Sari kahe päevaga

Meie mõlemad postkastid olid paksult kirju täis. Koukisin neid sealt välja, aga ei saanud kõiki korraga kätte. Ühele ümbrikule oli kirjutatud minu nimi ja tuttava käekirjaga. Ümbriku tagumist külge vaadates selgus, et see oligi Helinalt. Helinalt oli mulle veel ka teine suurem ümbrik. Sel korral ei olnud Helina ette teatanud, et ta mulle midagi saadab. Vaatasime maakaarti. Kaardil oli rohkem meresid kui teistel kaartidel. Ühes kohas oli märgitud peale endine meri ja teises kohas jätkus Must meri läänes enda peegeldusega. Tähelepanu äratas Krimmis asuv türgi linn Izkar, mille olemasolus võis kahelda. Tahtsin selle kohta entsüklopeediast andmeid vaadata. Aga sellel perel, kelle korteris ma viibisin, ei paistnud kõiki entsüklopeedia köiteid olevat. Paar köidet erinevates kohtades laiali oli, aga nende hulgas ei olnud I-tähe oma. Siis nägin, et akna kõrval on reas kõik vana ENE köited. Aga ENE köitest enne võtsin riiulist kohanimede leksikoni. Seal oli sees ka märksõna Izkar.

Üks väike tüdruk palus, et ta ära tapetaks, sest ta tahtis minna Jumala juurde. See oli sellele usule iseloomulik. Kaks vanemat meest olid nõus teda tapma ja ära sööma. Aga need mehed vaatasid veel vesisema suuga üksteist, sest üksteise liha oleks neile veel paremini maitsenud. See tüdruk oli täiskasvanute korvpallivõistkonna liige. Pärast tema tapmist ütles korvpallitegelane, et võistkonda tüdruku tapmine ei kahjusta, sest tüdruk tegi oma nooruse tõttu võistkonna nõrgemaks, aga temast ilma jäämine kahjustab noortevõistkonda.

Ema rääkis, et minu lohakuse tõttu jäid ajaloo köitesse vead sisse. Tegelikult luges ema käsikirja minust hiljem ja oleks võinud ise vead ära parandada. Ema tõi näiteks, et peatükis on nimi kujul Brown, aga taga loendis Browne. Vastasin, et need on kaks erinevat isikut, aga kuna Browne on tähtsam, siis mina parandasin kindlasti Browni Browneks. Ema ütles, et just Browne on viga. Tirisin ema juustest. Varsti pidi algama raamatu esitlus, aga kriitika järel ei kavatsenud ma sinna minna ja mul polnud tahtmist ka rohkem töötamiseks. Kuigi samal ajal ei oleks see ka kõige õigem tundunud, kui mind oleks ainult kiidetud. Läksin oma tuppa. Toomas tuli ja ütles, et see on tema tuba. Ta tahtis seal ühte mängu mängima hakata. Küsisin vihaselt, kas nüüd hakkame ilma mõtlemiseta kaardimänge taguma. Ütlesin, et selle jaoks, kes on juba malet õppinud, on juhusel põhineva hasartmängu mängimine alandav. Kui Toomas oli toast välja löödud, tuli sinna kaks võõrast meest. Üks neist hakkas padja alt minu pidžaamat uurima. Alustasin väljaviskamist teisest mehest. Kui järg pidžaamauurija kätte jõudis, märkasin, et ta on ilma püksata. Ütlesin nendele meestele, et nad on elajad.

Vaatasin vanu lasteraamatuid. India lasteraamat jättis oma kaanepildiga võimsa mulje sellest hoolimata, et ma polnud teda kunagi läbi lugenud. Teistel lasteraamatutel olid ka ilusad pildid. Lasteraamatuid oleks võinud juurde osta, sellest hoolimata, et me polnud enam lapsed. Ütlesin, et lapsena töötasin ma tegelikult kõik sarja "Maailm ja mõnda" raamatud läbi kahe päevaga, sest ma vaatasin neist fotosid. Ja ühel päeval kui Pille klassiõed külla tulid, vaatasime kõik ENE köited läbi mõne tunniga. Tegelikult ma ei olnud kindel, võibolla jätsime osa lehekülgi vahele. Praegu pani isa esikus puulaudu saagimiseks valmis. Ta ütles, et mina neid saagima hakkaksin. Ütlesin: "Ma ei tea," ja läksin suurde tuppa. Aga isa kuulis, nagu ma oleks öelnud, et ma ei taha. Kõndisin tänavanurgal oleva Maarjamõisa haiglani. Kõndisin mööda kõrvaltänavat, aga sissepääs oli peatänavalt. Ümber nurga viis trepp. Trepi alumine ots oli nii järsk, et seal ei saanud enam astmetele astuda, vaid tuli need vahele jätta. Minu taga tuli paar vanainimest, aga neil tundus olevat isegi vähem probleeme kui minul. Läksin haigla riidehoidu. Seal pidi nagide juurde minema nii kitsast praost, et vanainimesed ei mahtunud läbi. Riidehoiu töötaja tuli neile appi. Meile anti teha töövihiku ülesandeid. Ühes ülesandes oli näidetena kasutatud minu sugulasi. Minu naispinginaaber kirjutas lünka, et Veljo on kommunistlik noor. Minu teada Veljo polnud seda tegelikult olnud. Kui ma ise ülesannet tegema hakkasin, siis nägin, et "kommunistlik noor" oli Veljo kohta juba trükitud ja selle ette oli jäetud lünk. Kirjutasin lünka "mitte". Ma töötasin aeglases tempos suurte pausidega. Imestasin, et kaasaegses töövihikus selline ülesanne on. Aga kui ma tiitellehte vaatasin, siis selgus, et töövihik oli trükitud aastal 1982.