Atentaat

Nägin unes, et helistasin Jürgenile ja ütlesin, et räägin ema eest. Kõne vahele kõlasid hümnilaadse laulu katkendid. Kui kõne läbi sai, mõtlesin, et homme on Jürgenil sünnipäev. Siis võiks ema talle helistada, aga kaks päeva järjest ei ole hea helistada, järelikult ta peaks saatma e-maili. Olime Peedul. Üks naine teatas, et E. Loonel on täna seljaoperatsioon. Tema tervist olevat rikkunud see, et neil on ka Peedu suvilas üks korter ja Peedul on seina sees vamm. Ma ei teadnudki, et me nendega ühes suvilas asume. Ütlesin, et ei ole kunagi nende perest kedagi Peedul näinud. Öeldi veel, et neil on ka Annelinnas pool viiekorruselist maja. Aga see tervise kahjustamise jutt seletab, miks on mitu selles suvilas elanud inimest noorelt surnud. Ma ei tahtnud enam kunagi selles suvilas olla. Ema tegi akna lahti, et tervistkahjustavad aurud välja läheksid. Arvasime, et oleme suvilas kahekesi, aga siis nägime vastasmaja aknast kedagi, kellest me ei saanud aru, kas see on Oudekki või näeme mõlemad viirastust. Oudekki moodi kuju tuli majast välja. Kui ta meist möödus, koputasin talle puuoksaga vastu kätt, aga koputades tundus, et see ikka ei ole inimene, vaid viirastus. Ema ei näinud teda enam üldse. Kui ema viirastusi nägi, ei saanud ta hakata autot Tartusse juhtima, muidu oleks võinud ka roolis midagi valesti näha. Ema seisis ukse kohal oleval katusel ja küünitas puu tüve poole. Ütlesin talle, et ta alla ei kukuks ja et ta teisele poole ka alla ei kukuks. Ta vastas, et ei kuku. Aga ta astus kogemata ikkagi otse maapinnale. Oli pime ja me olime pimeduses eksimas. Orienteerusime ainult uksele jäetud taskuraadio hääle järgi. Oli karta, et me ei suuda sellele läheneda, vaid seda otsides järjest kaugeneme sellest, kuni ei kuule enam midagi. Ühes varasemas loos oli väga sarnane koht, kus ka ööbiti raadio hääle järgi, aga tookordne lugu oli tehtud lõbusamaks, praegu oli kuulda meie kaebeid.

Nägin unes, et Rasmus ja Sander L. istusid suures toas nurgadiivanil. Laual oli raamat, kus olid sees nende spordivõistluste tulemused. Ütlesin neile, et nad järgmisse raamatusse ka malevõistluste tulemusi paneksid.

Nägin unes, et blog.tr.ee oli võtnud kasutusele uued sildid, üks vaimuhaiglast ja ühest vangist, teine vaimuhaiglate liidu silt. Panin enda leheküljele viimase neist. Sildi juures nägin Oudekki kirja, kus oli lause: "Kuni neil veel mõistust peas on, nad ennast ravile paigutada ei lase." Ma ei saanud sellest täpselt aru, kas ta arvab, et mul polnud ravile paigutamisel üldse mõistust peas või arvab ta, et mõistlikum oleks olnud, kui ma haiglasse poleks läinud. Tahtsin talle kirjutada, et kui arstid mind haiglasse vastu võtta tahtsid, vaidlesin mina vastu, et see tuleb edasi lükata, sest mul pole aega, kuna pean kuu aja jooksul ülikooli lõputöö valmis saama. Andsin järele, kui nad ütlesid, et haigla raamatukogus saab ka arvutit kasutada. Pärast selgus, et ikkagi ei saanud ja pidin käima linna peal kirjutamas. Tahtsin kirjutada ka, et enne kui ma arsti poole pöördusin, ei kahtlustanud keegi, et mul midagi viga on. Mõtlesin veel, et sundravile saaks paigutada iga terve inimese, keda tahetakse ühiskonnast kõrvaldada. Mulle meenus, et kui ma panin oma leheküljele selle sildi, kustus unenägude silt ära. Vahetasin nad tagasi. Kui kõndisin siltide juurde tagasi, nägin veel, et oli tehtud ka silt 1979, sest ma olin sündinud aastal 1979. Sel puhul, et vaimuhaigla sildist loobusin, oli kirjutatud sedel: "Näeme, et sa oskad ka head õhtut sovida!" Mulle toodi paber, et mind õnnitlevad Taago, Tuuli ja veel mõned maletajad, kellest ühel oli välja kirjutatud ainult perekonnanimi ja lisatud, et tema eesnime ma ju ei tea. Tegelikult ma teadsin. Palju nimesid oli üldse kirjutamata jäetud ja nende asemel olid tabelis tühjad kohad, nähtavasti vihjamaks sellele, et turniiril mängides ei tea ma paljudest osavõtjatest üldse, kes nad on. Nimekirjas oli nimesid maha tõmmatud ja nende asemele teisi kirjutatud, vihjamaks sellele, et mängu ajal teen partiiprotokolli parandusi.

Ärkasin korraks ja järgmise asjana nägin unes et lamasin mingi asutuse oma voodis ning uksest tulid sisse Taago ja Tuuli, kes püüdsid mult käest kiskuda minu vana kalendermärkmikku. Hoidsin sellest kõvasti kinni. Nad tahtsid nähtavasti vaadata, mida ma kirjutasin sel ajal, kui olin nendega koos laagris.

Veel nägin unes, et vaatasin läbi vanu ajalehti. Leidsin ühe numbri esiküljelt foto, mille olin vahepeal unustanud, kuigi sellel kujutati nii vapustavat sündmust nagu atentaadikatset president Merele. Suurem rühm inimesi istus koos autos, kui läbi akende lendasid kuulid. Mõned olid fotol väga kohkunud näoga, teised naeratasid, nagu nad loodaksid, et kõik lõppeb halvasti. Keegi siiski pihta ei saanud. Külili ei laskunud nad nähtavasti sellepärast, et kõrvalistmel oli ka keegi, aga mina nende asemel oleksin arvatavasti proovinud. Meri ütles varsti autojuhile, et tulistaja eest põgenedes sõitsid nad kaks korda kiiremini, nüüd tuleb sõita edasi kaks korda tavalisest aeglasemalt, et aeg uuesti parajaks teha. Kõndisin üle Võidu silla, mis oli täis inimesi, kes ahhetasid ja rääkisid kui uskumatu see atentaadikatse oli. Klaus oli Ameerika senaaror. Tema nime all oli eksikombel liikvele läinud lause, et Ameerika majandus on revolutsiooniline. Nüüd kirjutas ta vastukaaluks lause, et Ameerika majandus on reaktsioniline ja Ameerikal on oma Põhja-Vietnam ja et ta vabandab, et masin tema sõnu eelmine kord valesti tõlgendas. Ta kirjutas nimelt kirjatähtedega, mille masin pidi trükitähtedeks muutma. Mõtlesin, et igast käekirjast see masin ikka aru ei saaks.