Mehed tungisid koolimajja

Meil olid külas klaveriparandajad. Nad võtsid klaveri lahti ja ütlesid, et seda ei saa enam parandada. Improviseerisin ühe pala, vajutades paljusid klahve korraga, kuigi kõik ei teinud häält, mõni ainult klõbises. Mulle öeldi, mis on selle pala nimi. Klaveri sees oli väike grammofon, mida me ei olnud kunagi kuulanud. Aga nüüd panid klaveriparandajad selle mängima, et vaadata, kas ta töötab. Töötas küll. Pilt tuli televiisorist. Näidati vana laulupidu. Teadustati, et nüüd esineb väike Simo. Näidati mind väikse lapsena koos isaga rahva ees seismas. Mina tegelikult peaaegu üldse häält ei teinud. Isa laulis ka vaikselt ja valjemini laulis üks naisehääl. Laulusõnades oli ka juttu väiksest Simost. Sõnad rääkisid sellest, kui hea ma olen. Need sõnad olid kirjutatud ilmselt selle põhjal, mida mina enne seda kodus laulnud olin. Tegemist oli selle laulupeoga, mille jaoks isa kantaadi kirjutas.

Joonistasin malelauale seisu, kus peal oli kaks lippu. Kirjutasin nende lippude mõtteid. Siis läksin tahvli juurest oma kohale. Õpetaja käis klassis ringi. Kui ta meie laua juurde tuli, oli minu pinginaabril paber ees, aga minul mitte. Õpetaja ütles, et mina ei olegi selles tunnis midagi joonistanud. Näitasin, et laua teises otsas olev paber, millele on joonistatud, on minu oma. Ja tahvlile olen ka joonistanud. Õpetaja läks tahvli juurde ja õpetas, et pind tuleb üleni täis joonistada, mitte ühe objektiga piirduda. Ta soovitas meil joonistada erinevate elukutsete esindajaid, öeldes, et elukutseid on väga palju. Ta joonistas tahvlile näidised. Aastate jooksul õpetas ta järjest uusi asju, olemata seda varem õpetanud. Ariel, kes istus minu taga, ähvardas mulle midagi sisse süstida. Eriti kartsin, et tema süstal ei ole puhas. Ariel ja tema sõbrad olid varakult Volgas söömas käima hakanud. Mina ei käinud, kuigi seal võisid olla head toidud.

Kolm meest tungisid öösel ühte koolimajja, kus oli ainult valvur. Aga pikalt nad valvuriga ei tegelenud, vaid põgenesid varsti trepist üles. Viimasel korrusel viis redel pööningule. Redel algas kõrgelt, aga mehed ulatusid alumisest pulgast kinni võtma. Kui nad olid ennast pööningule peitnud, lootsid nad, et sealt ei osata otsida. Neil oli natuke toitu kaasas. Maja hakati läbi otsima, aga pööningule esialgu ei vaadatud. Toodi kohale jälituskoerad, aga kuna koolimaja põrandal oli palju lõhnu, ei teadnud koerad, millised jäljed nad peavad üles võtma. Mehed põgenesid siiski katusele ja sealt naabruses paikneva elumaja katusele ja edasi selle pööningule. Elumaja võib kergesti koolimajast madalam olla, aga see ei olnud. Mehed läksid elumaja trepist alla, kui majaelanikud magasid, ja põgenesid mööda tänavaid. Neil olid kaasas mobiiltelefonid, millega nad helistasid oma lähedastele. Aga mobiilikõnesid on vist võimalik pealt kuulata. Ja kuna neid mehi olid mõned inimesed näinud, siis nägijad hea nägudemälu korral võisid nad edaspidi ära tunda.