Külalised saabusid vara

Rääkisime Klausiga, et meie korterit kuulatakse pealt. Rääkisime seda sellest hoolimata, et teadsime, et ka seda juttu pealt kuulatakse. Meid jälgiti koju ostetud ajakirjade magnetribade abil. Sellest tuligi luulerida: "Kiip meid juhib". Täna pidi meil käima palju külalisi. Esimesed saabusid juba hommikul. Ma polnud veel riidesse pannud. Läksin oma tuppa, et võtta riided ja minna nendega vannituppa. Külalised saatsid oma väikse lapse juba minu tuppa mängima. Ma langesin unisuse tõttu kõhuli voodile. Käes olnud ülikond kägardus kokku. Laps kutsus teisest toast täiskasvanuid appi, öeldes minu kohta: "Issil enam ei tiksu." Sellega tahtis ta vist öelda, et tema arvates mul enam süda ega kopsud ei tööta. Aga võibolla pidas ta silmas ka minu taskus tiksuvat kella, mille ma kõhuli langedes ära summutasin. Täiskasvanud tulid samuti minu tuppa. Lapse ema vabandas, et laps minu tuppa enne minu üles tõusmist tuli. Vastasin, et lapsed mind ei sega. Aga selle naise kohalolek segas küll. Kui ma vannituppa jõudsin, oli seal pime. Aga varsti mu silmad harjusid pimedusega ja hakkasin peeglis oma nägu nägema. Olin nagu "Krahv Monte-Cristo" peategelane, kes vanglas pimeduses sama hästi nägema hakkas, nagu oleks valge. Raamatus peeti seda ainult ühe vangi eripäraks, aga võibolla oleks sama juhtunud kõigi vangidega. Vannituppa hakati sisse tungima, kuigi olin ilma riieteta. Väljast püüti ust lahti sikutada, mina sikutasin seestpoolt kinnimale. Seejuures hoidsin siiski ust niimoodi, et seda päris kinni tõmmata ei saanudki, muidu oleks käsi vahele jäänud. Karjusin ukse taga olijatele, et nad ära lõpetaks. Aga lõppu sellele olukorrale ei tulnud.

Minu vanade luuletuste kohta võidi arvata, et need käivad Oudekki kohta. Tegelikult ei olnud neis juttu Oudekkist ega isegi mitte minust, vaid need olid üldistavad. Oudekkile olin kamba vihiku tagasi viinud otse koju, kuigi tema vanemad olid arvatavasti vihiku tagastamise vastu. Kui ma seal ukse taga käisin, olid vanemad ka kodus.

Ajalehes ilmus suur reklaam, milles kutsuti üles kaebama nende peale, kes on Euroopa Liidu kohta negatiivseid müüte levitanud. Üles andmise eesmärk olevat välja selgitada, kes on kõige suuremad kahjurid. Märkasin seejärel, et kutsuti siiski üles andma ka neid, kes Euroopa Liidu kohta positiivseid valesid on levitanud. Aga oli selge, et nende leidmisele pidi vähem rõhku pööratama. Et ma olin Euroopa Liitu palju kritiseerinud, siis oli selge, et nüüd kaevatakse ka minu peale. Kui minu nimi sinna nimekirja oleks ilmunud, siis oleksin kirjutanud listi ee.euro, et on selge, et kaebaja on sellest listist. Tunnistagu üles, kes ta on, ja selgitagu, mida ma valetanud olen. Oleksin kirjutanud, et kui mõni ennustus täide ei läinud, siis ennustuse tegemise ajal ei olnud see veel teada.

Sõitsime perega rongis, võttes enda alla nii parempoolse kui ka vasakpoolse pingivahe. Üks tüdruk tahtis meid pildistada. Aga ta istus ühe pingi otsale, nii et osad jäid temast ühele poole ja osad teisele ning ta ei saanud kõiki samale pildile mahutada. Ta ütles, et see on selleks, et minust ebaviisakas portree teha. Rääkisin, et ühed mehed käivad linna serval ühes urkas. Tööpuudus ähvardas just mehi. Vaatasime ühe maja aknast välja, kui möödus minu klassiõdede rivi, kes läksid tööle. Üks neist ütles, et naised peavad tööd tegema. Üks mees tegi talle läbi klaasi märke. Ühel möödujatest oli laps käe otsas. Tänapäeva emad on üksikemad ja meestel polegi lapsi. Mul polnud kuhugi minna. Ainuke koht, kuhu minna, oli sõjavägi, aga sinna oleks pidanud iga tunni aja tagant uuesti minema.