Pühapäev, august 31, 2014

Kartlik tüdruk

Istusime turniirisaalis. Loeti ette, kes pääsevad maleolümpiale. Võistkonnas oli neli meeste lauda, kaks naiste lauda ja üks koht kuni 9-aastastele. Kui mind oleks võistkonda pandud, siis ma oleks loobunud. Mult küsiti, kas ma olen 9-aastane. Vastasin, et ma olen olnud, aga nüüd väsitab mind mäng rohkem. Mõtlesin, et võistkonda pandud 9-aastane mängib juba hästi, aga mina selles vanuses mängisin veel enda väljamõeldud reeglite järgi. Läksime teatrisaali moodi saali. Seal pandi hääletusele, kes on selle poolt, et toimuksid muutused. Suurem osa tõstsid käe. Mina ei tõstnud, vaid küsisin, milliseid muutusi silmas peetakse. Inimesed jagati kolme rühma. Kolmandas rühmas olime mina ja üks tüdruk kahekesi. Sain teada, et see tüdruk kardab igasuguseid asju, ta kardab, kui neeger tema maja katusel töötab. Mõtlesin, et siis on see tüdruk minu sarnane, seetõttu läksin temaga kaasa. Läksime sinna majja, mis oli koolimaja suurusega. Tüdruk peitis ennast hirmuga maja küljel asuvasse veranda moodi juurdeehitusse, aga mina läksin mööda maja kõndima. Viimasel korrusel kohtusin neegriga. Põgenesin tema eest liftiga esimesele korrusele. Neeger tuli treppi mööda järele. Ta tahtis, et ma maksaks talle raha. Otsisin taskutest, aga ei mäletanud, kuhu ma olin raha pannud. Vist jäi nende riiete taskusse, mille olin jätnud sinna ruumi, kus oli tüdruk. Rääkisin neegrile välja, et tüdruk kardab teda ja on seal ruumis.

Laupäev, august 30, 2014

Huvitavad vihikud

Kuulasin klassiruumis Lauri K. juttu. Mul oli teda raske jälgida. Ütlesin, et kui keegi tegeleb kergejõustikuga, siis on tal küsimus, kas parandada tulemust või kohta. Lauri ütles, et nüüd ei saa ta minu jutust aru. Rääkisin, et kui eesmärk on parandada kohta, siis saab seda teha tulemuse parandamise asemel vastaste kahjustamisega. Meil oli algkooli lugemikus lugu, kuidas loomad jooksid võidu ja kaevasid üksteisele auke, aga võitja aeg oli ikkagi halb. Sain noorema klassi tüdrukute käest kätte oma vihiku. Selle tagakaas oli katki. Küsisin tüdrukutelt, kas nemad rebisid. Üks tüdruk vastas, et see vihik on nii huvitav. Ma poleks tahtnud seda neile näidata. Klassiruumis hakkas noorema klassi tund pihta. Ma jäin laua peal olevaid asju läbi vaatama, et teha kindlaks, millised on minu omad. See tähendas, et pidin oma tundi hiljaks jääma. Oletasin, et füüsika käsiraamat on minu oma. Aga kuna tal oli ümbrispaber ümber, siis ei saanud ta minu oma olla, sest mina polnud enda omale pannud. Aga seal oli ka teine füüsika käsiraamat, mis oli küll minu oma, sest sellel oli minu kontrolltöö vahel. Pidin raamatu oma kotti tagasi panema, sest ma ei saanud ilma selleta õppida. Ise ma polnud seda vist kotist välja võtnud. Mõtlesin öelda, et ma tean, et minu koti kallal käiakse, sest teatakse, et ma kirjutan huvitavalt. Kui teised ise midagi peale kästu ei kirjutanud, siis nende vihikud muidugi nii huvitavad ei olnud. Olin oma tundi juba kõvasti hiljaks jäänud. Ma ei mäletanud, kas ma olin raamatukogust laenanud ühe ilukirjandusliku raamatu või mitte. Järgmist laenama minnes võis selguda, et eelmine on tagastamata. Olin kindlalt otsustanud, et loen selle kohustusliku raamatu läbi, aga nüüd oli ta ikkagi lugemata. Üks õpetaja andis nooremale klassile tundi ja ruumis oli ka teine õpetaja. See pahandas, et õpilased mõtlevad endale haigusi välja. Ta tõi näiteks ühe poisi, kes läheb vereproovi andma. Proovi andma minnes on ta terve, aga saab proovivastuse, nagu oleks haige.

Reede, august 29, 2014

Ei ole enam õige vanaaeg

Olime Paide tagatoas. Olid olemas Isurimaa, Liivimaa ja edelaisurid. Isuri lapsed ei saanud enam hästi isuri keelest aru. Vanad inimesed ütlesid, et praegune aeg ei ole enam õige vanaaeg. Nad ei olnud rahul uue seadusega, mille järgi pidi adravedajal alati kett ümber olema. Seaduse koostajad arvasid, et atra veab alati hobune, aga välja tuli, nagu peaks naist adra ette pannes naisel ka kett ümber olema. Peolaud oli veel kaetud. Üks lauas istuv mees ütles, et kartulisalatit ei tohi süia, see teeb paksuks. Vastasin, et kartulisalat on ju toitev, selles on kõik asjad sees. Lisasin, et võibolla see teebki paksuks.

*
Ühe raamatu kohta oli kirjutatud teine raamat. Lugesin seda ja kirjutasin lugedes kaustikusse mõtteid üles. Raamatus kirjutati, et kannikesed lõigatakse tavaliselt naha seest välja. Samuti kui astutakse jala sisse kallima õmblusnõel, imetakse haava seest verd. Kirjutasin üles küsimuse, kas see autor suhtub lilledesse sama moodi nagu teine autor teistesse lilledesse. Teised lilled tundusid rahulikumad. Kui raamat sai läbi, hakkasin seda otsast peale lugema ja uuesti märkmeid tegema, et hiljem esimese ja teise korra märkmeid võrrelda. Kaks korda lugemine oli süvenemise teine aste. Teisel korral tulid märkmed lühemad, sest kui ma mäletasin, mida ma esimene kord olin kirjutanud, siis ma seda teist korda ei kirjutanud. Pille nägi, mis on kaustiku kaanele kirjutatud. Ta küsis, kas selles kaustikus on märkmed raamatu kohta. Vastasin, et selles on märkmed mitme raamatu kohta ja ühe raamatu kohta kaks korda.

Neljapäev, august 28, 2014

Raamatute kulumine

Ma tahtsin vaadata raamatust andmeid ühe hästi vasakpoolse vana perioodilise väljaande kohta. Otsustasin, et ma ei hakka selleks ärkamist ära ootama, vaid läksin juba unenäos isa tuppa ja võtsin riiulist raamatu. Oleks saanud vaadata ka teisest raamatust. Läksin oma tuppa tagasi. Seal räägiti, et mõnel inimesel on kodus raamatud ilusad ja kulumata. Vastasin, et mõni ei ostagi raamatuid koju, vaid käib poes kulumata raamatuid vaatamas. Lootsin, et see ikka on unenägu ja keegi ei kuule. Aga võisin ka läbi une rääkida. Ütlesin valju häälega, et kulumata raamat on omanikule häbiks, sest ta ei ole seda lugenud. Ütlesin valju häälega, et halliks läinud juuksed näitavad mõtlemist.

*
Meie maja paistis olevat paksem kui meie eelmine maja või oli selle taha ehitatud uus maja. Kartsin, et sinna võidakse uus maja ehitada, mis hakkab aknast vaadet varjama. Nägin, et ongi ehitatud. Selle taga olid omakorda ehitamisel järgmised majad. Ühe meie maja otsa akende vaade oli juba varem varjatud olnud. Pille ütles, et ta läheb Peedule kirjanike suvilasse. Kommenteerisin, et vahepeal ta seal ei käinud. Pille seletas, et ta on osa ööpäevast linnas tööl ja osa Peedul. Läksin ees sinna ja otsustasin õues olevalt laualt juba enne Pille kohale jõudmist harjaga prahi ära pühkida. Peedul sai kogu aeg töötada.

Kolmapäev, august 27, 2014

Kõik päevad jäädvustada

Minu magistritöö juhendaja õpetas ajaloolasi, et esimene päevikusissekanne tuleb teha hiljemalt pool tundi pärast üles tõusmist ja viimane hiljemalt pool tundi pärast kongressi lõppu, ajaloolane peab jäädvustama kõik päevad. See oli seotud minu kunagise magistritöö teemaga, aga ma hingasin sügavalt, nagu ei kuuleks. Tõusin keset ööd voodist ja kõndisin esikusse. Köögis tuli põles, nagu oleks seal ema, ja isa toas tuli põles, nagu oleks seal isa. Kui ma oma tuppa tagasi läksin, siis seal ka laetuli põles. Küsisin Hennult, kes selle pani. Rääkisin, mis magistritöö juhendaja oli õpetanud ja mis pärast seda oli juhtunud. Tõnu hakkas naerma.

Teisipäev, august 26, 2014

Jäätunud ja jäätumata veekogu

Kõndisin mööda tänavat. Istusin võõraste inimeste ja koera eest autosse.

*
Väike poiss võttis kätte pruuni mängukaru, mitte roosa. Pruune mängukarusid oli kaks tükki. Ütlesin, et üks neist oli vanasti minu oma. Väike poiss kõndis trepist üles käsipuu valel küljel. Keelasin teda ja hoidsin kinni.

*
Kõndisin kanalil. Vaatasin, et jäätumine on toimunud nii kiiresti, et kaks lainet on jäätunud laine kujuliselt. Siis selgus, et see ei ole jäätunud vesi, vaid telk. Läksin sisse.

*
Ülikooli loengutel oli see viga, et ei saanud aegamööda soojaks minna, vaid õppejõud hakkas alati kohe täiskiirusega rääkima. Mõtlesin, et praktiliselt mul ei ole magistrikraadi, sest diplom anti, kui töö oli kaitsmata ja magistrieksam tegemata. Olin varem ka nii mõelnud. See, et need asjad olid tehtud, tuli alati hiljem meelde. Mõtlesin, et mul siiski on magistrikraad, sest kui teiste inimestega võrrelda, siis mina olen targem.

*
Jõe vastaskallastel oli kaks meest. Üks ütles vaikse häälega ühe lause. Teine kuulis ja vastas. Olin õppinud, et mööda veepinda kandub hääl paremini edasi. Seetõttu mõtlesin ka vaikse häälega lause öelda. Kaks meest loopisid üksteist kividega. Keda kivi esimesena tabas, oli kaotanud. Seejärel algas mäng otsast peale.

Esmaspäev, august 25, 2014

Venemaa lepitamine

Tahtsin Venemaad lepitada. Öeldi, et seda saab teha ainult Buratino, sest Buratinol on pikad auklikud kõrvad, mille aukudest lendavad kuulid läbi. Läksin Moskvasse ühte majja kooli riidehoiu moodi ruumi. Rääkisin vene keeles, et ma tahan, et Eesti ja Venemaa oleksid sõbrad, mitte vaenlased. See, kellele ma seda rääkisin, oli ka Buratino. Aga ootamatult ei võtnud ta mind kuulda, vaid hakkas rahustama. Ütlesin vene keeles, et Buratinosid on kaks. Pärast kodus dikteerisin selle unenäo vennale, et ta loo kirja paneks. Mõned detailid jätsin vahele.

Pühapäev, august 24, 2014

Koridor hargnes

Ütlesin, et Toomas oli algul males nõrk, aga hiljem läks tugevaks. Toomas vastas, et see tuli vaeva nägemisega. Täpsustasin, et ülesannete lahendamisega. Ütlesin, et ühel turniiril tuli Toomas must vist juba ette.

*
Püüdsin meenutada, mitme klassikaaslasega ma olen maleturniiridel mänginud. Kõik, kellega olin mänginud, olid mind võitnud, kuigi mina olin trennis käinud ja nemad mitte. Võibolla nad olid Jürgeni pool harjutamas käinud. Kuigi nad olid mind võitnud, arvasin, et paremini mängida oskan ikkagi mina. Ema tõlkis raamatut. Ta ütles, et kohanime Provence suhtes oli keegi soovitanud lõdvaks lasta, seetõttu oli ema tõlkinud provints. Arvasin, et nii ei tohi tõlkida. Mõtlesin ümber, et võibolla võib. Olin avaldanud täna blogis maleteemalise sissekande. Sama olin teinud eile. Olin tahtnud kirjutada, et kõigis koolides on male puhul debiilsuse probleem, aga kasutanud debiili asemel ühte teist sarnast sõna. Läksin ühte majja. Tuli leida õige ruum. Kõndisin mööda koridori. Koridor hargnes. Kõndisin mööda ühte haru edasi, aga minu taga tulija keeras teise harusse, nagu teaks, et otsitav ruum on seal. Vaatasin ruuminumbrite järgi, et olen vales harus. Seetõttu kõndisin tagasi ja läksin samuti teise harusse.

