Mesi. Pööning. Riia.

Mesilast taheti katki vajutada, aga ükskõik kui tugevasti teda vajutati, ei olnud see hetkel võimalik. Kui mesilast vaadata, läks sellest mesilane tugevamaks ja inimene nõrgemaks. Olin mesinik ja hakkasin sööma erilisi meesorte.

Läksin pööningule, kus oli hingamiseks vähe õhku. See tuli sellest, et aknaklaasis olev auk oli teise klaasitükiga kinni liimitud. Lükkasin akent ja ütlesin: "Alguses oli anarhism. Anarhism oli valgus." Tundus, et aken hakkab alla kukkuma ja võib kellelegi pähe kukkuda, aga sain ta veel kätte. Siis nägin, et seina sees oli siiski auke, kust tuli hingamiseks õhku. Pööningul magati ja seal pidi toimuma maleturniir. Öeldi, et osade avanguvariantide kohta on hakatud arvama, et neis tuleb mängida teisiti kui varem ja osadest teatakse, et neis tuleb mängida teisiti. Olin kirjutanud "Eesti Päevalehele" artikli, aga seda ei avaldatud. Mõtlesin, et nüüd hakkan neile pidevalt artikleid saatma ja kui ühtegi ei avaldata, avaldan need raamatuna.

Me pidime minema klassiga Riiga. Läksin rongile. Enamus klassist läks teise sõidukiga. Selles vagunis, kus mina sõitsin, võis ka keegi minu klassist olla, aga ma ei tundnud kedagi ära. Vagunis sõitis üks idamaalane. Ta rääkis, et tema elus tuleb pidevalt ette ootamatuid pöördeid. Ta oli Valka president. Olin kogu sõidu aja väsinud. Riias sain klassiga kokku, aga mul oli endiselt raskusi teiste äratundmisega.