Kolmapäev, detsember 31, 2008

Käpahoobid

Siberi lapsi tülitasid kooliteel karud ja hundid, kuigi tavaliselt need lapsed nende loomadega ei kohtunud. Ühes paljulapselises peres oli kaks vanemat last surnud looma käpahoobi tagajärjel, kolmas laps oli surnud täiskasvanuks saades tuberkuloosi. Nooremad lapsed olid veel elus. Võis öelda, et see on kehva tervisega perekond. Iseküsimus, kas loomalt käpahoobi saamine oli halva tervise tundemärk. Jäi mõistatuseks, miks ründasid loomad just selle pere liikmeid. Üks mees rääkis, et ta tahabki surra, sest tema hauaplatsil kasvavad suured kuused ja ta on alati tahtnud nende kuuskede alla. Mina mõtlesin, et selleks ajaks, kui ta sureb, võivad need kuused juba maha saetud olla. Varem oli maailmas olnud palju kõrgeid torne, aga nüüdseks oli enamus neist lammutatud. Üks kõrge torn oli veel järel, aga mitte kõige kõrgemat. Ja alles oli ka üks torn, mis kuulus muu ehitise juurde. Rahvas käis sageli allesjäänud tornides, seal kohati tuttavaid, aga võis kohata ka pätte ja rahva meeleolu oli sünge. Jõudsime ühe kiriku juurde. Seal oli orel raami küljest lahti tulnud. Hakkasime seda tagasi panema, aga see oli raske tegevus. Tellingud olid inimesi täis. Neilt võis surnuks kukkuda. Madalamatel astmetel seda ohtu ei olnud. Kõrgematel oli, aga tellingutele ronijad ei pannud tähele, millisel kõrgusel oht suureks läheb. Iga meetri kõrguse lisandumisel kasvab kukkumiskiirus kordades. Laval oli erinevat tüüpi näitlejaid. Osad näitlejad läksid lavalt maha.

Üks kõrge järguga naismaletaja mängis väikse poisiga, kes oli alles malega tegelemist alustanud. Mina istusin ja lugesin avangute entsüklopeediat, tehes seda malelauda kasutamata. Lugesin variante nii kaugele, nagu ma ilma nuppe tõstmata aru sain. Väike poiss paistis olevat andekas, sest ta sai naise üle juba esimese võidu. Viimasel käigul tõstis poiss küll kahte nuppu korraga, aga naine ei protesteerinud, et poiss viigi kätte saaks. Nad mängisid ühte ebareeglipärast kinnist avangut. Siis mängiti turniiri. See poiss mängis ka turniiril selle naisega ja naine kaotas jälle. See tuli sellest, et ta mängis avangut, millega oli väga tõenäoline pooled mängud kaotada. Mina ei mänginud, aga olin just jaganud turniiril kolmandat-neljandat kohta. Oleksin tahtnud seda mänge jälgivale Särgavale tabelist näidata. Olin varem mõelnud, et Klaus saab harva võistlemas käies kergesti kolmanda koha, aga tegelikult olin ise saanud ka kahel viimasel turniiril kaks kolmandat kohta. Vanaema tahtis Klausi mobiilile helistada. Selleks läks ta teise tuppa. Meie toas ilmus ekraanile vanaema kujutis, aga halva levi tõttu Klausi telefon ei helisenud ning tal ei olnud vaja seda vastu võtta. Vaatasime filmi. Seal läks vette mees, kes pritsis kätega vett. Selle järgi said kõik aru, et ta on Poseidon. Aga suuri laineid ta ei tekitanud. Olin seda filmi juba varem näinud, aga ei mäletanud, mis edasi saab. Mõtlesin, et kui keegi tuleb maletrenni ja hakkab tulistama, siis lähen laua alla peitu. Edasi mõtlesin, et sellise passiivsuse korral võidakse mind maha lasta, tuleb hoopis tulistajalt relv ära võtta. Maletrennis oli õpetaja Maimre. Ta oli kindlasti minu blogist lugenud, et näen meie kooli õpetajaid unes, aga ta ei viinud juttu sellele, vaid tegeles väikeste poistega.

Teisipäev, detsember 30, 2008

Suur korter

Kaevati, et NATO on hakanud Eestist lahkuma. Taheti, et NATO Eestit tuumarelvaga kaitseks. Ema küsis, kas on ikka nii, et kui Venemaa Eestile midagi teeb, algab pommide vabalangemine. Mina ütlesin, et vabalangemine on see, kui miski liigub Maa orbiidil ja alla ei kuku. Isa naeris ja ütles, et mul on õigus. Mõtlesin selle üle, kas oleks hea, kui Eesti okupeerimisele järgneks maailmalõpp, sest muidu poleks kogu ülejäänud ajaloo jooksul Eesti riiki olemas. Maailmalõpp sellisel põhjusel tundus ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes pole Eesti olemasolust kuulnudki. Enne tuumarelva käikulaskmist peaks pikalt järele mõtlema, tuumasõda ei tohi alustada kiirustades, nagu teised nõuavad. Võiks pidada sõda muude relvadega. Põrand oli täis klotsidest maju, mille vennad olid ehitanud ja muid mänguasju täis pannud. Majad olid huvitavad, aga need jäid mulle ette, seetõttu ma karjusin ja lükkasin neid kokku. Vennad muutusid majade lammutamist nähes kurvaks. Avaldasin kahtlust, et nad on kindlasti ehitusmaterjalina malenuppe ka kasutanud. Selgus, et see oligi nii. Malenuppe poleks tohtinud ehitamisel kasutada, et nad ära ei kaoks. Korterisse tungis võõraid inimesi. Karjusin nende peale ja viskasin neid välja. Olime hiljuti siia korterisse kolinud. Nüüd selgus, et eelmised inimesed pole veel välja kolinud. Korter oli hiigelsuur ja selles oli saal. Võibolla tuli minu karjumine tegelikult vaimustusest korteri suuruse üle.

Hiljuti olin ajakirjast "Looming" oma raamatu kohta arvustuse leidnud. Nüüd arvustati "Sirbis" seda arvustajat. Oli loetletud, millised autorid on teda enim mõjutanud. Sealhulgas oli nimetatud minu nime. Varem polnud mind kunagi kellegi mõjutajaks nimetatud. Mina polnud selle autori teoseid lugenud, aga nii palju kui ma lugenud olin, oli tema stiil tõesti minu oma sarnane. Oli nimetatud seda arvustust, mis ta "Loomingus" avaldas, pealkirjaga "Simo ja Simo". Varsti hakkasin kahtlema, kas ma lugesin õigesti. Kui kuskil minu nime nimetatakse, siis ma kontrollin alati mitu korda üle, kas ma nägin õigesti. Kui näen mitu korda järjest sama asja, siis jään uskuma. Aga nüüd tundus, et lugesin oma nime tegeliku sõna "vend" asemel ja tegelikult on kirjutatud kahest vennast, kes on mõlemad kirjanikud. Kontrollides selgus, et minu nimi siiski artiklis esines, aga veidi tagasihoidlikumalt kui ma olin esimene kord vaadanud. Oli öeldud hoopis, et selle autori ühe novelli tegelaskond kattub selgelt minu raamatu tegelaskonnaga. Mõjutamisest juttu ei olnud. Olin kirjutanud ühele raamatule saatesõna. Lugesin seda nüüd üle. Isa oli kirjutanud saatesõnasse juurde hüiumärgiga lauseid, näiteks: "Klahv Del kustutab kõik ära!" Raamatu autor ei teadnud, et saatesõnas on ka isa lauseid. Rääkisin emale, et isa stiil on hoopis teine kui minul ja tema parandused tekitavad stiilide segu. Isa oli oma toas, aga kui ta tuli suurde tuppa, siis selgus, et ta oli minu juttu kuulnud. Ta võttis minu teise luulekogu ja hakkas selle näitel seletama, miks tema parandused vajalikud on. Minu arvates luuletuste parandamine oli teine asi. Isa näitas, et luulekogusse on jäänud sisse viga, et käändelõpuga -st lõppeva väljendi ees ei ole mõttekriipsu. Mina polnud kuulnudki reeglit, et peab olema, sellepärast mõttekriipsu puudumine mind ei häirinud. Raamatul oli toimetaja olemas, aga polnud kriipsu lisanud. Järmisel selle käändelõpuga väljendil mõttekriips oli. Televiisoris käis film. Näidati, kuidas mingi naine vajus naeratades laukapõhja ja jäigi sinna, naeratus endiselt näol. Ema ütles, et varasemas stseenis oli laps külasse läinud ja üles tunnistanud, et põhjustas kogemata naise surma. Nüüd näidati, kuidas paljas naine võttis lapse sülle. Otsustasin, et hoolimata sellest, et naine on paljas, ei hakka ma pilku kõrvale pöörama.

Esmaspäev, detsember 29, 2008

Keeld

Stalin keelas osadel teemadel rääkimise, kuigi oli neid varem lubanud. Üks tähtis tegelane hakkas ikkagi ühel neist teemadest rääkima. Nüüd oli oodata, et ta saab karistada. Minu luuletusi kiitis vahel isegi Stalin. Gorki oli ajalehe toimetaja. Ta lõpetas minu kaastööde avaldamise. Kui ajad muutusid, püüdis ta ennast välja vabandada.

Aastalõpuspurt

Täna toimus pidulik aastalõpu turniir. Osavõtjaid oli 24, voore 7, mõtlemisaeg 15 minutit. Esimeseks tuli Sprivul 6,5 punktiga, teine oli 5,5 punktiga Tiit ja kolmas 5 punktiga Parts. Parim naine nelja konkurendi hulgas oli Volpert, auhinna sai ka temast taha jäänud Viikmaa.

Minul ei läinud nii hästi kui eelmisel korral. Kogusin 3,5 punkti, saades teises voorus viigi ja võidud kolmes viimases voorus.

Esimene vastane oli Ivainen. Nõrgestasin oma seisu kinnises avangus käikudega e3-e4-e5, mille järel ettur d4 kippus ära kukkuma. Lisaks avanes vastasel võimalus võtta matiähvardusega ära minu vanker, mis oli läinud musta liputiiva etturite kallale. Arvatavasti nägi vastane seda ise ka, aga inetu oli, et talle öeldi otsustaval hetkel käik ette. Teises voorus jõudsin Ojastega samaväljaliste odade lõppmängu, kus mul oli ettur vähem. Aga ma hävitasin oda hinnaga kõik tema etturid ja mäng jäi viiki. Neljandas voorus sain Volperti vastu materiaalse paremuse, aga lasin tal eelviimasele reale sisse tungida ja kaotasin. Viiendas voorus jäin Marksoo kuningarünnaku alla. Oleksin ilmselt pidanud kahima g5 viguri kahe etturi eest, millega vastase kuningas oleks jäänud lagedale ja mängu tulemus lahtiseks. Kuuendas voorus võitsin mustadega noorimat osavõtjat Maasikut. See mäng jäi mul kõige paremini meelde:

1. d4 Rf6 2. Rc3 d5 3. Rf3 Og4 4. Of4 e6 5. e3 Ob4 6. Oe2 Re4 7. 0-0 Rc3 8. bc Oc3 9. Vb1 b6 10. Ld3 Oa5 11. Lb5+ Ld7 12. Re5 Oe2 (Sirutasin juba kätt, et käia Lb5?, aga enne nupu puutumist sain pidama.) 13. Le2 Le7 14. Lb5+ Rd7 15. Lc6 Vc8 16. Lb7 0-0 17. Rg4 f5 18. Re5 Re5 19. Oe5 Vfe8 20. La7 c5 21. La6 c4 22. c3? Va8 23. Lb5 Oc3 24. Lb6 Va2 ning ma läksin c-etturiga lippu.

Kuuendas voorus panin Põvvatile kiiresti mati. Seitsmendas voorus oli mul Kääbi vastu lõpmängus kaks oda kahe ratsu vastu. Arvestades vastase etturinõrkusega vahetasin vigurid välja. Ta oleks vist siiski viigi kätte saanud, aga soovimata viigi peale mängida lasi hoopis minul lippu minna.

Pühapäev, detsember 28, 2008

Kaartidega ennustamine

Kas kaartidega on võimalik ennustada? Kahtlane, kas ennustab midagi see, kui tõmmata kaardipakist juhuslikke kaarte ja nende põhjal järeldusi teha. Niimoodi saaks arendada tõenäosusteooriat, aga seda on juba arendatud. Küll aga saab ennustusi teha mõtlemismänge mängides, mis pole otseselt ennustamiseks mõeldud. Mõtlemismängus nagu bridž või ilma kaartideta mängides male näitab mängija oma vaimseid võimeid ja iseloomu, mille põhjal saab teha ennustusi tema edasise arengu ja käitumise kohta. Saab ennustada nii seda, kuidas ta seda mängu tulevikus mängib, kui ka seda, kuidas tal läheb muudes eluvaldkondades. Ainult et ei saa midagi päris kindlat öelda.

Konstruktor Tähtveres

Klubi ruumid olid üüritud mehelt, kes nüüd oli korda saatnud suure veretöö. Ta oli arreteeritud, aga ruumid kuulusid endiselt talle ja ta võis üüri tõsta. Otsustati, et igaüks meist peab panema kirja, millised võiksid olla klubi eesmärgid. Hakkasin kirjutama algul laua sisse sügavaid vagusid vedades, aga et neid ei oleks saanud enam kõrvaldada, siis jätkasin kirjutamist paberil. Ma tahtsingi, et malemäng ei oleks klubi ainus eesmärk, vaid et klubis tegeletaks ka kirjutamisega.

Läksin kooli raamatukokku. Vaatasin raamatute selgasid. Kui Mitt oleks küsinud, kas ma otsin mõnda konkreetset raamatut, oleksin vastanud, et mulle lihtsalt meeldib raamatuid vaadata. Esimese klassi raamatud enam ukse kõrval ei olnud. Mõtlesin, et võiks Mitile öelda, et varsti ilmub mul kolmas raamat. Siis nägin, et minu kolmas raamat juba lamab ühes virnas. Seega olin ta juba millalgi Mitile toonud. Aga paistis, et sellesse ei ole veel raamatukogu märke sisse kirjutatud. Olin tulnud raamatukokku ilma riieteta. Et see juhtus just raamatukogus, sellega püüdsin ühendada riides olemise ja ilma riieteta olemise head küljed.

Ootasime Tähtveres bussi. Peale minu olid seal üks tüdruk ja üks minu vend. Rääkisin, et vanasti keskmist eluiga ei arvestatud, sest väikse lapsena surnute ja 80-aastaseks elanute elud ei olnud võrdsed. Tüdruk ehitas konstruktorist maju. Ta oleks saanud katta katuse katuseplaadiga, aga ütles, et ei tee seda, siis jääb katus ilusamaks sakiliseks. Vastasin, et mäng toimub nii vanal ajal, et ei ole veel olemas lennukeid, millelt maja katusele vaadata. Aga võibolla jääb naabrusesse mõni mägi. Märkasime, et peatusest lahkub buss nr. 8, mille saabumist me ei olnud tähele pannud. See oli konstruktoribuss ja sellega oleksimegi tahtnud sõita.