Laupäev, august 23, 2014

Soome lühiajalugu

Matti Klinge. „Soome lühiajalugu“. Tõlkinud Piret Saluri. Soome keeles 1981, eesti keeles 1991. 160 lehekülge.

Soome keel kuulub Uurali keelkonda, millise nimetuse järgi võiks oletada soomlaste pärinemist idast. Aga raamatu järgi pärinevad soomlased kolmveerandi ulatuses läänest ja veerandi ulatuses idast.

Soomesse ristiusu toomisel osales üks maa, mida Eesti ajaloos ei nimetata – Inglismaa.

Hiljuti räägiti peolauas, et Venemaa esimene pealinn oli Irboskas, seega Eestis. Vastasin, et minu mälu järgi läksid Rjurik Kiievi ja tema vend Irboskasse korraga. Selle raamatu järgi jõudsid aga viikingid Novgorodi varem kui Kiievisse. Soome ühendati Rootsiga.

Ülikoolis õppisime, et keskaegne Euroopa ühiskond jagunes kolmeks seisuseks – nendeks, kes palvetasid; nendeks, kes sõdisid; ja nendeks, kes töötasid. Selle järgi panin võrguluulekogu pealkirjaks „Kolm seisust“. Raamatu järgi oli Soomes aga seisusi neli – aadel, vaimulikud, linnakodanikud ja talupojad. Sel alusel moodustati Soome parlament veel 20. sajandi algul, kuni Vene 1905. a. revolutsiooni järel sai Venemaa endale parlamendi ja Soome parlament korraldati ümber, andes esimesena Euroopas naistele valimisõiguse.

Raamatu järgi tõlgiti reformatsiooni ajal Piibel rootsi ja osaliselt ka soome keelde, aga Soome ja Rootsi olevat koos sellega muutunud Euroopa osadest provintslikumaks. See pole kõige veenvam väide, sest kui reformatsioon tähendas kirjaoskuse levikut, siis kirjaoskaja saab lugeda ka kaugematest maadest, kasvõi Piiblist juutide maast.

Venemaa vallutas Soome kolm korda – Põhjasõjas, 1740. aastate Rootsi-Vene sõjas ja Napoleoni sõdade ajal. Kahel esimesel korral anti maa rahulepinguga Rootsile tagasi, aga kolmandal korral mitte. Venemaa alla minekuga loodud autonoomne Soome riik, kuid iseseisvumisest räägitakse siiski alles 20. sajandil. Rootsist eraldumise mõte hakanud Soomes levima juba 18. sajandil.

Hiljuti lugesin Mihkel Martna raamatust, et Soome kuulutati Venemaast iseseisvaks sotsiaaldemokraatide, mitte kodanlaste häältega. Klinge kirjutab selgemalt, et kuigi otsus tehti algul tõesti sotsiaaldemokraatide häältega, hakkasid Oktoobrirevolutsiooni järel kodanlased iseseisvust pooldama, aga sotsiaaldemokraadid muutusid selle vastasteks. Nende vahel toimus kodusõda, aga varsti moodustasid kaotajaks jäänud sotsiaaldemokraadid valimisvõidu järel valitsuse. Neist eraldunud kommunistid keelati.

Teises maailmasõjas sõdis Soome kaks korda Nõukogude Liiduga ja oli sunnitud kaotuse järel oma riigijuhid kohtu alla andma, aga surnuaedadele püstitati langenutele mälestusmärke.

Soomes on ajaloolise traditsiooni tulemusel siiani kaks riigikeelt – soome ja rootsi. Autori sõnul olid soomekeelne ja rootsikeelne kultuur tervik ja nende vahel ei olnud barjääre. Selles ma natuke kahtlen, sest Soome iseseisvumise järel tahtis Ahvenamaa ühineda Rootsiga ja rootslastel on Soomes ka praegu rahvuslikul alusel moodustatud partei.

Lisaks soomerootslastele tekkis 1960. aastatel ka arvukalt rootsisoomlasi. Praegu toimub teatavasti eestlaste massiline väljaränne Soome, mida pean kahetsusväärseks.

Balti keti aastapäev

Seoses Balti keti ümmarguse aastapäevaga saatsin ajaloo arutelu listi kaks kirjavastust:

1.
Balti ketist rääkis ka Küllo Arjakas hiljuti Vikerraadio saates. Ei olevat õnnestunud kindlaks teha, kellele selle ürituse mõte esimesena tuli. Eestis ja Lätis on peetud algatajaks Savisaart, aga leedulased on arvanud, et algatajad olid nemad. Ma mäletan uduselt, et isiklikult lugesin algatusest esimest korda Eesti Muinsuskaitse Seltsi autorilt, vist ajalehest "Noorte Hääl". Arjakas rääkis, et kaaluti keti pikendamist läbi Poola Musta mereni, aga Poola Solidaarsus loobus, sest Poola-Nõukogude piir oli rangelt valvatud. Ma mäletan, et hiljem sai teoks Ukrainas Kiievi-Lvovi inimkett, samuti oli välja kuulutatud inimkett ümber Läänemere, aga see jäi pika rannajoone ja tagasihoidlikuma huvi tõttu hõredaks.

2.
Täna lasti Vikerraadios järgmist saadet Küllo Arjakaga Balti keti kohta, mitte sama, mida ma eile nimetasin. Saate nimi oli Keskööprogramm. Arjakas arvas saates, et oli vedamine, et Balti keti ajal oli suurem osa päevast hea ilm, halb ilm oleks võinud ürituse nurjata. Selles ma kahtlen, sest laulupidusid ja jaaniõhtuid on peetud ka vihmaga, meeleavaldusi toimus ka talvel 2. ja 24. veebruaril. Kett oleks ilmselt vihmase ilmaga natuke hõredam tulnud, aga vastupidiselt osade inimeste mälestustele on kroonikakaadritest näha, et ka tegelikult ei ulatunud metsavahel kõik inimesed üksteisel käest kinni hoidma. Aastal 1991 peeti üritus "Vabaduse laul" vihmasajuga. See ei olnud küll nii rahvarohke kui 1988. a. "Eestimaa laul", aga rahvast oli siiski üsna palju. Külmema ilmaga sobib laulda: "Ei tuisku ega tormi ei karda eesti rind."

Uus toode

Mul oli õhupall. Puhusin selle täis, aga seal ei püsinud enam õhk nii hästi sees kui varem. Võibolla sellepärast, et ma ei sidunud otsa nööriga kinni, vaid keerasin ainult õhupalliotsa ennast. Panin tähele, et mõne nurga alt vaadates paistavad mul näost ainult prillid, mitte silmad. See võis inimesi hirmutada.

*
Henn näitas tarretise sarnast toodet, mille ta oli müügile lasknud. Ta rääkis, et selle toote skanneerimine võttis rohkem kui poole summast, mis müük tagasi toob. Maitsesin seda toitu. See krõmpsus hamba all ja kleepus hamba külge. Mõtlesin, et hamba külge kleepuv asi võib kergemini hambaauke tekitada. Henn näitas enda kaupa ka isale ja ütles, et tegi laste asja. Lapsena olime kirjutanud enda väljamõeldud toitude retsepte, nüüd oli Henn ühe enda väljamõeldud toidu ka valmis teinud. Lamasin hommikul voodis. Mõtlesin, et tõuseks üles ja hakkaks kooli minema. Siis mõtlesin, et ma ei ole vist veel päris ärganud, seetõttu ma veel ei tõuse. Nägin kujutluspilte, mis kinnitasid, et unenägu veel pooleldi jätkub. Nüüd võis kergesti juhtuda, et ma kõigisse koolitundidesse ei jõua, sest ma polnud pidanud enam kogu aeg koolis käima ja siis ei tulnud kõigil koolipäevadel ka kooliminek meelde. Puudumise korral puudumistõendit ma ei kavatsenud viia, sest see ei olnud enam kombeks. Ärkamine jõudis nii kaugele, et mul hakkas jalg keerlema. Mõtlesin, et päriselt see vist ei keerle, vaid on ainult selline tunne. Mõtlesin kirjutada feisbukki: "Ma olen inimestega rahul ka olnud. Siis, kui rahvas haaras sinimustvalge lipu ja kukkus laulma." Selline lühike sissekanne oleks feisbukki sobinud.

*
Vaatasin Ameerika kaarti. Kujutluses olid Ameerika Ühendriigid umbes ristküliku kujulised, aga kaardilt oli näha, et Vaikse ookeani juurest ulatusid nad rohkem lõuna poole kui Atlandi ookeani äärest. Idarannikul ulatus ookeani äärde ainult kitsas riba. Või nii kitsas ta ka ei olnud kui esimesel hetkel tundus, algul olin vaadanud ainult ühe osariigi piire. Ameerika Ühendriigid olid ükskord sõjas Mehhikoga saanud endale California osariigi. Aga mida ma ei mäletanud, et see ei olnud veel kõige lõunapoolsem osariik. California osariigist lõunasse jäi California poolsaar ja ameeriklased olid tunginud ka sinna. California poolsaareks nimetati küll ainult poolsaare lõunaosa, põhjaosa nimi oli vist Ameerika poolsaar, ma ei lugenud kaardilt täpselt välja. Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko uuele piirile oli loodud Puerto Rico puhverriik, mille nimi kirjutati sellel kaardil natuke teisiti. Seda polnud päris Ameerika Ühendriikide koosseisu võetud. Magasin kõhuli asendis risti voodi peal, toetades põlvedega põrandale. Ema tuli teisest toast mind äratama.

*
Olin kirjutanud internetis, et mul on üks raamat. Nüüd sain kirja selle raamatu autorilt, et mul ei tohi seda raamatut olla, sest see on tema kirjutatud.

Reede, august 22, 2014

Uusi mälestusturniiride juhendid (täiskasvanute ja noorte)

GUNNAR UUSI MEMORIAAL 2014
EESTI SEENIORIDE MEISTRIVÕISTLUSED MALES 2014

juhend

1. Võistluse korraldaja

Võistluse korraldab Tartu Spordiselts Kalev.

2. Aeg ja koht

Turniir viiakse läbi 5. - 7. septembril 2014. a. Tartus Mart Reiniku kooli nr. 2 maja aulas (Riia
25).
Võistluste ajakava.

Reede, 05.09.
17:30 - 17:45 registreerimine
18:00 - I voor

Laupäev, 06.09.
11:00 - II voor
15:30 - III voor

Pühapäev, 07.09.
10:00 - IV voor
14:00 - V voor
~17:00 - lõpetamine

3. Osavõtjad

Võistlus peetakse šveitsi süsteemis ning osa võivad võtta kõik maletajad. Kõik
eelregistreerunud maletajad pääsevad mängima. Korraldajatel on õigus peatada kohapeal
registreerimine 50 maletaja juures.

4. Eelregistreerimine

Osavõtust teatada hiljemalt 03.09. 2014 tel. 55 46944, või e-maili teel
andres.karba@gmail.com . Eelregistreerunud mängijad, kes kirjalikult teatavad, et ei jõua
esimesse vooru, alustavad 0,5 punktiga. Kui mängija ei jõua siiski 2. vooru siis eemaldatakse
ta turniirilt.

5. Turniiri korraldus

Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina. Mängitakse 5 vooru šveitsi süsteemis.
Mõtlemisaeg on 1 tund mõlemale vastasele + 30 sekundit käigule (vooru pikkus u 3 tundi,
reitinguarvestus 100%). Kõik voorud mängitakse tavamale reeglite järgi.
Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremus- järjestus
alljärgnevalt:
1) Buchholz 1, 2)Omavaheline kohtumine
Turniir läheb FIDE reitingu arvestusse.

