Mõttekäik autojuhtimisest raamatuhinnani

Autot juhtida proovisin 6-aastaselt, hobusega ratsutasin 15-aastaselt. Hobusesõit tuli mul paremini välja kui autosõit. Ükskord liivakastis üks poiss uhkustas, et ta on allveelaeva juhtinud ja põleva lennukiga sõitnud. Veel uhkustas ta, et tal on lasteplaat. Küsisin pärast oma emalt, mis asi lasteplaat on. Ema seletas, et see on see, mis pannakse grammofonile ja hakkab mängima. Mina olin arvanud, et jutt käib puuplaadist. Selliseid puuplaate meil oli. Oli ka puuklotse. Osad olid täheklotsid. Nende abil proovis isa mulle tähtede tundmist õpetada, kui mul olid tähed tegelikult juba selged. Kui silmaarsti juures küsiti tähti x ja y, siis nende puhul ma ei öelnud, et ma neid näen. Ma kas kartsin neid omavahel segi ajada või koguni seda, et võidakse küsida, kust ma neid tunnen. Kui ma läksin 12-aastaselt esimest korda maleklubisse, soovitati mul õppida kodus matistamisviise, sealhulgas ratsu ja odaga. Mina ütlesin, et ratsu ja odaga pole võimalik, kuigi olin "Malekoolist" näinud peatükki selle kohta, et see on võimalik. Kahe odaga matistamine on kergem, aga seda pole mul üheski partiis teha tulnud. Ratsu ja odaga matistamise vajadus ükskord välku mängides tekkis, kui mulle aega ette anti. Aga ma ei pidanud seda tegema ise, vaid üks pealtvaataja võttis minult mängu üle ja istus ise laua taha. Muidu tundis ta paremini avanguid kui lõppmänge, aga seda lõppmängu oli ta õppinud. Minu meelest saab nõrgem pool selles lõppmängus tõhusamat vastupanu avaldada kui "Maleaabitsas" näidatud. "Maleaabitsa" laenasin ükskord vanaema poolt, aga tegelikult oli see onule lapsena sünnipäevaks kingitud ja ta küsis selle lõpuks tagasi, et tema pojad ka mängu õppida saaks. Uue "Maleaabitsa" ostsin antikvariaadist. Õigemini müüdi seda tänaval. Ükskord küsisin Riia tänaval, kui palju maksab Fischeri partiide kogu, aga see maksis nii palju, et ma ei ostnud.