Kõndisin spordikooli ees, et minna kehalise kasvatuse tundi. Klassiõdedest möödusin ringiga ja ebaloomulike liigutustega. Kuulsin, kuidas nad rääkisid, et ühega nendest on mul juba kontakt tekkinud ja varsti tekib ka teistega. Mul oli käes taskurätt. Kuna mul ei olnud seda kuskile peale dressipükste tasku panna ja sinna ma teda panna ei tahtnud, pidin tagasi kõndima ja uuesti klassiõdedest mööduma. Lisaks kippusid mul nii pealmised kui ka alumised püksid alla vajuma, sest kumm oli liiga lõtv. Läksin ja kohendasin oma ranitsat. Sisenesin spordikooli. Selle akna taga oli kraadiklaas. Üks klassivend ütles, et termomeeter ei ole kraadide vaatamiseks, vaid tüdrukutele silma pilgutamiseks. See tähendas, et termomeeter andis ettekäände aknast välja vaadata ja edasi vaatas ta juba tüdrukuid. Klassist tuli eelmine seltskond välja. Öeldi, et enne meie sisenemist tuleb ruumist vesinik välja lasta. Vett oli lõhutud hapnikuks ja vesinikuks. Mõtlesin, et eneseteadvus ei ole mitte ainult molekulidel, vaid ka elementidel, millest nad koosnevad. Aga inimene tajub ainult molekuli eneseteadvust, mitte aatomi oma. Tegelikult ei ole aatomil püsivat koostist, vaid nad vahetavad omavahel elektrone. Läksin klassi sisse. Vaba kohta nägin lauas, kus istus üks lühike tüdruk. Tema istus laua servas ja laua peal oli veel mitu tooli. Tõstsin need maha.

Laupäev, detsember 27, 2008

Päeva unenägija

Sõitsin koos Tõnuga autos. Jätsime auto parkimisplatsile ja kõndisime jala edasi. Tee viis puude alla. Klaus juhtis tähelepanu, et ühel puul kasvavad kõik oksad ülespoole. Kohe see puu murdus. Ütlesin, et olen puude murdumisi palju näinud. Edasi kõndides püüdsin puid silmas pidada, et mitte alla jääda, kui mõni veel murdub. Kõndisime käpuli mööda kitsast metsavahelist rada. Tõnu oli kõige ees, mina väikse vahega tema taga ja Klaus suurema vahega kõige taga. Tõnu hoiatas, et see on raudtee. Seetõttu läksin rajalt kõrvale, sest oli karta rongi märkamatult tulekut. Aga selgus, et siiski ei olnud tegemist raudteega, nii läksin rajale tagasi. Vastu tuli kaks noort meest, kes märkasid, et teeserv on kannatada saanud. Aga mina olin teelt kõrvale läinud teise serva suunas. Nii et metsaalust oli lõhkunud hoopis Klaus. Edasi minnes märkasin, et Karba luurab meid. Ta oli luuranud varemgi. Kui ta meie juurde tuli, siis keerutasin teda õhus. Juurde tuli ka Sven, kes meid samuti luuras. Ta ütles, et vaatame, kas ma teda ka keerutan. Proovisin seda teha, aga ta punnis vastu. Esialgu edukalt, aga siis kerkisid ka tema jalad maast lahti. Iga keeru juures tuli tema käele üks sõlm sisse. Et sõlmi väga palju ei tekiks ja Svenil selle tagajärjel väga valus ei oleks, panin ta varsti maha tagasi. Sven ütles, et minu unenäod on sellepärast teiste omadest paremad, et minu omad on soovitäitumis unenäod. Üks pikk noor mees küsis, kui pikki unenägusid ma olen näinud. Vastasin, et kõige pikemad olid, kui ühe öö kohta kirjutasin üles 125 rida, aga vahel ma näen 40 rida. Tema ütles, et 40 rida on vähe. Vaidlesin vastu, et selleks, et 40 rida näha, tuleb juba valmistuda. Kui ma üldse ei valmistu, siis näen ainult 30 rida. Mõtlesin, et võiks lisada, et need on arvutiread, mitte paberile kirjutatud, kuhu mahuks vähem sõnu. Jõudsime Peedu vahele. Mina läksin ühte teed ja kõik ülejäänud teist. Püüdsin kujutlust kiirendada, sest unenäos ei pea iga üksikut sammu nägema. Kujutluse kiirendamine ei õnnestunud, aga aeglaselt edasi liikudes jõudsin siiski tammini, ilma et ma oleks ärganud. Mõlemal kaldal oli kuri koer. Esimene koer täna ei olnudki kuri. Aga järgmine koer oli hiigelsuur ja ta ulatus üle aia peaaegu tee teise servani hammustama. Üks inimene sai temast just õnnelikult mööda, aga minu lähenedes muutus koer uuesti kurjaks. Andsin talle rusikaga nina pihta hoope, mille tagajärjel ta tõmbus korraks tagasi ja ka mina sain mööda, kuigi seda ei teadnud ette, koer oleks võinud valu tõttu ka veel vihasemaks minna. Kirjanike suvila aeda sisenesin autoväravast. Kuigi jõudsin kohale ainult üks samm eespool teist teed tulnud Svenist, ütles Sven, et pole midagi öelda, päeva unenägija tuleb ka jooksus esimeseks.

Ajalehes oli pilt saalist, kus toimusid korvpallivõistlused. Tundsin ära, et see asub spordikoolis. Ainult et saal oli võistluste jaoks pimendatud. Kommenteeriti, et taasiseseisvumise järel ei saanud Eesti medaleid ühelgi alal peale rallisõidu, aga nüüd tuleb medaleid Eestile massiliselt. Arvesse võeti ka eestlaste enda korraldatud Eesti pinnal toimuvaid võistlusi, millel oli osavõtjaid välismaalt, aga mis ei olnud tiitlivõistlused. Hvostov kommenteeris ajalehes, et Kaukaasia sõjas kasutatavad uued sõjapidamismeetodid jõuavad ka Eestisse, need jõuavad igale poole. Hvostov tegi veel kriitilisi märkusi kellegi kohta, keda ta nimetas Simo Sebia. Oli aru saada, et Sebia tähendab sebija. Nüüd tekkis isegi emal kahtlus, et mõeldud võib olla mind. Kui Hvostov oli varem rääkinud ühe teise perekonnanimega Simost, siis ema veel ei uskunud, et sellel võiks minuga seos olla. Ema kahtles nüüdki, et kust Hvostov mind ja Tanelit seostada oskab. Tanel oli nimelt määranud täna oma talu preemia mulle. Ma polnud seda veel kätte saanud. Olin selles talus. Varsti pidime ära sõitma. Selleks pandi asju kokku. Märkasin, et mulle on kuskilt kätte jäänud üks tööriist. Ma ei teadnud, kuhu see tuleb panna, aga panin ta ühte nurka teiste tööriistade juurde. Talu perenaine tegi märkuse, et see vikat tuleb panna kuuri, muidu ei leia teda enam üles. Ma ei mäletanudki enam, millisesse nurka ma ta täpselt panin. Hakkasin teda kuuri viimiseks otsima, aga ei leidnud. Vikatit pidi varsti jälle vaja minema, et uuesti õue pealt rohtu niita. Ja see oli talu ainuke vikat. Muid tööriistu oli küll kõigis nurkades palju. Ei saanud aru, mis tööriistad need on. Mäletasin ainult, kumba ruumi külge ma olin vikati pannud, aga mitte seda, millisesse ruumi. Otsisin kõigi ruumide selle külje nurgad korduvalt läbi, aga tulemusi polnud. Tehti juba nalja, et mina olen kõige kohusetundlikum inimene, sest keegi teine poleks viitsinud nii kaua otsida. Siis kõlistati ühte teist tööriista ja küsiti, kas ma tean, mida see tähendab. Selgus, et niiviisi kutsuti sööma. Jõudsin kohale, kui lauas istus ainult kaks inimest. Äkki tulistati laua suunas ühe mehhaanilise seadmega.

Astusin doktorantuuri. Kuigi ma olin seni õppinud ajalugu, oleks ma võinud astuda geograafia doktorantuuri, nagu Pille tegi. Aga astusin siiski ajalukku. Mõtlesin, mis oleks kõige sobivam doktoritöö teema. Esimesena pähe tulnud teemast ma loobusin, sest selle puhul oleksid kõik allikad olnud võõrkeeles. Järgmiseks mõtlesin välja teema, et võrrelda ajakirju "Tuna" ja "Ajalooline Ajakiri". Aga see ei tundunud ka kõige parema teemana, sest keegi oli öelnud, et kui ajaloolased uurivad iseennast, siis on see oma naba vaatamine. Ärkasin üles ja otsustasin kirjutada töö teemal "Tartu alaväärsustunde süvenemine pärast Nõukogude okupatsiooni algust".

Lamasin spordikoolis voodis ja valmistusin kahte äsja ostetud raamatut lugema. Väiksed poisid kommenteerisid, et kuidas ma olen saabastega voodis. Olin nõus saapad jalast võtma. Mehed rääkisid kõrval, et nüüd kirjutatakse palju raamatuid Nõukogude aegsetest direktoritest. Minu ostetud romaanid olid ka sellised. Ma ikka veel ei alustanud nende lugemist. Kõndisin tänavale. Tänaval oli palju rahvast, sealhulgas noori naisi. Nende järgi sai ka unenägu soovitäitumis unenäoks nimetada. Kõndisin mööda bussijaamas asuvast poest läbi viivat treppi. Kõndides oli tunne, nagu kõnniks trepist üles. Aga teadsin, et tegelikult kõnnin trepist alla. Seda pidi majast väljumisel näha olema ja oligi. Läksin lahtisele turule. Seal võtsin ühe vana naise eest letilt suure pirni, läksin raha maksmata edasi ja sõin pirni ära. Aga kuna see oli olnud selle müüja ainuke pirn, siis võtsin kaks väiksemat pirni teise naise eest letilt, et need ärasöödu asemele viia, sest teisel naisel oli pirne rohkem. Ta küsis kahe pirni eest 24 senti. Nii väikse summa olin nõus isegi ära maksma. Raha otsides tuli mulle meelde, et unustasin spordikoolis maleklassi ukse lukust lahti. Pidin sinna tagasi minema.

Reede, detsember 26, 2008

Merelt ja õhust

Kui merel uppusid suured laevad,
siis päästepaadis ootasid vaevad.
Ma sõitsin sealt lennukis taevas üle
ja alla vaadates hakkas mul hale.

Siis tulid kusagilt kalapaadid,
kus uppujaid püüdsid vanataadid.
Neelasid konksu, kes pääseda tahtsid,
ja konksu otsast ei saand enam lahti.

Mu lennuk äkitselt kaaperdati
ja und külvas silma üks Une-Mati.
Kui ärkasin üles, siis langevari
viis sinna, kus möllas veel lainehari.

Mis edasi sai, ei mäleta enam,
kuid praeguseks elu on jällegi kenam.
Ma varsti jällegi reisima lähen,
ja loodan, et seekord on seiklusi vähem.

Lahinguväli

Mängisin suurel kiirmaleturniiril. Pidi algama eelviimane voor. Ma sain endast pisut madalama reitinguga vastase. Tema võitmine oleks reitingut kõvasti tõstnud, samas oli võitmine kerge. Sven oli langenud miinustesse. Ta kõndis tagumiste laudade suunas ja küsis, kes tahab kaotada. Mina hakkasin oma vastasega mängima nii, et vaatasin lauda kella tagant ja hästi ei näinud. Vastane võttis mul lipumanöövriga juba avangus oda ära. Aga seejärel võttis ta kogemata pealt ka enda oda. Ma ei hakanud talle ütlema, et ta selle lauale tagasi paneks. Nüüd vaatasin lauale otse, et mitte rohkem vigu teha. Jõudsime lõppmängu, kus mul oli ettur vähem, aga aktiivsem vanker. Pidin kohe vastase ettureid korjama hakkama. Aga üllatuslikult tuli vastane etturiga edasi, nii et seda ei saanudki lüia. Siis ta siiski alistus, sest sai aru, et tema kaotus on edasimängu korral paratamatu. Vastase punktide arvuks jäi miinus üks, minul pluss üks.

Kooli õuel käis riikidevaheline sõda. Meie paiknesime õue raudteepoolses otsas. Tegemist oli äsja mängitud malepartii kordusega. Vasakule jäävatel liinidel oli sõjategevus vaikne, see käis rohkem tänavapoolsel liinil. Sealt olime enda territooriumil kõik pinnase üles kaevanud, et kasutada seda keemiarelvana. Nüüd elavnes võitlus ka keskmistel ja vasakpoolsetel liinidel, nii et tuli ka seal pinnast kaevama hakata. Andsime seda üle aia ka Lätile. Kõige ägedam võitlus käis siiski kõige parempoolsemal liinil. Üks naine jooksis üle lahinguvälja vastase tagalasse ja tagasi. Seejärel kordas sama teine naine. Võis oodata, et ta saab siiski pihta.

Jõudsin Tallinna raudteejaama. Ema ja isa olid seal, aga ema ütles, et teine rong läks ka ära. Nad olid lasknud ära sõita juba kaks Tartu rongi ja polnud peale läinud, sest kummagi väljumise ajal polnud mind kohal. Läksin uuesti jaamast minema. Nii pidi ära sõitma ka kolmas rong. Isa pahandas minuga selle eest. Aga tuli välja, et Tallinna ja Tartu vahet käivad rongid endiselt tihedalt, sest on vaja vedada palju inimesi. Kõndisin ühte raamatupoodi, mis asus tänava ääres ning oli ilma katuse ja seinteta. Seejärel otsustasin minna jaama ja oodata esimest Tartu suunas sõitvat rongi, kuigi ma ei teadnud, mis kell see väljub.

Pidin minema Tallinnasse vanavanaema matustele. Kavatsesin tagasi tulles Helinale kirjutada, et käisin Tallinnas, teda külastada ei jõudnud, aga nüüd sain Tallinnas käimise selgeks ja võin veel sinna sõita. Oleksin saatnud Helinale foto matuselistest, kus mina ka peal oleksin. Äkki taipasin, et nüüd jääb vanavanaema korter tühjaks. Tegelikult kasutas seda juba Tanel. Muidu oleksin võinud sinna kolida, et siis saab Helinaga samasse linna. Tööd oleksin saanud teha Tartus edasi, käies vahepeal Tartust töö pabereid toomas. Olin vannitoas. Vannipõhjas ja kraanikausis roomas ussike. Lasin talle kogemata vett peale. Aga ussike vett ei kartnud ja roomas kõrgemale läbi veetilkade. Tahtsin kraani kinni panna, aga see ei läinud. Ükski võte ei aidanud. Kasutasin jõudu, aga sellest polnud ka kasu. Võidi öelda, et kraan jõu kasutamise tagajärjel katki läkski, kuigi tegelikult kasutasin jõudu alles hiljem. Peedul rääkisin isale, et kraan enam ei lähegi kinni, sain vee seisma ainult alumisest kraanist. Seda tuli öelda Veeberile ja tema töömeestele, kes olid teises ruumis. Vaatasin ühte lasteraamatut.

Neljapäev, detsember 25, 2008

Jõulud jätkuvad

Jõulureedel natuke enne keskööd tuli meie ukse taha venelasest naaber ja tõi enda tehtud hapukapsaid. Ta rääkis, et eestlased teevad head viina, aga kapsaid eestlased teha ei oska, venelased teevad paremaid. Jõulude ajal on meil laual tavaliselt korraga kaks kapsakaussi – üks tangudega ja teine ilma. Mulle maitsevad paremini tangudega. Aga ilma tanguta on ka hea. Eestlase ja venelase hapendatuid ma maitse järgi ei erista. See venelane tõi meile juba ükskord varem ka kapsaid. Siis küsis ta vastu viina. Võibolla küsis nüüd ka, aga kogu jutust ei saanud me aru. Minu vend luges jõuluvanale sellise luuletuse, millest ma ei saanud midagi aru ja millest mul seetõttu pole midagi meeles. Jõuluvana oli ilma habeme ja spetsiaalse riietuseta. Sellele vennale, kellele on meeldinud kanda punaseid särke, toodi kingitus punases kotis. Kui jõuluvana võttis kätte sinise koti, arvasin värvi järgi õigesti ära, et see on mulle. Varem olin jõuluvanaga kooskõlastanud, et sel aastal toob ta mulle ilukirjandust. Kui ma kotist kolm raamatut välja võtsin, siis ilukirjandust selle hulgas ei olnud. Arvasin juba, et jõuluvana on halva mäluga, aga mulle näidati, et koti põhjas on teine kiht raamatuid veel. Lisaks kingiti mulle komme ja üks säraküünal. Neid ma veel kasutanud ei ole. Raamatuid olen juba lugenud. Et mulle kingiti unenägude seletaja, selle kohta arvasin kaant nähes, et jõuluvana pole mu huvidest õigesti aru saanud. Aga kui nägin, et sees on ilusad märksõnad nagu "Aadam" ja "aadel", siis sain aru, et seda võib lugeda ajalooallikana. Jõuluvana ise ei olnud raamatuga rahul ja oli seda ostes paremaks pidanud. Uue aasta kohta ütles üks mees, et iga aasta on parem kui järgmine. Mingis artiklis oli öeldud, et laulva revolutsiooni aeg oli majanduslikult väga raske, aga inimesed olid väga õnnelikud. Kui mult küsitaks laulva revolutsiooni dateeringut, siis ma ei oskaks täpset algus- ja lõpuaega nimetada. Sõna "laulev" seostub minu jaoks eelkõige aastaga 1988. Revolutsioon ise oli pikem.

