Mina: "Хороший человек не хочет война. Луче сделать спорт – играть шахматы или футбол. Для человек самый вашный думание. Так шахматы хорошая игра. А можно думать тоже о книги."
Mina: "I want to publish a book. I can every day write in my blog, but one day it can vanish. If I have texts in different places, some of them can survive. I remember many of my texts by heart, but after my death I will not to be able to talk about them. Maybe I would be able to talk about them in the other world, but usually I don’t meat message-bringers from other world myself. Some people believe, that dreams and hallucinations are messages from the other world, but that is not sure, because I can influence, what my dreams would include."
Tehisintellekt vastas kõigepealt sellele tekstile eesti keeles, aga kui ma palusin tal teha seda inglise keeles, andis ta järgmise vastuse: "My apologies for the oversight! Thank you for your patience. Let’s continue in English.
It sounds like you want to publish a book, and you’re considering collecting your writings from various sources. Here are some steps you can take to achieve that:
1. Choose Your Topic: Decide on the subject matter for your book. What do you want to write about? Consider your interests, expertise, and what you think will resonate with readers.
2. Write Your Book: Start writing! If you already have existing texts, you can edit and expand upon them. Organize your content into chapters or sections.
3. Create a Title: A compelling title is essential—it’s the first thing readers notice. Make it intriguing and relevant to your book’s theme.
4. Edit Your Text: Seek feedback from friends or professional editors. Editing is crucial to ensure clarity, coherence, and readability.
5. Design Your Book Cover: The cover design matters. It’s the face of your book. You can hire a designer or use online tools to create an eye-catching cover.
6. Choose a Publishing Route:
1. Traditional Publishing: Submit your manuscript to literary agents or publishers. If accepted, they’ll handle editing, design, and distribution.
2. Self-Publishing: Take control by self-publishing. Platforms like Amazon Kindle Direct Publishing (KDP) allow you to publish your book digitally and in print .
Remember that persistence and passion are key. Best of luck with your writing journey! 😊"
Mina: "Actually I have material for a book already together. I think it will be printed soon. I have already published five my one books and composed and translated books by other authors."
Tehisintellekt: "That’s fantastic! It sounds like you have a wealth of experience in writing and publishing. Congratulations on your upcoming book! If there’s anything specific you’d like assistance with during the publishing process, feel free to ask—I’m here to help! 😊📚"
Esimesena katsetatud tehisintellekt ei parandanud vigu, vaid tõlkis igal katsel teksti eesti keelde. Teisena katsetatud tehisintellekt andis järgmise parandatud teksti: "A magyar nemzet nagy. A magyar nyelv szép. Külföldön sok magyar van. A történelem nem mindig szép. A történelmi könyv jobb. Az iskolában van a történelem. A házban van a szabadság, az iskolában nincs."
„Ajalooline Ajakiri“. 2/2023.
Esikohal olevas artiklis kirjutab Kristjan Oad Lodede suguvõsa algusest Eestimaal. Ma uduselt mäletan, et üks Oadi keskaja teemaline ajaleheartikkel on varem vaidlusi põhjustanud. Praegune ajakirjaartikkel on allikate vähesuse tõttu väga oletuslik. Koolis õppisime, et Taani aeg Põhja-Eestis algas Valdemar II sõjakäiguga, vist hiljem olen õppinud, et enne toimus juba Taani ebaõnnestunum sõjaretk Saaremaale. Loded aga väitsid, et neile on Eestis valdusi jaganud nii Valdemar II kui ka varasem Taani kuningas Knut. Oad arutleb artiklis, kas Lodede esitatud dokumentaalsed tõendid on ehtsad, pakkudes ka varianti, et võibolla üks on ehtne ja teine mitte. Keskajal olid inimesed kristlased ja Piibel kutsub inimesi üles aususele, aga keskaegseid võltsinguid on ka varem oletatud.
Kõige rohkem mõtteid tekitas nelja kaastöö hulgast teine artikkel, milles Hanna-Liis Kaarlõp, Mare Oja ning Katrin Poom-Valickis kirjutavad tundlikest teemadest ajalootundides. Õpilasi on küsitletud, mis on nende jaoks tundlikud teemad, õpilased on neid loetlenud. Ma pole väljendit „tundlik teema“ üldse kasutanud, ei mäleta ka, et keegi minu koolikaaslastest seda oleks teinud.