6. Majandamine

Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks maletajaile,
kes on oma osavõtust teatanud hiljemalt 03.09. 2014 on 12 – EUR.
Noortel kuni 18-aastastel k.a. ja veteranidel vanuses 60-aastased ja vanemad ning Tartu
maletajatel on osavõtumaks 8 – EUR. Maletajaile, kes registreeruvad pärast 03.09.2014 on
osavõtumaks 18.- EUR ning soodustust omavatel võistlejatel 12.- EUR.

Seenioride MV-te arvestuses osalevad kõik 1954. aastal või varem sündinud maletajad.

NB! Kõik seenioride meistrivõistlustel osalejad peavad omama kehtivat EML litsentsi.
Litsentsi mitteomavatele maletajatele lisandub litsentsitasu vastavalt EML litsentsireeglitele:
http://www.maleliit.ee

7. Autasustamine

Võistluste auhinnafond on järgmine:

I koht 100 – EUR
II koht 70 – EUR
III koht 45 – EUR

Seenioride arvestuses lisanduvad auhinnad järgmiselt:
1.koht 40 €; 2.koht 35 €; 3.koht 25 €;
Eriauhinnad seenioridele:
parim 1939.aastal ja varem sündinud osaleja
tingimusel, et nad ei ole 1.-3.kohal seenioride arvestuses – a`20 €.

Lisaks on välja pandud eriauhinnad, mis antakse välja vähemalt 3 antud grupis osaleja korral:

Parim Naine 25 EUR
Parim Noor -18 aastat 25 EUR
Parim Noor Neiu -18 aastat 25 EUR
Tartu maakonnas elav mängija 25 EUR
Võrdsete punktide korral antakse auhinnad koefitsientide alusel. Võistlejad ei saa üle ühe
auhinna. Auhinnafond võib suureneda/laieneda sõltuvalt osavõtjate arvust.

8. Üldist

Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos
peakohtunikuga.

Majutuse info
Mõisavahe Hostel, tel. 7 40 06 74.
Tähtvere, tel. 7 42 13 64.
Eha Suija Kodumajutus, tel. 7 30 40 80.
Salimo, tel. 7 36 18 50.

Gunnar Uusi Memoriaal Noortele
Juhend
1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldab Tartu Spordiselts Kalev.
2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 6. - 7. septembril 2014. a. Tartus Mart Reiniku kooli nr. 2 maja aulas (Riia
25).
Võistluste ajakava:
Laupäev, 06.09.
11:00 - I voor
14:00 - II voor
17:00 – III voor
Pühapäev, 07.09.
10:00 - V voor
14:00 - VI voor
17:00 - lõpetamine
3. Osavõtjad
Võistlus peetakse šveitsi süsteemis ning osa võivad võtta kõik maletajad, kelle sünniaasta on
10-aastaste turniiril 2004 ja nooremad, 12-aastaste turniiril 2002 ja nooremad ning 16-aastaste
turniiril 1998 ja nooremad.
Eelregistreerimine
Osavõtust teatada hiljemalt 03.09.2014 tel. 55 46944 või e-maili teel
andres.karba@gmail.com
4. Turniiri korraldus Võistlus viiakse läbi individuaalturniiridena (kuni 10-aastased, kuni 12-aastased ja kuni
16 -aastased noored). Mängitakse 5 vooru. Kui mingis vanusegrupis ei tule kokku
piisavat arvu võistlejaid (vähemalt 6) liidetakse nad endast vanema või noorema
grupiga korraldajate parema äranägemise järgi.
Mõtlemisaeg 1 tund mõlemale vastasele + 30 sekundit käigule (vooru pikkus u 3
tundi, reitinguarvestus 100%).
Voorule võib maksimaalselt hilineda 15 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa kaotuse.
Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremus- järjestus
alljärgnevalt:
1) Buchholz 1, 2)Omavaheline kohtumine
5. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks maletajaile,
kes on oma osavõtust teatanud hiljemalt 03.09.2014 on 2.- EUR. Maletajaile, kes
registreeruvad pärast 03.09.2014 on osavõtumaks 3.- EUR.
6. Autasustamine
Turniiride kolm paremat saavad auhinna, lisaks autasustatakse turniiride parimat
tüdrukut ja parimat Tartu maletajat.

7. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos
peakohtunikuga.
Majutuse info
Mõisavahe Hostel, tel. 7 40 06 74.
Tähtvere, tel. 7 42 13 64.
Eha Suija Kodumajutus, tel. 7 30 40 80.
Salimo, tel. 7 36 18 50.

Neljapäev, august 21, 2014

August Weizenberg

August Weizenberg „Häädus ja ühisus“. (Eesti mõttelugu 115.) Koostaja: Hando Runnel. Tartu 2014. 287 lehekülge.

August Weizenberg (1837–1921) oli eesti skulptor. Tema raamatusse on pandud kirjutisi kunstist ja veel rohkem muudel teemadel. Raamatu pealkiri viitab sellele, et ta kirjutab moraliseerival toonil, tehes näiteks palju karskuspropagandat. Raamatu eessõnas arvab Katre Ligi, et Weizenbergi kirjutised ei ole nii huvitavad kui tema skulptuurid, aga vähemalt minu jaoks oli vähemalt valmis raamat huvitav. Karskuspropagandat loen parema meelega kui alkohoolsete jookide kiitmist. Osa raamatu huvitavusest ei tule autorist, vaid teiste autoritega võrdlemisest.

Eessõnas seostatakse Weizenbergi loomingut klassitsismiga. Eesti Entsüklopeedia toob välja rohkem seoseid – klassitsism, romantism ja realism. Weizenbergi kirjutistest võib lugeda, millega ta ennast ise seostas või millele vastandus. Varem kirjeldatud sama sarja raamatus arvas Mihkel Martna, et see on hea, et tema aeg on realismiaeg. Weizenberg peab realismiaega kahetsusväärseks, kuna realistid ei taotle ilu, vaid kujutavad haigeid. Realistlikust kunstist paremaks peab Weizenberg vana-kreeka oma, mis on olnud klassitsistide eeskuju. Romantismi sõna Weizenberg raamatus ei kasuta, aga väljendab ka seisukohti, mis on omased romantismile. Nii on Weizenbergi arvates kogu loodus ilus, ainult inimene võib luua koledat. Loodust idealiseerisid romantismi valgustusaegne teerajaja Rousseau ja romantik Ruskin. Klassitsismile eeskujuks olnud antiigi kohta õppisime ülikoolis, et vanad roomlased ei nimetanud kunagi metsa ilusaks, kuigi võisid nimetada kultuurmaastikku. Weizenberg on sarnaselt Ruskiniga ka edevuse vastane.

Weizenberg pooldab kunstiajaloos lainete teooriat, aga tema lained on natuke teistsugused kui ma muude autorite ja enda arusaamise põhjal olen kirjeldanud. Minu arusaamise järgi on kunstiajaloos valitsenud vaheldumisi ratsionaalsed ja irratsionaalsed stiilid, mis on rohkem maitse asi, aga Weizenberg näeb kõikumist kvaliteedi osas. Vana-egiptuse kunsti peab ta heaks ja vana-kreeka oma veel paremaks. Vana-rooma kunstist hindab ta perioodi Augustusest ristiusu võiduni, ehk just seda aega, mida romantik Carlyle Kedenburgi järgi kui uskmatuse aega madalamalt hindas. Keskajast hindab Weizenberg kõige kõrgemalt renessanssi. Barokki ta ei nimeta, aga kritiseerib barokist välja kasvanud rokokood. Uus tõus olevat alanud 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algul. See ei olnud klassitsismi algusaeg, vaid klassitsismi ja romantismi piir. Ta kiidab sama moodi Schillerit ja Goethet nagu romantik Carlyle. Carlyle’i puhul on küll eristatud romantismi ja saksa idealismi mõjutusi, paigutades Goethe saksa idealismiks.

Weizenberg arvab, et tema ajal on teadus edasi läinud, aga kunst ja headus tagasi. Weizenbergi poliitilised seisukohad on väga konservatiivsed, kuigi ise ta arvab, et tulevik mõistab teda paremini kui tema aeg. Grenzsteini ja Reimani lugedes võiks arvata, et Eestis oli kirik vähem populaarne kui muudes maades, sest seda ei juhtinud põlisrahvas. Aga erinevates kohtades välismaal elanud Weizenbergi arvates oli Saksamaal olukord selle poolest halvem kui Eestis, et Saksamaal käidi vähem kirikus. Martna arvas, et Vene keisrit kiitsid eestlased olude sunnil teeseldes, sellest hiljem kergelt vabanedes. Aga Weizenberg kiitis ka siis, kui selleks otsest vajadust enam ei olnud. Ta ei pooldanud 1905. aasta revolutsiooni, mõistes hukka ministrite mõrtsukaid, aga mitte Verist pühapäeva ja karistussalkade tegevust, vähemalt raamatusse valitu põhjal otsustades. Weizenberg tahtis ära hoida Vene keisririigi tükeldamist. Vene keisririigi koosseisu minek olevat toonud eestlastele rahu, kuna enne oli Eesti sõdade tallermaa. Tõnu Tannbergi järgi Vene aeg eestlastele rahuaeg ei olnud, sest eestlasi võeti palju Vene sõjaväkke. Kuigi Weizenberg arvas, et headust on vähemaks jäänud, lootis ta, et Esimene maailmasõda lõpetab kõik sõjad. Sõdade lõppu pidas ta Jumalale meelepäraseks ja soovis seda juba enne Esimese maailmasõja puhkemist. Piiblist võib leida nii käsu, et ei tohi tappa, kui ka lause, et Jehoova ei ole rahu, vaid sõja Jumal. Mida Weizenberg arvas Vene keisririigi tükeldamisest pärast Eesti iseseisvumist, raamatust ei selgu.

Weizenbergi moraliseerimist võiks pidada sarnaseks sellega, mida on toodud välja Jaan Tõnissoni puhul, et Tõnissonile oli kõige tähtsam kõlblus. Weizenberg tegi vahepeal kaastööd ka Tõnissoni lehele, aga vahepeal kritiseeris teises lehes Tõnissoni selle eest, et talle on tähtis võitlus võitluse pärast. Erinevad lehed lisasid sageli Weizenbergi kirjutisele märkuse, et toimetus ei ole kõigega nõus. Ühes kirjutises kaebab Weizenberg selle kombe üle natuke Grenzsteini meenutava kibestumisega, samuti selle üle, et sageli jäeti teda üldse avaldamata. Aga Weizenberg tegi ka enesekriitikat. Ta ei pidanud kirjutamist oma põhiülesandeks ja tunnistas, et tema keel ei ole kõige parem, kuna ühelt poolt on ta kaua võõrsil elanud ja teiselt poolt ei ole eesti keel ise veel piisavalt arenenud. Värskes raamatus on tema keelt paremaks tehtud, aga algusesse jäetud näidiseks ka mõned originaalilähedasemad artiklid.

Kõige tuttavam teema

Pinginaaber küsis mult, kellele luulelist kuulub. Vastasin, et listiomanik on üks inimene, kes ei ole minu ajal ise kordagi listi kirjutanud. Pinginaaber ütles, et tavaliselt tullakse kallale kellegi teise nimel, siis tema tuleb listiomaniku. Hakkasime kirjutama teist korda keskkooli lõpukirjandit. Teemasid oli pikk nimekiri. Võtsin nende hulgast kaalumiseks kolm teemat, millest ma midagi teadsin ka. Kõige rohkem teadsin teemal Jaan Tõnisson. Mõtlesin, et kuna kirjand peab olema anonüümne, siis ma ei tohi selles mainida, et olen kahe Tõnissoni raamatu koostaja. Kirjandi servale pidi kirjutama mõned ingliskeelsed sõnad. Äärejooned tekitasin paberi murdmise teel. Varem olin kirjutanud mustandisse sama jutu, mis puhtandisse, aga mõtlesin, et nüüd panen mustandisse kirja ainult märksõnad. Õpetaja võttis mult töö ära, kuna ma olevat esimesele reale valesti kirjutanud. Ta nägi, et eksis, seetõttu andis ta töö tagasi.

