nõunik kuulas nii, et kuulsin helid ära neljandasse ruumi. Ta andis mulle nõu, et ma uksed vahepealt kinni paneksin. Nõuniku nõunik soovitas tal muusika vaiksemaks keerata. Esimene nõunik küsis selle peale, kas head muusikat ka enam ei tohi kuulata. Minu arvates ei olnud see hea, ja mul polnud päevaplaanis sel kellaajal isegi mitte hea muusika kuulamine ette nähtud.

*
Tahtisn rääkida nõunikule ühte ilusamat ja tähtsamat lugu, mida mäletan oma vanaisast. Nõuniku nõunik tuli ja hüüdis vahele, et minu nõunik helistaks oma teisele nõunikule. Ta kargaski kohe püsti. Ütlesin, et mul oli jutt pooleli. Nõunik ütles, et ma lõpetaks selle kiiresti. Ütlesin, et see on sama hea kui lauljale kontserdil öelda, et ta laulaks kiiremini, sest publik tahab varsti lahkuda. Nõuniku nõunik ütles, et see on natuke teine asi. Tegelikult see ongi teine asi, sest muusika on tavaliselt headest mälestustest kehvem, aga tema tahtis vist öelda, et muusika on parem.

Kool. Arvuti.

Nägin unes, et olime koolis ja mul ja Erikul oli saksa keel õppimata. Hakkasime õpikust dialoogi tõlkima. Peale tõlkimise tuli üks neist vist ka pähe õppida, kuigi minu arvates polnud dialoogide päheõppimisel mõtet. Erik näitas mulle, milline kolmest dialoogist on kõige kergem, et ma õpiks selle. Aga seda võimalust polnud õpetaja üldse andnud, vaid lasi valida kahe raskema vahel. Olime parajasti joonistamise tunnis. Seda andis uus teisest koolist tulnud õpetaja. Tema lootis, et me tegeleme tema tunnis tema ainega. Ta jagas igale lauale pilte, mille järgi jutustada. Ütlesin talle, et pildi järgi ei saa üldse kindlalt rääkida, mis seal peal on, ega jutu järgi joonistada pilti nii, et oleks näha, mida räägiti.

Teises unenäos nägin, et siia leheküljele hakkasid uuesti ingliskeelsed rämpskommentaarid läbi tulema ja viimase sissekande juures oli neid kolm tükki. Kui selle lehekülje sulgesin, teatas arvuti kolme asja installeerimisest. Kahtlustasin, et need on kommentaaridesse peidetud viirused. Arvuti pilt hakkas virvendama. Panin ta kinni ja uuesti käima, aga virvendus ei kadunud. Näitasin seda Klausile. Ta otsis viga erinevatelt alajaotustelt, aga ei leidnud. Ütlesin talle lõpuks, et kardan, et c-kettale tungisid viirused. Klaus ütles, et sealt on neid raske kätte saada. Tal polnud rohkem aega asjaga tegeleda. Saatsin kogu c-ketta sisu varukettale. Et arvuti midagi jätkuvalt näitaks ja varuketalt asjad uuesti kätte saaks, tuli arvuti ühendada teise arvuti külge, aga polnud sobivat juhet. Henn ühendas arvuti televiisoriga. Tahtsin oma leheküljelt nakatatud kommentaarid kustutada, et nad ei nakataks ka teiste inimeste arvuteid, aga ei julgenud teise arvutiga samuti leheküljele nakkust saama minna. Nii ma ei teadnudki, kuidas saan ohu kõrvaldada.

teisipäev, detsember 06, 2005

Vaimudega pimenemisel

Naabermaja ja teiste majade tuled on tegelikult minu omad. Ei tea, kas seal elavad inimesed ise oskavadki neid tulesid nii kõrgelt hinnata. Kummaline, nemad maksavad ja mina imetlen. Kas ma ei peaks ka nende elektriarve tasumisel osalema? Seal elavaid inimesi tuleks hakata nimetama sponsoriteks.

Rikkus tundub tegelikult parem kui vaesus. Rikkuseks nimetan seda, et naabermajade akendes põlevad mu tuled ja kodus on mul mitmesuguseid huvitavaid esemeid. Rikkuse juures on halb, et see on saavutatud tulevaste inimeste ja juba väljasurnud liikide elu arvelt. Ja mõni vaesuse vorm on samuti saavutatud nende arvelt. Näiteks auto on vaesus, sest nende olemasolu tõttu pean aegajalt selgitama, miks ma endale lubasid ei taha. Varem oli autodest kasu, sest nende järgi tehti mänguautosid. Hobused on alati paremad olnud. Hobust pean ka praegu ohtlikumaks kui nooremalt, sest olen nende kohta täiendavat informatsiooni saanud. Vaimudele pean tänulik olema, sest nad aitasid mul kirjutada.