Mõtlesin, et probleemseid teemasid võib ajalootunnis olla vähemalt kolme liiki: 1) väheütlevad teemad, mille raames räägitut on raske meelde jätta; 2) liiga kerged teemad, mille kohta õpilasel on eelteadmised, kuna teadmisi ei omandata ainult koolis või seetõttu, et vähemalt meie ajal tehti samadele teemadele ka koolis mitu ringi peale; 3) teemad, mille kohta õpilasel on oma arvamus, mis kellegi teise arvamusest lahku läheb. Artiklis toodud näidetest selgub, et küsitlusele vastates on õpilased tundlikeks teemadeks nimetanud kolmandasse varianti kuuluvaid teemasid, näiteks Teist maailmasõda, kus paljude eestlaste ja venelaste esivanemad olid erineval poolel.
Mõtlesin, et sellise definitsiooni järgi ma saaks oma kooliajast ka mõnda teemat tundlikuks nimetada, sest erimeelsusi oli. Alustasin kooliteed enne Gorbatšovi võimule tulekut. Neljandas klassis kasutatud Palametsa õpikus ei uskunud ma kommunismi ja vene rahva kiitmist. Olin näinud eesti ja vene laste vahel rahvuslikul pinnal kaklusi ja vene lapsed olid tol ajal umbkeelsed, aga õpiku järgi olid eestlased ja venelased juba 13. sajandil sõbrad. Mulle kõige vastumeelsem õppeaine oli kooliajal vene keel, aga rohkem ajaloolistel kui filoloogilistel põhjustel. Teised võõrkeeled mind huvitasid, püüdsin kooliväliselt lugeda natuke soome ja esperanto keele õpikuid ning enne saksa keele tundide algust juba sõnaraamatuga Ida-Saksa lasteajakirja „Bummi“.
Erimeelsusi on põhjustanud pärast aegade muutumist ka religiooni teemad. Mina olin käinud lapsena hea meelega kirikus ja piiblilugusid lugenud, osad õpilased käitusid aga võitlevate ateistidena. Keskkoolis lisati õppekavva valikainena usundilugu, aga matemaatikaõpetajast klassijuhataja oli kurb, et osad õpilased seda õpivad. Natsism oli ühtede jaoks hea nalja tegemise teema, teisi sellised naljad häirisid.
Ülikool ei ole artikli teema, aga nii koolis kui ka ülikoolis oli erimeelsusi ka tööde vormistamise osas. Vahel pälvis kriitikat, et töö oli liiga lühike, teine kord, et see oli liiga pikk. Magistritöö kaitsmisel ütlesin, et mul oli kahju seda lühemaks teha, praegu mõtleksin, et osa materjali saab esitada ka teises kohas.
Ajakirjanumbris on ka kaks arvustust. Madis Maasing kirjutab teosest, kus on juttu protestantlusest Baltimaades ja Leedus, mida varasema ajaloo puhul pole Baltimaaks loetud. Seni olen pidanud Leedut ühtsemalt katoliiklikuks, aga Leedu on olnud seotud Poolaga ja olen ka varem lugenud, et Poolas oli suhteliselt suur usuvabadus. Astrid Wendel-Hansen arvustab ühte doktoritööd ja üldistab, et doktorandid toovad liiga vähe välja enda arvamust. Seda heideti ette ka minu magistritöö mustandile, aga puhtandile enam mitte, sinna olin mingeid pealiskaudseid mõtteid juurde kirjutanud. Arvustuses tuuakse konkreetse doktoritöö kohta välja, et ka periodiseering on põhjendamatu. Mäletan, et minu magistritöö oponent nimetas vähemalt minu periodiseeringut põhjendatuks.
Joonistasin unenäo alguse põhjal kahe pastakaga kolmest pildist koosneva koomiksi. Seejärel andsin parema teostuse jaoks tehisintellektile järgmise korralduse: „Palun joonistada kolmest pildist koosnev koomiks. Esimesel pildil jõuan loengusse ja istun ruumiossa, kus on enne üks inimene. Teisel pildil istub sellesse ruumiossa ka naispoliitik, kes korraks naerab. Kolmandal pildil ei luba aknalaual istuv klassivend mul seda naist vaadata.“
Üks mees ei käi tööl, sest tal on psüühikahäired. Ta on küll tööd otsinud, aga ühed tööd talle ei meeldi ja teisi talle ei anta. Ta tahaks teha kirjatööd, aga ajalehte teda tööle ei võeta, tema raamatuid ei anta välja ning internetis kirjutamine ei too raha sisse. Ta saaks müia oma blogis reklaamipinda, aga seda ta ei tee, sest see oleks blogi solkimine. Blogi üks teema on just, et reklaam on solk. Sugulased annavad mehele raha, aga nad nurisevad selle üle, et mees seda ise ei teeni. Mees tahab, et tal oleks nii palju raha, et ta saaks ise enda raamatute trükikulud kinni maksta, aga nii palju talle ei anta. Ta on mõelnud, et kui raamatut ei trükita, siis saaks levitada ka käsikirju, aga keegi pole ühtegi käsikirja üle paari lehekülje lugeda viitsinud.
