Euroopalik keel

Riigikogus seati üles mitme asja jaoks kandidaadid, mida aasta hiljem hääletama hakati. Üks neist asjadest oli laul. Mina toetasin Euroopa Liidu vastase laulu kandidatuuri. Aga aasta hiljem oli laulu esitust muudetud, nii et Euroopa Liidu vastast refrääni laulva laulja osa enam polnud ja laulus polnud enam midagi Euroopa Liidu vastast. Lisaks kandideeris nüüd üks laul, mille kanditatuuri aasta varem polnud veel üles seatud. Ütlesin, et kuna ma pole seda laulu varem kuulnud, siis ma ei hääleta. Riigikogu hakkas naerma. Lugema pidid ainult Riigikogu liikmete hääled, aga teistel oli ka võimalus hääletada. Riigikogu liikmed naersid võibolla selle üle, et ma oma häält oluliseks pean.

Televiisorist tuli muusikat, millele saateks näidati järjest kõrghoone erinevate korruste aknaid ja pesuväel naisi. Ema keeras pildi teisele kanalile. Uus kanal meeldis mulle vähem, sest seal muusikat ei olnud.

Vaatasin, kust minu blogisse on tuldud. Üks koht oli Strandbergi blogi. Vaatasin sinna. Ta oli toonud ära katkendeid järjest kolmest blogist, sealhulgas minu omast. Alla oli kirjutanud, et ta ei hakka neid katkendeid kommenteerima, aga mul soovitab ta unustada kooligrammatika ja hakata kasutama euroopalikku keelt. Ma ei kavatsenud oma keelekasutuses muudatusi teha. Ma olin keeletoimetaja ja pidasin enda keelt paremaks. Nüüd tuli välja, et need, kelle tekste ma parandan, arvavad vastupidi. Euroopaliku keele all mõeldi arvatavasti emotikonide kasutamist.