Kartlik tüdruk

Istusime turniirisaalis. Loeti ette, kes pääsevad maleolümpiale. Võistkonnas oli neli meeste lauda, kaks naiste lauda ja üks koht kuni 9-aastastele. Kui mind oleks võistkonda pandud, siis ma oleks loobunud. Mult küsiti, kas ma olen 9-aastane. Vastasin, et ma olen olnud, aga nüüd väsitab mind mäng rohkem. Mõtlesin, et võistkonda pandud 9-aastane mängib juba hästi, aga mina selles vanuses mängisin veel enda väljamõeldud reeglite järgi. Läksime teatrisaali moodi saali. Seal pandi hääletusele, kes on selle poolt, et toimuksid muutused. Suurem osa tõstsid käe. Mina ei tõstnud, vaid küsisin, milliseid muutusi silmas peetakse. Inimesed jagati kolme rühma. Kolmandas rühmas olime mina ja üks tüdruk kahekesi. Sain teada, et see tüdruk kardab igasuguseid asju, ta kardab, kui neeger tema maja katusel töötab. Mõtlesin, et siis on see tüdruk minu sarnane, seetõttu läksin temaga kaasa. Läksime sinna majja, mis oli koolimaja suurusega. Tüdruk peitis ennast hirmuga maja küljel asuvasse veranda moodi juurdeehitusse, aga mina läksin mööda maja kõndima. Viimasel korrusel kohtusin neegriga. Põgenesin tema eest liftiga esimesele korrusele. Neeger tuli treppi mööda järele. Ta tahtis, et ma maksaks talle raha. Otsisin taskutest, aga ei mäletanud, kuhu ma olin raha pannud. Vist jäi nende riiete taskusse, mille olin jätnud sinna ruumi, kus oli tüdruk. Rääkisin neegrile välja, et tüdruk kardab teda ja on seal ruumis.