„Lydia Koidula. 1843–1886“. Koostanud: Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Ilmamaa. 368 lehekülge. Albumi on trükiks ette valmistanud kirjastus „Eesti Raamat“. Ilmumisaasta märkimata.
Raamat koosneb põhiliselt fotodest, aga on ka mõned sõnalisemad osad. Fotod on jagatud viide tsüklisse. Neli neist on Koidula elukohtade järgi Vändra, Pärnu, Tartu ja Kroonlinna kohta, viies Koidula surma järgsest ajast. Fotodel on kujutatud muuhulgas kirju ja trükitud teoseid. Osad fotod olid loetavad tänu sellele, et ostsin tänavu esimest korda eraldi prillid lugemise jaoks, osad tähed olid ka lugemisprillidega liiga väiksed.
Koidula tähtsus seisneb selles, et tema ajal oli eesti keeles kirjutajaid vähe ja veel vähem oli kirjutavaid naisi. Kui ta avaldaks oma teoseid praegu, oleks tema populaarsus arvatavasti väiksem. Raamatus kiidetakse teda väga, aga tema andekusel olid piirid. Ühe tema luulekogu käsikiri põles kogemata ära ja ma saan aru, et ta seda ei taastanud. Kui minu luulekogud ära põleksid, oskaksin ma need suuremalt osalt mälu järgi taastada. Carlyle oskas taastada ka ära põlenud proosalausetega kirjutatud paksu ajalooraamatu. Vist Koidulale mõeldes kirjutasin ükskord luuletuse, kus olid umbes read: „Kõik, mis olen maailma ajalukku lisand, / minu koristaja kamina on visand.“
Hiljuti lugesin läbi Koidula valitud luuletuste kogu ja lapsena olen näinud teleteatrist tema näidendite lavastusi. Ükskord vaatasin televiisorist ka näidendit, mille oli kirjutanud Koidula venna kohta hilisem eesti kirjanik. Minu jaoks oli see huvitav, aga see jäi lõpuni vaatamata, sest isapoolne vanaema leidis, et ei ole huvitav, kui ainult üks inimene räägib. Olen lugenud ka Mati Undi Kupra sarjas ilmunud romaani, kus mainitakse Koidula Eestisse ümbermatmist, millega tema mees romaanis rahul ei ole. Praegu läbi saadud raamatut lugedes mõtlesin, et Koidula tahtis küll kodumaa mulda maetud saada, aga ta maeti lõpuks ikkagi Tallinnasse, kus ta üldse elanud ei ole.
Koidula on tähtis ka selle poolest, et teised inimesed on teda tähtsaks pidanud. Koidula sõnadega laulu kasutati Nõukogude ajal laulupidudel keelatud Eesti hümni asendajana. Eesti hümni sõnad pärinevad Koidula isalt ja Koidula tekst on sellega sarnane, aga erinevus on, et Koidulal pole viidet Jumalale, mis poleks Nõukogude võimule sobinud. Varem loetud Salupere raamatus nimetas Koidula oma isa usku lapseusuks, mis näitab ilmselt, et Koidula oli vähem usklik. Aga ka Koidula luules esineb sõna Isa tähenduses Taevaisa ja mõnes tekstis ta väljendub, nagu ta oleks Taara-usuline. Jannsenit võiks pidada „Perno Postimehe“ järgi suuremaks kristlaseks kui „Eesti Postimehe“ järgi, aga osalt tuleneb see sellest, et „Perno Postimehel“ ta polnud omanik ja ta täitis omaniku soove.
