Soome lühiajalugu

Matti Klinge. „Soome lühiajalugu“. Tõlkinud Piret Saluri. Soome keeles 1981, eesti keeles 1991. 160 lehekülge.

Soome keel kuulub Uurali keelkonda, millise nimetuse järgi võiks oletada soomlaste pärinemist idast. Aga raamatu järgi pärinevad soomlased kolmveerandi ulatuses läänest ja veerandi ulatuses idast.

Soomesse ristiusu toomisel osales üks maa, mida Eesti ajaloos ei nimetata – Inglismaa.

Hiljuti räägiti peolauas, et Venemaa esimene pealinn oli Irboskas, seega Eestis. Vastasin, et minu mälu järgi läksid Rjurik Kiievi ja tema vend Irboskasse korraga. Selle raamatu järgi jõudsid aga viikingid Novgorodi varem kui Kiievisse. Soome ühendati Rootsiga.

Ülikoolis õppisime, et keskaegne Euroopa ühiskond jagunes kolmeks seisuseks – nendeks, kes palvetasid; nendeks, kes sõdisid; ja nendeks, kes töötasid. Selle järgi panin võrguluulekogu pealkirjaks „Kolm seisust“. Raamatu järgi oli Soomes aga seisusi neli – aadel, vaimulikud, linnakodanikud ja talupojad. Sel alusel moodustati Soome parlament veel 20. sajandi algul, kuni Vene 1905. a. revolutsiooni järel sai Venemaa endale parlamendi ja Soome parlament korraldati ümber, andes esimesena Euroopas naistele valimisõiguse.

Raamatu järgi tõlgiti reformatsiooni ajal Piibel rootsi ja osaliselt ka soome keelde, aga Soome ja Rootsi olevat koos sellega muutunud Euroopa osadest provintslikumaks. See pole kõige veenvam väide, sest kui reformatsioon tähendas kirjaoskuse levikut, siis kirjaoskaja saab lugeda ka kaugematest maadest, kasvõi Piiblist juutide maast.

Venemaa vallutas Soome kolm korda – Põhjasõjas, 1740. aastate Rootsi-Vene sõjas ja Napoleoni sõdade ajal. Kahel esimesel korral anti maa rahulepinguga Rootsile tagasi, aga kolmandal korral mitte. Venemaa alla minekuga loodud autonoomne Soome riik, kuid iseseisvumisest räägitakse siiski alles 20. sajandil. Rootsist eraldumise mõte hakanud Soomes levima juba 18. sajandil.

Hiljuti lugesin Mihkel Martna raamatust, et Soome kuulutati Venemaast iseseisvaks sotsiaaldemokraatide, mitte kodanlaste häältega. Klinge kirjutab selgemalt, et kuigi otsus tehti algul tõesti sotsiaaldemokraatide häältega, hakkasid Oktoobrirevolutsiooni järel kodanlased iseseisvust pooldama, aga sotsiaaldemokraadid muutusid selle vastasteks. Nende vahel toimus kodusõda, aga varsti moodustasid kaotajaks jäänud sotsiaaldemokraadid valimisvõidu järel valitsuse. Neist eraldunud kommunistid keelati.

Teises maailmasõjas sõdis Soome kaks korda Nõukogude Liiduga ja oli sunnitud kaotuse järel oma riigijuhid kohtu alla andma, aga surnuaedadele püstitati langenutele mälestusmärke.

Soomes on ajaloolise traditsiooni tulemusel siiani kaks riigikeelt – soome ja rootsi. Autori sõnul olid soomekeelne ja rootsikeelne kultuur tervik ja nende vahel ei olnud barjääre. Selles ma natuke kahtlen, sest Soome iseseisvumise järel tahtis Ahvenamaa ühineda Rootsiga ja rootslastel on Soomes ka praegu rahvuslikul alusel moodustatud partei.

Lisaks soomerootslastele tekkis 1960. aastatel ka arvukalt rootsisoomlasi. Praegu toimub teatavasti eestlaste massiline väljaränne Soome, mida pean kahetsusväärseks.