*
Pidime minema klassiekskursioonile Rootsi. Oli otsustatud, et Rootsis peame olema teisipäeval, aga mitte see, kas me asume Eestist teele laupäev, pühapäev või esmaspäev. Täna oli päev enne laupäeva, teade teeleasumisaja kohta pidi saadetama kodudesse. Soovitasin õpetajale, et me asuks teele hilisemal päeval, siis tuleb reis odavam. Õpetaja ütles, et mina pliiatsiga ei kirjuta. Näitasin talle, et ma ei kirjuta ainult pastakaga, vaid olen kaustiku lõppu kirjutanud pliiatsiga inglise keele sõnade hääldusi. Õpetaja seletas, et kui ma pliiatsiga ei kirjutaks, siis ma ei näeks. Saime tagasi teistkordsed keskkooli lõpukirjandid, mille olin kirjutanud Jaan Tõnissonist. Hindeks olin saanud kolme, mida oli vähem kui eelmine kord. Tahtsin öelda, et arvasin hinde õigesti ära. Vaatasin, et eespool on mingi kirjandi osa eest pandud hindeks ka viis. Siis nägin, et see on ka siiski kolm, viis ja kolm nägid sarnased välja. Igasse kohta, kus ma olin Tõnissoni refereerinud, oli punasega kirjutatud, et puudu on viide. See mulle ei meeldinud endale ka, et minu pastakas oli teinud kirjutades rohkem plekke kui ma kirjutamise ajal tähele olin pannud. Hinde alla oli kirjutatud punase pastakaga pikk anonüümne solvang, mis algas sellest, kuidas ma kirjandusmuuseumis käin, ja jätkus sellega, et kirjutajat kui kunstnikku häirib minu tegevus väga. Tundus, et mul on just sellepärast hinne alla võetud, et ma olen teistest kirjandikirjutajatest tuntum. Ütlesin isale, et mulle pandi sellepärast kolm, et mul ei olnud viiteid. Meile pole kunagi öeldud, et kirjandil peaksid olema viited. Kas siis see on miinus, et mul on tsitaadid peas? Mõtlesin, et neil aastatel, kui ma koolis ei käinud, on kirjandi vormistamisnõudeid muudetud.

Kolmapäev, august 20, 2014

Valgusemäng

Istusin tunnis. Tunni lõpus tõusin püsti. Riivasin minu taga istuvate tüdrukute laua serval olevaid asju, nii et need kukkusid maha. Tõstsin need üles ja ütlesin tüdrukutele, et nad ei hoiaks asju üle lauaserva. Üks tüdrukutest ütles, et ma töötan ministeeriumi sekretärina ja tekitan inspiratsiooni. Loeti ette paber, mis direktor oli Toomale ja ühele teisele poisile kirjutanud, et nad ei ole saanud pika aja jooksul ühtegi A-d, B-d ega H-d. See tähendas, et nad polnud saanud ühtegi hinnet. Toomas oli sellest paberist ise natuke teisiti rääkinud. Rääkisin mitmele inimesele, et Toomas sai B tõttu käskkirja. Kõik hakkasid seda kordama. Mulle polnud endale ka meeldinud, kui ma ülikoolis B sain. Järgmine tund pidi olema inglise keel tiivaklassis. Jõudsin sinna klassiruumi Erikuga korraga. Eelmises tunnis olime istunud eraldi pinkides, aga täna panime kotid kõrvuti.

*
Tõlkisin magistritöö osaks ingliskeelset teksti. Teised olid enne mind ka nii teinud. Aga mõtlesin, kas ma saan ikka neist eeskuju võtta, kui nemad tõlkisid vanu originaaldokumente, aga mina tavalist uue aja ajalookirjandust. Ema meenutas, et õppejõud olid läbi viinud hääletuse, kas lubada mul tõlkida. Kaks tähtsat õppejõudu olid pannud mulle hinde 0, mille üle ema oli väga solvunud, aga kaks olid pannud ka hinde 4, nii et kokkuvõttes sain positiivse hinde. Mina ei mäletanud, et keegi mulle hinde 0 oleks pannud. Aga ema jutu peale mul hakkas selline mälestus tekkima. Olin saanud ülikooli lõputöö eest halva hinde 4 ja siis veel hääletusel sama hinde otsa. Või sain veel halvema hinde 3. Aga sel ajal ma olin väga haige ja polnud vormis, see ei tähendanud, et ma kogu aeg nii rumal oleksin.

*
Mul oli komme, et käisin aeg-ajalt korraks Oudekki praeguses trepikojas. Aga täna tegin ainult trepikoja ukse korraks lahti, kuid sisse ei astunud. Kõndisin edasi. Ühe teise maja trepikoja uksel oli Herkeli artikkel "Iseseisvuspartei mainesse löödi mõra". Selle oli nähtavasti lasknud kirjutada üks teine IRL-i liige minu eile võrgus kirjutatu põhjal. Iseseisvuspartei nimekirjas oli kandideerinud ka Oudekki. Artiklis öeldi, et Iseseisvusparteil ei ole korralikku meditsiiniprogrammi, see piirdub sellega, et peab olema parem valgustus ja parem õhutus. Kõndisin kodu poole. Oli pime. Selja tagant tulid autod ja valgustasid eespool oleva maja krobelist klaasseina. Sellel käisid väga ilusad valgusemängud, nagu Iseseisvuspartei programmis oli kirjeldatud. Kogu aeg ma sinnapoole vaadata ei jaksanud. Jõudsin oma trepikotta ja hakkasin postkastidest posti välja võtma. Seda oli väga palju. Üks kiri oli ka Oudekkilt, mis pani mind imestama, et mida tal emale öelda on. Üks naaber läks mööda ja ütles, et see on tema postkast. Ütlesin, et ma ajasin segi, sest tavaliselt on meie postkastis kõige rohkem posti. Ega ma varas ei ole. Esimene naaber väljus majast, aga ülevalt tuli teine, kes küsis, kas minu käes olevad asjad on talle. Vastasin jah. Ta võibolla ei arvanud, et ma need asjad tema kastist olen võtnud, vaid et ma olen kirjakandja. Rääkisin, et varem ma olen ühte teist kasti ka oma kastidega segi ajanud, sest see on selle koha peal, kus meie kast oli vanasti. Ütlesin, et ma ei võtnud valest kastist posti meelega, vaid kogemata, aga omaniku jaoks ei ole vahet, erinevus on ainult kavatsuses. Ütlesin, et kui meie majas peaks veel midagi kaduma minema, hakatakse kahtlustama, et selle võisin ka võtta mina. Naaber vastas, et see võib küll juhtuda.

Teisipäev, august 19, 2014

Malelaudade katkirebimine

Mängisin üksi malet. Mängisin kuningagambiiti ja selliseid variante, kus materiaalse ülekaalu järgi ei saanud öelda, kellel on parem seis. Mängu vaadati pealt. Üks mees haaras kätte nupu, et näidata, mis on õige käik. Seejuures ajas ta kolm nuppu ümber. Seetõttu lõpetasin mängu. Pealtvaatajad läksid suurde tuppa. Läksin mõni hetk hiljem järele. Seal räägiti, et matti poleks saanud panna. Ütlesin, et kui oleks ühe oda juurde toonud, siis võibolla oleks saanud. Tegelikult ma ei teadnud, kas räägitakse üldse minu mängust. Nägin, et malelauad on tükkideks rebitud. Väiksed poisid olid malelaudadega ainult mänginud, aga väiksed tüdrukud need ka katki rebinud. Ütlesin, et nii ei tohi teha, ja viskasin tükid paberikorvi. Nupud jätsin alles. Mõtlesin osta uue malelaua, sest alles jäänud puumalelauaga ma polnud rahul. Mõtlesin, et ostan maletrennist sellise malelaua, nagu seal on. Mõtlesin, et tegelikult oleks saanud katki rebitud malelaudadega veel mängida, sest suurem osa ruute olid terved ja küljest rebitute piirjooned olid tervete järgi näha. Kaks inimest mängisid malet, sest nad olid juba uue malelaua ostnud. Mõtlesin, et me ei saa siit korterist välja kolida, sest siin on ühtlasi klubi ruumid, kus hoitakse maleklubi asju. Eile oli olnud ema sünnipäev ja külas oli käinud maleklubi liikmeid.

Esmaspäev, august 18, 2014

Kaheosaline doktoritöö

Istusime poistega isa toas lastelaua taga. Siis mulle tuli mõte, et ma saan istuda ka suure kirjutuslaua taha. Tegin uurimistöö jaoks märkmeid. Isa tuba oli Pille tuba ja Pille tuli koju. Ma olin kirjutanud doktoritöö fašismist, aga lõppu lisanud teise uurimistöö Aasia kohta. Seal oli küll samuti fašismi nimetatud. Ühe võõrkeelse sõna põhivaste sõnaraamatus oli "sünge", aga üks vaste oli ka "fašistlik", kuigi sõnal oli hoopis teine tüvi. Olin kasutanud vastet "fašistlik". Ühes raamatus oli öeldud, et üks nähtus Jaapanis oli fašistlik. Olin viidanud sellele ja jätnud viitamata teisele varem loetud raamatule, kus oli öeldud, et see ei ole fašistlik. Kaitsmisel ei olnud keegi öelnud, et töö lisa on ülearune. Võibolla see tegi lugemise huvitavamaks, kui olin kirjutanud kahel erineval teemal. Pealkirja doktoritöö olin pannud ainult esimesele osale, mitte lisale. Üks klassivend tuli ja küsis esimese osa kohta, mis raamat see on, millest seal on kirjutatud. Vastasin, et see on jama raamat, teine on parem.

Pühapäev, august 17, 2014

Sõjaväepensionär

Olin talvel järve ääres. Üks tüdruk päästis ühe mehe. Enne oli vist üks mees päästnud selle tüdruku isa. Hakkasin kanalil suusatama. Tüdruk tahtis must mööduda ja tegi õhus pika hüppe. Aga seejuures ta kukkus. Seetõttu ta möödus must alles siis, kui olin terve ringi ära sõitnud. Hakkasin sõitma lühemaid ringe. Nüüd võidi mõelda, et kui ma olen blogis kirjutanud, mitu ringi ma olen suusatanud, siis sõidan ma alati nii lühikesi.

*
Uudistes oli öeldud, et venelased on lisaks Ukrainale hakanud märatsema ka Lätis ja Leedus. Kohtusin tänaval ühe vene sõjaväepensionäriga. Ta ütles, et ma maksaks talle pensioni. Vastasin, et ma olen ise pensionär. Ta ütles, et ma annaks talle raha. Küsisin, kui palju. Ta soovis viis eurot. Otsisin taskust. Ütlesin, et mul pole palju raha kaasas, aga ühe euro võin muidugi anda. Ta võttis mult euro vastu, aga viskas samal ajal viieeurose prügi sisse maha, et näidata, et tal pole minu abi vaja. Vaatasin kohta, kuhu rahapaber oli umbes kukkunud, aga ei näinud seda. Seetõttu kõndisin edasi.

Laupäev, august 16, 2014

Kaks liitu

Enne viimast rahvahääletust korrati sageli mõtet, et ühest liidust tuleme, teise liitu läheme. Euroopa Liidu pooldajad kritiseerisid seda võrdlust kõvasti, pidades seda asjatundmatuks. Hiljem üks ajakirjanik arvas, et uue aja noored on targemad ja kahte liitu ei võrdle. Nüüd eilses "Sirbis" Jaak Valge jälle võrdleb, arvates, et juunikommunistid oleksid ennast praeguses Euroopa Liidus hästi tundnud. Valget ei saa asjatundmatuses süüdistada, sest ta on küsimust teaduslikult uurinud. Ta on lugenud juunikommunistide varasemate aastate kirjavahetust ja jõudnud järeldusele, et nad ei tundnud ennast juba ammu enne juunipööret Eesti ühiskonnas kodus. Valge oletab, et Vares praegusel ajal rändaks Ameerikasse välja ja saaks seal tipparstiks, Semperist tuleks eurobürokraat. Mõtlesin, kas kultuuriinimesele ikka bürokraadi elukutse sobib. Aga kui Vares ja Semper ennast juunipöörde ajal võimuga sidusid, siis ei saa välistada, et nad teeksid seda teiselgi ajal. Tundub siiski, et kultuuriinimesed seovad ennast võimuga just pöördelisematel aegadel, nagu juunipööre või laulev revolutsioon, hiljem nad kalduvad jälle võimust eemalduma. Pöördelisematel aegadel on võibolla suurem nõudlus heade kõnemeeste järele või pakub aeg poliitiliste kõnede pidamiseks rohkem inspiratsiooni.