Mehed tungisid koolimajja

Meil olid külas klaveriparandajad. Nad võtsid klaveri lahti ja ütlesid, et seda ei saa enam parandada. Improviseerisin ühe pala, vajutades paljusid klahve korraga, kuigi kõik ei teinud häält, mõni ainult klõbises. Mulle öeldi, mis on selle pala nimi. Klaveri sees oli väike grammofon, mida me ei olnud kunagi kuulanud. Aga nüüd panid klaveriparandajad selle mängima, et vaadata, kas ta töötab. Töötas küll. Pilt tuli televiisorist. Näidati vana laulupidu. Teadustati, et nüüd esineb väike Simo. Näidati mind väikse lapsena koos isaga rahva ees seismas. Mina tegelikult peaaegu üldse häält ei teinud. Isa laulis ka vaikselt ja valjemini laulis üks naisehääl. Laulusõnades oli ka juttu väiksest Simost. Sõnad rääkisid sellest, kui hea ma olen. Need sõnad olid kirjutatud ilmselt selle põhjal, mida mina enne seda kodus laulnud olin. Tegemist oli selle laulupeoga, mille jaoks isa kantaadi kirjutas.

Joonistasin malelauale seisu, kus peal oli kaks lippu. Kirjutasin nende lippude mõtteid. Siis läksin tahvli juurest oma kohale. Õpetaja käis klassis ringi. Kui ta meie laua juurde tuli, oli minu pinginaabril paber ees, aga minul mitte. Õpetaja ütles, et mina ei olegi selles tunnis midagi joonistanud. Näitasin, et laua teises otsas olev paber, millele on joonistatud, on minu oma. Ja tahvlile olen ka joonistanud. Õpetaja läks tahvli juurde ja õpetas, et pind tuleb üleni täis joonistada, mitte ühe objektiga piirduda. Ta soovitas meil joonistada erinevate elukutsete esindajaid, öeldes, et elukutseid on väga palju. Ta joonistas tahvlile näidised. Aastate jooksul õpetas ta järjest uusi asju, olemata seda varem õpetanud. Ariel, kes istus minu taga, ähvardas mulle midagi sisse süstida. Eriti kartsin, et tema süstal ei ole puhas. Ariel ja tema sõbrad olid varakult Volgas söömas käima hakanud. Mina ei käinud, kuigi seal võisid olla head toidud.

Kolm meest tungisid öösel ühte koolimajja, kus oli ainult valvur. Aga pikalt nad valvuriga ei tegelenud, vaid põgenesid varsti trepist üles. Viimasel korrusel viis redel pööningule. Redel algas kõrgelt, aga mehed ulatusid alumisest pulgast kinni võtma. Kui nad olid ennast pööningule peitnud, lootsid nad, et sealt ei osata otsida. Neil oli natuke toitu kaasas. Maja hakati läbi otsima, aga pööningule esialgu ei vaadatud. Toodi kohale jälituskoerad, aga kuna koolimaja põrandal oli palju lõhnu, ei teadnud koerad, millised jäljed nad peavad üles võtma. Mehed põgenesid siiski katusele ja sealt naabruses paikneva elumaja katusele ja edasi selle pööningule. Elumaja võib kergesti koolimajast madalam olla, aga see ei olnud. Mehed läksid elumaja trepist alla, kui majaelanikud magasid, ja põgenesid mööda tänavaid. Neil olid kaasas mobiiltelefonid, millega nad helistasid oma lähedastele. Aga mobiilikõnesid on vist võimalik pealt kuulata. Ja kuna neid mehi olid mõned inimesed näinud, siis nägijad hea nägudemälu korral võisid nad edaspidi ära tunda.

Kolmapäev, detsember 24, 2008

Jõulumõttekäik

Tänavu on sellised jõulud, mille ajal lumi ka maas on. Üks päev näidati televiisoris Saaremaad ja seal lund ei olnud. Tänavu saime uue televiisori. Eelmine oli ostetud Soomest. Kui see oli uus, siis kõik ahhetasid, kes nägid, milline see on. Aga hiljem parandusse viies nimetasid parandajad teda puuraamiga televiisoriks ja arvasid, et nemad ei pea nii vanu parandama. Tegelikult see, et ta nii kaua vastu pidas, näitab samuti, et ta oli kvaliteetne. Ta näitas pilti veel järgmise televiisori ostmise ajalgi. Järgmine on laiema ekraaniga. Mul ei lubata seda ööseks kinni panna, sest pole veel leitud nuppu, kust ta käima tagasi läheks. Jõulu ajal ei ole õige televiisorit vaadata. Vähemalt jõululaupäeval ei peaks seda vaatama. Vana-aasta õhtuti tulnud saated ajasid mind vanasti naerma. Aasta 2000 saabudes ma enam ei naernud, aga vaatasin televiisorit hommikuni. Mäletan siiani, mida seal näidati. Varasemas sissekandes viidatud arvustuses tõsteti esile minu head mälu. Inimesed on minu mälu headusest sageli juttu teinud, aga varem ei ole seda juhtunud trükiväljaandes. Või nii hea mälu mul siiski ei ole, et öelda kindlalt, mida minu kolmandas raamatus kirjas ei ole. Aga enda kirjutatud kiitus on vähem väärt kui teistelt saadu. Kuigi teiselt poolt võiks öelda, et inimene ise on asjatundlikum. Minu isa viimati ilmunud raamatu järelsõnas tõstetakse esile tema asjatundlikkust. See raamat mul veel läbi ei ole, aga plaanis on aegamööda lugeda. Osad inimesed pidavat lugema raamatust ainult seda, millest nad aru saavad, mis viivat kirjanduses pettumisele, sest neile tunduvat kõik raamatud ühesugused. Sellele võib vastu vaielda, et sisude korduvusest räägivad vahel inimesed siiski seetõttu, et on elus väga palju lugenud. Depressiooni ajal tundusid raamatud mulle igavamad, pärast läksid jälle huvitavamaks. Aga ka depressiooni ajal tegin plaane, kuidas lugeda läbi terve raamatusari. Seda plaani ei ole ma ellu viinud. Osad inimesed teevad aastavahetusel plaane, kuidas ennast järgmisel aastal parandada. Aga võib parandada juba täna.

Ei lasknud raha käkerdada

Kristeri blogi oli nende blogide hulgast välja jäänud, mida ma iga päev külastasin. Aga nüüd mõtlesin, et võiks sinna siiski vaadata. Tegin selle lahti. Sealt sain teada, et Serbia valmistub uueks sõjaks ühe endise Jugoslaavia osa vastu. Serblased lootsid, et nüüd on Venemaa tugevnenud ja tuleb neile appi. Küsisin, miks Venemaa ise seda sõda alustada ei või. Pidin maksma ostetud asjade eest. Kui olin esimesed rahatähed müüjale andnud, läksin letist kaugemale, et otsida täpne raha ülejäänud summa jaoks. Palusin Vihmandit, et tema raha loeks. Aga Vihmand hakkas hoopis rahapabereid käkerdama. Kui ta oli ühe ära käkerdanud, siis ma rohkem ei lasknud. Leidsin ise täpse raha ja maksin ära. Tegin ettepaneku, et võiksime pidada kodus maleturniiri. Eile päevakeskuses üks turniir oli alles olnud, millest olin blogis kirjutanud. Blogis oleks võinud kirjutada ka kodus mängitavast turniirist, aga mitte turniirivälistest partiidest. Öeldi, et algaval turniiril on auhinnaks üks Gruusia jook. Pakkusin, et see on kindlasti alkohoolne. Kui kinnitati, et on, siis teatasin, et loobun auhinnast. Üks tüdruk istus laua peal. Kasutasin tema jalga padjana, et ei peaks pead otse laua peale toetama. Tüdruk ütles, et vaatame, mida ma tema kohta nüüd unes näen. Aga mina arvasin, et tema kohta unenägu ei tule, sest peale jala mind tema juures miski ei huvitanud. Meenutasin, mida ma olen täna öösel unes näinud, et pärast üles kirjutada. Magasin Paides. Tundus, et hakkan ärkama. See oli tüüpiline, et kui üks magajatest muutub hommikul rahutuks, ärkab kogu toa täis rahvast.

Teisipäev, detsember 23, 2008

Esimesest koolipäevast lõpukirjandini

Räägitakse, et esimesel koolipäeval on abituriendid alati esimese klassi õpilasi saali aktusele viinud. Ma ei mäleta, kas mind viidi. Aga seda ma mäletan, et sel päeval kinnitati kõigile riiete külge paberist lilleõis. See mulle üldse ei meeldinud. Eriti ei tahtnud ma, et ema seda näeks. Mõnel, kes elas üsna kooli lähedal, käis iga päev ema vastas. Minul käidi ainult esimesel nädalal, kuigi elasin koolist kaugel. Kodus oli väiksemaid lapsi ka, kellega emal tegeleda. Üks vend ei olnud siis veel sündinud. Üks minu vendadest on öelnud, et kõige vanem asi, mida ta mäletab, on kõige noorema venna sündimine. See tähendab, et minu kooliminekut ta ei mäleta. Koolimajas käisin esimest korda seoses õe sisseastumiskatsetega. Hiljem käis õde minu sisseastumiskatsetel ka ja ootas ukse taga, kui mina tunnis olin. Ise ootasin hiljem ühe noorema venna katsete ajal. Mina olin ukse taga ainuke ootaja, teiste laste vanemaid seal ei olnud. Hiljem on tulnud teha ülikooli sisseastumiseksameid. Eksamiruumi sisenemiseks tuli ette näidata pass. Füüsika eksamit tahtis teha hulk venelasi, kellel passi ei olnud ja kes ukselt tagasi saadeti. Mina ei teadnud päev enne ühte sisseastumiseksamit, kus majas ma seda tegema pean. Lootsin teada saada konsultatsioonis, aga sinna ühtegi õppejõudu kohale ei ilmunud. Konsultatsiooni ruum oli Vanemuise tänaval. Sealt läksin edasi ülikooli peahoonesse, kust leidsin stendilt eksami toimumiskoha üles. Kui sealt poleks leidnud, oleksin kuskile helistanud. Teistelt konsultatsiooni kuulama tulnutelt ma küsima ei hakanud. Nägin seal ühte tuttavat, kellega rääkisin, aga tema ka ei teadnud. Eksamile jõudis temagi, aga ei saanud ajaloo osakonda sisse. Aga ta sai sisse ühte teise kohta. Kui ta oleks valmistunud nii palju kui mina, siis oleks arvatavasti pääsenud ka ajalukku. Aga ajaloo eksamiks oli võimalik valesti valmistuda. Tänu oma keskkooli õpetajale teadsin, et tuleb õppida nimesid ja aastaarve, aga oleks olnud võimalik hakata selle asemel lugusid õppima. Hilisematel aastatel on kontrollitud riigieksamitel arutlemisoskust. Aga seda on raskem objektiivselt hinnata. Arutlus sarnaneb lisakirjandile. Keskkoolis kirjutasin 40-realist kirjandit üks või kaks koolitundi, aga praegusel ajal kirjutan sama pika teksti kaustikusse 15 minutiga. Erinevus on siiski selles, et nüüd kirjutan vabal teemal ja kompositsiooninõudeid järgimata. Viimases klassis mind hoiatati, et minul võib lõpukirjandil ajast puudu tulla. Tegelikult sain kirjandi valmis ühena esimestest. Selle kirjutamise eelsel ööl ei saanud ma hästi magada.

Koorisime kastanimuna

Mul oli ilmunud uus väikses formaadis raamat. Toomas küsis mult kolmandat päeva järjest selle eksemplari, mille ma talle ka andsin. Iga kord viis Toomas saadud eksemplari erinevale tüdrukule. Ütlesin, et kõik tasuta eksemplarid lähevad Tooma sõpradele ja minu tuttavate jaoks neid ei jätkugi. Muidu võiksin igale vennale ühe eksemplari anda. Seda kuuldes isa keelas Toomal mult neid küsida. Toomal oli üks kastanimuna. Koorisime selle ära. Aga seest ei olnud ta selline, nagu olime oodanud, vaid pehme. See tuli sellest, et ta oli veel toores.

Sõitsime mootorrattaga. Teine mootorratas jälitas meid. Siis tulid teise mootorratta pealt inimesed maha, nii et see sõitis meile kiirendusega otsa. Midagi hullu ei juhtunud. Üks meie mootorrattal sõitjatest oletas, et tagajärjed on sellepärast nii kerged, et sissesõitja liikus meiega samas suunas. Kui oleks vastusõitjaga kokku põrganud, oleks arvatavasti hullemini läinud. Mina olin selles kindel. Aga lugu juhtus nii vanal ajal, et sõidukite omadusi veel hästi ei tuntud. Jõudsime metsa alla. Peitsime saladuste vihiku põõsasse ja kõndisime jala edasi. Piirivalve jälitas meid. Jõudsime järve äärde. Pidime saama selle vastaskaldale. Selleks läksime vette järve kõige kitsamast kohast. Seal oli järv madal ja saime liikuda kõndides. Alles natuke enne vastaskallast pidime tegema mõned ujumisliigutused. Järvele paistis üks väga ilus maja, mis kaldale jõudes oli juba vähem ilus. Otsustasime, et ei lähe sinna majja, vaid mõnda kaugemal tänavana asetsevatest. Aga nende juurde jõudes selgus, et neil tänavapoolsel küljel uksi ei olegi. Jäi veel lootus, et uks on tagumisel küljel.

Mul lähenes doktoritöö kaitsmine. See pidi toimuma täna. Lugesin selle jaoks ühte raamatut, mille kohta üks naine oli öelnud, et seda tahetakse kaitsmisel arutada. Arutelu käigus oleks võinud öelda, et ma lugesin ainult raamatu esimest poolt. Aga võibolla oleks selline lause kaitsmise tulemusele halvasti mõjunud. Doktoritöö kaitsmiseks lugesin ainult ühte raamatut, magistrantuuris olin lugenud paljusid. Mul oli juba praegu halb olla ja kui kaitsmine oleks ebaõnnestunud, oleks arvatavasti pikaks ajaks veel halvem hakanud. Ma ei olnud kuulnud kaitsmise kellaaega. Arvasin, et see toimub kell 11, nagu oli olnud magistritöö puhul. Aga ema ütles, et kaitsmine on alles kell 16. Selles polnud ma kindel. Mõtlesin minna kohale ikkagi 11-ks. Kui see oleks olnud liiga vara, oleks saanud vahepeal raamatukogus aega parajaks tegemas käia. Aga raamatukogus oleks ma tundnud ennast halvemini kui kodus. Vaatasin, mida ma olen õpinguraamatusse joonistanud. Doktoritöö kohta ette nähtud lehekülg oli üleni täis joonistatud, nii et sinna enam midagi kirjutama ei mahtunud. Seda olin teinud arvestusega, et doktorantuuri ma nagunii kunagi ei astu, aga pärast olin ümber mõelnud. Jäi üle loota, et hinnet õpinguraamatusse kirjutada ei tahetagi. Kaitsmisruumis jagas üks õpetaja paberilipakaid keeleharjutusega. Seda tegi ta ilmselt seetõttu, et oli tähele pannud, et selliste harjutuste puhul paistab minu rumalus kõige paremini välja, ja kui rumalust ilmutada doktoritöö kaitsmisel, siis kraadi ei anta. Kõigutasin oma uhket tooli ette ja taha, et doktorant-doktor. Aga kuna see tundus tobe, siis tasakaalustamiseks kõigutasin teda ka külgedele.

