Annelinna koolid

Olime metsas, kui seda langetati. Eemal langes parajasti üks suur puu. Niimoodi võidi väga suur ala lagedaks teha. Majas käskis üks vana naine ära arvata, mitu ajakirja ta on viimasel ajal läbi lugenud. Ta vastas ise, et 33. Ma ei teadnud, kas see tähendas, et nii palju oli ta neid kaanest kaaneni lugenud või oli nii paljusid lehitsenud. Vana naine küsis, kuhu kõik head kirjanikud on jäänud. Kuigi ta ei küsinud seda minult, vastasin, et mina olen häid raamatuid kirjutanud, aga see on mõeldamatu, milliseid kommentaare nende kohta on tulnud.

Oli ajaloo tund. Õpetaja küsis meilt renessansi tekke kohta. Kõigepealt pidi vastama Ariel. Ta esitas mõned loosungid. Siis pidi vastama Andres. Tema rääkis kommunistliku kirjanduse seisukohti. Õpetaja ei hakanud talle vastu vaidlema, sest kommunistlik teooria on ka üks teooria. Lõpuks pidi rääkima Ott, kes rääkis eelkõnelejatest paremini. Renessanss sai alguse sellest, et Leonardo otsustas, et on vaja hakata teadmisi koguma. Järgmine samm oli, et Michelangelo tahtis kindlustada, et teadmised ka püsima jääks. Kõndisin Kaunase puiesteele vana korteri juurde. Nüüd oleks tulnud rääkida sellest, mis renessansile järgnes. Aga ma ütlesin, et mul on ükskõik, kumb tuli enne, kas barokk või rokokoo. Ronisin koos suurte tüdrukutega ronimispuu otsa. Seejärel läksin vaatasin oma vana hoovi. Vaatasin pikalt seda akent, mis oli kunagi Anne aken. See asus teisel korrusel. Kunagi olin teadnud, et Anne vend oli Avo. Oudekki oli kirjutanud, et ta mäletab, milline aken siin hoovis kelle oma on. Nüüd tuli välja, et mina ka mäletasin. Meie vana liivakasti ees oli suur tiik. Sellesse ronisid lapsed, kes tuli uppumisest päästa. Vanasti olin siin pidanud pidevalt endast noorematel lastel tiiki ronimist keelama. Tiigi ja liivakasti vahel oli varem olnud liumägi, aga enam seda ei olnud. Hoovi teises ääres oli toa lõpp, kus seina ääres oli voodi, mille kõrval olid kapp ja uks. Kapi sahtlites olime vanasti sorinud. Teadsin, et ukse tagant viib käik otse keldrisse. Voodi oli praegu ühe sugulase oma ja sahtlis olid tema asjad. Sel päeval, kui ära kolisime, olin tahtnud ühe tee peale jääva maja seina ääres seisvalt mehelt midagi osta, aga see polnud mul õnnestunud. Mees seisis ja müüs seal ka praegu. Ühe Annelinna kooli seina ääres oli kaks jooksurada. Ärakolimise ajal oli vanale rajale lisaks just uus valminud. Nüüdseks oli vana juba nii lagunenud, et seda ei saanud enam kasutada. Sellesse kooli võis siseneda ilma vahetusjalanõudeta ja otse välisukse juurest algasid pingid, mis olid üksteistest vaheseintega eraldatud. Olin siin varem käinud olümpiaadi ja malevõistlusega seoses. Annelinna koolides oli hea, et ei olnud midagi ümber ehitatud, mitte nagu meie koolis, kuhu ilma vahetusjalanõudeta sisse ei pääsenud. Teine Annelinna kool, mida ma vaatasin, meeldis mulle siiski vähem, sest seal nägi kõik väga ropp välja. Sealt läksin ruttu välja. Meenutasin, mis oli vene kooli number. Läksin pudelite vastuvõtu punkti juurde. Seal vulises jääd mööda alla vesi nagu vanastigi. Aga nüüd juhtus, et kukkusin sellele jäähunnikule otsa ja see läks puruks. Kes pudelid oli ära andnud, pidi lahkuma läbi väikse koridori, mis ulatus osaliselt maa alla. Seal oli vanasti alati keegi seisnud ja midagi müünud. Müüs ka praegu. Müügil oli pudi-padi ja fašistlikku kirjandust.

Läksin bussi peale ja ostsin juhilt pileti. Juht pakkus mulle, et kas ma olen nõus vastu võtma juba varem augustatud pileti. Selle oli ta vist kuskilt prügikastist korjanud, et saaks raha oma tasku panna. Ostsin siiski selle ja see oli seaduslikust piletist mitu korda odavam. Istusin maha. Peale tuli kontroll. Panin silmad kinni, aga minu näost võis aru saada, et ma tegelikult ei maga. Kontroll ütles ka enne mind istujale, et teda on raske äratada. Kui kontroll minuni jõudis, olin siiski silmad uuesti lahti teinud ja ütlesin, et ma juba ärkasin. Taskust tuli välja kolm augustatud piletit, igaühel erinevad augud. Esitasin selle pileti, mille olin juhi käest saanud. Kontroll küsis, kust ma teadsin, et see selle bussi pilet on. Seda küsides kõndis ta edasi. Väljusin Leninakani puiesteel, kus oli linna lõpp. Hakkasin kõndima mööda puudevahelisi autorööpaid Kaunase puiestee peatuse suunas. Mõtlesin, et oleksin võinud bussist väljumisega oodata, sest buss oleks ise ka sinna tagasi pööranud. Mõned pidid nii kaugelt kooli käima. See võis neile raske olla. Järgmises peatuses oli hoone, kus oli väljas Pille näitus. Näitusel oli muuhulgas bussipileteid. Seda nalja oli Pille varem ka teinud. Näitusel oli ka tema tehtud skulptuure. Neid ma pikalt vaadata ei viitsinud. Uues "Akadeemia" numbris oli avaldatud hulk reisikirju Etioopia kohta. Mind huvitas ainult eestlase kirjutatu, kes oli minu uurimistöö teema. Tegelikult oleks võinud vaadata võrdluseks ka teisi. Varem oli mul olnud Etioopiaga seoses teine uurimisteema.