Piilupardist Sinimütsikeseni

Nägin unes, et Piilupart Donald vahetas ametit. Üks amet seisnes oma käte ja jalgade pidevas ära põletada laskmises, nende asemele oli ette nähtud monteerida uued. Üks, kes oli juba põletamiseks kinni seotud, mõtles ümber ja hakkas läheneva tulelaine eest põgenema. Nii põlesid tal ära hoopis juuksed.

Panin ühe maja külge selle arhitektuuri kohta käiva kiituse. Kui tagasi tulin, oli sinna asemele pandud mitme elukutselise arhitekti pilt ja arvamus, et oleks midagi autoriteetsemat. Kui teiste alt enda teksti üles leidsin, siis nägin, et seda ei olnud siiski kommenteeritud, sest mis sa ikka kiitusega vaidled.

Seni elutud kunstloomad hakkasid elama ja liikuma. Juudas ja veel mõned saadeti surma. Ringi käis ka Saatan. Mõtlesin, et öeldakse, et sellised asjad juhtuvad unenägudes, aga ei saa ühegi tunnuse järgi öelda, kas mingi nähtus on unenägu või mitte. Kukkusin millegi tegemiseks pea ees aknast alla. Lõpuks jõudsin maapinnale. Seal mõtlesin, et kukuks edasi. Kukkusingi ka kanalisatsioonikaevu.

Pakkisin oma kooliranitsat. Mõtlesin, et peaks siiski ka täna kaasa võtma ka oma taskumalenupud, millega olin just mängimise lõpetanud, et oleks kindel, et koolis midagi teha on. Inglise keele kaustik oli mul juba varasemast kotis. Selle õppeaasta tunniplaani olin kirjutanud ühe varasema klassi õpilaspäeviku tühjaks jäänud nädalale. Õige lehekülje leidmisega oli tegemist, aga otsisin selle üles, et näha, mida täna veel kooli kaasa võtta tuleb. Täna oli neljapäev. Ma olin sel sügisel kokku 11 päeval koolist puudunud, sealhulgas polnud kooli jõudnud ühelgi neljapäeval. Aga Noorlaiu ingliskeelse ajalehe lugemise tund oli ainult neljapäeviti. Olin nõus Noorlaiule kõik artiklid kunagi järgi vastama, kuigi arvasin, et see oleks talle endale koormav. Kui ta oleks mult küsinud, miks ma üheski varasemas tunnis käinud pole, oleksin öelnud, et osalt haiguste tõttu, osalt võistlustel käimise tõttu.

Üks väike laps rääkis pikalt. Teda kiideti, et ta oskab hästi jutustada, järelikult on tal kirjandusannet. Kiitmise juures võeti ta sülle. Laps hakkas vahetpidamata karjuma, et teda ei tohi puudutada. Süllevõtja ütles, et see tuleb sellest, et laps on hakanud aru saama muinasjutust "Sinimütsike". Lahti ta last ikkagi ei lasknud.

esmaspäev, detsember 05, 2005

Malelised nõunikud

Rahandusnõunik soovib alati minuga rahapeale malet mängida, kuigi ma olen öelnud, et põhimõtted ei luba. Ta on öelnud, et põhimõtteid pole olemas. Kui soovitasin minna tal mängima Tartu välkmale meistrivõistlusi, sest seal on auhinnad, vastas ta, et tema "nende NKVD debiilidega mängima ei lähe".

Teine nõunik ütles, et mõtle kui hea oleks olla malenupp, malenupud võiksid olla inimesed. Võtsin riiulist raamatu "Meie Keres" ja näitasin talle fotot, kus malenuppudeks on inimesed. Nõunik küsis, kas seal tapetakse päriselt. (Ta oli lugenud, kuidas raamatus "Alice imedemaal" golfi mängitakse.) Kui ütlesin, et ei tapeta, küsis ta, kuidas nad aru saavad, kui neid lüiakse. Kujutan ette, et liikumisel võib tõesti eksitusi juhtuda, kui pole piisavalt proovi tehtud.

Seda ma ka ei tea, kuidas kirjastuses uut maleraamatut toimetama hakatakse, kui toimetajad pole maletajad. Hakka või ise nõunikuks.

Filmilõik. Muusika.