Esmaspäev, detsember 22, 2008

Ruutsoo artiklist

Lõppeva päeva "Eesti Päevalehes" kirjutab Rein Ruutsoo, kes ei ole ennast parandanud. Ta kiidab järgi teisele avaliku elu tegelasele, kes on öelnud, et selle üle, kas eesti keeles sõna "neeger" on neegritele solvav või mitte, peavad otsustama neegrid ise. Toon näite, kuidas sellist põhimõtet järgima hakates saab alati tüli norima hakata. Kord läks üks eestlane öösel läbi linna. Ta kohtus karja endast lühemate venelastega. Need küsisid suitsu ja seisid teele ette. Sellel, kellelt küsiti, suitsu ei olnud. Ta ütles: "Ma ei suitseta, poiss." Venelane vastas: "Ah või mina olen poiss!" ja lõi vestluskaaslasel silma siniseks. Järgnevalt võeti välja nuga ning ässitati üksteist seda käiku laskma ja jälitati ohvrit koduni.

Ruutsoo kirjutab veel, et vene keelt ei tohi nimetada okupantide keeleks, sest see on Hvostovile solvav. Huvitav, mis keeles siis okupandid rääkisid? Need, kes ei luba kasutada sõna "okupant", väidavad sageli, et okupatsiooni ei olnudki, oli hoopis vabastamine. Ja nutavad taga pronkssõduri varasemat asukohta, sest see olevat vabastaja kuju. Ruutsoo kirjutistest olen ma aru saanud, nagu tema lähtuks rohkem sellest, et venelastel ei pruugi õigus olla, aga neid ei tohi ärritada. Aga kui kirjutatakse Eesti ajaloo kohta seda, mis õige ei ole, siis see ärritab paratamatult eestlasi. Autori nime juures on Ruutsood seejuures tituleeritud ajaloolaseks, mitte muinasjutuvestjaks.

Ilmus lühiarvustus

"Eesti Ekspressis" ilmus minu kolmanda raamatu kohta lühiarvustus. Raamatu ilmumisajaks on selles märgitud küll 2008, aga tegelikult ilmus raamat juba 2007.

Vestluseks valmistumine

Lamasin seina ääres ja hoidsin silmi kinni. Isa püüdis mind äratada, aga just sellepärast ma ei tõusnud. Isa rääkis, et üliõpilased peavad olema aktiivsed ja minema juba enne loenguid tänavale juttu ajama. Lõpuks vaatas isa, et ülesajamiskatsed ei anna tulemusi, lõi käega ja jättis mind enda arvates surema. Nüüd läksin majast välja. Puude vahel jäi minu teele põder, kes seisis paigal ja ei jooksnud minema. Selline olukord oli eluohtlik. Tegin karu ja hundi häält, et põtra hirmutada. Mulle tundus juba, et selle peale pistis ta põgenema, aga siis nägin, et ta seisab endiselt liikumatult paigal. Ronisin järsust kallakust üles, sest seda mööda ei saanud põder järgi tulla. Lõin põdra puunotiga surnuks. Siis läksin majja tagasi ja teatasin põdra tapmisest teistele, sest liha oli vaja ära tuua.

Kükitasin metsa all teel ja joonistasin seda, mida ma nägin. Tegevus oli vaevaline. Siis mõtlesin, et ühele pildile ei peagi kandma kogu vaatepilti, vaid võib alustada uut pilti. Minust möödusid võõrad inimesed. Nad võisid vaadata, et ma kükitan selle tee ääres iga aasta, sest olin seda ammu varemgi teinud. Tõnu joonistas ka. Ta maalis vesivärvidega vesivärvikarbi. Ta näitas, et maalitud karp on täpselt samasugune, nagu päris karp. Ütlesin, et see tuleb sellest, et ta maalis olemasolevaid värve. Aga ülesanne oleks raskem, kui püüda maalida selliseid värve, mida karbis ei ole. Tõnu tahtis minna õppima kunstiülikooli. Henn õppis kunstiakadeemias, mis oli teine kool. Sõitsime bussiga kunstiülikooli suunas, mis asus Pärmivabriku peatuses. Sõitsime koos Peebuga, kes õppis ka seal ülikoolis. Tõnu tundis Peepu, sest ta tundis Peebu venda. Sõidu ajal harjutas Tõnu juttu, mida rääkida sisseastumis vestlusel. Ta rääkis, et käis ühel peol, kus olid Jaan Kross ja teised kirjanikud, kes ütlesid, et kui Tõnu tahab nende perekonda tulla, siis ta peab vastavat eriala õppima, mistõttu Tõnu otsustas õppida kunsti. Mõtlesin, et kirjandus ja kunst on ju kaks erinevat eriala. Tõnule võidi vestlusel esitada teistsuguseid küsimusi kui ta oli ette valmistanud. Bussiaknast paistis palju sukki kandvaid naisi. Kõndisime üle Võidu silla. Mina kõndisin natuke maad eespool ja vennad minu taga. Nägin üle tee minemas Sandri sarnast inimest, aga ei olnud kindel, kas ta on Sander või keegi võõras. Vennad võisid mõelda, et kui mina oma klassivendade sarnaseid inimesi ei tereta, siis need ei olegi minu klassivennad.

Räägiti, et homosid saab ravida sellega, et ei lasta neil pikka aega teiste meestega kokku puutuda. Mõtlesin, et siis saaks kasutada ka sellist ravi, et hoida mehi naistest eemal. Tiirutasin suure maja erinevatel korrustel. Helen ja Viive tegid tiire kahekesi. Koolimajja minnes oli vaja esimese asjana jalgu porist puhastada. Jalanõudega veeti klassiruumidesse palju pori. Läksin Toompere ajaloo tundi. Õpetaja jagas kontrolltöid tagasi. Mina olin saanud töö erinevate osade eest kõiki hindeid. Kuna ma ajalugu ülikoolist tundsin, ei saanud mulle ainult halbu hindeid panna. Krister küsis minu selja tagant, kas ma töö jaoks õppisin ka. Vastasin, et ei õppinud. Õpetaja ütles, et sellest on kahju, et ma ei õppinud. Ütlesin Kristerile, et ma õppisin ainult nii palju, et lugesin vahetunnis enne ajaloo tundi natuke õpikut. Mõtlesin, et võibolla jõudsin siiski peatükid üks kord läbi lugeda, mida oleks olnud sama palju, kui ma olin õppinud varasematel aegadel, kui ma ajaloo kontrolltööde eest ainult viisi sain. Praeguse töö eest olin saanud viie osa eest, kus tuli kirjutada ainult ühesõnalisi vastuseid. Kui oli tulnud vastata pikemalt, siis oli hindeid alla võetud. Õpetaja ütles, et ma oleks võinud õppida. Mõtlesin, et mulle on isegi unenägudes selge, et teist korda koolis käies ma ei pea õppima. Vastasin, et ma ei õpi keskkooli jaoks sellepärast, et olen õppinud ülikoolis. Avanes klassi tagumine uks ja kooli praegune naisdirektor kõndis läbi klassi. Õpilased tõusid sel puhul püsti. Sellist kommet oli meile õpetatud vana direktori ajal, aga uus direktor võibolla seda kommet ei tundnudki. Nalja pärast tõusti püsti ka siis, kui mõni õpilane tunni ajal wc-s käis. Mõned õpilased kutsuti tahvli juurde. Aga nad ei hakanud tahvlile kirjutama, nagu neilt oodati, vaid paaridena tantsima. Algul tantsis kaks paari, aga tantsijate arv suurenes.

Pühapäev, detsember 21, 2008

Võimalus rahvahääletusteks

Ühel päeval öeldi teleuudistes, et Euroopa Liidu ühtsus on suurenenud, sest Iirimaal kavatsetakse korraldada uus rahvahääletus küsimuses, milles rahvas juba üks kord otsuse langetas. Justkui oleks öeldud, et Iiri kodanikkond on andnud lubaduse järgmine kord teisiti hääletada. Või tähendab ühtsuse suurenemine seda, et tegelikult on teistegi liimesriikide elanikkond Lissaboni lepingu vastu ja seoses sellega tahavad iirlased oma vastuhäälte protsenti suurendada?

Ma pole kõiki uudiseid jälginud, seepärast pole ma kindel, kas dokumenti nimetatakse endiselt Lissaboni lepinguks. Igatahes mulle saadetud kirjades viidati, et vahepeal on lepingusse parandusi tehtud. Mis linnas parandusi tehti, seda ma ei tea. Ja kui tehti ka teises linnas, siis võibolla lähtutakse siiski sellest, et paragrahvide põhiosa valmis Lissabonis. Või siiski juba enne Lissaboni põhiseadusliku leppe näol. Igatahes kui lepingut on muudetud, siis Riigikogu ratifitseerimisotsus enam ei kehti. Tuleb uuesti ratifitseerida või seekord tagasi lükata. Eelmine kord rahva arvamust ei küsitud, nüüd avaneb võimalus seda veel küsida. Kui Iirimaal rahvahääletuste arvu suurenemine suurendab Euroopa Liidu ühtusust, kas ei oleks ühtsus veel suurem, kui rahvahääletus korraldataks Eestiski?

Sari kahe päevaga

Meie mõlemad postkastid olid paksult kirju täis. Koukisin neid sealt välja, aga ei saanud kõiki korraga kätte. Ühele ümbrikule oli kirjutatud minu nimi ja tuttava käekirjaga. Ümbriku tagumist külge vaadates selgus, et see oligi Helinalt. Helinalt oli mulle veel ka teine suurem ümbrik. Sel korral ei olnud Helina ette teatanud, et ta mulle midagi saadab. Vaatasime maakaarti. Kaardil oli rohkem meresid kui teistel kaartidel. Ühes kohas oli märgitud peale endine meri ja teises kohas jätkus Must meri läänes enda peegeldusega. Tähelepanu äratas Krimmis asuv türgi linn Izkar, mille olemasolus võis kahelda. Tahtsin selle kohta entsüklopeediast andmeid vaadata. Aga sellel perel, kelle korteris ma viibisin, ei paistnud kõiki entsüklopeedia köiteid olevat. Paar köidet erinevates kohtades laiali oli, aga nende hulgas ei olnud I-tähe oma. Siis nägin, et akna kõrval on reas kõik vana ENE köited. Aga ENE köitest enne võtsin riiulist kohanimede leksikoni. Seal oli sees ka märksõna Izkar.

Üks väike tüdruk palus, et ta ära tapetaks, sest ta tahtis minna Jumala juurde. See oli sellele usule iseloomulik. Kaks vanemat meest olid nõus teda tapma ja ära sööma. Aga need mehed vaatasid veel vesisema suuga üksteist, sest üksteise liha oleks neile veel paremini maitsenud. See tüdruk oli täiskasvanute korvpallivõistkonna liige. Pärast tema tapmist ütles korvpallitegelane, et võistkonda tüdruku tapmine ei kahjusta, sest tüdruk tegi oma nooruse tõttu võistkonna nõrgemaks, aga temast ilma jäämine kahjustab noortevõistkonda.

Ema rääkis, et minu lohakuse tõttu jäid ajaloo köitesse vead sisse. Tegelikult luges ema käsikirja minust hiljem ja oleks võinud ise vead ära parandada. Ema tõi näiteks, et peatükis on nimi kujul Brown, aga taga loendis Browne. Vastasin, et need on kaks erinevat isikut, aga kuna Browne on tähtsam, siis mina parandasin kindlasti Browni Browneks. Ema ütles, et just Browne on viga. Tirisin ema juustest. Varsti pidi algama raamatu esitlus, aga kriitika järel ei kavatsenud ma sinna minna ja mul polnud tahtmist ka rohkem töötamiseks. Kuigi samal ajal ei oleks see ka kõige õigem tundunud, kui mind oleks ainult kiidetud. Läksin oma tuppa. Toomas tuli ja ütles, et see on tema tuba. Ta tahtis seal ühte mängu mängima hakata. Küsisin vihaselt, kas nüüd hakkame ilma mõtlemiseta kaardimänge taguma. Ütlesin, et selle jaoks, kes on juba malet õppinud, on juhusel põhineva hasartmängu mängimine alandav. Kui Toomas oli toast välja löödud, tuli sinna kaks võõrast meest. Üks neist hakkas padja alt minu pidžaamat uurima. Alustasin väljaviskamist teisest mehest. Kui järg pidžaamauurija kätte jõudis, märkasin, et ta on ilma püksata. Ütlesin nendele meestele, et nad on elajad.

Vaatasin vanu lasteraamatuid. India lasteraamat jättis oma kaanepildiga võimsa mulje sellest hoolimata, et ma polnud teda kunagi läbi lugenud. Teistel lasteraamatutel olid ka ilusad pildid. Lasteraamatuid oleks võinud juurde osta, sellest hoolimata, et me polnud enam lapsed. Ütlesin, et lapsena töötasin ma tegelikult kõik sarja "Maailm ja mõnda" raamatud läbi kahe päevaga, sest ma vaatasin neist fotosid. Ja ühel päeval kui Pille klassiõed külla tulid, vaatasime kõik ENE köited läbi mõne tunniga. Tegelikult ma ei olnud kindel, võibolla jätsime osa lehekülgi vahele. Praegu pani isa esikus puulaudu saagimiseks valmis. Ta ütles, et mina neid saagima hakkaksin. Ütlesin: "Ma ei tea," ja läksin suurde tuppa. Aga isa kuulis, nagu ma oleks öelnud, et ma ei taha. Kõndisin tänavanurgal oleva Maarjamõisa haiglani. Kõndisin mööda kõrvaltänavat, aga sissepääs oli peatänavalt. Ümber nurga viis trepp. Trepi alumine ots oli nii järsk, et seal ei saanud enam astmetele astuda, vaid tuli need vahele jätta. Minu taga tuli paar vanainimest, aga neil tundus olevat isegi vähem probleeme kui minul. Läksin haigla riidehoidu. Seal pidi nagide juurde minema nii kitsast praost, et vanainimesed ei mahtunud läbi. Riidehoiu töötaja tuli neile appi. Meile anti teha töövihiku ülesandeid. Ühes ülesandes oli näidetena kasutatud minu sugulasi. Minu naispinginaaber kirjutas lünka, et Veljo on kommunistlik noor. Minu teada Veljo polnud seda tegelikult olnud. Kui ma ise ülesannet tegema hakkasin, siis nägin, et "kommunistlik noor" oli Veljo kohta juba trükitud ja selle ette oli jäetud lünk. Kirjutasin lünka "mitte". Ma töötasin aeglases tempos suurte pausidega. Imestasin, et kaasaegses töövihikus selline ülesanne on. Aga kui ma tiitellehte vaatasin, siis selgus, et töövihik oli trükitud aastal 1982.

Laupäev, detsember 20, 2008

Otsisin toimumiskohta

Paberile oli kirjutatud kolm nime. Kahe esimese kohta ütlesin Klausile, et neid saaks kirjutada arvutiga. Kolmanda kohta ütlesin, et sellist nime ei tohi kirjutada, muidu mõeldakse, et kõiki nimesid tuleb kirjutada arvutiga. Selle nalja üle naersime mõlemad pikalt.

Täna pidi toimuma koolipidu. Kõndisin linnas ringi, et ehk näen kedagi, kellelt küsida, kus pidu toimub. Esimesena nägin Gerlit. Ma ei saanud kõigist tema öeldud lausetest aru. Seejärel nägin rühma poisse seismas ja juttu ajamas, kelle hulgas oli Sven. Sven naeris selle üle, et mul oli suu nätsu täis ja raske rääkida. Edasi kõndides puhusin nätsumulle. Nooremana polnud mul mulli puhumine välja tulnud, aga nüüd sain aru, et selle jaoks tuleb panna suhu korraga mitu nätsu.

