Päeva unenägija

Sõitsin koos Tõnuga autos. Jätsime auto parkimisplatsile ja kõndisime jala edasi. Tee viis puude alla. Klaus juhtis tähelepanu, et ühel puul kasvavad kõik oksad ülespoole. Kohe see puu murdus. Ütlesin, et olen puude murdumisi palju näinud. Edasi kõndides püüdsin puid silmas pidada, et mitte alla jääda, kui mõni veel murdub. Kõndisime käpuli mööda kitsast metsavahelist rada. Tõnu oli kõige ees, mina väikse vahega tema taga ja Klaus suurema vahega kõige taga. Tõnu hoiatas, et see on raudtee. Seetõttu läksin rajalt kõrvale, sest oli karta rongi märkamatult tulekut. Aga selgus, et siiski ei olnud tegemist raudteega, nii läksin rajale tagasi. Vastu tuli kaks noort meest, kes märkasid, et teeserv on kannatada saanud. Aga mina olin teelt kõrvale läinud teise serva suunas. Nii et metsaalust oli lõhkunud hoopis Klaus. Edasi minnes märkasin, et Karba luurab meid. Ta oli luuranud varemgi. Kui ta meie juurde tuli, siis keerutasin teda õhus. Juurde tuli ka Sven, kes meid samuti luuras. Ta ütles, et vaatame, kas ma teda ka keerutan. Proovisin seda teha, aga ta punnis vastu. Esialgu edukalt, aga siis kerkisid ka tema jalad maast lahti. Iga keeru juures tuli tema käele üks sõlm sisse. Et sõlmi väga palju ei tekiks ja Svenil selle tagajärjel väga valus ei oleks, panin ta varsti maha tagasi. Sven ütles, et minu unenäod on sellepärast teiste omadest paremad, et minu omad on soovitäitumis unenäod. Üks pikk noor mees küsis, kui pikki unenägusid ma olen näinud. Vastasin, et kõige pikemad olid, kui ühe öö kohta kirjutasin üles 125 rida, aga vahel ma näen 40 rida. Tema ütles, et 40 rida on vähe. Vaidlesin vastu, et selleks, et 40 rida näha, tuleb juba valmistuda. Kui ma üldse ei valmistu, siis näen ainult 30 rida. Mõtlesin, et võiks lisada, et need on arvutiread, mitte paberile kirjutatud, kuhu mahuks vähem sõnu. Jõudsime Peedu vahele. Mina läksin ühte teed ja kõik ülejäänud teist. Püüdsin kujutlust kiirendada, sest unenäos ei pea iga üksikut sammu nägema. Kujutluse kiirendamine ei õnnestunud, aga aeglaselt edasi liikudes jõudsin siiski tammini, ilma et ma oleks ärganud. Mõlemal kaldal oli kuri koer. Esimene koer täna ei olnudki kuri. Aga järgmine koer oli hiigelsuur ja ta ulatus üle aia peaaegu tee teise servani hammustama. Üks inimene sai temast just õnnelikult mööda, aga minu lähenedes muutus koer uuesti kurjaks. Andsin talle rusikaga nina pihta hoope, mille tagajärjel ta tõmbus korraks tagasi ja ka mina sain mööda, kuigi seda ei teadnud ette, koer oleks võinud valu tõttu ka veel vihasemaks minna. Kirjanike suvila aeda sisenesin autoväravast. Kuigi jõudsin kohale ainult üks samm eespool teist teed tulnud Svenist, ütles Sven, et pole midagi öelda, päeva unenägija tuleb ka jooksus esimeseks.