Kahe unenäo tegevus toimus ühel ja samal ööl. Esimeses neist oli erinevalt varasematest öödest jäetud minu voodi kõrvale ööseks tööle arvuti, et see midagi võrgust tõmbaks. Kasutasin seda selleks, et keset ööd vaadata oma kodulehekülje loendurit. Ühtlasi nägin ekraanil lõiku ühest filmist. Seal jäi mees kaldale ja naine läks merre. Vee all oli suur pea, mis neelas naise alla. Mulle meeldis, et erinevalt mõnest teisest filmist ei olnud selles naise karjumist. See tuli sellest, et ta neelati alla pea ees ja kui pea oli juba neelaja suus, ei saanud enam hääl välja kosta.

Teises unenäos vaatasin televiisorit, kui seal hakkas esinema ansambel "Justament". See esitas ühe kassiteemalise laulu, mida ma polnud varem kuulnud. Laulu teema oli vahepealne, et see ei olnud eemaletõukav, aga oleks võinud olla ka veel parem. Ansambli liikmetest näidati ainult lauljat Toomas Lunget, kes oli jäänud tunduvalt vanemaks võrreldes sellega, kui ta laulis kunagi televiisoris laulu "Vangile ei meeldi trellid". Tal ei olnud enam suu kõrvuni, kuigi laul tundus olevat naljalaul. Ma hakkasin isegi kahtlema, kas lauljaks pole hoopis Jaan Elgula, aga ei saanud ansambli liikmeid omavahel võrrelda, kui ainult ühte näidati. Kui see laul läbi sai, hakati näitama ühte teist ja halvemat ansamblit, mis laulis kumiseva häälega ja võis meeldida rohkem vanematele inimestele. Laulu sõnu lasti pildi alla ka subtiitritena, et ka kurdid saaksid teada, mis on laulu sõnad. Mõtlesin, et seda võin kasutada ka selleks, et lugeda neid, kui mõni koht peaks olema segaselt hääldatud, aga sain laulu sõnadest selletagi aru.

pühapäev, detsember 04, 2005

Ei unusta

Ei unusta vist elu sees,
kord kõik veel seisis ees,
see oli elu alguses,
mõtles nuttev vanamees.

Kui saaksin jälle sinna veel,
siis rõõmus oleks meel,
kõik paistaks kuldses valguses
ja lõppu poleks teel.

Poolik kodutöö

Nägin unes, et mul oli kand katki olnud, arst oli öelnud, et ma paneks sellele plaastri peale, aga ma polnud pannud, sest see oli juba paranenud, ja läksin nüüd arstile tervet kanda näitama. Läksin arstiga tülli, sest vahepeal teise venelasest arsti juures käies olin kaarti vene keeles täites teinud grammatikavea, vahetades ära kuu ja kuupäeva koha. Arst ütles, et sellist viga ei tohi teha. Mina ütlesin, et oleksin võinud üldse eesti keeles kirjutada, aga venelasest arsti juures ei tulnud see mul meelde. Lasin käed käiku. Peale seda olin pimedas toas ja röökisin vahepeal õudusest. Lootsin, et kui järgmine kord arsti juurde lähen, siis selgub, et seda tüli pole päriselt olnud.

Nägin unes, et kooli pidi ise toitu kaasa võtma ja seda keskmise vahetunni ajal sööma. Aga koolisöökla pakkus toitu ka keskmise vahetunni ajal, nii et selle ajal tuli kaks korda süia, mille peale õpilased pahandasid. Koostasin ülevaate sellest kui palju on koolisööklas üksteist löödud. Ariel nõudis, et ma näitks seda talle, kuigi viimane lööja polnud tema. Ta seletas midagi, millest ma sain aru, et ta tahab vist öelda, et ta poleks nooremates klassides kedagi löönud, kui ta poleks pidanud tüdrukutega ühes klassis õppima. Olin sarnast teooriat kakluste põhjustest varem ka kuulnud, aga polnud uskunud.

Nägin unes, et läksin elama vaimsete puuetega inimeste ühiskodusse, mis asus ühes vanas kindluses. Algul mõtlesin, et olen seal kõigist targem, sest mul ei ole vaimset puuet, aga siis nägin, et ma ei suuda seal üldse pastakaga kirjutada, sest pastakas ei taha joont teha.

Nägin unes, kuidas olin avaldanud artikli sellest, kuidas Raun oli lasknud inimesi üritusel varjatud kaameratega filmida. Ma polnud kindel, kas seda tohtis avalikustada. Istusin kooli sööklas ja vaatasin lakke, kust leidsingi filmiva silma. Mõtlesin, et mis väärtus sellisel filmil on, kui kõik on filmitud peakohalt. Siis nägin, et laua peal on ka mitu silma, mis saavad filmida.