Sõnavõtt seminaris

Ülikoolis toimus seminar. Üliõpilased võtsid üksteise järel sõna. Lõpuks ei olnud sõna võtnud ainult mina ja üks teine üliõpilane. Otsustasin, et ma võtan eelviimasena mitte viimasena. Kodus oli tulnud üks materjal eelnevalt läbi lugeda, olin lugedes teinud palju märkmeid. Ütlesin, et ma arvan, et nüüd ma oskan paremini mõelda kui magistriõppes. Õppejõud vastas, et kahtlemata. Ta vist arvas, et see on magistriõppe paratamatu tagajärg. Hakkasin rääkima pikalt ja kiiresti, aga liiga seosetult. Rääkisin, et ajaloolaseks olek on identiteedi küsimus. Isiklikke näiteid võibolla ei sobi küll tuua, aga ma tegin teise sisseastumiseksami füüsikasse. Kui minust oleks saanud füüsika üliõpilane, ei oleks ma ennast ikkagi füüsikuks pidanud. Aga kui ma ajalukku sisse poleks saanud, oleksin pidanud ennast ikkagi ajaloohuviliseks. Rääkisin, et asjade tekkimise kohta on kaks teooriat. Evolutsiooniteooria järgi on olendid üksteisest arenenud. Aga teise teooria järgi ei ole mitte ainult elusolendid, vaid ka eluta asjad Jumala loodud. Ütlesin, et mind üllatab, et mul pole ettevalmistatud jutt ja loetu nii hästi meeles, kui ma arvasin. Kui ma teemast mööda rääkisin, siis võib mulle hiljem lisaküsimusi esitada, aga praegu ma lähen välja. Lahkusin ruumist ja paar inimest tuli minuga kaasa. Üks klassivend rääkis mööda koridore kõndides naerdes, et seminaris oli diakon, ta kuulis mida ma rääkisin. Diakon on Eesti ainuke usklik, aga arvab, et kõik on usklikud. Kõndisime mööda tänavat. Rääkisin, et mõned, kes ülikoolis keelt õpetavad, on liiga ranged. Käändeid ei ole vaja nii palju õpetada. See ei ole nii tähtis, kas sõna viimane täht on üks või teine. Esimeses vene keele tunnis ütles üks poiss, et tal on kõik lõpud valed, mille peale vene keele õpetaja vastas, et las need lõpud olla. Sest venelane saab jutu mõttest siis ka aru, kui käändega eksida. Läksime korraks seminariruumi tagasi, aga lahkusin sealt kohe uuesti, terves seminaris ma ei osalenud.

Reede, august 15, 2014

Rodoreda "Teemandi väljak"

Mercè Rodoreda „Teemandi väljak“. („Loomingu Raamatukogu“ 21-23/2014.) Tõlkinud Maria Kall. 144 lehekülge.

Varem olen lugenud natuke sarnase pealkirjaga raamatut „Teemandirada“. Rada viitas tegevusele metsas, aga väljak tegevusele linnas.

„Teemandi väljak“ on tõlgitud katalaani keelest. Võibolla mõjutas selle eesti keeles ilmumist, et praegu tahab Kataloonia iseseisvuda. Katalaanide kohta olen varem lugenud vähemalt Uku Masingu tõlgitud katalaani muinasjutte. Romaanis „Krahv Monte-Cristo“ oli katalaaniküla Prantsusmaal, sest rahvas jaguneb Hispaania ja Prantsusmaa vahel.

„Teemandi väljak“ pani mõtlema, et paljudes ilukirjandusteostes on peategelaseks kirjanik. Kuigi selle raamatu peategelasel ei ole kirjandusega midagi pistmist, mõtleb ta ikkagi nagu kirjanik. Mittekirjanikul võib olla pea mõtetest tühi. Indiaanlased olevat arvanud, et ainult hullumeelsel on pea mõtteid täis. „Hullumeelsed“ töötavadki sageli kirjanikena. Ilukirjandusteoste peategelased kirjeldavad mõttes kõike, mida nad näevad, tehes seda kirjanduslikus stiilis. Kui nad ei mõtleks kirjanduslikus stiilis, siis ei pruugiks raamat trükki pääseda. Aga selle raamatu tõlkija arvab saatesõnas teisiti, et autor laseb peategelasel jutustada lihtsas igapäevases keeles. Paul-Eerik Rummo on kirjutanud, et kõik inimesed tegelevad mingis mõttes luuletamisega. Minu arusaamist mööda luuletajad siiski rohkem. Mõni teadlane või bürokraat kirjutab väga kuivas stiilis, milles ma ei oska luulet näha.

„Teemandi väljaku“ tegevusaeg algab enne Hispaania kodusõda, jätkub sõja aastatel ja lõppeb juba rahuajal. Raamatu tutvustuses nimetatakse seda üheks mõjuvamaks sõjaromaaniks just sellepärast, et sõjast peaaegu üldse ei räägita. Minu tähelepaneku järgi natuke siiski räägitakse. See, et sõja ajal sõjast üldse ei räägita, ei tundu usutav. Peategelane on naine ja tal on rääkimiseks selle võrra vähem põhjust, et naised ei pea ise sõtta minema, aga siis räägivad mehed. Teise maailmasõja veteranid, keda ma olen kohanud, räägivad elu lõpuni Teisest maailmasõjast. Kes oli Saksa poolel, võibolla sundis ennast Nõukogude ajal vaikima, aga vähemalt vabaduse tulles hakkas rääkima. Ma olen ise elanud murrangulistel laulva revolutsiooni aastatel ja mäletan, et kõik rääkisid poliitikast. Poliitika on ka teistel aegadel üks inimeste lemmikteemasid, sõda on poliitika vorm. Üks blogija kaebas, et tema blogi kommenteeritakse ainult siis, kui ta kirjutab poliitikast. Ajalehetede võrgukülgedel kommenteeritakse poliitikat rohkem kui kultuuri. Keskkooli ajal lugesin Hitleri elulugu, et Hitler rääkis nooruses ainult poliitikast, vaikides muude teemade puhul. Pidasin ennast selle poolest Hitleri sarnaseks, aga hiljem olen tähele pannud, et poliitikast rääkida meeldib paljudele.

„Teemandi väljaku“ algus meenutab varem loetud Goethe romaani selle poolest, et meestegelane peab monoloogi ja naistegelane kuulab. Raamatus leiab aset kolm abiellumist. Kõigepealt ütleb peategelasele mees, et abiellub temaga. Naise peas ei tekita see mingeid mõtteid, ta teeb lihtsalt, nagu talle öeldud. Ainult selle üle avaldab kahtlust, kas ta ikka päris kõigest saab mehega ühte moodi mõtlema hakata. See mees saab sõjas surma, seejärel palub naise kätt teine mees. See ei tee oma otsust abielluda lihtsalt teatavaks, vaid kasutab veenmist, nüüd on naisel rohkem kõhklusi, aga ta abiellub ka teist korda. Kolmandaks palutakse peategelase tütre kätt. Tütar lükab kosjad tagasi, aga hiljem ikkagi abiellub sama kosilasega. Võibolla nende kolme juhtumi võrdlus peab näitama, et naiste sõnaõigus aastatega suurenes. Kuigi ma pole kindel, kas see Franco ajal ikka oli suurem kui enne seda.

Edukas kahing

Täna astusin läbi päevakeskusest ja mängisin enne turniiri algust Kääbiga kaks partiid. Mõtlemisaeg oli 10 minutit ja tulemus 1:1. Minu võidupartii oli selline:

1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 c6 5. Rf3 Og4 6. Od2 Lc7 7. Oc4 e6 8. h3 Oh5 9. g4 Og6 10. Re5 Od6 11. Rg6 hg 12. Le2 Le7 13. 0-0-0 Rf6 14. Og5 b5 15. Rb5 cb 16. Ob5+ Kf8 17. Lf3 Rbd7 18. La8+ alistus.

Vaatasin turniiritabelite pakist kõige pealmist tabelit. Sellel oli 10 osavõtjat ja esimeseks oli tulnud Raidväli, kes edestas Trohhalevi.

Soomekeelne raamat

Lugesin raamatut. Nägin teist raamatut, mis oli soome keeles. Otsustasin hoopis seda lugeda. Mõtlesin, et jõuan neid täna veel palju lugeda. Soomekeelset tahtsin lugeda selleks, et tõsta keelte arv, milles raamatutest ma olen kirjutanud, viiele. Soomekeelsest raamatust kirjutades mõtlesin mainida, et ma pole soome keelt õppinud. Mõtlesin, kas nii on ikka õige kirjutada, kui natuke iseseisvalt olen õppinud. Mõtlesin, et kui soomekeelsest raamatust saan halvemini aru, siis võin teha märkmeid lühemalt. Raamatu alguses kirjutati Eesti ja Soome sidemetest. Mõtlesin, et võibolla on see raamat eesti keelest soome keelde tõlgitud, siis ei usuta, et ma olen seda soome keeles lugenud. Kõigepealt olin paksu raamatu pooleli jätnud ja võtnud õhema, seejärel veel õhema soomekeelse, sest õhemad sai rutem läbi lugeda ja paksem võis oodata. Vaatasin arvutist raamatukogu kataloogi, kas see soomekeelne raamat on eesti keeles ilmunud. Sisestasin paar korda autori nime valesti. Sain teada, et autor on soomlane ja raamat on ilmunud ainult soome keeles. Üle ekraani jooksis koer, võibolla minu hirmutamiseks. Raamatu autor oli koerauurija.

Neljapäev, august 14, 2014

Kontrolltöö nagu eksam

Koolis pidi tulema ajaloo kontrolltöö. Mõtlesin, et õpin selleks sama meetodiga, millega ülikooli eksamiteks. See tähendas, et pidin täna alustama, sest kontrolltööni oli jäänud nädal. Hakkasin nimesid ja aastaarve välja kirjutama. Varem ma polnud aru saanud, mille põhjal valitakse välja portsjon, mille peale kontrolltöö teha. Aga nüüd sain aru, et kontrolltöö tuleb uusaja peale, teised kontrolltööd olid samal põhimõttel. Nüüd oli kergem õppida kui ülikooli ajal, sest kõik "Eesti ajaloo" köited olid ilmunud. Ülikooli ajal olid vana "Eesti ajaloo" köited vananenud ja uuemaid seisukohti ei tahtnud õppejõud esitada mujal kui loengus. Mõtlesin õpetajale öelda, et korralikult õppima hakkasin 12. klassis, ülikooli 1. kursus oli tippaeg, nüüd teist korda 12. klassis käies olen õppimise jaoks juba natuke liiga vana.

Kolmapäev, august 13, 2014

Päevad kirjatähtede valgel

Eile kustutas keegi mind jälle feisbukist ära. Enne seda olin kirjutanud, et lähen raamatukokku. Ükskord kirjutasin jutu, milles oli lause: "Sa oled igav nagu raamat." Minu jaoks on raamatud huvitavad. Raamatukogus lugesin tegelikult ajakirju. Ühte ingliskeelset ja ühte saksakeelset. Ingliskeelsest lugesin fašismist ja Prantsuse revolutsioonist, saksakeelsest arheoloogiast. Fašismi kohta kirjutati, et selle sünnitas Esimene maailmasõda. Fašism oli militaristlik, aga mujalt on teada, et Esimene maailmasõda süvendas ka patsifismi. Mina oleks muidu patsifist, aga kui maailmas on olemas sõjardid, siis pean vajalikuks enesekaitset. Ühes feisbuki postituses ütles üks inimene, et kui lüiakse, siis tuleb vastu lüia. Aga kui laps täiskasvanut lööb ja täiskasvanu vastu lööb, võidakse praeguste seaduste järgi täiskasvanut karistada. Ühe hiljutise kohtuloo kohta kirjutati, et lapsevanem mõisteti süüdi laste piinamises, sest ta oli andnud rihma. Miks ta andis, ei hakatud uudises üldse arutama. Eile lugesin uudiseid ainult võrgust, paberlehed jäid lugemata. Tavalisel lehelugemise kellaajal lugesin oma blogisissekandeid. Ütlesin, et mul on internetis piitsa ja prääniku süsteem - kui on vaja tuju halvemaks teha, siis vaatan feisbukki, aga kui on vaja tuju parandada, siis blogisse. Feisbukis teevad tuju halvemaks hinded. Ülikoolis sain keskmisest paremaid hindeid, sest mind huvitas õppimine keskmisest rohkem, feisbukis võibolla samal põhjusel keskmisest madalamaid. Otsisin juba käsku, kust oma kontot kustutada, aga ei leidnud. Võibolla peakski feisbukki kasutama ainult passiivselt ja panema kommentaarid blogisse. Blogi loetavus ka väheneb. Aga siin on vähemalt kirjutamise rõõm, sama moodi nagu paberile kirjutades.