Ema ja Taimo rääkisid rohtudest. Ema ütles, et belladonnal on sageli saatuslikud tagajärjed. Taimo vaidles vastu, et ei ole. Ta olevat seda andnud mitmetele, kellega ilma selle rohuta poleks üldse kontakti saanud. Taimo oli vist apteeker, mida ma varem ei teadnud.

Raun oli välja andnud palju poliitilisi brošüüre. Toimus nende esitelu. Seda juhtis Bristol. Kui saabus mõni hilineja, andis Bristol talle kohe sõna. Hilinejad eelistasid, et räägiks need, kes on eelnevaga kursis. Ronisin redeli või tabureti otsa, et kapi otsas trükiseid liigutada. Mulle õpetati, millist puutuda ja millist mitte.

Reede, detsember 19, 2008

Elu pikim võiduseeria

Täna mängiti malet 10 minutilise mõtlemisajaga 13 osavõtjaga ringsüsteemis. Võitsin tervelt seitse esimest mängu järjest. Aga siis sain järjest neli kaotust, mis võis osalt olla tingitud kõhu tühjaksminekust. Viimases voorus tegin Metsojaga tema ettepanekul keskmängus viigi, millega jäime jagama 3.-4. kohta ja saime mõlemad auhinna. Mina võtsin auhinnaks vorsti. Turniiril sai esikoha Sprivul ja teise Arst.

Esimeses voorus võitsin Põvvatit, teises olin vaba, kolmandas võitsin Kure, veel võitsin täpselt meelde jäämata järjekorras Liivat, Otsa, Ojastet, Seljodkinit ja Tättet. Murrang saabus sellega, et Ivainen tagus mul viigilises etturilõppmängus aja maha. Edasi kaotasin Arstile, Partsile ja Sprivulile. Viimase vooru viigist oli juba juttu.

Meelde jäi võidupartii Kurega, kus mul olid valged:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. 0-0 d6 5. d4 ed 6. Rd4 Od7 7. Rc3 Oe7 8. Oc6 bc 9. Lf3 c5 10. Rf5 0-0 11. Re7+ Le7 12. Og5 h6 13. Rd5 Le4 14. Rf6+ alistus.

Raha koolile

Hakkasin juhtima ühte kooli. Vend soovitas, et ma liituks ühe Aasia firmaga, et kooli üleval pidamiseks raha saada. Nii ma tegingi. Seoses firmaga liitumisega pidin hakkama magama senisest laiemas voodis. Üks tüdruk läks juba sinna voodisse, et nüüdsest hakkame koos magama. Lisaks läks samasse voodisse minu vend ja varsti pidi saabuma ka vennanaine. Samas toas oli ka ema ja isa voodi. Mina mõtlesin ümber ja läksin hoopis õe toast oma asju tooma. Koridoris tuli isa vastu ja küsis, mida ma neist ruumidest otsin. Vastasin, et ei midagi. Läksin oma tuppa, et magada siiski üksi oma senises voodis. Muidu oleks olnud üks variant magada õe toas, aga õde saabus ka ootamatult koju.

Neljapäev, detsember 18, 2008

Mõttekäik autojuhtimisest raamatuhinnani

Autot juhtida proovisin 6-aastaselt, hobusega ratsutasin 15-aastaselt. Hobusesõit tuli mul paremini välja kui autosõit. Ükskord liivakastis üks poiss uhkustas, et ta on allveelaeva juhtinud ja põleva lennukiga sõitnud. Veel uhkustas ta, et tal on lasteplaat. Küsisin pärast oma emalt, mis asi lasteplaat on. Ema seletas, et see on see, mis pannakse grammofonile ja hakkab mängima. Mina olin arvanud, et jutt käib puuplaadist. Selliseid puuplaate meil oli. Oli ka puuklotse. Osad olid täheklotsid. Nende abil proovis isa mulle tähtede tundmist õpetada, kui mul olid tähed tegelikult juba selged. Kui silmaarsti juures küsiti tähti x ja y, siis nende puhul ma ei öelnud, et ma neid näen. Ma kas kartsin neid omavahel segi ajada või koguni seda, et võidakse küsida, kust ma neid tunnen. Kui ma läksin 12-aastaselt esimest korda maleklubisse, soovitati mul õppida kodus matistamisviise, sealhulgas ratsu ja odaga. Mina ütlesin, et ratsu ja odaga pole võimalik, kuigi olin "Malekoolist" näinud peatükki selle kohta, et see on võimalik. Kahe odaga matistamine on kergem, aga seda pole mul üheski partiis teha tulnud. Ratsu ja odaga matistamise vajadus ükskord välku mängides tekkis, kui mulle aega ette anti. Aga ma ei pidanud seda tegema ise, vaid üks pealtvaataja võttis minult mängu üle ja istus ise laua taha. Muidu tundis ta paremini avanguid kui lõppmänge, aga seda lõppmängu oli ta õppinud. Minu meelest saab nõrgem pool selles lõppmängus tõhusamat vastupanu avaldada kui "Maleaabitsas" näidatud. "Maleaabitsa" laenasin ükskord vanaema poolt, aga tegelikult oli see onule lapsena sünnipäevaks kingitud ja ta küsis selle lõpuks tagasi, et tema pojad ka mängu õppida saaks. Uue "Maleaabitsa" ostsin antikvariaadist. Õigemini müüdi seda tänaval. Ükskord küsisin Riia tänaval, kui palju maksab Fischeri partiide kogu, aga see maksis nii palju, et ma ei ostnud.

Reglemendita valimised

Kuulasime vendadega kassetti. Ütlesin, et otsitav laul on lindi teisel küljel. Tõnu keeras seda kuuldes kasseti ümber. Tegelikult hakkas nüüd mängima esimene külg, sest teisele küljele olin ta juba varem keeranud. Ema tuli ja ütles, et meie süü tõttu ei saanud Henn öösel magada. See oli signaal, et makk tuleb kinni panna, et Henn vähemalt hommikul magada saaks.

Vaatasime fotosid ühest peost, kus esiplaanil oli pidulaud. Kuna fotol oli uks praokil, ütles Tõnu naerdes, et üks väike tüdruk läheb sauna. Saunas olid mehed. Mina vaidlesin vastu, et see võib olla ka mõni teine väike tüdruk, sest neid oli peol rohkem. Ukseavaja oli nii lühike, et tema pea ei paistnud istujate tagant välja. Tõnu arvas siiski, et see on see tüdruk. Avatav uks ei viinud veel sauna, vaid koridori, aga koridorist edasi tuli tuba, mis oli ajutiselt saunaks kohandatud.

Kaardile oli märgitud ühe Vaikse ookeani rahva elupaikadeks nii Läti kui ka Eesti. Üks selle rahva esindaja oli meiega samas ruumis. Küsisin, millises Eesti maakonnas seda rahvast kõige rohkem elab. Põhiliselt elasid nad Pärnumaal. See mees kaebas, et eestlased kiusavad neid taga ja tahavad kõiki vähemusrahvusi ümber rahvustada. Enda kohta ütles see mees, et tal on oma rahvusele omaselt lõualuud sellise ehitusega, et ta ei saa inglise keelt üldse hääldada.

Helinalt tuli e-mail, milles ta ütles, millal ta pühadega seoses töö tegemisest puhkab. See oli esimene Helinalt tulnud e-mail, mis ei tulnud mitte ainult mulle, vaid läks samaaegselt veel mõnedele aadressidele. Kartsin, et minu aadress ei ole esikohal. Kontrollides selgus, et ei olnudki. Aga esikohal oli selline nimi, mida ma polnud varem ühtegi korda kuulnud. Helina võrguleheküljel olid viited kategooriate kaupa. Igas teemakategoorias oli üks viidetest mulle ja ülejäänud muudele inimestele. Ühes kategoorias oli viidatud J. Lombile.

Toimusid valimised, millel ei olnud kindlat reglementi. Valija pidi ise vaatama, kas ta kasutab üksiku ülekantava hääle meetodit või hääletab ainult ühe kandidaadi poolt. Pärast sai ikkagi vaadata, kes üle Eesti kõige rohkem hääli saab. Meie pere hääled pidi kokku lugema ja edasi saatma ema. Arvasin, et ema näeb kõigist sedelitest läbi, kelle oma see on. Klaus valis mind. Kui tema juba mind valis, siis valisin mina teda. Aga Toomas ei valinud ei mind ega Klausi, vaid koostas pikema nimekirja kandidaatidest, kellele ta hääle annab. Tooma kandidaadid olid kõik mulle tundmatud.

Kolmapäev, detsember 17, 2008

Jutuajamine enne väljumist

Mulle räägiti, kui halb ilm väljas on. Küsisin, kas see tähendab, et mul soovitatakse mitte välja minna. Vastati, et vastupidi, kõigil on soovitav väljas käia, kui midagi väga hullu ei ole, ja need hullud asjad on tavaliselt endaga. Ütlesin, et väljas käiakse heitgaase sisse hingamas. Vastati, et me elame sellises kohas, kus väga palju heitgaase ei ole, heitgaasid koonduvad kindlatesse kohtadesse. Ütlesin, et mina käin mööda seda teed, kus on palju autosid. Soovitati, et siis pean ma oma marsruuti muutma. Mina ütlesin, et seal, kus vähem autosid on, küsitakse, et miks ma tulen võõrasse õue. Näiteks tõin selle, et ükskord võtsin ühe maja servalt lund ja küsiti, kas see on minu maja. Nüüd küsiti, kas ma pühkisin võõralt majalt lund. Selgitasin, et võtsin lund lumekuuli tegemiseks. Küsiti, kas see juhtus hiljuti. Vastasin, et ei, kooliajal. Imestati, et mul see siis veel meeles on. Soovitati panna ajalehte kuulutus, et küsida, miks mult küsiti, kas see minu maja on ja kas küsija veel elab selles majas. Teadsin, et seal majas ei ela enam kedagi. Läksin välja, kus ma ilmas midagi halba ei leidnud. Ühtedest inimestest möödumiseks astusin korraks teeserva, kus oli natuke libedam kui ülejäänud teel, aga ma ei kukkunud. Ajalehte ma kuulutust ei pane, vaid kirjutan räägitust blogis. Varem nimetasin ma blogi ka ajaleheks.

Ajakiri "Kujundus"

Tõnu istus hommikul ühes majas üles tõustes arvuti taha. Seal oli palju arvuteid samas ruumis. Tõnu imestas, et ma öösel nii paljusid võrgulehekülgi olin külastanud. Kõigest sellest olid jäljed jäänud. Olin vaadanud kosmose teemalisi lehekülgi. Jooksime ringi. Küsisin ühelt jooksjatest Toomalt, mis tal koolis käitumishinne on. Toomas vastas, et neli miinus. Nii madalat hinnet kuuldes hakkasin naerma ja ütlesin, et seda ma arvasin.

Sel aastal oli hakanud ilmuma uus ajakiri "Kujundus". Seda ilmus aastas neli numbrit. Esimesi numbreid ei olnud ma ostnud, aga nüüd ostsin neljanda numbri. Ajakirjas oli ka kirjalikku teksti, aga põhimulje sellest jätsid kunstnik Vindi pildid. Mulje oli vägev. Kodus panin ajakirjale lisaks oma maale vahele ja püüdsin nii ajakirja kui ka neid oma pilte teistele näidata. Nad korraks vaatasid, aga eriti neid asi ei huvitanud. Olin solvunud.

Üks toit oli neppidega täidetud munad. Sain teada, et nepid elavad jõe kaldal. Seal neid siis neelamas tuligi käia. Neppidega täidetud munad pidid kõhus terveks jääma, aga ma imestasin, kuidas see võimalik on, nad võivad ju kergesti lagunema hakata. Ma ei hakanud siiski tervet neppi võtma, vaid õngitsesin pidulauas sõrmedega sousti seest ühe nepi tüki. Enamus inimesi oli lauast lahkunud, aga üks naine nägi pealt, et ma sõrmed sousti sisse pistsin.

Mulle tuli külla Helina koos ühe poisiga. Mina elasin Prantsusmaal ja Helina õppis teisel pool riigipiiri ühes Saksamaa linnas. Nägin neid linnu kaardilt. Mida Helina seal linnas tegi, seda ma ei näinud.

Teisipäev, detsember 16, 2008

Lindpriidest

Artiklis libahuntidest on pikalt seletatud, mille poolest nad just hundid olid. On öeldud, et libahundid olid lindpriid. Aga nii kaugele kui ma lugemisega jõudnud olen, ei ole seletatud, mille poolest lindprii lind oli. Libahundid elasid väljaspool asulaid, kuhu neid pagendati, aga laulusõnadest on teada, et ööbik laulab talupoja akna all. Ühes uuemas laulus on öeldud, et kitarristil pandi käed raudu, mille kohta samas laulus öeldakse, et ära puutu laululindu. Selle laululindude austamisega lindprii sõna hästi kokku ei sobi. Selles laulus oli kitarristi kiusamisel vist mingi poliitiline põhjus, aga muusikud on karistada saanud ka muude kuritegude eest - narkootikumide omamise ja laste kiusamisega seoses.

Ministri peidukoht

Triikraual oli kuumus sees. Vennad arvasid, et see ei või olla laua peal, muidu hakkab vakstu sulama. Aga põrandale tõstes põletas ta samuti vaipa. Ka triikraua püsti tõstmine ei aidanud, sest ta oli üleni nii kuum, et põletas ikkagi vaiba sisse neli väikest musta auku. Lõpuks põles triikraud üldse ära. Nüüd sain aru, et oleks tulnud vahepeal nupust kuumenemisrežiim maha keerata või juhe seinast välja tõmmata. Olin selle kohta isegi vendadelt küsinud, aga nemad olid arvanud, et pole vaja seda teha. Emast oli kahju, et ta triikrauast ilma jäi. Aga me saime kohe uue triikraua. Ema sai jälle triikima hakata, mida ta on alati teinud. Aga uue triikrauaga hakkasid kogemata kohe uued pahandused juhtuma. Kõigepealt kõrvetasin mina sõrme, seejärel võttis Klaus terve peoga kuumast rauast kinni.

Ametisse astus uus Ameerika president. Selleks sai esmakordselt naine. Tema kohta tehti kohe kunstiline film, mis teda iseloomustas. Vaatasime seda filmi. Kõigile näitlejatele luges ingliskeelset tõlget peale üks ja sama naisehääl. Filmis näidati, kuidas kaks inimest kõndisid mööda tänavat ja ajasid juttu. Jutu järgi pidi aru saama, et üks neist oli Lennart Meri lapsena. Seejärel näidati, kuidas naispresident lamas kõhuli maas ja teised ajasid temaga juttu. Tal oli valida kahe kandidaadi vahel, kellega abielluda. Ta otsustas abielluda Türgi sultaniga.

Mul oli pooleli ühe romaani toimetamine. Võtsin töö uuesti ette. Avasin raamatu kohast, kus mul vist järg oli. Aga üks vana mees näitas, et mul peaks järg olema kaks lehekülge edasi. Nii see oligi, sest seal oli juba parandusi. Veel kaks lehekülge edasi oli samuti parandusi, aga sinnani polnud ma veel kõike järjest lugenud. See mees vaatas minu tööd üle. Kui ta ära läks, siis tekkis küsimus, mis hinde ta mulle pani. Pakuti, et viie. Mina näitasin, et kuue, sest voodikatte peal oli kuus. See kantigi klassipäevikusse sisse. Siis aga nägin, et voodi peal ei olnudki hinne, vaid sokk, mis oli ainult kuuega sama kujuga. Aga õpetaja ilmselt kavatses klassipäevikusse kantud hinde siiski alles jätta. Kõik nii minu kui ka B-klassist töötasid mingite raamatutega.

