Suur korter

Kaevati, et NATO on hakanud Eestist lahkuma. Taheti, et NATO Eestit tuumarelvaga kaitseks. Ema küsis, kas on ikka nii, et kui Venemaa Eestile midagi teeb, algab pommide vabalangemine. Mina ütlesin, et vabalangemine on see, kui miski liigub Maa orbiidil ja alla ei kuku. Isa naeris ja ütles, et mul on õigus. Mõtlesin selle üle, kas oleks hea, kui Eesti okupeerimisele järgneks maailmalõpp, sest muidu poleks kogu ülejäänud ajaloo jooksul Eesti riiki olemas. Maailmalõpp sellisel põhjusel tundus ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes pole Eesti olemasolust kuulnudki. Enne tuumarelva käikulaskmist peaks pikalt järele mõtlema, tuumasõda ei tohi alustada kiirustades, nagu teised nõuavad. Võiks pidada sõda muude relvadega. Põrand oli täis klotsidest maju, mille vennad olid ehitanud ja muid mänguasju täis pannud. Majad olid huvitavad, aga need jäid mulle ette, seetõttu ma karjusin ja lükkasin neid kokku. Vennad muutusid majade lammutamist nähes kurvaks. Avaldasin kahtlust, et nad on kindlasti ehitusmaterjalina malenuppe ka kasutanud. Selgus, et see oligi nii. Malenuppe poleks tohtinud ehitamisel kasutada, et nad ära ei kaoks. Korterisse tungis võõraid inimesi. Karjusin nende peale ja viskasin neid välja. Olime hiljuti siia korterisse kolinud. Nüüd selgus, et eelmised inimesed pole veel välja kolinud. Korter oli hiigelsuur ja selles oli saal. Võibolla tuli minu karjumine tegelikult vaimustusest korteri suuruse üle.

Hiljuti olin ajakirjast "Looming" oma raamatu kohta arvustuse leidnud. Nüüd arvustati "Sirbis" seda arvustajat. Oli loetletud, millised autorid on teda enim mõjutanud. Sealhulgas oli nimetatud minu nime. Varem polnud mind kunagi kellegi mõjutajaks nimetatud. Mina polnud selle autori teoseid lugenud, aga nii palju kui ma lugenud olin, oli tema stiil tõesti minu oma sarnane. Oli nimetatud seda arvustust, mis ta "Loomingus" avaldas, pealkirjaga "Simo ja Simo". Varsti hakkasin kahtlema, kas ma lugesin õigesti. Kui kuskil minu nime nimetatakse, siis ma kontrollin alati mitu korda üle, kas ma nägin õigesti. Kui näen mitu korda järjest sama asja, siis jään uskuma. Aga nüüd tundus, et lugesin oma nime tegeliku sõna "vend" asemel ja tegelikult on kirjutatud kahest vennast, kes on mõlemad kirjanikud. Kontrollides selgus, et minu nimi siiski artiklis esines, aga veidi tagasihoidlikumalt kui ma olin esimene kord vaadanud. Oli öeldud hoopis, et selle autori ühe novelli tegelaskond kattub selgelt minu raamatu tegelaskonnaga. Mõjutamisest juttu ei olnud. Olin kirjutanud ühele raamatule saatesõna. Lugesin seda nüüd üle. Isa oli kirjutanud saatesõnasse juurde hüiumärgiga lauseid, näiteks: "Klahv Del kustutab kõik ära!" Raamatu autor ei teadnud, et saatesõnas on ka isa lauseid. Rääkisin emale, et isa stiil on hoopis teine kui minul ja tema parandused tekitavad stiilide segu. Isa oli oma toas, aga kui ta tuli suurde tuppa, siis selgus, et ta oli minu juttu kuulnud. Ta võttis minu teise luulekogu ja hakkas selle näitel seletama, miks tema parandused vajalikud on. Minu arvates luuletuste parandamine oli teine asi. Isa näitas, et luulekogusse on jäänud sisse viga, et käändelõpuga -st lõppeva väljendi ees ei ole mõttekriipsu. Mina polnud kuulnudki reeglit, et peab olema, sellepärast mõttekriipsu puudumine mind ei häirinud. Raamatul oli toimetaja olemas, aga polnud kriipsu lisanud. Järmisel selle käändelõpuga väljendil mõttekriips oli. Televiisoris käis film. Näidati, kuidas mingi naine vajus naeratades laukapõhja ja jäigi sinna, naeratus endiselt näol. Ema ütles, et varasemas stseenis oli laps külasse läinud ja üles tunnistanud, et põhjustas kogemata naise surma. Nüüd näidati, kuidas paljas naine võttis lapse sülle. Otsustasin, et hoolimata sellest, et naine on paljas, ei hakka ma pilku kõrvale pöörama.