Teisipäev, august 12, 2014

Halva käitumisega riik

Venemaa läheb Ukrainale "humanitaarabi" viima. Kas järgmiseks tuleb Eestisse kirjaoskust tooma? Abi oleks see, kui Venemaa viimise asemel Ukrainast ülearuse välja tooks.

Esmaspäev, august 11, 2014

Vanaisa paberid

Vaatasin täna vanaisa partiisid. Ema ja õde põletasid tema koledamad protokollid ära, aga ilusamad toodi mulle. Vanaisa ajalehest välja lõigatud malenurki on mul rohkem. Täna lugesin ühte, seal öeldi, et reitingusüsteem pärineb aastast 1971. Vanaisal oli ka palju maleraamatuid, aga neist suurema jao viis vanaema pärast vanaisa surma antikvariaati. Nüüd on mul maleraamatuid vist rohkem kui omal ajal vanaisal.

Vanamoodi sünnipäev

Ostsin endale töövihiku. Tänu sellele pidi mul õppimine paremini minema kui eelmine aasta. Mõtlesin, et täidan töövihiku juba õppeaasta algul üleni ära. Aga esialgu täidan pliiatsiga, et hiljem pastakaga üle teha. Teise aine õpetaja andis tundi. Tal oli jalg haige. Ta rääkis nutuse häälega, et kes on tark, sellel on mõni haigus.

*
Oudekki sünnipäeva hakati jälle tähistama nii, et sellel osalesid meie pere ja tema pere. Kaks muud inimest oli ka kutsutud, aga need jätsid tulemata, mille üle mul oli hea meel. Üks sugulane pahandas minuga peolauas, et mu liigutused ei ole osavad. Ma ei saanud selle vastu midagi teha. Vennal oli käes minu kirjutatud kamba märkmik. Oudekki ütles, et sellisel asjal ei tohi lasta kaotsi minna, tal tuleb seda nähes kogu lapsepõlv meelde. Vastasin, et mul tuleb ka kogu lapsepõlv meelde. Koduteel mõtlesin, et võibolla Oudekki ainult teeskles, et teda see märkmik huvitab, sest vahepeal ei huvitanud.

*
Alustasin malepartiid. Vatase reiting oli natuke üle 50, seetõttu arvasin, et ta on algaja. Aga kõrvalt öeldi, et vastane oskab mängida. Ta oli mänginud põhiliselt internetis, seetõttu ei olnud ta reiting tõusta saanud, aga mänguoskus oli hea. Ütlesin, et tänu internetile on vist male laiemalt levima hakanud. Pärast vaatasin blogi loendurilt, et vastane oli otsinud minu blogist käike 0-0-0!, Kg3 ja Ke2.

*
Ma olin täna tavalisest vähem liikunud. Istusin suvilas ja lugesin raamatut. Alati, kui ma vähem väljas käisin, hakati mult küsima, kas ma olen üldse sel päeval väljas käinud. Vastasin, et olen küll ja lähen veel. Läksin koolimaja kolmandale korrusele klassiruumi ukse taha. Sõitsin seejärel trepist alla. Nüüd ma ei sõitnud enam kiiruse peale, vaid rahulikult. Kõndisin kodu naaberõuel ilma riieteta. Mõtlesin, et ilma riieteta saab kõndida ainult siis, kui keegi ei näe või kui näevad ainult rahulikud inimesed kardina tagant. Mängisin Fischeri malet. Kolm mängu järjest lõppesid juba avangus, kõik võitis must. Partiiprotokollis oli nende käikude juures täpp, mille järel tuli alistuda. Ühes protokollis oli täpp kahe järjestikuse sama poole käigu järel.

Pühapäev, august 10, 2014

Nõukogude autor Carlyle'ist

И. В. Костикова. „Философско-социологические взгляды Томаса Карлейля“. Moskva 1983. 144 lehekülge.

Tiitellehe pöördel nimetatakse seda esimeseks nõukogude monograafiaks Carlyle’i kohta. Autor eessõnas ei nimeta seda aga raamatuks Carlyle’ist, vaid raamatuks üksikisiku ja massi vahekorrast Carlyle’i näitel. Seda nimetab ta ajaloofilosoofia klassikaliseks probleemiks. Carlyle kutsus üles kangelasi kummardama, aga Kostikova kasutab halvustavamana tunduvat väljendit, et Carlyle fetišeerib üksikisiku osa ajaloos.

Nõukogude Liidus ametlikult ei peetud üksikisiku osa nii tähtsaks kui Läänes, aga samal ajal valitses riigis juhi- ja muumiakultus. Tundub, et võibolla tahab autor ridade vahel kritiseerida ka Lenini isikukultust, sest Carlyle’i üksikisiku tähtsustamise kritiseerimise järel tõstatab Kostikova ka küsimuse Lenini ja masside vahekorrast. Ja lisaks läheb sealt edasi Hitleri juurde. Ta saaks ennast välja vabandada, et Lenini ja Hitleri näol on tegemist kahe vastandiga, aga rohkem mõjub see nende vahel paralleeli tõmbamisena.

Carlyle’ile on erinevates raamatutes omistatud mitmesuguseid ametinimetusi, see raamat lisab varem loetutele veel nimetuse sotsioloog. Carlyle’i Entsüklopeedias puudutati küsimust, kuivõrd ta oli sotsiaalajaloolane. Kui eeldada, et sotsioloogia ja sotsiaalajalugu tegelevad suuremate inimrühmadega, siis võib küsida, kas kangelastele keskendunud Carlyle ikka oli sotsioloog või sotsiaalajaloolane. Aga kui ta kirjutab kangelaste kummardamisest, siis ta kirjutab ühtlasi ka nendest, kes neid kummardavad.

Carlyle’i on nimetatud vahel sotsialistiks või natsionaalsotsialismi eelkäijaks. Selles raamatus nimetatakse tema õpetust feodaalseks sotsialismiks. Carlyle olevat idealiseerinud feodalismi ja näinud kapitalismi puudust religioonivaenulikkuses. On kirjutatud Fichte mõjust Carlyle’i kangelaste kummardamise filosoofiale, aga Kostikova arvates on Carlyle Fichtega võrreldes samm tagasi, sest Fichte olnud kodanluse esindaja. Kostikova arvates on Carlyle’i feodaalne sotsialism sotsialistlik ainult kapitalismi kriitika poolest, Carlyle’i positiivne programm ei ole talle vastuvõetav.

Marxi õpetuse järgi järgnes feodalismile kapitalism ja kapitalismi järel pidi tulema sotsialism. Feodaalsest sotsialismist rääkimine ühendaks sel juhul kapitalismi eelse ja kapitalismi järgse. Kui mõelda, kas feodaalset sotsialismi on kuskil kunagi ellu viidud, siis võiks küsida, kas Nõukogude parteilased ja kolhoosiesimehed ei olnud nagu feodaalid. Eesti keeles ongi kasutatud mõistet punaparun.

Kostikova ei tõmba paralleele aga kommunismi, vaid fašismi ja natsismiga, mille esindajate hulgas on Carlyle’i vastu lugupidamist olnud. Aga Kostikova arvab siiski, et eri nähtused kuuluvad erinevatesse ajastutesse, mistõttu Carlyle’i kangelane ei olevat sama, kes Nietzsche üliinimene.

Raamatu kasutatud kirjanduse nimekirjast on näha, et venelased on Carlyle’i tõlkimisega eestlastest üle saja aasta ette jõudnud.

Psühholoogia õpetab, et kõige paremini jäävad meelde algus ja lõpp. Raamatu lõppu on paigutatud Carlyle’i enda kõne, mille ta pidas Edinburghi ülikooli lordrektori ametit vastu võttes, millisest sündmusest Symons varemkirjeldatud raamatut Carlyle’i kohta alustab. Kõnes meenutab Carlyle oma ülikooliaega, et ta õppis siis lugema erinevates keeltes. Kuigi ülikoolides on erinevaid teaduskondi, ütleb Carlyle kõigile, et tähtis on tunda ajalugu.

Laupäev, august 09, 2014

Parem avaldus

Vennad ütlesid, et lähevad Tšernobõli. Mina ütlesin, et Tšernobõlis ei tohi käia. Nemad ütlesid, et peab käima. Kui Tõnu sealt tagasi tuli, ütles ta, et mõõtis, et seal ei ole enam radiatsiooni. Minu toas olevat rohkem, see tulevat vanadest patareidest. Mõtlesin, et see võib tulla sellest, et elektronmängu patareidest voolas ükskord hape välja ja mäng on endiselt sellega koos. Või sellest, et jätsin vist ükskord raamatute taha tinatüki, mis on vist veel seal. Võtsin raamatud eest, et seda leida. Mõtlesin, et patareisid ei tohi prügikasti visata, sest neid nimetatakse ohtlikeks jäätmeteks. Olime maja ees. Ema rääkis, et hoiatati maalihete eest, mille ajal võivad majad kokku variseda. Isa vastas, et meie maja puhul on see oht olemas.

*
Hõljusin mööda tuba. Mõtlesin, et läbi laua ma ei hõlju, muidu vennad hakkavad kartma, et ma võin hõljuda ka läbi rõduukse ja rõdult alla kukkuda. Et ei arvataks, et ma olen poodu, liigutasin käsi. Istusin ühes ülikooli auditooriumis. Üks üsna tuttava näoga üliõpilane läks mööda ja muigas, et ma talle tere ei ütle. Olin uimane. Siin oli palju üliõpilasi, kes olid uimased ja millelegi ei reageerinud, sest nad olid ennast õppimisega ära väsitanud. Et näidata, et minuga asi kõige hullem ei ole, püüdsin teha rõõmsamaid liigutusi. Olin tänavu aasta kirjutanud avalduse doktoriõppesse astumiseks, aga mind polnud vastu võetud. Vist sellepärast, et olin tahtnud kolmandat uurimistööd järjest kirjutada fašismist. Mõtlesin, et järgmine aasta kirjutan uue avalduse parema teemaga, siis mind vast võetakse vastu. Panen avaldusse, et tahan kirjutada doktoritööd Grenzsteinist. Küsin, ega keegi juba sel teemal ei kirjuta. Põhjendan oma soovi sellega, et olen Grenzsteini kohta koostanud kaks põhjaliku saatesõnaga raamatut ja nüüd tahan selle eest doktorikraadi. Mõtlesin, et doktoriõpe kestab neli aastat, ma pean arvestama, kui palju selle ajaga lugeda jõuab, et mitte liiga suuri plaane teha. Kõiki "Oleviku" aastakäike ma läbi lugeda ei jõua, seetõttu vaatan igast aastakäigust läbi ühe kuu, et esimesest aastast jaanuari, teisest veebruari ja nii edasi. Aga ma ei jõua siis ka terveid numbreid läbi lugeda, vaid loen ühe kirjutise iga lehekülje kohta. Neid märkmeid, mida ma olen juba varem "Oleviku" kohta teinud, ma esialgu ei kasuta. Alles siis, kui uued järeldused on tehtud, võib vanu märkmeid võrdluseks lugeda. "Olevikku" on vaja ka teiste lehtedega võrrelda, aga teisi loen juhuslikest kohtadest. Kirjutan doktoritöös, et Grenzstein tegeles poliitika ja kultuuriga. Kõige tähtsamaks pidas ta oma poliitilist tegevust, mille eesmärk oli eesti rahva säilimine. Poliitilise tegevusega ta seda ei saavutanud, aga sama eesmärgi saavutas ta kultuurilise tegevusega. Tema välja mõeldud sõnu kasutatakse siiamaani, kuigi poliitikuna teda ei hinnata.

Kuidas õppida

Üks päev tuletati ajalehes meelde, et ülikooli ainepunkt on defineeritud töötundide arvu järgi. Tegelikult nagu saab kas kõndida või joosta, võivad ka töötunnid olla erineva intensiivsusastmega. Konstantin Ramul artiklis "Kuidas õppida" loetleb kolm erinevat meeldejätmisviisi, millest iga järgmisega meeldejäämise protsent tõuseb:

1) lugemine,
2) korduv lugemine,
3) loetu peast üles ütlemine.

