Täna pisut rohkem

Jälle tulevad maleunenäod, kuigi on olnud väga malevaba nädal.

Mängisin raamatust õpetlikku partiid järele. Etturid olid tsentri sulgenud ja kumbki mängija liikus nende etturite taga lipuga edasi, astudes üks väli korraga. Nad tegid ühesuguseid käike, aga varsti pidi üks sellest hoolimata saama paremuse. Tundus, et valge lööb augu musta vangerdatud kuninga ees olevatesse etturitesse ja saavutab selle abil võidu. Aga ta tegi etturikäigu hoopis liputiival. Näitasin Klausile, kuidas leidsin, et saab võita kiiresti, ilusalt ja ootamatult. Natukese aja pärast hakkas Klaus minuga pahandama, et miks ma nupud karpi panin, nüüd ei saa ta enam seda seisu vaadata. Aga raamatus oli vähemalt eelev seis alles, mille järgi sai selle võiduvariandi uuesti üles otsida. Mulle tundus, et Peedult varastatud malelaud on jälle alles. Aga kui ma lauad üle lugesin, oli üks endiselt puudu. Nüüd ei saanud enam kindllalt öelda, kas alles jäänu on minu või Klausi oma.

Läksin koos Särgavaga bussi peale. Bussis olid Vorobjov ja Helen, kes meid teretasid. Nad hakkasid Särgavaga rääkima ja ma ei kuulnud hästi, mida nad räägivad. Vorobjov rääkis kellestki, keda ta tunneb maleväliselt ja kelle tegudega ta pole rahul. Kuulsin, kuidas ta kasutas tegusõna ees venepäraselt sõna "ära". Mõtlesin, kas öelda talle, et eesti keeles seda nii ei kasutata. Mida rohkem venelasi õpib eesti keelt rääkima, seda rohkem eesti keel muutub. Aga ma ei öelnud. Kõndisin pärast Särgavaga kahekesi ja Särgava rääkis, et Vorobjov ega Helen pole kumbki nende mainitud isikuga rahul.

Lugesin "Loomingu Raamatukogu" numbrit, kus hoiatati, et Ameerikas võib plahvatada hiidvulkaan, mis tooks kaasa selle, et tükid lendaksid üle kogu maakera, New Yorgis tõuseks veetase 50 meetrit, nii et see lõigataks maailmamerest ära ja mujal hakkaks selle tulemusel külmemaks minema. Seda raamatut oli ilmunud "Loomingu Raamatukogus" kaks trükki. Mina lugesin vanemat trükki ja Klaus uuemat ja nägin, et nende tekstides on erinevusi, nii et mina lugesin vananenud andmeid. See hiidvulkaan pidi vist plahvatama meres. Mõtlesin, kas ei saaks teha midagi plahvatuse ärahoidmiseks. Kui see avada, et sealt üleliigne laava välja lasta, võis see tähendada just vulkaanipurske esilekutsumist. Vahetult enne maailmalõppu mõtlesin minna tänavale inimesi kallistama. Siis mõtlesin, et parem kui ma neid ei kallistaks, sest see võiks esile kutsuda selle, et valvur lööb neid inimesi püssipäraga. Lamasin hommikuvalguses oma voodis ja nutsin. Mõtlesin, et järgmiseks võiks naerda. Hakkasingi naerma. Järgmiseks mõtlesin õudust näha. Hakkasin vaatama nagis rippuvaid riideid ja need muutusid silmale millekski järjest õudsemaks, aga ei ajanud hirmu peale, sest teadsin, et see on ainult ettekujutus. Lõpuks tekkis sinna lõvi, kes hakkas mind ära sööma. Ma ei tahtnud seda rohkem näha ja panin silmad kinni. Peale seda kuulsin kuni ärkamiseni tükk aega undamist ja mürinat.