Politsei teatas, et on sooritatud kuritegu, on teada, et sooritaja on üks endine minister, aga pole teada, kus ta elab. Mina võisin vist politseile selle kohta informatsiooni anda. Teadsin, et üks endine minister elab Paides meie sugulaste pool kapi otsas pappkastis. Läksime sinna ruumi, et ma saaks ta kätte näidata. Kapi otsas oli kolm kasti ja minister polnud nende ainuke elanik. Teises kastis elas üks soomlane. Ema rääkis, et kui üks eesti mees oli tahtnud selle soomlasega sõber olla, siis oli see tal algul õnnestunud, aga kui eestlane oli ühe naise kohta solvava lause öelnud, oli soomlane talle kallale tulnud. Ministri kasti viis seina seest käik. Kui kast lahti tehti, roomas minister parajasti käigust kasti. Seal ruumis oli pood. Sõin salati juba enne kassasse minekut ära, et kui müüja märkab emalt selle eest raha küsida, siis võib maksta, aga kui ei märka, siis saab odavamalt.

Esmaspäev, detsember 15, 2008

Euroopalik keel

Riigikogus seati üles mitme asja jaoks kandidaadid, mida aasta hiljem hääletama hakati. Üks neist asjadest oli laul. Mina toetasin Euroopa Liidu vastase laulu kandidatuuri. Aga aasta hiljem oli laulu esitust muudetud, nii et Euroopa Liidu vastast refrääni laulva laulja osa enam polnud ja laulus polnud enam midagi Euroopa Liidu vastast. Lisaks kandideeris nüüd üks laul, mille kanditatuuri aasta varem polnud veel üles seatud. Ütlesin, et kuna ma pole seda laulu varem kuulnud, siis ma ei hääleta. Riigikogu hakkas naerma. Lugema pidid ainult Riigikogu liikmete hääled, aga teistel oli ka võimalus hääletada. Riigikogu liikmed naersid võibolla selle üle, et ma oma häält oluliseks pean.

Televiisorist tuli muusikat, millele saateks näidati järjest kõrghoone erinevate korruste aknaid ja pesuväel naisi. Ema keeras pildi teisele kanalile. Uus kanal meeldis mulle vähem, sest seal muusikat ei olnud.

Vaatasin, kust minu blogisse on tuldud. Üks koht oli Strandbergi blogi. Vaatasin sinna. Ta oli toonud ära katkendeid järjest kolmest blogist, sealhulgas minu omast. Alla oli kirjutanud, et ta ei hakka neid katkendeid kommenteerima, aga mul soovitab ta unustada kooligrammatika ja hakata kasutama euroopalikku keelt. Ma ei kavatsenud oma keelekasutuses muudatusi teha. Ma olin keeletoimetaja ja pidasin enda keelt paremaks. Nüüd tuli välja, et need, kelle tekste ma parandan, arvavad vastupidi. Euroopaliku keele all mõeldi arvatavasti emotikonide kasutamist.

Pühapäev, detsember 14, 2008

Lugege intervjuud

Eilses P. Oleski intervjuus on ka minust juttu.

Sporditeema

Vaatasin vanu "Spordilehe" aastakäike. Mõtlesin võtta doktoritöö teemaks ühe vana "Spordilehe" aastakäigu võrdlemise tänavuse "Eesti Spordi Lehe" aastakäiguga. Ainult et sellise teema puhul poleks saanud kasutada muud kirjandust. Oleksin võinud töös mingi teooria välja mõelda, aga ei olnud kindel, et ma hea teooria leiutaksin.

Kõndisime Kaunase puiestee suunas. Mina ja Henn läksime õiget teed, aga Pille, üks suur poiss ja väike Toomas liikusid Kalda tee suunas. Toomas ütles nuttes mingi lause. Küsisin Hennult, mis lause see oli. Henn kordas, et Toomas oli öelnud: "Kui ma kindralina abiellun, siis ma ei saagi sinna sõdida." Vastasin, et siis ma kuulsin ikka õigesti.

Istusin koos Tristaniga koridori lõpus. Kõrval tehti muusikat. Süntesaatorimängus tundus olevat rohkem helide muutusi kui mängijal klahvivajutusi. Lisaks muusikale kostis veel mängija sõrmede klõbinat klahvidel. Muusikat tehti ühes bussipeatuses. Seal pidi algama minu magistritöö kaitsmine. Olin ainukesena kohal. Läksin üle tee, mis tähistas kaitsmise lõppu. Aga olin nõus minema teisele poole teed tagasi, kui keegi peaks veel kohale tulema. Tuligi hulk inimesi. Kui olin uuesti üle tee läinud, näitas Helen mulle paksust raamatust kahte lauset. Ma ei teadnud, miks ta neid näitas, aga need olid ilusad laused. Teises lauses oli nimetatud lapsi. Helen soovitas mul midagi teha, aga ma vastasin, et võibolla mul kirjasõber ei luba. Kaitsmisele tulnud poisid läksid teisele poole teed.

Tartu kiirmale meistrivõistlused

Selle aasta Tartu kiirmale meistrivõistlustel mõtlemisajaga 15 minutit oli 30 osavõtjat. Esimeseks tuli Vorobjov, teiseks Vihmand, kolmandaks Pärnits. Mina kogusin 4,5 punkti 7-st ja sain 7. koha. (Turniirieelne paigutus oli 11.) See peaks olema minu kõigi aegade parim tulemus neil võistlustel, aga turniiril tundus olevat ka kõigi aegade nõrgim koosseis.

Esimeses voorus võitsin mustadega Kasemaad, teises kaotasin valgetega Peebole, kolmandas võitsin mustadega Padrikut, neljandas kaostasin mustadega Pärnitsale, viiendas võitsin valgetega Salupere, kuuendas tegin valgetega kiirviigi Ivaineniga, kellel on minust mõnevõrra madalam reiting. Ta põhjendas viigisoovi sellega, et peab ära käima, aga varsti oli ta juba tagasi. Aga võibolla sain just tänu viigile viimases voorus võidetava vastase. Seitsmendas voorus mängisin mustadega Häidbergi vastu ja võitsin.

Nägin pealt mängu, kus valgel oli lipp, oda ja paar etturit rohkem, aga mustal oli veel üks ettur peal ja ta võitis ajaga. Natuke enne lõppu tegi must valekäigu, aga valge aega juurde ei küsinud, hoolimata sellest, et vastane oli just küsinud. Kui mustal veel vanker peal oli, korrati kolm korda seisu, aga must ei võtnud viiki vastu.

Laupäev, detsember 13, 2008

Andmekaitsest ja tsensuurist

Kirjutati, et Vasakpartei endine esimees või esinaine nõuab Andmekaitse toel ajalehe võrguleheküljelt enda kohta käiva artikli kustutamist, sest ta polevat enam avaliku elu tegelane, nagu artikli ilmumisajal. Ajalehed on üksmeelselt vastu ja küsivad, kas tuleb ka pabereksemplaridest väljalõikeid tegema hakata.

Vastata võib vist, et paberlehtedest väljalõikeid teha pole vaja, sest seda pole nõutud. Vanu paberlehti ei loe eriti keegi, aga võrgus olevale materjalile võidakse otsingumootori abil kergesti sattuda.

Ajalehed on osa artikleid võrguarhiivist kustutanud ka omaalgatuslikult. Seega poleks ühe täiendava artikli kustutamine suur probleem. Aga sellele teele minek oleks pretsedendi loomine, mille järel võidaks esitada hulgaliselt uusi nõudmisi. Kõnealune vasakparteilane on ka minu blogile ühe kommentaari jätnud. Mulle küll ei meeldiks, kui ta selle kustutamist nõudma hakkaks. Või siis vastupidi, et kirjutaks ebaviisaka kommentaari ja nõuaks kohtus, et ma ei tohi seda kustutada.

Ajalehe arhiivi tsenseerimise nõudega tekitas kõnealune isik oma maailmavaatele kahju. Me mäletame, et nimetatud partei eelkäija võimuloleku ajal kehtis range tsensuur ja hävitati raamatuid. Uued tsenseerimise nõuded tekitavad küsimuse, kas tahetakse tagasi ka Nõukogude aja negatiivseid külgi.

Külalised saabusid vara

Rääkisime Klausiga, et meie korterit kuulatakse pealt. Rääkisime seda sellest hoolimata, et teadsime, et ka seda juttu pealt kuulatakse. Meid jälgiti koju ostetud ajakirjade magnetribade abil. Sellest tuligi luulerida: "Kiip meid juhib". Täna pidi meil käima palju külalisi. Esimesed saabusid juba hommikul. Ma polnud veel riidesse pannud. Läksin oma tuppa, et võtta riided ja minna nendega vannituppa. Külalised saatsid oma väikse lapse juba minu tuppa mängima. Ma langesin unisuse tõttu kõhuli voodile. Käes olnud ülikond kägardus kokku. Laps kutsus teisest toast täiskasvanuid appi, öeldes minu kohta: "Issil enam ei tiksu." Sellega tahtis ta vist öelda, et tema arvates mul enam süda ega kopsud ei tööta. Aga võibolla pidas ta silmas ka minu taskus tiksuvat kella, mille ma kõhuli langedes ära summutasin. Täiskasvanud tulid samuti minu tuppa. Lapse ema vabandas, et laps minu tuppa enne minu üles tõusmist tuli. Vastasin, et lapsed mind ei sega. Aga selle naise kohalolek segas küll. Kui ma vannituppa jõudsin, oli seal pime. Aga varsti mu silmad harjusid pimedusega ja hakkasin peeglis oma nägu nägema. Olin nagu "Krahv Monte-Cristo" peategelane, kes vanglas pimeduses sama hästi nägema hakkas, nagu oleks valge. Raamatus peeti seda ainult ühe vangi eripäraks, aga võibolla oleks sama juhtunud kõigi vangidega. Vannituppa hakati sisse tungima, kuigi olin ilma riieteta. Väljast püüti ust lahti sikutada, mina sikutasin seestpoolt kinnimale. Seejuures hoidsin siiski ust niimoodi, et seda päris kinni tõmmata ei saanudki, muidu oleks käsi vahele jäänud. Karjusin ukse taga olijatele, et nad ära lõpetaks. Aga lõppu sellele olukorrale ei tulnud.

Minu vanade luuletuste kohta võidi arvata, et need käivad Oudekki kohta. Tegelikult ei olnud neis juttu Oudekkist ega isegi mitte minust, vaid need olid üldistavad. Oudekkile olin kamba vihiku tagasi viinud otse koju, kuigi tema vanemad olid arvatavasti vihiku tagastamise vastu. Kui ma seal ukse taga käisin, olid vanemad ka kodus.

Ajalehes ilmus suur reklaam, milles kutsuti üles kaebama nende peale, kes on Euroopa Liidu kohta negatiivseid müüte levitanud. Üles andmise eesmärk olevat välja selgitada, kes on kõige suuremad kahjurid. Märkasin seejärel, et kutsuti siiski üles andma ka neid, kes Euroopa Liidu kohta positiivseid valesid on levitanud. Aga oli selge, et nende leidmisele pidi vähem rõhku pööratama. Et ma olin Euroopa Liitu palju kritiseerinud, siis oli selge, et nüüd kaevatakse ka minu peale. Kui minu nimi sinna nimekirja oleks ilmunud, siis oleksin kirjutanud listi ee.euro, et on selge, et kaebaja on sellest listist. Tunnistagu üles, kes ta on, ja selgitagu, mida ma valetanud olen. Oleksin kirjutanud, et kui mõni ennustus täide ei läinud, siis ennustuse tegemise ajal ei olnud see veel teada.

Sõitsime perega rongis, võttes enda alla nii parempoolse kui ka vasakpoolse pingivahe. Üks tüdruk tahtis meid pildistada. Aga ta istus ühe pingi otsale, nii et osad jäid temast ühele poole ja osad teisele ning ta ei saanud kõiki samale pildile mahutada. Ta ütles, et see on selleks, et minust ebaviisakas portree teha. Rääkisin, et ühed mehed käivad linna serval ühes urkas. Tööpuudus ähvardas just mehi. Vaatasime ühe maja aknast välja, kui möödus minu klassiõdede rivi, kes läksid tööle. Üks neist ütles, et naised peavad tööd tegema. Üks mees tegi talle läbi klaasi märke. Ühel möödujatest oli laps käe otsas. Tänapäeva emad on üksikemad ja meestel polegi lapsi. Mul polnud kuhugi minna. Ainuke koht, kuhu minna, oli sõjavägi, aga sinna oleks pidanud iga tunni aja tagant uuesti minema.

Reede, detsember 12, 2008

Libe põrand

Täna oli Eesti Euroopa Liidu liikmeks saamise päev. Seoses sellega hakkasime vaatama Euroopa Liidu telekanalit. Kuigi mina hääletasin EL-i astumise vastu, olin ma esimene, kes vastavat kanalit vaatama hakkas. Vaatasime seda öösel. Televiisorist tulev hääl läks järjest valjemaks, kuigi panime seda vaiksemaks.

Läksin kooli peatrepist alla, et jõuda riidehoidu. Tahtsin sõita kiiresti, aga vahepeal pidin pidurdama, sest trepil oli rahvast palju. Vajusin eeskõndijale selga. Riidehoius oli libe põrand ja seda mööda libistasin ennast ka kiiremini. Riidehoiu kõige tagumises ruumis vahetasid mõned poisid seoses kehalise kasvatuse tunniga aluspesu. Nad oleksid saanud vahetada ka duširuumis, aga nad eelistasid riidehoidu kui avalikumat kohta, sest nii tundusid nad endale julgematena. Tegelikult keegi teine sinna tagumisse otsa ei kõndinud ja riiete vahetamist ei näinud. Kui riidehoiust välja minema hakkasin ja peaukse poole suundusin, oli käik pimedaks läinud. Niiviisi võis kohtuda kurjategijatega. Kaks poissi hakkasid koos koju minema, aga minuga nad kunagi koos ei läinud, kuigi üks neist käis minu klassis.

Läksin maletrenni. Seal oli palju lapsi. Särgava tukistas järjest kolme poissi, kes olid rikkunud korda. Seejärel ütles Särgava, et seistes mängida talle ei meeldi. See võis olla mõista andmine, et tal on tänaval kõndides raskem juttu ajada. Käis registreerumine Tartu meistrivõistlusteks. Mulle öeldi edasi, et üks Tallinna mängija oli öelnud, et mulle võib kohe viimase koha ära anda. Selle kohta ütlesin, et sellel tallinlasel on minust pealiskaudne mulje. Minu vastu ta siis sellepärast nii kiiresti mängiski, et pidas mind nii nõrgaks. Aga mina tema kiirustamise tõttu lootsin juba võita. Teatasin, et kuna ma enamust registreerunutest ei tunne, siis tulen esimese viie hulka. Üks poiss küsis, kust ma võtan, et ma nendega varem mänginud ei ole. Võibolla olin temaga tõesti varem mänginud. Ütlesin, et kui ma mängija ära unustan, siis on ta minust nõrgem. Endast tugevamad jäävad mul meelde. Aga reitingute järgi on ka näha, et enamus registreerunuid on minust nõrgemad.

Malenädal alanud

Eelmisel nädalal ma ei käinud mängimas, sest minuga tehti teleintervjuud. Intervjueerija teadis, et tegelen malega, seetõttu tekkis tal mõte, et filmida ka tema ja minu vahelist malemängu. Ta soovis, et ma saaks viie käiguga otsustava paremuse. Aga et ma intervjuus sõnagi malest ei rääkinud, siis jäi ka mängu filmimine ära. Intervjuud andsin koduse raamaturiiuli taustal, nii et ei välista, et kaadrisse mahtus mõni maleraamat või malelaud.

Üleeile lugesin malest nii psühholoogia raamatust kui ka "Eesti Päevalehest". Raamatus oli kirjas, et surveolukorras ei tehta kõige paremaid otsuseid. Näiteks oli toodud, et ajapuuduses võivad isegi tugevad maletajad jämedaid vigu teha. Minu meelest on nii, et isegi kui ajapuuduses ennast vabalt tunda, teeb halvemaid käike, sest ei ole aega mõelda. Parem näide oleks olnud, et raskes seisus võib pikast mõtlemisest hoolimata täiendavaid vigu teha. Ja see pole ka kõige parem näide, sest kerge on teha vigu ka heas seisus lõdvaks laskmise tagajärjel.