Kaasüliõpilased kirjeldasid tavaliselt, nagu nad kasutaks õppimisel teist meetodit. Ma polnud küll ülikooli ajal veel Ramuli artiklit lugenud, aga kasutasin nimede, aastaarvude ja võõrkeele sõnade puhul kolmandat ning sain neli aastat stipendiumi. Minu kogemus näitab, et intensiivsem ajutegevus võib kiiremini väsitada. Ühes psühholoogia raamatus kirjutati, et on olemas kolme liiki väsimust - vaimne, füüsiline ja emotsionaalne. Ühte liiki väsimusest puhata ei aitavat kõige paremini passiivne puhkus, vaid lühiajaline teist liiki aktiivne tegevus. Ehk siis vaimsest tööst füüsilised harjutused või lemmikmuusika kuulamine.

Reede, august 08, 2014

Jälle rekordvanuses

Kui sageli kuskilt valutab, siis ma vist 100-aastaseks ei ela. Meditsiini areng võib siiski elu pikendada. Aga maailma lõpu vastu ei aitaks meditsiini areng ka. Meditsiin võib ka elu lühendada, kui välja kirjutatud rohi isiklikult ei sobi. Ülikooli viimasel kursusel lugesin Jaspersi raamatut, kes kirjutas, et liiga palju käiakse arsti juures. Lugesin seda just ajal, kui ma ei teadnud, kas peaksin arsti poole pöörduma või mitte. Vahepeal mõtlesin, et ravin ennast ise. Tänavu lugesin raamatut sellest, kuidas usk on paljusid inimesi terveks ravinud. Aga ilmselt võib ka paljusid haigeks muuta. Grenzstein kiitles sellega, et tal oli 6-aastaselt juba Piibel läbi, mille peale ajalehes kahetseti, et vanemad tal seda ei keelanud, sest vanarahvas olevat hullu lugemise eest hoiatanud. Ma arvan, et kui andekal lapsel on lugemishuvi, siis ta teeb õigesti, kui loeb. Seejuures tuleb küll hoiduda silmade rikkumise eest. Kuna mul on prillid, siis ma tean, et mõni asi on ilma prillideta vaadates ilusam kui prillidega. Mult küsitakse juba, kas mul on eluaeg prillid olnud. Tegelikult sain need üheksanda ja kümnenda klassi vahel. Enne seda kiideti, et mul on noored silmad. Sissekande alguse juurde tagasi tulles, kui ma 100-aastaseks elaksin, siis ma ei teaks, kas ma 100-aastaselt midagi veel näeksin ka. Aga vanas eas võivad osadel inimestel prillid ka nõrgemaks minema hakata. Minu vanaemal läksid. Ta ei olnud sellega rahul, sest siis ta pidi nõrgemate prillide ostmiseks raha kulutama.

Neljapäev, august 07, 2014

Tellitud raamatukäsikiri

Ema oli minu pabereid ära visanud, et koju ruumi teha. Vaatasin äravisatut läbi, kas ma ei taha sealt midagi alles hoida. Prügi hulka oli sattunud ka üks õpilaspäevik. Mõtlesin, et päevikud tuleb küll alles hoida. Seepeale võtsin prügi hulgast välja ka kõik vihikud. Ütlesin emale, et kõik minu paberid tuleb alles hoida, aga ma luban ära visata kõik "Loomingu Raamatukogud". Ema viis "Loomingu Raamatukogud" minu toast suurde tuppa ja tõi asemele kunstiraamatud. Avaldasin kahtlust, kas kunstiraamatuid saab sellesse riiulisse panna, see riiul paindub nende raskuse all. Üks mees rääkis mulle, et ta läks tööd küsima ja ütles tööandjale, et on majandusteaduste magister. Tööandja vastas, et see on õige. Majandusteaduste magistriks ei nimetanud mees ennast sellepärast, et ta oleks ülikoolis majandust õppinud, vaid et ta tahtis teha tööd raha saamise eesmärgil. Mees võttis riiulist kunstiraamatu ja rääkis mulle selle piltidest. Jutu illustreerimiseks värvis ta pilte nende detailide rõhutamiseks üle. Ütlesin, et raamatuid ei tohi sodida. Püüdsime värvitud kohti ära kustutada. Hiljem toimus loeng mitmele inimesele. Piltidel oli näha inimeste pükstel värvilisi laike. Kiideti kunstnikku, et ta on teinud pükstele laigud nii, et need on nähtavad. Mina ütlesin, et võibolla laike ei teinud kunstnik, vaid see mees värvis üle.

*
Üks kirjanik saatis mulle kirja, et ma kirjutaks teise kirjaniku kohta raamatu. Otsustasin kirjutada kanalis ujudes. Ma polnud kindel, kas ma üle pea vees oskan piisavalt hästi ujuda, seetõttu otsustasin ujuda üle kanali otsa lähedalt, kus peaks vesi madalam olema. Üks päev kirjutasin ujudes osa raamatust valmis, teine päev pidin veel jätkama, aga kanalis polnud enam vett. Olin kirjutanud raamatusse sellest, mida ma olin selle kirjaniku kohta kuulnud ja oma kohtumisest temaga, aga mitte sellest, kuidas ma tema teoseid lugesin. Olime Paides. Seal käisid ehitustööd. Aeti garaaži ukse ees olevat auku kinni. Algul mõeldi jätta plekkvann tsemendi sisse. Siis mõeldi ümber, et plekkvann on töömehe abivahend, mistõttu see võeti tsemendi seest välja. Autoga tuli rahvast juurde. Üks poiss ütles, et auto tuli liiga hilja, tal on juba püksid mustad. Ema ütles mulle, et ma poleks pidanud selle kirjaniku kohta raamatut kirjutama. Vastasin, et minu raamatut arvatavasti ei avaldatagi, aga kasutatakse minu antud materjali. Ema ütles, et just nimelt. Ema ütles, et ta räägib, miks ei tohi kõiki asju kirja panna. Sest kui tema oli keskkooliõpilane, siis kirjutati ühe paberi peale, et kõik inimesed ei muutu teoks, inimesele peab tema ema ütlema, kas see inimene on tigu. Ema pani söögilauale teod. Küsisin, et kas nüüd ta tahab, et me neid tigusid sööksime, mille kohta ta ise ütles, et neist ei tohi kirjutada. Aga tigusid sõime lisasöögiajal, mitte põhipidusöögil, kõigile peol osalejatele tigusid ei näidatudki.

Kolmapäev, august 06, 2014

Valimiste ajal teises linnas

Istusin isa toa kirjutuslaua taga. Küsisin isalt jälge jätvat kopeerpaberit. Isa andis, aga mul ei olnud sellega midagi teha. Hakkasin pastakaga joonistama, et kopeerpaber jätaks alumisele paberile teistsuguse jälje. Olin Paides. Täna toimusid valimised. Mõtlesin, et võiks valida Sinist Erakonda või selle koosseisus kandideerivat teist parteid. Kõik küsisid mult, keda ma valin. Varasematel kordadel olin sellest ise rääkinud, aga täna vastasin küsijatele, et ma pole veel otsustanud, jätke mind rahule, ma pole otsustanud, kas ma üldse valima lähen. Küsisin, kuidas ma saan üldse Paides valida, kui ma elan Tartus ja dokumente pole kaasas. Aasmäe rääkis, et Rauna mehed on liiga virisevad ja ühe teise mehe mehed liiga segased. Mõtlesin vastata, et ma olen mõlema mehega koostööd teinud, lisaks veel Kulbokiga. Aasmäe ütles, et selles parteis, milles ta ise kandideerib, on üks inimene täiesti haige. Aasmäe küsis mult, millal mul "Tunas" esimene kaastöö ilmus. Mõtlesin öelda, et "Tunas" töötab teine Raun. Vastasin, et mul on ilmunud "Tunas" neli kaastööd, neist kolm olid Pätsi kohta ja ühe teemat ma ei mäleta. Püüdsin meelde tuletada. See võttis aega. Lõpuks tuli meelde, et neljas kaastöö oli jesuiitidest. Läksin teise tuppa. Ema tõmbas riidekapis tikku. Ütlesin, et ta seda ei teeks, see tekitab vingu. Kutsusin ühte väikest poissi, et lähme vingu eest õue. Õues tundsin, et ma olen väga unine. Otsustasin hakata sulgpallireketiga pingpongipalli õhku põrgatama, et unisust vähendada.

Teisipäev, august 05, 2014

Sipelgate sõjatee

Kirjutati, et sipelgad asusid sõjateele, et vallutada känd, mille sees neil oli juba aasta varem pesa olnud. Oudekki ütles, et nüüd ta saab kõigest aru. Sipelgate sõjakäiku oli juba varasemates peatükkides teise nurga alt kirjeldatud, aga siis polnud selgelt öeldud, et see on sipelgate sõjakäik. Oudekki ütles, et ta hoiab edaspidi neist eemale, kellel ema on. Mõtlesime välja luuletusi. Klaus mõtles välja kahemõttelise salmi. Vastasin sellele omapoolse salmiga. Klaus ütles, et minu salm on liiga ühemõtteline. Ta ei saanud aru, et kui ta ühte mõtet näeb, siis see ei tähenda, et teist mõtet ei oleks. Ehitasime väikest lumest kindlust. Kindluses küdes ahi, nii et lumi sulas ja muutus seejärel jääks. Silusin kindluse põranda jääd. Kindlus oli ühe koolimaja ees. Ütlesin, et me teeme ju selle kooli õpilastele homse koolitee libedaks.

*
Lugesin Dumas' raamatut uuesti. Seal üks naisõukondlane jutustas lugu, kuningas koos teiste õukondlastega kuulas. Kuningas tegi lugu kuulates aeg-ajalt märkmeid umbes, et seda inimest tuleb kontrollida. Aga ta jäi nende märkmetega hiljaks, sest kõik oli juba tehtud. Selle aja kunstistiil oli rokokoo, aga raamatus nimetati seda kohati romantismiks, sest romantismi sõna oli olemas juba enne romantismiaega.

*
Televiisoris oli saade 100-aastasest mehest, kes oli peaaegu kogu elu vanglas olnud. Näidati selle vangi sõpra, kes oli püüdnud pärast mehe vanglasse minekut temaga ühe aparaadi abil ühedust võtta, aga vang polnud vastu võtnud. Vangivalvur kommenteeris, et takistada saab traadi teel ühenduse võtmist, aga mitte läbi õhu. Siis lasti rääkida vangil endal. Ta jutustas enda kohta loo, et ta oli korralik inimene, aga ükskord teda solvati ja ta lõi solvajat, nii et see jäi ühe konksu külge ja suri. Vang selle ütlemise järel naeris. Solvamise põhjus oli, et vangi läinud mehe ema oli naine ja tal olid lapsed. Pärast solvaja surnuks löömist juuriti solvangu tõttu veel üks putketaim välja. Vang kommenteeris, et paljud inimesed ei teeks seda isegi praegu. Tapmise eest mõisteti 90 aastat vanglakaristust.

Esmaspäev, august 04, 2014

Ahnuse karistamine

V-K-L-V-R-R-O-O
1. g3 g5 2. f4 gf 3. gf f5 4. Rg3 d6 5. Rd3 Rf6 6. Ve1 Rg6 7. e4 fe 8. Re4 Lf5 9. Rg3 Lg4 10. Oe3 Oc4 11. Rf2 Ld7 12. d3 Od5 13. Od5 Rd5 14. Ld2 Vf8 15. f5 Re5 16. Oh6 Rf3 17. Le2 Vf5 18. Rf5 Re1 19. Re7 Re7 20. Le1 0-0-0 21. 0-0-0 Rf5 22. Og5 Ve8 23. La5 Kb8 24. Kb1 Ve2 25. Vd2 Ve1 26. Vd1 Ve2 27. Vf1 Re3 28. Oe3 Ve3 29. Rg4 Ve8 30. Lh5 a6 31. a3 Vg8 32. Rh6 Vg2 33. Vf8+ Ka7 34. Vh8 Vg1+ 35. Ka2 Le6+ 36. b3 Lf6 37. c3 Lc3 38. b4 Va1++

Lehiseoks

Räägiti, et kuna kõik asutused kolivad kesklinnast äärelinna, saavad nüüd üliõpilased palju rohkem kõndida - ühest linna otsast teise. Leidsin, et ma võiks muidu kõndida küll, aga sinna ei vii puhta õhuga tänavaid. Asusin kooli poole teele. Tee pealt ostsin ühe lehise oksa. Sõrmitsesin seda kõndides. Mõtlesin, et võibolla see on natuke mürgine, ma pean enne käed ära pesema kui suud puudutan. Kooli riidehoidu sisenedes oli mul käes lahti ajaleht, kust lugesin artiklit džuudovõistluse kohta. Lauri K. võttis ajalehe enda kätte. Ta tahtis seda artiklit ise lugeda, sest käis džuudotrennis. Kui hakkasin riidehoiust välja minema, selgus, et ma polnud põhiriidehoiukoridoris, vaid ühe muu klassi omas. See klass ootas ukse taga, millal nad riidehoiust välja pääsevad. Üks mees tegi neile ukse lahti.