Ajalehes oli pilt saalist, kus toimusid korvpallivõistlused. Tundsin ära, et see asub spordikoolis. Ainult et saal oli võistluste jaoks pimendatud. Kommenteeriti, et taasiseseisvumise järel ei saanud Eesti medaleid ühelgi alal peale rallisõidu, aga nüüd tuleb medaleid Eestile massiliselt. Arvesse võeti ka eestlaste enda korraldatud Eesti pinnal toimuvaid võistlusi, millel oli osavõtjaid välismaalt, aga mis ei olnud tiitlivõistlused. Hvostov kommenteeris ajalehes, et Kaukaasia sõjas kasutatavad uued sõjapidamismeetodid jõuavad ka Eestisse, need jõuavad igale poole. Hvostov tegi veel kriitilisi märkusi kellegi kohta, keda ta nimetas Simo Sebia. Oli aru saada, et Sebia tähendab sebija. Nüüd tekkis isegi emal kahtlus, et mõeldud võib olla mind. Kui Hvostov oli varem rääkinud ühe teise perekonnanimega Simost, siis ema veel ei uskunud, et sellel võiks minuga seos olla. Ema kahtles nüüdki, et kust Hvostov mind ja Tanelit seostada oskab. Tanel oli nimelt määranud täna oma talu preemia mulle. Ma polnud seda veel kätte saanud. Olin selles talus. Varsti pidime ära sõitma. Selleks pandi asju kokku. Märkasin, et mulle on kuskilt kätte jäänud üks tööriist. Ma ei teadnud, kuhu see tuleb panna, aga panin ta ühte nurka teiste tööriistade juurde. Talu perenaine tegi märkuse, et see vikat tuleb panna kuuri, muidu ei leia teda enam üles. Ma ei mäletanudki enam, millisesse nurka ma ta täpselt panin. Hakkasin teda kuuri viimiseks otsima, aga ei leidnud. Vikatit pidi varsti jälle vaja minema, et uuesti õue pealt rohtu niita. Ja see oli talu ainuke vikat. Muid tööriistu oli küll kõigis nurkades palju. Ei saanud aru, mis tööriistad need on. Mäletasin ainult, kumba ruumi külge ma olin vikati pannud, aga mitte seda, millisesse ruumi. Otsisin kõigi ruumide selle külje nurgad korduvalt läbi, aga tulemusi polnud. Tehti juba nalja, et mina olen kõige kohusetundlikum inimene, sest keegi teine poleks viitsinud nii kaua otsida. Siis kõlistati ühte teist tööriista ja küsiti, kas ma tean, mida see tähendab. Selgus, et niiviisi kutsuti sööma. Jõudsin kohale, kui lauas istus ainult kaks inimest. Äkki tulistati laua suunas ühe mehhaanilise seadmega.

Astusin doktorantuuri. Kuigi ma olin seni õppinud ajalugu, oleks ma võinud astuda geograafia doktorantuuri, nagu Pille tegi. Aga astusin siiski ajalukku. Mõtlesin, mis oleks kõige sobivam doktoritöö teema. Esimesena pähe tulnud teemast ma loobusin, sest selle puhul oleksid kõik allikad olnud võõrkeeles. Järgmiseks mõtlesin välja teema, et võrrelda ajakirju "Tuna" ja "Ajalooline Ajakiri". Aga see ei tundunud ka kõige parema teemana, sest keegi oli öelnud, et kui ajaloolased uurivad iseennast, siis on see oma naba vaatamine. Ärkasin üles ja otsustasin kirjutada töö teemal "Tartu alaväärsustunde süvenemine pärast Nõukogude okupatsiooni algust".

Lamasin spordikoolis voodis ja valmistusin kahte äsja ostetud raamatut lugema. Väiksed poisid kommenteerisid, et kuidas ma olen saabastega voodis. Olin nõus saapad jalast võtma. Mehed rääkisid kõrval, et nüüd kirjutatakse palju raamatuid Nõukogude aegsetest direktoritest. Minu ostetud romaanid olid ka sellised. Ma ikka veel ei alustanud nende lugemist. Kõndisin tänavale. Tänaval oli palju rahvast, sealhulgas noori naisi. Nende järgi sai ka unenägu soovitäitumis unenäoks nimetada. Kõndisin mööda bussijaamas asuvast poest läbi viivat treppi. Kõndides oli tunne, nagu kõnniks trepist üles. Aga teadsin, et tegelikult kõnnin trepist alla. Seda pidi majast väljumisel näha olema ja oligi. Läksin lahtisele turule. Seal võtsin ühe vana naise eest letilt suure pirni, läksin raha maksmata edasi ja sõin pirni ära. Aga kuna see oli olnud selle müüja ainuke pirn, siis võtsin kaks väiksemat pirni teise naise eest letilt, et need ärasöödu asemele viia, sest teisel naisel oli pirne rohkem. Ta küsis kahe pirni eest 24 senti. Nii väikse summa olin nõus isegi ära maksma. Raha otsides tuli mulle meelde, et unustasin spordikoolis maleklassi ukse lukust lahti. Pidin sinna tagasi minema.