Koidulat peeti tähtsaks ka siis, kui tema pilt pandi taasiseseisvumise ajal 100-kroonisele. Mulle oleks meeldinud rohkem, kui oleks pandud Jannseni pilt, aga ilmselt olid paljud rahul, et kujutatud oli vähemalt ühte naist ja nad oleksid tahtnud neid rohkemgi. Eesti rahatähed meeldisid mulle igal juhul rohkem kui eurod, millel on kujutatud inimeste asemel arhitektuuri.
Koidula elu ei olnud siiski kerge. Tema Väikest Luuleraamatut lugedes märkasin seal soovi surra. Seda oleks võinud veel pidada ilukirjanduslikuks võtteks, aga ta väljendab soovi surra ka nüüd loetud raamatus toodud kirjakatketes. Elu lõpul põdes ta vähki. Depressiooni sõna raamatus ei kasutata, aga mulle tundub, et tal saaks diagnoosida ka depressiooni. Koidula saab siiski aru, et tema alaealistel lastel on teda veel vaja. Elu viimases luuletuses ta väljendab soovi edasi elada.
Elu Kroonlinnas meeldis Koidulale vähem kui elu Eestis. Aga see ei tule ainult võõrkeelsest keskkonnast ja eluperioodist, sest kui ta tegi vahepeal koos mehega Kroonlinnast pika reisi Saksamaale, siis Saksamaal meeldis Koidulale küll. Ühes luuletuses on Koidula öelnud, et talle meeldib eesti keel rohkem kui võõrkeeled. Aga ta on ise vahetanud saksakeelseid kirju, hiljem on tema kirju eesti keelde tõlgitud. Soome kirjasõbrale Almbergile kirjutas Koidula eesti-soome segakeeles. Tuntud on Koidula kirjavahetus Kreutzwaldiga. Kirjavahetuse lõpul küsis Koidula oma kirjad Kreutzwaldilt tagasi. Raamatust ei selgu, kuidas see Kreutzwaldile meeldis, aga võib oletada, et tol ajal oli tagastamine psühholoogiliselt raskem kui oleks tänapäeval, sest ei olnud nii kerge koopiaid teha. Samas kui kirjeldatakse, kuidas Koidula külaskäigu ajal tabas Kreutzwaldi abikaasat armukadedushoog, võib oletada, et ilma tagastamiseta poleks need kirjad säilinud.
Ühel maal elas üks poiss, kes kirjutas sama moodi unenägusid üles nagu mina. Ainult et temal oli vähem unenägusid. Ta nägi tavaliselt nädalas üks või kaks unenägu. Ja internetti ei olnud veel leiutatud, seetõttu ei kirjutanud ta unenägusid üles blogis, vaid paberile. Ta ei kirjutanud üles ka kõiki unenägusid, mida ta nägi. Kui ta nägi kaks korda sarnase unenäo, siis teisel korral ei pidanud ta enam vajalikuks seda kirja panna. Ka ei kirjutanud ta üles kõige halvemaid unenägusid ega selliseid, mida ta tahtis saladuses hoida. Ta ei andnud oma unenäokirjeldusi kellelegi lugeda, aga ta arvestas, et keegi võib lugeda omavoliliselt. Tavaliselt ei lugenud ta ka ise oma märkmeid üle. Tal oli kolm poolikut vihikut. Ühte kirjutas ta üles unenägusid, teise luuletusi ja kolmandasse jutte. Ükskord kirjutas ta üles näiteks unenäo, kuidas ta leidis maast raha. Ta mõtles, et nüüd saab ta endale midagi osta. Ta ostis ühe nätsu ja natuke raha jäi veel üle. Ta pani nätsu suhu, aga ei tundnud selle maitset. Selle järgi sai ta aru, et see on unenägu. Seetõttu ta ärkas.
Katre Ligi. „Meie olemegi ime“. Ilmamaa, Tartu 2024. 135 lehekülge.
Ema luulekogu pealkiri on positiivses toonis, aga sees on ka palju kriitilisi luuletusi. Hiljuti ta ütles, et tema minu „Viimseid päevi“ lugedes ei saanud aru, et need oleksid nii vihased kui mina räägin. Vastasin, et need on tegelikust vihasemad. Aga ema raamatust selgub, et ta on ka ise sõjardite peale vihane.
Kui ema minuga suuliselt räägib, siis ta ütleb konkreetselt, keda ta kritiseerib. Raamatus on põhiliselt vihjed, aga ta pole rahul olnud, kui varasemate raamatute vihjetest on valesti aru saadud. Kõik lugejad ei tunnegi samu inimesi, aga saavad siiski mõelda, mis nende enda elukogemusest kõige sarnasem on.
