August Weizenberg

August Weizenberg „Häädus ja ühisus“. (Eesti mõttelugu 115.) Koostaja: Hando Runnel. Tartu 2014. 287 lehekülge.

August Weizenberg (1837–1921) oli eesti skulptor. Tema raamatusse on pandud kirjutisi kunstist ja veel rohkem muudel teemadel. Raamatu pealkiri viitab sellele, et ta kirjutab moraliseerival toonil, tehes näiteks palju karskuspropagandat. Raamatu eessõnas arvab Katre Ligi, et Weizenbergi kirjutised ei ole nii huvitavad kui tema skulptuurid, aga vähemalt minu jaoks oli vähemalt valmis raamat huvitav. Karskuspropagandat loen parema meelega kui alkohoolsete jookide kiitmist. Osa raamatu huvitavusest ei tule autorist, vaid teiste autoritega võrdlemisest.

Eessõnas seostatakse Weizenbergi loomingut klassitsismiga. Eesti Entsüklopeedia toob välja rohkem seoseid – klassitsism, romantism ja realism. Weizenbergi kirjutistest võib lugeda, millega ta ennast ise seostas või millele vastandus. Varem kirjeldatud sama sarja raamatus arvas Mihkel Martna, et see on hea, et tema aeg on realismiaeg. Weizenberg peab realismiaega kahetsusväärseks, kuna realistid ei taotle ilu, vaid kujutavad haigeid. Realistlikust kunstist paremaks peab Weizenberg vana-kreeka oma, mis on olnud klassitsistide eeskuju. Romantismi sõna Weizenberg raamatus ei kasuta, aga väljendab ka seisukohti, mis on omased romantismile. Nii on Weizenbergi arvates kogu loodus ilus, ainult inimene võib luua koledat. Loodust idealiseerisid romantismi valgustusaegne teerajaja Rousseau ja romantik Ruskin. Klassitsismile eeskujuks olnud antiigi kohta õppisime ülikoolis, et vanad roomlased ei nimetanud kunagi metsa ilusaks, kuigi võisid nimetada kultuurmaastikku. Weizenberg on sarnaselt Ruskiniga ka edevuse vastane.

Weizenberg pooldab kunstiajaloos lainete teooriat, aga tema lained on natuke teistsugused kui ma muude autorite ja enda arusaamise põhjal olen kirjeldanud. Minu arusaamise järgi on kunstiajaloos valitsenud vaheldumisi ratsionaalsed ja irratsionaalsed stiilid, mis on rohkem maitse asi, aga Weizenberg näeb kõikumist kvaliteedi osas. Vana-egiptuse kunsti peab ta heaks ja vana-kreeka oma veel paremaks. Vana-rooma kunstist hindab ta perioodi Augustusest ristiusu võiduni, ehk just seda aega, mida romantik Carlyle Kedenburgi järgi kui uskmatuse aega madalamalt hindas. Keskajast hindab Weizenberg kõige kõrgemalt renessanssi. Barokki ta ei nimeta, aga kritiseerib barokist välja kasvanud rokokood. Uus tõus olevat alanud 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algul. See ei olnud klassitsismi algusaeg, vaid klassitsismi ja romantismi piir. Ta kiidab sama moodi Schillerit ja Goethet nagu romantik Carlyle. Carlyle’i puhul on küll eristatud romantismi ja saksa idealismi mõjutusi, paigutades Goethe saksa idealismiks.

Weizenberg arvab, et tema ajal on teadus edasi läinud, aga kunst ja headus tagasi. Weizenbergi poliitilised seisukohad on väga konservatiivsed, kuigi ise ta arvab, et tulevik mõistab teda paremini kui tema aeg. Grenzsteini ja Reimani lugedes võiks arvata, et Eestis oli kirik vähem populaarne kui muudes maades, sest seda ei juhtinud põlisrahvas. Aga erinevates kohtades välismaal elanud Weizenbergi arvates oli Saksamaal olukord selle poolest halvem kui Eestis, et Saksamaal käidi vähem kirikus. Martna arvas, et Vene keisrit kiitsid eestlased olude sunnil teeseldes, sellest hiljem kergelt vabanedes. Aga Weizenberg kiitis ka siis, kui selleks otsest vajadust enam ei olnud. Ta ei pooldanud 1905. aasta revolutsiooni, mõistes hukka ministrite mõrtsukaid, aga mitte Verist pühapäeva ja karistussalkade tegevust, vähemalt raamatusse valitu põhjal otsustades. Weizenberg tahtis ära hoida Vene keisririigi tükeldamist. Vene keisririigi koosseisu minek olevat toonud eestlastele rahu, kuna enne oli Eesti sõdade tallermaa. Tõnu Tannbergi järgi Vene aeg eestlastele rahuaeg ei olnud, sest eestlasi võeti palju Vene sõjaväkke. Kuigi Weizenberg arvas, et headust on vähemaks jäänud, lootis ta, et Esimene maailmasõda lõpetab kõik sõjad. Sõdade lõppu pidas ta Jumalale meelepäraseks ja soovis seda juba enne Esimese maailmasõja puhkemist. Piiblist võib leida nii käsu, et ei tohi tappa, kui ka lause, et Jehoova ei ole rahu, vaid sõja Jumal. Mida Weizenberg arvas Vene keisririigi tükeldamisest pärast Eesti iseseisvumist, raamatust ei selgu.

Weizenbergi moraliseerimist võiks pidada sarnaseks sellega, mida on toodud välja Jaan Tõnissoni puhul, et Tõnissonile oli kõige tähtsam kõlblus. Weizenberg tegi vahepeal kaastööd ka Tõnissoni lehele, aga vahepeal kritiseeris teises lehes Tõnissoni selle eest, et talle on tähtis võitlus võitluse pärast. Erinevad lehed lisasid sageli Weizenbergi kirjutisele märkuse, et toimetus ei ole kõigega nõus. Ühes kirjutises kaebab Weizenberg selle kombe üle natuke Grenzsteini meenutava kibestumisega, samuti selle üle, et sageli jäeti teda üldse avaldamata. Aga Weizenberg tegi ka enesekriitikat. Ta ei pidanud kirjutamist oma põhiülesandeks ja tunnistas, et tema keel ei ole kõige parem, kuna ühelt poolt on ta kaua võõrsil elanud ja teiselt poolt ei ole eesti keel ise veel piisavalt arenenud. Värskes raamatus on tema keelt paremaks tehtud, aga algusesse jäetud näidiseks ka mõned originaalilähedasemad artiklid.