Võrgus kirjutamine

Kui inimesed ümberringi hakkasid tegema endale e-maili aadresse, ei läinud ma sellega esialgu kaasa, sest ei olnud kedagi, kellega kirju vahetada. Tegin aadressi siis, kui tekkis vajadus kirja saata. Hakkasin varsti kirjutama listidesse. Esialgu meeldis mulle listidesse kirjutada rohkem kui saata erakirju, mis tundusid liiga isiklikud. Hiljem hakkasin ka erakirju rohkem vahetama. Vahepeal mõtlesin, et ideaalne oleks saata iga päev üks e-mail ja saada kaks. Delfi kommentaaridega olen natuke kokku puutunud, aga need ei meeldi anonüümsuse, ebaviisaka tooni ja mõttekorduste tõttu. Blogidega oli esimene kogemus negatiivne. Kas harjumatusest või juhtusin esimestena vähem sobivaid sissekandeid lugema. Kui leidsin esimese tuttava autori, hakkasin neid siiki lugema ja omavahel võrdlema ning tundusid juba loetavad olevat. Ise hakkasin blogi pidama selleks, et oleks võimalus lõputult ja suure sagedusega kirjutada ja ka selleks, et varem paberile läinud teemad maailmale kättesaadavaks teha. Eesti blogide nimekiri on asi, mis asendab kirjade ootamist. Kui üks meeldivam autor on juba millegagi meelde jäänud, on ta juba tuttav, kui ka tema mind ei tunne. Nüüd vaatan postkasti natuke harvem kui vahepeal ja ei ole enam pettunud, kui uusi kirju ei ole. Osalt ka sellepärast, et usun, et neid kunagi kindlasti tuleb.