Raamatus on ka kiitvaid tekste. Ühes luuletuses on loetletud, kes on ema lemmikluuletajad. Aga öeldud on ainult perekonnanimed, mina tean Runneli ja Viidingu nimega rohkem kui ühte autorit. Ma tean nii Juhan Viidingult kui ka Paul Viidingult häid ilukirjandusteoseid.
Viimane tsükkel on loodust kiitev. Kui ema kiidab linde, siis see tuletab meelde, et ka minu „Uneriigist“ pidas ta kõige paremaks luuletust, mis rääkis rasvatihasest ja leevikesest, vähemalt ühe muu lugeja arvamusega tema arvamus kattus. Ma olen ka öelnud, et Grenzsteini raamatust meeldis mulle kõige rohkem peatükk tuvi mõttekäiguga. Ema on liikunud samades kohtades Tartus ja Peedul, kus mina, seetõttu osa tema ja minu tähelepanekuid kattuvad. Ma olen blogi suusareportaažides samuti Anne kanali luikedest kirjutanud.
Minu küsimus tänaste unenägude kohta: "Kuidas tõlgendaksid neid unenägusid Uus-Assüüria preestrid: /.../"
Minu vastus: "Kuigi unenägudes esinevad mõned väiksed probleemid, leiaks siit võibolla kokkuvõttes kinnitust kuninga vägevusele. Rahvas ei tõsta mässu, kodanik ei sõida jänest, vaid pileti puudumisel kõnnib seadusekuulekalt jala. Võibolla tal läheb pileti puudumine meelest, aga kuningas on lahke ja kodanikku selle eest ei karistata. Mässu tõstmiseks ei ole põhjust, sest kuningas laseb ehitada piisavalt suuri hooneid."
Tehisintellekti vastus: "In ancient Mesopotamia, including Assyria, dreams were often regarded as messages from the gods or deities of the underworld. The interpretation of dreams was a significant aspect of their culture, and priests played a key role in deciphering these messages. Dreams that required no interpretation were considered direct revelations, while others might be symbolic and require analysis by knowledgeable individuals such as priests.
Your dreams about traveling to school and waiting at a restroom could be seen as symbolic representations of your journey through life, challenges, or decisions you face. The Assyrian priests might interpret these scenarios considering the cultural and religious context of the time.
For a more detailed understanding of how Assyrian priests might interpret such dreams, you can refer to this article on Secrets Of The Assyrian Dream Book And Dream Interpretation In The Ancient Near East1."
Minu kommentaar: "Mina oletasin, et preestrid leiaks unenäost midagi kuninga kohta, tehisintellekt arvab, et minu enda kohta. Minu enda kohta ei oleks järeldused nende unenägude põhjal nii head kui kuninga kohta, sest esimeses unenäos olen ma hajameelne ja teises teen algul valeoletuse. Aga tundub, et mõlemal juhul saan ma siiski lõpuks tõest aru. Antud linki ma ei vaadanud."
Minu küsimus tänaste unenägude kohta: "Milliste religioonide sümbolid esinevad nendes unenäokirjeldustes: /.../"
Minu vastus: "Maleturniir sarnaneb vanade kreeklaste olümpiamängude või vanade roomlaste gladiaatorite võitlustega. Ka ateistid on pidanud spordivõistlusi. Ka kristlikus keskaegses Euroopas olid rüütliturniirid. Male pärineb Aasiast, seda on mänginud ka keskaegsed kristlased ja 20. sajandi kommunistid.
Teises unenäos nööpnõelad tuletavad meelde Jeesuse ja hilisemate kristlaste ristilöömist. Kindla istekoha hindamine sarnaneb vanade eestlaste maausuga, kellel hiied asusid kindlas kohas ja neid ei saanud kaasa võtta. Indiaanlastel oli võibolla midagi sarnast, aga Ameerika Ühendriikide indiaanlased sunniti idast läände rändama."
Tehisintellekti vastus: "Unenäod on väga isiklikud ja nende tõlgendamine võib olla subjektiivne. Kirjeldatud unenägudes ei tundu esinevat otseseid religioosseid sümboleid, kuid mõned elemendid, nagu maleturniir või füüsikatund, võivad sümboliseerida elus ette tulevaid väljakutseid või otsuseid. Maleturniir võib esindada strateegilist mõtlemist ja konkurentsi, samas kui füüsikatund võib viidata teadmiste omandamisele või probleemide lahendamisele. Unenägude tõlgendamine sõltub paljuski unenäo nägija enda elukogemustest ja isiklikest seostest."
