Riigi ainuke münt

Henn ütles, et kirjutab artikli Ervini sünnipäeva kohta. Selleks tahtis ta kasutada "Järva Teatajas" kirjutatut ja isiklikust kohalkäimisest saadud muljeid ning anda artikli uuele ajalehele. Mina avaldasin kahtlust, kas see teema ajalehte huvitab. Kui isa sünnipäevast kirjutati, ei tähenda see veel, et Ervini oma kohta artikkel vastu võetakse. "Eesti Ekspress" ja "Liivimaa Kroonika" võibolla võtaksid, aga "Postimees" ja "Eesti Päevaleht" mitte. Kõigis riikides oli raha hulka vähendatud ühele mündile, mida oli üks eksemplar. Kõigi riikide mündid olid ühes toas. Paberrahad olid koondatud nende müntide sisse. Raha hulka oli vähendatud lähtuvalt ühest teooriast, mis seda kasulikuks pidas. Aga oli olemas ka teistsugune teooria, millest lähtudes tahtsin paberraha uuesti käibele lasta. Hakkasin seda teooriat suuliselt inglise keelest eesti keelde tõlkima. Tõlke algus oli vist umbes selline:
Meil pole küll põhjust,
miks peaksime andma
paberist raha
tagasi teil,

kuid kahjuks ka oma
suurriigi rikkust
on metallmünti pandud
niimoodi meil.
Kui suuline tõlge oli valmis, läksime suurest toast Pille tuppa, kus tahtsin koos Pille ja ühe vennaga tõlke kirja panna. Aga tõlge oli juba ununenud. Tuli otsast peale tõlkida. Toomas näitas, millist paberit tema kirjutusmasinaga kirjutades kasutab. Mulle see paber ei meeldinud, sest ta oli juba suuremalt jaolt täis kirjutatud ja vanale kirjale uut peale tehes oleks uus tulnud raskesti loetav.

Tõusin hommikul üles. Hakkasin minema Pille tuppa, aga seal oli Toomas. Läksin hoopis väiksesse kööki. Istusin seal üksi ja vaatasin aknast välja. Mööda läksid poiss ja tüdruk. Elasime esimesel korrusel ja tüdruk vaatas aknast sisse. Nägu vastu klaasi ta ei pannud, aga edaspidi võis ka selline asi juhtuda. Olin unine ja läksin uuesti magama. Magasin veel kaks tundi. Ärgates oli kell juba 2. Joonistasin mõned pildid. Toomas näitas, et parempoolne figuur on halvem kui vasakpoolne. Mulle tundus vastupidi. Isa arvas ka nii nagu Toomas. Parempoolset figuuri läbisid pikad sirged kriipsud, mis meenutasid rokkmuusika lööke. Isa hakkas kahte figuuri detailselt võrdlema. Need olidki joonistatud omavahelist sümmeetriat arvestades, veidi erinevate detailidega. Kui isa märkas plaksutajate kujutisi, plaksutas ta ka ise käsi. Hakati rääkima lugu Stalini imetegudest. Algul arvasin, et olen seda lugu varem kuulnud, aga see kord räägiti natuke teistsugust, et rahvahulk ei oodanudki Nõukogude imetegu, vaid hoopis Amerika lennuki maandumist. Rahvas skandeeris. Äkki hakkas üks mees relvaga ähvardama, nii et rahvas jäi vaikseks. Mees hüüdis, et ta tapab enda ja päikse. Päikse all mõtles ta Stalinit. Stalin hüüdis vastu, et mees pillas relva maha. Seda polnud tegelikult juhtunud, aga seda väidet kuuldes ta pillaski. Nüüd tõukas Stalin ta keeva vee tiiki. Üks inimene hüüdis, et kunstiunenägudes ta oskab paremini põgeneda kui muudes unenägudes. Seda hüüdes ta pistiski mööda keldrikoridori jooksu, aga Stalin ei hakanud üldse teda taga ajama. Põgenik jooksis siiski edasi. Ta jõudis söögikoha ruumidesse, kus toimus mingi kaklus. Põgenikul oli taskus pisike tulirelv. Ta pani ühele kaklejatest selle vastu südant ja tulistas. Nii väike kuul kohe ei tapnud. Haavatu haaras palju suurema automaatrelva, et vastu tulistada. Põgenik põgenes nüüd tuldud teed tagasi. Ühe mehega kohtudes tulistas ta ka seda südamesse. Aga tulistatu astus rahulikult ühest uksest sisse, võttis pealmise riideeseme seljast ja näitas, et tal on selle all kuulikindel vest. Nüüd pidi põgenik jälle paaniliselt põgenema. Enne oli mulle tundnunud, et ta on naine, aga nüüd oli näha, et mees. Peitu minemiseks astus ta ühe teise mehe juurde, väitis, et tahab temaga koos minna ja astuski koos ühest järgmisest uksest sisse.

Oli algamas kirjanduse tund. Lauad olid paigutatud ringi kujuliselt. Mulle öeldi, et me pidime läbi lugema mitu raamatut. Tähtaeg oli juba varasem tund, aga mul olid nad ikka veel lugemata. Mõtlesin, et ütlen, et ma ei jõua nii palju õppida. Aga kodus muid raamatuid, mis ei olnud kohustuslikud, olin ma küll lugenud. Asi ei olnud siiski selles, et ma poleks jõudnud õppida, vaid mul ei tulnud see meelde. Kui õpetaja oleks öelnud, et ma kirjutaks siis asjad päevikusse üles, sest osad enam päevikut ei tarvitanud, oleks ma öelnud, et ma kirjutangi, aga mul ei tule kunagi meelde päevikusse vaadata. Alati ei kirjutanud ma õppimist siiski päevikusse, vaid vahel ka vastava aine vihikusse. Õpetaja tuli klassi ja ütles, et ruumis on halba lõhna. Võibolla tahtis ta öelda, et see lõhn tuleb minu küljest.