Ajalehes kirjutas A. Kokk mingitest katsetest maleseisudega, kus algaja leiab õige käigu, aga edasijõudnu rakendab ekslikult standardplaani. Kahju, et neid seise artiklis ära ei olnud toodud. Artikli lõpus kutsutakse üles mitte uskuma esimesena pähe tulevat lahendust, mis tõenäoliselt on vale, sest see leitakse ilma mõtlemata. Tegelikult on males kõige tugevam käik sageli just see, mida esimesena vaadatakse. Tugev mängija on tugev osalt just tüüpseisude tundmise tõttu.

Käesoleva nädala sisse jääb vähemalt kaks Tartu malevõistlust. Täna toimus turniir päevakeskuses ja pühapäeval on linna kiirmale meistrivõistlused. Täna oli mõtlemisaeg 10 minutit ja osavõtjaid 12. Esimeseks tuli suure eduga Seljodkin, teine oli Harujõe ja kolmas Parts. Mina kogusin 5,5 punkti 11-st ja sain kuuenda koha.

Esimeses voorus võitsin valgetega Põvvatit, teises samuti valgetega Kääpi, kolmandas kaotasin mustadega Arstile, neljandas võitsin valgetega Harujõed. Harujõega mängu alustasime käikudega 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 (varem on ta mänginud Rge7) 4. Oc6 dc 5. 0-0 Od6 6. d4 ed 7. Ld4 Of8 8. Ld8+ Kd8 7. Vd1+ Ke8 8. Og5 f6 9. Of4, mille järel ma võitsin etturi ja realiseerisin selle aja maha tagumise teel. Viiendas voorus kaotasin mustadega Partsile, kuuendas valgetega Kurele, seistsmendas võitsin mustadega Tättet, kaheksandas kaotasin valgetega Ivainenile, üheksandas mustadega Seljodkinile, kümnendas võitsin valgetega Lillet, üheteistkümnendas viigistasin mustadega Ojastega.

Neljapäev, detsember 11, 2008

Sõnade pikkuse mõju

Vähemalt enne arvutivõrgu teket eristati kõnekeelt ja kirjakeelt. Kirjalikus tekstis kasutati viisakamaid sõnu ja väljendati keerulisemaid mõtteid. Üks põhjusi selleks võib olla, et kirjutamine on aeglasem tegevus kui rääkimine, nii et lause väljendamise ajal saab seda veel edasi mõelda ja viimistleda. Kui võrgukommentaator tahab kedagi kirjalikult solvata, siis on temalgi aega mõelda, kuidas solvang maksimaalne tuleks.

Erinevates keeltes on erineva pikkusega sõnad ja erinev harjumuslik rääkimiskiirus. Võib oletada, et kui kirjalik tekst tuleb pikema mõtlemisaja tõttu kvaliteetsem, siis samal põhjusel väljendatakse targemaid mõtteid nendes keeltes, kus on pikemad sõnad. Soome keele sõnad on pikemad kui eesti keele omad. Lugesin, et soome rahvapärimuses ongi tarkade ehk teadjate osakaal suurem kui eestlaste puhul. Kui oletada, et tarkadeks nimetatud ongi teistest targemad, siis paistab see teooriat kinnitavat. Eesti keele sõnad olid ka minevikus pikemad, aga mitte kõik sõnad, vaid rohkem tegusõnad.

Samas olen kuulnud ka teistsugust arvamust, et hiinlastel olevat hea, et neil on hieroglüüfkiri, siis on nende lugemiskiirus suurem. Võib järeldada, et kui nad loevad ajaühikus rohkem teksti, siis nad õpivad rohkem. Hiinlasi võibki targaks rahvaks pidada, sest paljud leiutised on mõeldud välja esimesena Hiinas. Aga äkki see ei tule kiiremast lugemisest, vaid aeglasemast kirjutamisest? Ma arvan, et hieroglüüfide kirjutamine võtab rohkem aega kui ladina tähtedest koosnevate sõnade kirjutamine.

Sain leivaviilu

Sorisin isa kirjutuslaua sahtlites. Sahtlis pidi olema liim, aga leidsin sealt hoopis keefiri, mis pakki kätte võttes pritsis lauale. Isa tuli uksele ja talle ei meeldinud, et ma üldse sinna sahtlisse vaatasin. Kui ütlesin, et seal oli liimi asemel keefir, arvas isa, et seal pidi siiski liim olema. Kui isa läinud oli, hakkas laud minu puudutusest vibreerima ja seejuures häält tegema. Üks pahandus teise otsa. Teises toas tõstsime klaveriosi klaveri najale. Klaveril olid sellised detailid, mida heli reguleerimiseks sisse ja välja liigutati. Hoiatasin teisi, et kui nad neid hooletult tõstavad, kukuvad need ümber. Üks tükk hakkaski kukkuma.

Rääkisin hommikul vennale, et ma ärkasin kell seitse ja tõusin kell üheksa. Täpsustasin, et vahepeal jäin siiski uuesti magama. Tänaval kohtusin bioloogia õpetajaga. Rääkisin talle, et õppida antakse nii palju, et ma ei jõua, kogu aeg peab raamatuid läbi lugema. Ja mul ei püsi üldse meeles, et õppima peab. Kooli jõudes tuligi seal parajasti bioloogia tund. Ma olin sellel aastal suurest osast bioloogia tundidest puudunud ja nüüd tuli kontrolltöö. Õpetaja kirjutas küsimused tahvlile. Et mul oli õppimata, siis ei kavatsenud ma kontrolltöös osaleda. Õpetaja tähelepanu ma sellele ei juhtinud. Lootsin, et saan järgmine kord järeltööd kirjutada, aga õpetaja rääkis, et järeltöö võimalust ei pruugi tulla. Õpetaja kirjutas vist õiged vastused ka tahvlile, aga neid ma hästi ei näinud. Õpetaja rääkis, kui halvad inimesed need on, kes oma nägemise ära on rikkunud. Seda rääkides kustutas ta tahvlilt vastused jälle ära. Minu pinginaaber Sander ka ei kirjutanud kontrolltööd, vaid istus niisama. Osad lahkusid tunnist ettekäändel, et neil on veel söömas käimata. Minu meelest pidi meie söögivahetund alles tulema, aga seda võis muudetud olla. Tunni lõppedes tahtsin minna koju, kuigi tunnid ei olnud veel läbi. Aga välisukse ja riidehoiu trepi juures valvas direktor, et keegi koju ei läheks. Läksin sööklasse, jättes oma kaks kotti seina äärde. Selgus, et söögivahetunnid ongi lõppenud. Söökla põhiruumile oli barjäär ette pandud. Ulatusin siiski leivataldrikuni ja võtsin ühe viilu kaasa. Majast väljusin teise ukse kaudu, mida direktor ei valvanud. Aga niimoodi ei saanud ma oma riideid riidehoiust kätte.

Isa ütles, et ta tahaks esimesele korralikule välisreisile minna. Mulle see ei meeldinud, sest niimoodi pidin mina jääma ainukeseks, kes ei ole käinud. Tegelikult oli isa veidi varem ka välismaal käinud. Toomas näitas külla tulnud mehele lasteraamatut helesinistest kassidest. Meil oli seda raamatut kaks eksemplari, mis olid natuke erineva tooniga trükitud. Toomas tuli ja võttis ka teise eksemplari ja näitas, et sellel on õige helesinine. Mulle pakuti blogis kasutamiseks emotikone, millega asendada tegelaste nimed. Igale nimele vastas oma märk. Ma ei tahtnud neid kasutada, sest märke oleks olnud raskem ära tunda kui tähtedega kirjutatud nimesid. Pealegi ei tahtnud ma, et mind tuntaks teistsuguse näo järgi kui mul tegelikult on. Mängisin pingelist malepartiid, aga lõpuks jäi see viiki. Et mäng viiki sai jääda, näitas, et ema on teistsugune kui ta ise arvab.

Kolmapäev, detsember 10, 2008

Läti raha ja Eesti raha

Maleklubis on sageli kõlanud seisuhinnang: "Läbi nagu Läti raha." Viimasel ajal on tulnud uudiseid, nagu olekski Läti raha omadega läbi. Eile lugesin artiklit, mis ütles, et Läti on päästetud, sest latti ei devalveeritagi. Tehakse hoopis eelarvekärpeid. Ainult et inimesed jäävad vaesemaks nii devalveerimise kui ka eelarvekärbete korral. Elu läheb halvemaks igal juhul. Artiklis polnud näidatud, mille poolest üks halvenemisviis teisest parem on.

Eesti kroonile tahetakse ka lõppu teha ja võtta selle asemel kasutusele euro. Selleks tahetakse samuti eelarvet kärpida. Elu läheb halvemaks ka Eestis. Kirjutatakse, et ehk rahvas on nõus ühise eesmärgi nimel püksirihma pingutama. Ainult et minu eesmärk on, et kroon alles jääks. Euroopa Liitu astumise poolt rahva enamus hääletas, sest loodeti saada julgeolekut ja abirahasid. Nüüd kus raha lisandumise asemel lubatakse selle äravõtmist, ei ole loogilist põhjust, miks rahvas peaks seda toetama. Propaganda mõjul võidakse küll toetada ka ebaloogilisi eesmärke.

Vägev pääsuke

Elasime uues korteris senisest väiksemas ja vanemas majas Jakobi mäel. Korter ise oli ka väiksem, nii et tekkis küsimus, kuidas meil õnnestus sinna kaasavõetud asjad mahutada. Üks väike tüdruk kuulutati tagaotsitavaks. Teda poldud nähtud eelmisest päevast saadik. Aga mulle tundus, et ma võibolla nägin teda oma majast möödumas. Igatahes möödus sealt kaks last, kellest üks oli patsidega ja selle tüdruku moodi. Olime suvilas, kus oli agressiivne kass. Meie istusime toas laua taga ja kass oli väljas, aga hüppas lingini, vajutas selle alla ja tuli sisse. Laua peale ta siiski ei hüpanud.

Meelval tekkis kahel loomal küsimus, kas panna auto uks ööseks lukku. Nad ei hakanud siiski panema, sest arvasid, et pääsuke on vägevam kui nemad kokku. Pääsuke rääkis teistele lindudele, et on kaotanud nägemise. Seda kuuldes nokkisid teised linnud ta surnuks.

Pidin sõitma Tallinna. Kõndisin läbi linna psühhiaatriahaiglasse. Sisenesin uksest, mille taga ruumid nägid välja nagu koolimaja tiivaosa. Aga koridorist edasi kõndides jõudsin juba tuttavatesse ruumidesse. Haiglasse saabus üks mees, kes ei olnud psüühiliselt haige, aga tuli siia ühe teise terviseprobleemiga. Ta läks koos naisarstiga kabinetti. Varsti pistis teine arst pea sinna kabinetti. Ta hakas kabinetis oleva arstiga pahandama, et miks see on lasknud vaimselt tervel patsiendil paljaks võtta. Ootasin, kas ta märkab järgmiseks, et mõlemad kabinetis viibijad on paljad. Kabinetis olnud arst vastas, et aga patsiendil on selline kaebus - tal on probleemid nahaga. Seejärel tehti ettepanek, et paljaks võtaksid kõik patsiendid, et neile kehamaalinguid teha.

Olin koolimaja tagaukse juures, kui kell tundi käis. Väljast kostis loomahääli. Neid tekitas arvatavasti Ott, sest varem oli neid teinud tema. Väljusin uksest, et järgi vaadata. Kõndisin koolimaja eesukse juurde. Seal seisis rühm inimesi, kellele isa kõnet pidas. Ta rääkis, et ilma Eesti Komiteeta poleks iseseisvust taastatud, sest Ülemnõukogul polnud vastavat vaimu. Sõidutasin nende inimeste juurde Eesti Komitee käru. See võis mulje isa kõnest ära rikkuda. Toodi kohale paljude riikide lipud. Pahandasin, et kuidas võib panna Nõukogude Liidu lipu Eesti lipu kõrvale. Tegelikult polnud tegemist Eesti põhilipuga, vaid teistsuguse mustrilisega. Kaugete maade lippude kohta öeldi, et neid hakkavad inimesed tarvitama. Leidsin, et kui Janek tegi endale kunagi ENSV lipust püksid, siis võiks ta teha püksid ka Nõukogude Liidu lipust. Mõtlesin, et kunagi olid mulle eredamad hetked spordivõistlustelt väga tähtsad ja need on mul siiani meeles. Näiteks kui kommentaator rääkis "Sulzenbacheri kurikuulsast äkkhüppest" või kui Krister ütles, et ta teadis, et Svan võidab. Sulzenbacheri hüppe tagajärjel jäi Levandi finišis karpi ja Sulzenbacher tuli võitjaks. Hüpe võis seisneda selles, et Sulzenbacher sõitis määrustevastaselt üle teise võistleja suuskade. Aga ta ei saanud karistada, sest kohtunikud ütlesid, et nad ei näinud. Tol ajal ma vaatasin spordivõistlusi, sest käisin koolis, kus kõik spordist rääkisid. Kui ma saaksin jälle mingi kollektiivi liikmeks, hakkaksin neid jutte uuesti kuulma ja hakkaksin uuesti sporti vaatama. Mina tean ainult vanemate spordivõistluste tulemusi, aga mõni teab kõigi oma elu jooksul toimunute omasid, sest on neid pidevalt jälginud.

Teisipäev, detsember 09, 2008

Mineviku keel

Kas eelistada vormi "pea" või "pää"? Vahel luuletuste toimetajad on asendanud "pää" "peaga" sellest hoolimata, et riim kaob ära. Aga ühest vanast ajalehest leidsin artikli, kus olid sõnad "pead" ja "pääd" lausa kõrvuti samas lauses. See ei olnud trükiviga, vaid esimene oli tegusõna ja teine nimisõna. Täpsemalt oli kasutatud väljendit "pead pääd murdma". Samas artiklis esines sõna "pea" veel tähenduses "peaaegu", väljendis "pea kõikidele".

Riigi ainuke münt

Henn ütles, et kirjutab artikli Ervini sünnipäeva kohta. Selleks tahtis ta kasutada "Järva Teatajas" kirjutatut ja isiklikust kohalkäimisest saadud muljeid ning anda artikli uuele ajalehele. Mina avaldasin kahtlust, kas see teema ajalehte huvitab. Kui isa sünnipäevast kirjutati, ei tähenda see veel, et Ervini oma kohta artikkel vastu võetakse. "Eesti Ekspress" ja "Liivimaa Kroonika" võibolla võtaksid, aga "Postimees" ja "Eesti Päevaleht" mitte. Kõigis riikides oli raha hulka vähendatud ühele mündile, mida oli üks eksemplar. Kõigi riikide mündid olid ühes toas. Paberrahad olid koondatud nende müntide sisse. Raha hulka oli vähendatud lähtuvalt ühest teooriast, mis seda kasulikuks pidas. Aga oli olemas ka teistsugune teooria, millest lähtudes tahtsin paberraha uuesti käibele lasta. Hakkasin seda teooriat suuliselt inglise keelest eesti keelde tõlkima. Tõlke algus oli vist umbes selline:
Meil pole küll põhjust,
miks peaksime andma
paberist raha
tagasi teil,

kuid kahjuks ka oma
suurriigi rikkust
on metallmünti pandud
niimoodi meil.

Kui suuline tõlge oli valmis, läksime suurest toast Pille tuppa, kus tahtsin koos Pille ja ühe vennaga tõlke kirja panna. Aga tõlge oli juba ununenud. Tuli otsast peale tõlkida. Toomas näitas, millist paberit tema kirjutusmasinaga kirjutades kasutab. Mulle see paber ei meeldinud, sest ta oli juba suuremalt jaolt täis kirjutatud ja vanale kirjale uut peale tehes oleks uus tulnud raskesti loetav.