Nägin unes, et istusin õpetaja Saarsoo inglise keele tunnis, kui kaks rühma olid koos. Mul oli kodutööga kaustik märjaks saanud. Kirjutasin sealt kodutööd teise kaustikusse ümber, kuigi võis arvata, et see ka kaua ei säili. Samal ajal pidid õpilased üksteise järel lugema igaüks sellest harjutusest ühe lause ette. Mul polnud kõiki lauseid lõpus olemas, aga lootsin, et need ei lõppe enne järje minuni jõudmist. Siis mõtlesin, et õigem oleks mul harjutus lõpuni teha, selle asemel et juba kirjutatud lauseid ümber kirjutada. Selleks polnud mul õpikut kaasas, aga võisin laenata Eriku õpikut. Kirjutada ja etteloetava järgi kontrollida ma korraga ei saanud.

laupäev, detsember 03, 2005

Loomaküsimused

Kui Põhja-Jäämere jää sulab, peavad jääkarud rändama loomaaedadesse. Siis saavad nad ka paksema osoonikihi alla. Olemasolevatesse loomaaedadesse nad kõik ei mahu, järelikult tuleb ehitada veel selliseid loomaaedu, kus ainult jääkarud elavadki. Nagu taheti teha Lenini ausammaste parki. Ma ei tea, mis neist Leninitest tegelikult sai. Aga kui nad otsas on, saab neid juurde teha ja panna sinna jääkaruaeda igasse puuri jääkarule mängimiseks üks Lenin. Ja muidugi taastada ka Stalini kujud, sest neil võib ka kunstiline väärtus olla, ja panna ka sinna puuridesse. Ja siis veel teha ausambaid kliima soojenemise suurematele süüdlastele.

Pesukarudest mõtlesin ka. Et kuidas neil see pesemine käiski ja kas nad saavad veel pesemisega hakkama, kui maailm muutub solgiauguks. Kas ei peaks neid viima puhastusseadmete juurde. Küsisin bioloogia üliõpilaselt, kas tema teaduskonnas pesukarusid ka õpetatakse. Ta vastas, et see ei ole naljategemise koht. Huvitav, ajaloo osakonnas püüdsid õppejõud küll võimalikult palju nalja teha. Natuke oli naljasid ka loomadest, kuigi mitte pesukarudest. Üks nali oli, et õppejõud ütles, et inimene põlvneb ahvist, mitte põdrast. Pärast selgus, et vanemad kursused hüiavad seda õppejõudu Põdrakeseks. Aga meie kursusel seda veel ei teatud ja sellepärast ei naerdud. Teine nali oli teisel õppejõul, et üks saksa kuningas magas ühes voodis oma koeradega. Aga see oli päriselt juhtunud, nii et õigem oleks öelda, et see kuningas tegi nalja.

"Postimehes" ilmus koerade kohta juhtkiri. Ajakirjanik kirjutas, et tema on kassiinimene, aga Eestis on koerainimesi rohkem ja need sõimavad internetis neid, kes on enesekaitseks koera löönud. (Ajakirjanik sõimaks vist jälle neid, kes kassi löövad.) Tegelikult ei sõima ainult internetis. Uku Masing kirjutas ka luuletuse, et koer oli tubli ja hammustas keda sai, aga arad inimesed tapsid ta hirmu pärast ära ja oleksid tapnud ka konna.

Nüüd ilmus Uku Masingu luuletuste uus köide. Kas seal loomadest midagi otseselt on, ei tea veel. Aga üks nõunik ütles, et see köide on eesti luule tipp. Teine nõunik ütles, et tegelikult ei saa igaüks sellest aru. Ma ka juba esimestest lehekülgedest täpselt ei saanud, aga seal oli midagi sellesarnast, et maailmas ei peagi kõigest selgelt aru saama. Ja toodud näide sellest, kuidas saab sõimata neid, kes paremat elu nõuavad. See käib vist ka nende kohta, kes tahavad, et koerad ei oleks kurjad. Nüüd peaks minema kontrollima, kas mulle jäi õieti meelde.