Minu küsimus: "Kui neis unenägudes ei ole religioosseid sümboleid, kas need sümboliseerivad siis ateistlikku mõtlemist?"
Tehisintellekti vastus: "Unenägude sisu ei pruugi tingimata peegeldada usulisi veendumusi või filosoofilisi hoiakuid, nagu ateism. Unenäod võivad olla mõjutatud paljudest teguritest, sealhulgas päeva jooksul kogetud sündmustest, mõtetest, tunnetest ja alateadlikest soovidest. Puudumine religioossetest sümbolitest unenäos ei tähenda automaatselt ateistlikku mõtlemist. Unenägude tõlgendamine on keeruline ja mitmetahuline protsess, mis võib hõlmata sügavamat isiklikku analüüsi ja eneserefleksiooni."
Minu küsimus: "Millisesse tsivilisatsiooni kuulub nende unenägude nägija?"
Tehisintellekti vastus: "Unenägude nägija tsivilisatsiooniline kuuluvus ei ole midagi, mida saab unenägude sisu põhjal kindlaks teha. Tsivilisatsioon viitab ühiskondadele ja kultuuridele, mis on arenenud keerukateks sotsiaalseteks struktuurideks ja institutsioonideks. Unenäod on isiklikud kogemused, mis on mõjutatud unenäo nägija enda elust, kultuurist ja isiklikest kogemustest. Seega, unenägude sisu ei peegelda otseselt tsivilisatsiooni, vaid pigem unenäo nägija individuaalset psüühikat ja elukonteksti."
Minu küsimus: "Milline on nende unenägude nägija elukontekst?"
Tehisintellekti vastus: "Unenägude nägija elukonteksti mõistmine põhineb unenäo sisu tõlgendamisel, mis on väga isiklik ja subjektiivne protsess. Unenäod võivad peegeldada unenäo nägija muresid, soove, hirme, eesmärke ja kogemusi. Näiteks mainitud maleturniir võib viidata konkurentsile ja saavutustele elus, samas kui füüsikatund võib sümboliseerida õppimist ja arengut. Unenägude tõlgendamine nõuab sageli põhjalikku eneserefleksiooni ja võib olla seotud unenäo nägija isiklike eesmärkide ja kogemustega."
Minu kommentaar: "Maleturniire ja füüsikatunde on elus ka päriselt olnud, seega põhinevad need unenäod mälestustel. Aga käitumine maleturniiril ja füüsikatunnis sõltub ikkagi mingist maailmavaatest."
„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 4/2023. Peatoimetaja Helen Rohtmets-Aasa. Toimetaja Madis Maasing. 160 lehekülge.
Numbris on esikohal Jüri Saare essee neljast Vene smutast ehk segaduste ajast. Esimene olnud pärast Ivan IV valitsemisaega, teine pärast 1917. a. revolutsiooni, kolmas Gorbatšovi ja Jeltsini ajal, neljas Ukraina sõja ajal. Kui neid on lähiajaloos tihedamalt, võib see näidata, et kirjutaja tunneb lähiajalugu paremini. Võib küsida, kas mongoli ikke ajal oli olukord parem või miks kutsuti varjaagid ennast valitsema.
Kirjutaja leiab kooskõlas Putini ametliku propagandaga, et Putini valitsemisaja algus oli parem. Mina nii ei leia, mina hindan Gorbatšovi ja Jeltsini aja suuremat demokraatiat ja sõnavabadust. Võibolla majanduslik stabiilsus oli Putini ajal esialgu suurem. Saar kirjutab, kuidas Venemaa ennast ülehindab. Minu teada see on üldinimlik, et ennast sagedamini ülehinnatakse kui alahinnatakse.
