Talvine lugu

Lume alt väljuvad linnud, kes hakkavad rivis marssima. Kõige esimene neist lööb trummi. Nende juurde tulevad kaks poissi, kellest üks annab teisele tikud ja see paneb iga kolmanda linnu põlema. Linnud jätkavad marssimist ka põledes. Kogu rivi hakkab kooris vilistama. Üks poiss ütleb teisele, et see on see laul, mida nad koolis õppisid. Teine vastab, et sellepärast ta linnud süütaski, et need tuletavad talle kooli meelde. Äkki kargab kuskilt välja nende poiste õpetaja. Poisid pistavad põgenema. Õpetaja hüiab neile järgi: "Höö!" ja ajab küüned õieli. Linnud hakkavad marssima selg ees. Nad marsivad õpetaja jalgade vahelt läbi. Õpetaja sülitab ühekaupa põlevate lindude peale. Need kustuvad ja jätkavad marssimist söestunutena. Õpetaja käed muutvad tiibadeks, ta tõuseb lendu ja lendab kooli direktori kabineti aknast sisse. Ta teeb seal: "Hö-höö!" ja laseb direktori vahtkustutiga üle. Linnud kogunevad aknalauale seda vaatama.

*
Varem sai mind mõjutada, nagu ei oleks iseendaga malet mängida õige, aga nüüd leian, et saab küll mängida. Siis on vastane täpselt võrdne ja pole kahju kummagi poole kaotusest. Kellegi teisega mängides võib iga tulemuse pärast kahju hakata. Kui suvel leidsin, et endaga on parem mängida pimesi, siis nüüd tundub mulle, et lauda näha on ilusam.