Kaks korda Iisraelist

Nägin unes, et mängisime kooli saalis korvpalli. Väljakul oli nii poisse kui tüdrukuid. Olime kooli lõpetanud, aga siia tagasi tulnud. Kiskusin vastastelt palle ära, aga tegin selle juures vist palju vigu. Kui palli kätte sain, siis söötsin selle kellelegi. Hiljem istusin saali servas ja ootasin ainult möödajooksjatelt palli kätte saamist. Rääkisin kellegagi, kes algul oli Tristan, hiljem Ott. Ütlesin, et ma pole kunagi heebrea muusikat kuulnud. Ta vastas, et seda on kerge kätte saada. Ta oli lugenud peale Piibli ka teisi heebrea pühakirjasid, et huvitavam oleks, aga ükskord pidid tal need kõik loetud saama. Pall lendas täpselt lahtisest saali uksest välja ja veeres trepist alla. Need, kes seda ära tooma läksid, tulid varsti tagasi, öeldes, et palli ei saa kätte, sest see läks igavese tule taha. Sinna ei julgenud keegi järele minna, et mitte süttida, aga pall oli vaja kuidagi kätte saada. Järgmine tund oli inglise keel esimese korruse tiiva alguses. Enamus sisenes klassi uksest, aga kuna seal paiknesid seinad keeruliselt, siis läksime mina, Krister ja Artur otse läbi seina. Tunni ajal ajas mind vihale see, et lasti ringi käia paberitükke, mis olid rebitud minu ülikooliaegsest piltide ja ilukirjaga kaustikust.

Nägin veel unes oma joonistusi, millest tundsin uskumatul kombel ära, et joontesse on peidetud sõnad. Ühest sõnast tundus mulle isegi, et loen selle õieti välja, kuigi see oli väga keeruline.

Nägin unes, kuidas sõitsin koos ühe vennaga kahekesi bussiga Paidest Tartu, sest teine vend oli esimest korda uue auto roolis ja tahtis selle juhtimist üksi harjutada. Tartus oli Raekoja platsil paat, mille nina ma värvisin erinevate värvidega üle ja seejärel hüppasin selle otsast alla. Ülejäänud paati ei hakanud ma värvima, sest see oleks palju aega võtnud. Ma ei saanud täpselt aru, ega ma kogemata paadi põhja auku ei teinud. Mõtlesin, et hakkan kunagi koos väikse lapsega mööda Tartu tänavaid kõndima. Teeksin kvartali ümber ringi ja küsiksin siis lapselt, kas ta oskab koju tagasi minna. Ta ütleks, et ei oska. Kui ta kõndimisest väsiks, tuleks hakata kohe koju tagasi minema, aga ta oleks endiselt väsinud ja võiks kogu kodutee nutta, kui peaks veel kõndima. Sülle ma teda ei võtaks, aga võtaksin takso, et laps ei peaks rohkem kõndima. Enne peale istumist küsiksin siiski juhilt, mis taksosõit maksab. Oleks kaks võimalust, kas küsida kilomeetrihinda või siis aadresi järgi, mis sinna sõit maksab. Kõndisin edasi ja mõtlesin välja mõelda luuletuse, kus oleks ühe riimsõna asemel rea lõpus kaks riimsõna. Riimsõnad oleksid jõmmid ja võmmid. Kõigepealt tahtsin siiski kontrollida, ega Contra ei ole seda luuletust juba kirjutańud.

Nägin unes, kuidas olime kirjutanud õiguskantslerile mitu kaebekirja, igaüks ühe erineval teemal. Õiguskantsler luges need nüüd ette ja ütles igaühe kohta, et see ei kuulu tema kompetentsi ja ta saadab need prügiraketile või midagi sellist. Ta siiski ütles, et tegelikult on tal loomadest kahju.

Nägin unes, kuidas rääkisin turniiril ühe lapsmaletajaga, et alguses on parem üldse mitte reitingut saada, muidu on raske madalat reitingut üles mängida.

Nägin unes, kuidas Eesti ajaloo autorid olid raamatusse panna tahtnud ENSV esimese sõjajärgse põhiseaduse teksti, aga isa tahtis selle asemele panna põhiseaduse projekti teksti, mille eestlased töötasid välja Saksa okupatsioni ajal ja mis venelaste tagasituleku tõttu ei jõudnud kehtima hakata. Ta vaidles sel teemal ühe naisega, kes lõpuks lahkus ruumist, arvatavasti selleks, et tuua vett ja kallata isale pähe. Läksin talle järgi, et teda takistada.

Nägin unes, et vaatasin internetist Jeruusalemma linna plaani ja tahtsin vaadata, ega ei ole üleval ka New Yorgi oma. Kerisin lehe üles, et otsida tänavanimesid. Seal oli lause: "Me saatsime sulle laupäeval kirja." Lehekülje omanik ilmselt nägi, et mina seda lehte külastan ja pani minu jaoks selle lause üles. Ma polnud tõesti vahepeal kõiki oma postkaste kontrollinud, aga ei tahtnud seda ka nüüd teha.