Tõusin hommikul üles. Hakkasin minema Pille tuppa, aga seal oli Toomas. Läksin hoopis väiksesse kööki. Istusin seal üksi ja vaatasin aknast välja. Mööda läksid poiss ja tüdruk. Elasime esimesel korrusel ja tüdruk vaatas aknast sisse. Nägu vastu klaasi ta ei pannud, aga edaspidi võis ka selline asi juhtuda. Olin unine ja läksin uuesti magama. Magasin veel kaks tundi. Ärgates oli kell juba 2. Joonistasin mõned pildid. Toomas näitas, et parempoolne figuur on halvem kui vasakpoolne. Mulle tundus vastupidi. Isa arvas ka nii nagu Toomas. Parempoolset figuuri läbisid pikad sirged kriipsud, mis meenutasid rokkmuusika lööke. Isa hakkas kahte figuuri detailselt võrdlema. Need olidki joonistatud omavahelist sümmeetriat arvestades, veidi erinevate detailidega. Kui isa märkas plaksutajate kujutisi, plaksutas ta ka ise käsi. Hakati rääkima lugu Stalini imetegudest. Algul arvasin, et olen seda lugu varem kuulnud, aga see kord räägiti natuke teistsugust, et rahvahulk ei oodanudki Nõukogude imetegu, vaid hoopis Amerika lennuki maandumist. Rahvas skandeeris. Äkki hakkas üks mees relvaga ähvardama, nii et rahvas jäi vaikseks. Mees hüüdis, et ta tapab enda ja päikse. Päikse all mõtles ta Stalinit. Stalin hüüdis vastu, et mees pillas relva maha. Seda polnud tegelikult juhtunud, aga seda väidet kuuldes ta pillaski. Nüüd tõukas Stalin ta keeva vee tiiki. Üks inimene hüüdis, et kunstiunenägudes ta oskab paremini põgeneda kui muudes unenägudes. Seda hüüdes ta pistiski mööda keldrikoridori jooksu, aga Stalin ei hakanud üldse teda taga ajama. Põgenik jooksis siiski edasi. Ta jõudis söögikoha ruumidesse, kus toimus mingi kaklus. Põgenikul oli taskus pisike tulirelv. Ta pani ühele kaklejatest selle vastu südant ja tulistas. Nii väike kuul kohe ei tapnud. Haavatu haaras palju suurema automaatrelva, et vastu tulistada. Põgenik põgenes nüüd tuldud teed tagasi. Ühe mehega kohtudes tulistas ta ka seda südamesse. Aga tulistatu astus rahulikult ühest uksest sisse, võttis pealmise riideeseme seljast ja näitas, et tal on selle all kuulikindel vest. Nüüd pidi põgenik jälle paaniliselt põgenema. Enne oli mulle tundnunud, et ta on naine, aga nüüd oli näha, et mees. Peitu minemiseks astus ta ühe teise mehe juurde, väitis, et tahab temaga koos minna ja astuski koos ühest järgmisest uksest sisse.

Oli algamas kirjanduse tund. Lauad olid paigutatud ringi kujuliselt. Mulle öeldi, et me pidime läbi lugema mitu raamatut. Tähtaeg oli juba varasem tund, aga mul olid nad ikka veel lugemata. Mõtlesin, et ütlen, et ma ei jõua nii palju õppida. Aga kodus muid raamatuid, mis ei olnud kohustuslikud, olin ma küll lugenud. Asi ei olnud siiski selles, et ma poleks jõudnud õppida, vaid mul ei tulnud see meelde. Kui õpetaja oleks öelnud, et ma kirjutaks siis asjad päevikusse üles, sest osad enam päevikut ei tarvitanud, oleks ma öelnud, et ma kirjutangi, aga mul ei tule kunagi meelde päevikusse vaadata. Alati ei kirjutanud ma õppimist siiski päevikusse, vaid vahel ka vastava aine vihikusse. Õpetaja tuli klassi ja ütles, et ruumis on halba lõhna. Võibolla tahtis ta öelda, et see lõhn tuleb minu küljest.

Esmaspäev, detsember 08, 2008

Pommitamise vaheaeg

Venemaa oli hakanud Eestit pommitama. See tähendas, et täitus ennustus, et Gruusia järel järgmine ohver on Eesti. Eestil võis minna halvemini kui Gruusial. Aga raadio uudistesaates ei olnud sõda üldse esimesel kohal, sest täna polnud pommitatud. See võis tulla sellest, et täna polnud lennuilma - taevas oli pilves. Eesti piiri kaitses Eesti väeosade kõrval kolm tšetšeenide väeosa. See võis põhjustada skandaali. Seetõttu panin kaks tšetšeenide väeosa malelaua alla. Ühe jätsin siiski rindele, Kagu-Eesti oma. Võis vaadata, et eestlased on kaugele tunginud, sest üks väeosa asub Narva lähedal a6, aga tegelikult jäi see Eesti piiridesse. Lendasin koos Dudajeviga kahekesi lennukis. Dudajev pildistas igast küljest meie all lendavat Venemaa lennukit, et masina ehitust tundma õppida. Meie rõdu all oli Venemaa rõdu. Dudajev viskas sinna pommi. Mina poleks nii teinud, sest olin terrorismi vastu. Kuigi pommi viskamise ootus tekitas minus põnevust. Kuulsin, kuidas trepikojas Venemaa esindajad rääkisid, et mind on kerge kinni võtta - tuleb ainult korterisse sisse tulla. Lukustasin ennast wc-sse. Uudistes öeldi, et Venemaa andis pommiplahvatusele tugeva vastulöögi. Venemaa ei pidanud vajalikuks plahvatuse suhtes midagi ette võtta. Üks mees luges ajalehte ja küsis, miks isa viimasel ajal midagi ette ei ole võtnud, et temast enam ei kirjutata. Vastasin, et kui ajaleht ei kirjuta, ei tähenda see, et inimene midagi ette ei võta. Ütlesin, et kes isa kohta midagi teada tahab, see mingu raamatupoodi, ja kohe. Raamatupoes oli müügil kaks paksu isa raamatut ja bibliograafia. Mees läkski. Ütlesin, et ma tegin nalja. Kõndisin ilma kätega kinni hoidmata liumäe redelist üles. Liumäe otsas istus Dudajev. Ta küsis, kas me arvame, et kui Venemaa Eestit ründab, peab Tšetšeenia appi tulema. Kaebasin teistele, et Dudajev ei luba oma maja juurde minna. Teised hakkasid majast väljuma. Võidi öelda, et kui mul sellised unenäod on, siis ei saa maailmalõpp tulla.

Pühapäev, detsember 07, 2008

Politsei tuli siiski

Minu koha lähedalt oli ühel kanalisatsiooni kaevul kaas ära võetud ja ära viidud. Seda oli üks poiss teinud ilmselt selleks, et mina sisse kukuks. Hakkasin panema augule katteks puutükke. See poiss pakkus mulle pehkinud puud, millele peale astudes oleks ikkagi sisse kukkunud. Peksin seda poissi selle eest esemetega. Ta ütles, et ta ei kannata, et ma teda peksan, aga muidu ta väga austab mind. Ütlesin, et lepime ära. Surusime kätt. Saabus politsei, kellele see poiss oli enne ära leppimist minu peale kaevata jõudnud. Nüüd ütlesime politseile, et pole midagi, me oleme sõbrad. Politsei ei uskunud ja tahtis minu suhtes edaspidi piiranguid rakendada. Sellega ei kavatsenud ma leppida.

Üks tüdruk kirjutas tahvlile paarikaupa erinevast soost inimeste nimesid, kelle vahele ta pani plussmärgi. Võrdusmärgi taha kirjutas ta igal paaril erineva sõna. Olin kindel, et ta kirjutab tahvlile ka minu nime. Nii ta tegigi, kuigi mitte kohe. Olin arvanud, et ta kirjutab minu nime koos enda nimega, aga seda ta ei teinud. Teine nimi oli raskesti loetav. Algul arvasin, et see on üldistav sõna "naine", aga siis lugesin välja, et see on ühe teise tüdruku nimi. Võrdusmärgi taga oli mainitud halba lõhna. Ma ei hakanud enda kohta käivat solvangut ära kustutama, muidu oleks ta seda igale poole kirjutama hakanud.

Oli keemia tund ruumis 102. Direktor küsis, mis on vahet reaal- ja humanitaarteadustel. Hakati kordamööda seletama, et humanitaarteadused nõuavad suuremat intelligentsust, neis on vastuse leidmine raskem ja need võtavad rohkem mõtlemisaega. Mõtlesin, et kui jõuab kätte minu kord vastata, siis ütlen, et reaalteadustes saab arvutada välja täpse vastuse. Aga see oleks olnud teiste öeldu üle kordamise moodi. Kõige agaramalt seletasid Helen ja Viive, kes olid pinginaabrid. Kuna direktor seisis klassi taga, keerasid Helen ja Viive oma toolid teist pidi. Mina ei keeranud. Helen istus laua peale Viive poolsesse otsa. Ta kõigutas laua kõrval seisvat tooli. Kui keegi teine oleks nii teinud, oleks direktor keelanud, aga Helenile oli kõik lubatud. Eesti keele tunnis küsis õpetaja, kas kellelgi on varasemast luuletusi pähe jäänud. Paljud läksid kohe vastama, lugesid igaüks ühe luuletuse ja said selle eest viie. Minule tundus see tobedus. Mul oli erinevalt neist palju luuletusi peas, aga ma ei kavatsenud vastama minna. Või kui oleksin läinud, siis oleks tulnud kõigepealt luuletus mõttes läbi lugeda, et kontrollida, kas ta ikka on peas. Läksin koos Sandriga riidehoidu, kus töötaja riideid kätte andis. Sander tahtis raamatuid osta. Ta sai alles nüüd teada, et ma olen raamatuid avaldanud.

Laupäev, detsember 06, 2008

Annelinna koolid

Olime metsas, kui seda langetati. Eemal langes parajasti üks suur puu. Niimoodi võidi väga suur ala lagedaks teha. Majas käskis üks vana naine ära arvata, mitu ajakirja ta on viimasel ajal läbi lugenud. Ta vastas ise, et 33. Ma ei teadnud, kas see tähendas, et nii palju oli ta neid kaanest kaaneni lugenud või oli nii paljusid lehitsenud. Vana naine küsis, kuhu kõik head kirjanikud on jäänud. Kuigi ta ei küsinud seda minult, vastasin, et mina olen häid raamatuid kirjutanud, aga see on mõeldamatu, milliseid kommentaare nende kohta on tulnud.

Oli ajaloo tund. Õpetaja küsis meilt renessansi tekke kohta. Kõigepealt pidi vastama Ariel. Ta esitas mõned loosungid. Siis pidi vastama Andres. Tema rääkis kommunistliku kirjanduse seisukohti. Õpetaja ei hakanud talle vastu vaidlema, sest kommunistlik teooria on ka üks teooria. Lõpuks pidi rääkima Ott, kes rääkis eelkõnelejatest paremini. Renessanss sai alguse sellest, et Leonardo otsustas, et on vaja hakata teadmisi koguma. Järgmine samm oli, et Michelangelo tahtis kindlustada, et teadmised ka püsima jääks. Kõndisin Kaunase puiesteele vana korteri juurde. Nüüd oleks tulnud rääkida sellest, mis renessansile järgnes. Aga ma ütlesin, et mul on ükskõik, kumb tuli enne, kas barokk või rokokoo. Ronisin koos suurte tüdrukutega ronimispuu otsa. Seejärel läksin vaatasin oma vana hoovi. Vaatasin pikalt seda akent, mis oli kunagi Anne aken. See asus teisel korrusel. Kunagi olin teadnud, et Anne vend oli Avo. Oudekki oli kirjutanud, et ta mäletab, milline aken siin hoovis kelle oma on. Nüüd tuli välja, et mina ka mäletasin. Meie vana liivakasti ees oli suur tiik. Sellesse ronisid lapsed, kes tuli uppumisest päästa. Vanasti olin siin pidanud pidevalt endast noorematel lastel tiiki ronimist keelama. Tiigi ja liivakasti vahel oli varem olnud liumägi, aga enam seda ei olnud. Hoovi teises ääres oli toa lõpp, kus seina ääres oli voodi, mille kõrval olid kapp ja uks. Kapi sahtlites olime vanasti sorinud. Teadsin, et ukse tagant viib käik otse keldrisse. Voodi oli praegu ühe sugulase oma ja sahtlis olid tema asjad. Sel päeval, kui ära kolisime, olin tahtnud ühe tee peale jääva maja seina ääres seisvalt mehelt midagi osta, aga see polnud mul õnnestunud. Mees seisis ja müüs seal ka praegu. Ühe Annelinna kooli seina ääres oli kaks jooksurada. Ärakolimise ajal oli vanale rajale lisaks just uus valminud. Nüüdseks oli vana juba nii lagunenud, et seda ei saanud enam kasutada. Sellesse kooli võis siseneda ilma vahetusjalanõudeta ja otse välisukse juurest algasid pingid, mis olid üksteistest vaheseintega eraldatud. Olin siin varem käinud olümpiaadi ja malevõistlusega seoses. Annelinna koolides oli hea, et ei olnud midagi ümber ehitatud, mitte nagu meie koolis, kuhu ilma vahetusjalanõudeta sisse ei pääsenud. Teine Annelinna kool, mida ma vaatasin, meeldis mulle siiski vähem, sest seal nägi kõik väga ropp välja. Sealt läksin ruttu välja. Meenutasin, mis oli vene kooli number. Läksin pudelite vastuvõtu punkti juurde. Seal vulises jääd mööda alla vesi nagu vanastigi. Aga nüüd juhtus, et kukkusin sellele jäähunnikule otsa ja see läks puruks. Kes pudelid oli ära andnud, pidi lahkuma läbi väikse koridori, mis ulatus osaliselt maa alla. Seal oli vanasti alati keegi seisnud ja midagi müünud. Müüs ka praegu. Müügil oli pudi-padi ja fašistlikku kirjandust.

Läksin bussi peale ja ostsin juhilt pileti. Juht pakkus mulle, et kas ma olen nõus vastu võtma juba varem augustatud pileti. Selle oli ta vist kuskilt prügikastist korjanud, et saaks raha oma tasku panna. Ostsin siiski selle ja see oli seaduslikust piletist mitu korda odavam. Istusin maha. Peale tuli kontroll. Panin silmad kinni, aga minu näost võis aru saada, et ma tegelikult ei maga. Kontroll ütles ka enne mind istujale, et teda on raske äratada. Kui kontroll minuni jõudis, olin siiski silmad uuesti lahti teinud ja ütlesin, et ma juba ärkasin. Taskust tuli välja kolm augustatud piletit, igaühel erinevad augud. Esitasin selle pileti, mille olin juhi käest saanud. Kontroll küsis, kust ma teadsin, et see selle bussi pilet on. Seda küsides kõndis ta edasi. Väljusin Leninakani puiesteel, kus oli linna lõpp. Hakkasin kõndima mööda puudevahelisi autorööpaid Kaunase puiestee peatuse suunas. Mõtlesin, et oleksin võinud bussist väljumisega oodata, sest buss oleks ise ka sinna tagasi pööranud. Mõned pidid nii kaugelt kooli käima. See võis neile raske olla. Järgmises peatuses oli hoone, kus oli väljas Pille näitus. Näitusel oli muuhulgas bussipileteid. Seda nalja oli Pille varem ka teinud. Näitusel oli ka tema tehtud skulptuure. Neid ma pikalt vaadata ei viitsinud. Uues "Akadeemia" numbris oli avaldatud hulk reisikirju Etioopia kohta. Mind huvitas ainult eestlase kirjutatu, kes oli minu uurimistöö teema. Tegelikult oleks võinud vaadata võrdluseks ka teisi. Varem oli mul olnud Etioopiaga seoses teine uurimisteema.