Amar Annus kirjutab miinus seitsmenda sajandi Uus-Assüüria raidkirjast. Ma mäletan Märt Tänava 2016. a. ülikooli vilistlaspäeva loengust, et vanad roomlased ei andnud valimislubadusi, vaid kiitsid ennast ja oma sugulasi. Ka see Uus-Assüüria kuningas kiidab ennast. Ta ei ütle, et tema sõjavägi oleks sõda võitnud, vaid tema isiklikult. Jumalaid peab ta siiski endast kõrgemateks. Aga toodud tekstist ei selgu, kas ta arvas sõjas tapetutel olevat hauatagust elu. Nagu Piiblis, nii ka selles raidkirjas saadakse unenägudes kõrgematelt jõududelt sõnumeid. Ma ei lugenud tekstist välja, kas jumalad ilmusid unenägudes ainult preestritele või kõigile unenägude nägijatele. Aga nagu mulle vestlusest tehisintellektiga selgeks sai, kui eeldada, et jumal annab endast märku sümbolitena, siis saab igast unenäost jumalate sümboleid otsida.
Maarja Hollo avaldab ja kommenteerib pagulaskirjaniku Gert Helbemäe kirju. Olen lugenud vist kolme Helbemäe raamatut – kõigepealt liiga kiires tempos raamatut munkadest, seejärel rahulikumas tempos romaani „Kägu odraokkaga“, mis rääkis vähehinnatud lauljast, kolmandaks vist samalt autorilt ühte abielurikkumise lugu, mille pealkirja ma ei mäleta.
„Tunaga“ rööbiti lugesin raamatut Koidulast, kus on toodud katkendeid Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetusest. Kirjavahetused võivad üksteisele sarnaneda ja mõned sarnasused olid ka nende kahe kirjavahetuse vahel. Kreutzwald kirjutab Koidulale, et Koidula on esimene inimene, kes teda mõistab. Sama moodi ütleb Helbemäe, et pole kedagi, kellega kohvikus vaimsetel teemadel juttu ajada. Nii Koidula kui ka Helbemäe küsivad oma loomingule tagasisidet.
Kommenteeritakse, et Helbemäe pidas ennast rohkem eurooplaseks kui eestlaseks. Mulle tundub selline identiteet kummaline. Ma saaks aru, kui ta peaks ennast eelkõige inimeseks või kristlaseks või läänetsivilisatsiooni esindajaks, aga Lääne tsivilisatsioon ja kristlus ei ole ainult Euroopas. Euroopaks on peetud ka Venemaad, venelaste eest ta Läände põgenes.
Roman Kasak ja Kaarel Piirimäe kirjutavad ühises artiklis Eesti-NATO suhetest. Nõukogude Liidu lagunemise järel sattunud esialgu NATO edasine vajalikkus kahtluse alla. Mõtlesin, et on kaks vastupidise sisuga ütlust. Üks on, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks, teise järgi kui laval on püss, siis tuleb sellest ka pauku. Ukraina ründamist on seletatud sellega, et ta ei kuulu NATO-sse, aga Iraagi ründamist põhjendati vastupidi sellega, et tal arvati olevat massihävitusrelv, sarnasel põhjusel ähvardas Nõukogude Liitu sõjaga Kennedy.
Viidatakse Lennart Merele, kelle arvates ei oleks tohtinud Venemaa valimistel lubada kandideerida Žirinovski parteil, millel oli soov demokraatiale lõppu teha. Siin võib tekkida küsimus, kas tähtsam on demokraatia või õigusriik. Minu blogile tuli kunagi kommentaar, et demokraatiale võib demokraatlikul teel lõpu teha. Ka selle nädala ajalehes tehti ettepanek, et võiks leppida, et kõik riigid ei taha endale demokraatiat.
Ivi Tomingas fotonurgas annab ülevaate jõulude kujutamisest piltidel. Olen kuulnud kombest, et kuskil pannakse kinke kuuse alla. Meil on kuusejalg olnud põrandal, aga fotolt nägin, et kuusk võib olla ka laua peal, mõne laua alla mahuks rohkem kinke. Ma ei lugenud kokku, kas fotodel on rohkem poisse või tüdrukuid, aga mulje jäi, et tüdrukuid oli rohkem. Tüdrukuid võib olla kas rohkem pildistatud või tuletasid fotonurga koostajale tüdrukutega pildid rohkem enda lapsepõlve meelde.
Püüdsin lasta tehisintellektil joonistada üleeile läbi saadud "Tuna" numbri ainetel neljapildilist koomiksit. See käsk, mida ma olin seni kasutanud, ütles, et ta ei saa joonistada. Teine käsk küll joonistas, aga tegi nelja pildi asemel valmis ühe, küsides ülejäänute jaoks täpsemat kirjeldust, mida ma praegu andma ei hakanud.