*
Sõitsin bussis. Ühel mehel oli nuga käes. Tundus, et ta on mind sellega lööma saadetud. Läksin tema eest ettepoole. Jäin peatuse ajal seisma juhikabiini kõrval, et osta pilet. Selles peatuses ma siiski veel ei ostnud. Kontroll oli peal. Kui ta minuni jõudis, ütlesin, et ma ostan pileti. Mulle oleks vist saanud juba trahvi teha, sest ma polnud pileti ostmisega kiirustanud. Järgmises peatuses ütlesin juhile, et palun mulle üks kuni kümme piletit, vastavalt võimalusele. Juht andis ainult ühe. Ütlesin talle, et ühel sõitjal oli nuga käes. Nüüd oli see sõitja juba maha läinud.

Pühapäev, august 03, 2014

Villem Reiman "Eesti ajalugu"

Villem Reiman. „Eesti ajalugu“. Eesti mõttelugu 117. Tartu 2014. (Esimene trükk 1903–1906 Lindeqvisti „Üleüldise ajaloo“ lisapeatükkidena.) 173 lehekülge.

Selle raamatu puhul tulevad esimesena pähe võrdlused Grenzsteini teosega „Herrenkirche oder Volkskirche?“, mille originaal ilmus mõni aasta varem. Reiman ja Grenzstein jutustavad mõlemad Eesti ajaloo. Grenzstein teeb seda kirikuküsimuse raamis, Reiman oli kirikuõpetaja ja pöörab samuti kirikuajaloole suurt tähelepanu.

Grenzsteini järgi soovisid Jeesus ja Luther rahvakirikut, aga selle asemel on Eestis kujunenud välja härraskirik. Ka Reiman on sakslaste kiriku suhtes kriitiline, kuid ta arvab, et vaimulikud isandad on olnud siiski rahva vastu sõbralikumad kui ilmalikud. Kuigi Reiman oli luterlane ja reformatsioon saatis kloostrid laiali, on Reimanil siiski kahju, et keskajal ei olnud Eestis rohkem kloostreid. Sama moodi nagu Carlyle hindas keskaegseid kloostreid, kuid kelle arvates need olid hiljem oma aja ära elanud. Reiman küll selles raamatus ei täpsusta, mida ta oma kaasaja kloostritest arvab.

Grenzstein arvas, et Vene võim võib eestlasi sakslaste vastu aidata. Kuid Reiman on ka venelaste suhtes julgem ja ütleb juba 13. sajandi osas, et venelaste eesmärk ei olnud eestlasi sakslaste vastu aidata, vaid siin oma võimu kehtestada.

Grenzstein võrdles 19. sajandit hea Rootsi ajaga, et monarhid võivad kohaliku aadli vastu abiks olla. Kuid Reiman ütleb selgemalt, et kõigepealt läks Vene aja algusega eestlaste olukord Rootsi ajaga võrreldes halvemaks.

Panin ükskord kirja lause, et Vabadussõda toimus sada aastat pärast priiuse saabumist. Reiman alustab eesti rahva vabanemise ajalugu veel varasemast, vastav peatükk hõlmab tal aastaid 1765–1865. 1816. a. pärisorjuse kaotamise seadust olevat Napoleoni sõjad edasi lükanud. Tegelikult Napoleoni sõjad avaldasid vist siiski mõju, et see seadus üldse vastu võeti.

Kuigi Reiman oli vaimulik, ei pidanud ta heaks seda, et 19. sajandi keskpaigani oli kogu eesti kirjandus vaimuliku sisuga. Ta nimetab küll ise ka trükiseid, kus minu teada kirjutati ka muudest küsimustest. Reiman arvab, et kui mõnele eestlasele ausammas püstitada, siis kooliõpetajatele. Ausammaste püstitamisel on neile eelistatud vist aga ajalehetoimetajaid.

Raamatule lisatud Andres Andreseni saatesõna väljendab neid seisukohti, mida on kirja pannud Selarti toimetatud „Eesti ajaloo“ teise köite kriitikud, et kuigi erapooletu ajalookirjutuse poole tasub püüelda, ei ole täiesti erapooletu ajalugu võimalik. Erinevalt osadest kriitikutest arvab Andresen aga, et eesti rahvus kujunes välja alles Reimani ajal, mitte 13. sajandil. Hoolimata praeguse ajalookirjutuse kritiseerimisest ei idealiseeri Andresen ka Reimani raamatut. Reimani rahvalikku stiili ei pea ta nii kõrgeks saavutuseks kui hilisemat teaduslikku. Ma isiklikult pean Reimani puhul stiili siiski plussiks, nagu ka mitmetel teistel 19. sajandi autoritel – Eestis Grenzstein, Prantsusmaal Dumas, Inglismaal Carlyle.

Kohustuslik kirjandus

Olin koolivaheajal Paides. Hakkasin lugema raamatut, mis oli koolis kohustuslik. Varem olid mul paljud sellised raamatud pooleli jäänud, aga nüüd tahtsin korralikult õppida ja kõik kohustusliku läbi lugeda. Raamatul oli kaks köidet, lugesin esimest. Lugemise vaheaegadel tegin loetu kohta märkmeid. Jõudsin läbi lugeda 43 lehekülge, siis olin Tartus tagasi. Ma ei mäletanud, kas kohustuslik oli ainult esimene või ka teine köide. Vaatasin päevikust. Seal oli kirjas, et homseks on kohustuslik hoopis muu raamat. See, mida ma lugenud olin, oli varem kohustuslik. Mõtlesin, et kui ma homseks kohustuslikku lugeda ei jõua, siis võin pakkuda, et lähen vastama loetud 43 lehekülge varasemat raamatut. Arvustajad kirjutasid ka vahel arvustuse ainult osa raamatu põhjal. Õppida võis olla antud veel midagi, mida ma polnud kirjutanud päevikusse, vaid vihikutesse. Mõtlesin kõik iga aine viimases tunnis kirjutatu läbi lugeda ja kirjutada iga tunni kohta kodusesse kaustikusse lehekülje mõtteid. Homseks olid kohustuslikud mõned Piibli raamatud - viis Moosese raamatut ja üks tagantpoolt. Moosese raamatuid tuli omavahel võrrelda. See tähendas, et tuli tähelepanelikult lugeda. Õpetajat huvitas viimasel ajal Moosese teema. Hiljuti olime pidanud lugema Thomas Manni "Moosest". Õpetaja oli tunnis rääkinud, et üks ajaloolane oli öelnud, et andmeid ühe valla kohta tuleb tähelepanelikumalt uurida. Istusin arvuti taha. Leidsin võrgust uue mängu Mäluklots. See sarnanes mänguga Klots, ainult nähtud klots tuli meelde jätta ja mälu järgi teiste külge sobitada. Olin saatnud Piretile elektronkirja. Nüüd sain vastuse. Piret kirjutas, et ma uuriks, mida tema kohta internetis leidub. Mõtlesin, et kui ta seda ise soovitab, siis teengi seda. Olin näinud unes kolme inimest, kes olid mul feisbukis - Piretit ja kahte ajaloolast. Mõtlesin, et see on hea, et ma just feisbukis olevaid inimesi unes näen. Siis mõtlesin, et tegelikult nende unes nägemine tähendab, et mul on nendega mingi probleem.

Laupäev, august 02, 2014

Uue tehnikaga loeng

Istusin arvuti taga. Ekraanile tuli kiri, et kui ma ei taha selle faili eest maksta, siis sisestagu ma parool. Ma ei osanud magnetkoodi arvutisse sisestada, aga üks mees tegi seda ja käis piiks. Mulle ei meeldinud, et kõigi failide eest on hakatud raha juurde küsima. Istusin ajalooloengus. Õppejõud ütles, et ta tahab teada, kuhu üliõpilastel on plaanis välja jõuda. Ta küsis, kes on valmis ajalugu uurima. Peaaegu kõik tõstsid käe. Õppejõud küsis, kes on valmis ajalooloenguid pidama. Tõusis ainult üks käsi. Ma ei tõstnud kummalgi korral kätt, aga kui teised olid käed alla lasknud, siis ütlesin omaette, et ma ei ole valmis loenguid pidama, vaid ajaloost kirjutama. Nüüd oli tehnika edasi arenenud ja arhiividokumente ei antud enam kätte, vaid kõik trükiti ühekaupa välja. Istusin pinginaabri kõrval ja sõin väljatrükke. Siis ütlesin, et kui ma maitset tunnen, ei jõua loetu kohale. Hakkasin nüüd väljatrükke lugema ilma neid ära söömata, niiviisi jõudis paremini kohale.

Reede, august 01, 2014

Poisid ajasid juttu

Ruumi astus üks poiss ja tahtis teise poisiga rääkida. Teine ütles, et tal pole aega. Aga nad istusid ühte pinki. Poisid istusid pingis umbes kolmekesi. Vahepeal nad hakkasid lobisema ja vahepeal tuli neile meelde, et peab õppetööga tegelema. Üks poiss küsis, kes teeb 25 aasta pärast Inglise kuningannale atentaadi. Mõtlesin, et ma ei lähe sellise jutu pärast kaebama, arvatavasti on see nali. Poisid rääkisid, et kuninganna sai võimule 10-aastaselt, eelmine Inglise kuninganna oli ka kaua võimul. Nad ütlesid, et kuninganna on elanud veel kauem kui Marx. Nad olid enne ka Marxi nime nimetanud. Mõtlesin, et kui nad kogu aeg Marxist ja Leninist räägivad, siis nad on kommunistid. Õpetaja küsis, kas on abi vaja. Vastasin, et on küll, pidades silmas poiste juttu. Õpetaja tuli minu juurde ja poisid põgenesid. Õpetaja andis mulle paberilehe matemaatikaülesandega. Ütlesin, et mind eksitab selles ülesandes see, et osad ühendid on malelaua väljade nimedega. Mõtlesin, et on olemas ka teisi malekäikude ülesmärkimise süsteeme. Õpetaja oli heatahtlik ja aitas viimasel ajal meie perekonda, sest meil oli vanaema surnud. Mõtlesin minna kirjandusmuuseumi, aga ma ei teadnud, kas mul õnnestub seal oma uue arvutiga wifiühendust võtta. Olin teinud ühte imelikku keskkonda uue kodulehekülje, nüüd tegi sinna kodulehekülje ka Krister. Klaus ütles, et probleeme võib tekkida siis, kui ühes kataloogis on väga suur hulk faile. Ma olin hiljuti ühte sellist kataloogi näinud, sealt oli raske õiget faili otsida.

*
Olin Tallinna bussijaamas ja tahtsin Tartusse sõita. Üks Tartu buss oli ees, aga selle peale ma ei läinud, sest see oli matemaatikute buss. Selle bussi peale läks küll lisaks Klausile ka Tõnu, nii et said minna ka need, kes matemaatikud ei olnud. Aga mõtlesin, et matemaatikute bussis räägitakse matemaatikast, see teeb sõidu raskemaks. Närisin täringut, sellel oli juba suur auk sees, aga kuus silma olid ikka veel nähtavad. Tõnu ütles, et ahah, see täring on kujundusega. Matemaatikute buss sõitis minema. Jäin ootama, millal tuleb mõni järgmine Tartu buss. Hakkasin muretsema, et võibolla õhtul enam bussid ei käigi. Ma polnud sõiduplaani vaadanud. Tuli ette buss, mille külje peale oli kirjutatud Valga. Mõtlesin, et Valga buss peaks Tartus ka peatuma. Bussi ette oligi kirjutatud Tallinn-Tartu-Valga. Mõtlesin, et loodetavasti see peatub Tartus, ja läksin peale. Buss hakkas sõitma. Nägin varsti aknast Tartu Raekoja platsi, kuigi pigem olime jõudnud Tallinna Raekoja platsile. Sõidu ajal võisid viirastuda kohad, kus veel ei oldud.