Lahinguväli

Mängisin suurel kiirmaleturniiril. Pidi algama eelviimane voor. Ma sain endast pisut madalama reitinguga vastase. Tema võitmine oleks reitingut kõvasti tõstnud, samas oli võitmine kerge. Sven oli langenud miinustesse. Ta kõndis tagumiste laudade suunas ja küsis, kes tahab kaotada. Mina hakkasin oma vastasega mängima nii, et vaatasin lauda kella tagant ja hästi ei näinud. Vastane võttis mul lipumanöövriga juba avangus oda ära. Aga seejärel võttis ta kogemata pealt ka enda oda. Ma ei hakanud talle ütlema, et ta selle lauale tagasi paneks. Nüüd vaatasin lauale otse, et mitte rohkem vigu teha. Jõudsime lõppmängu, kus mul oli ettur vähem, aga aktiivsem vanker. Pidin kohe vastase ettureid korjama hakkama. Aga üllatuslikult tuli vastane etturiga edasi, nii et seda ei saanudki lüia. Siis ta siiski alistus, sest sai aru, et tema kaotus on edasimängu korral paratamatu. Vastase punktide arvuks jäi miinus üks, minul pluss üks.

Kooli õuel käis riikidevaheline sõda. Meie paiknesime õue raudteepoolses otsas. Tegemist oli äsja mängitud malepartii kordusega. Vasakule jäävatel liinidel oli sõjategevus vaikne, see käis rohkem tänavapoolsel liinil. Sealt olime enda territooriumil kõik pinnase üles kaevanud, et kasutada seda keemiarelvana. Nüüd elavnes võitlus ka keskmistel ja vasakpoolsetel liinidel, nii et tuli ka seal pinnast kaevama hakata. Andsime seda üle aia ka Lätile. Kõige ägedam võitlus käis siiski kõige parempoolsemal liinil. Üks naine jooksis üle lahinguvälja vastase tagalasse ja tagasi. Seejärel kordas sama teine naine. Võis oodata, et ta saab siiski pihta.

Jõudsin Tallinna raudteejaama. Ema ja isa olid seal, aga ema ütles, et teine rong läks ka ära. Nad olid lasknud ära sõita juba kaks Tartu rongi ja polnud peale läinud, sest kummagi väljumise ajal polnud mind kohal. Läksin uuesti jaamast minema. Nii pidi ära sõitma ka kolmas rong. Isa pahandas minuga selle eest. Aga tuli välja, et Tallinna ja Tartu vahet käivad rongid endiselt tihedalt, sest on vaja vedada palju inimesi. Kõndisin ühte raamatupoodi, mis asus tänava ääres ning oli ilma katuse ja seinteta. Seejärel otsustasin minna jaama ja oodata esimest Tartu suunas sõitvat rongi, kuigi ma ei teadnud, mis kell see väljub.

Pidin minema Tallinnasse vanavanaema matustele. Kavatsesin tagasi tulles Helinale kirjutada, et käisin Tallinnas, teda külastada ei jõudnud, aga nüüd sain Tallinnas käimise selgeks ja võin veel sinna sõita. Oleksin saatnud Helinale foto matuselistest, kus mina ka peal oleksin. Äkki taipasin, et nüüd jääb vanavanaema korter tühjaks. Tegelikult kasutas seda juba Tanel. Muidu oleksin võinud sinna kolida, et siis saab Helinaga samasse linna. Tööd oleksin saanud teha Tartus edasi, käies vahepeal Tartust töö pabereid toomas. Olin vannitoas. Vannipõhjas ja kraanikausis roomas ussike. Lasin talle kogemata vett peale. Aga ussike vett ei kartnud ja roomas kõrgemale läbi veetilkade. Tahtsin kraani kinni panna, aga see ei läinud. Ükski võte ei aidanud. Kasutasin jõudu, aga sellest polnud ka kasu. Võidi öelda, et kraan jõu kasutamise tagajärjel katki läkski, kuigi tegelikult kasutasin jõudu alles hiljem. Peedul rääkisin isale, et kraan enam ei lähegi kinni, sain vee seisma ainult alumisest kraanist. Seda tuli öelda Veeberile ja tema töömeestele, kes olid teises ruumis. Vaatasin ühte lasteraamatut.