Rääkisin klassivendadele mälestusi neljandast klassist. Järgmine kord kohtudes ütlesid nad, et ma jälle neljandast klassist rääkima ei hakkaks. Rääkisin siis kolmandast klassist. Mainisin korraks ka neljandat klassi, klassivennad võisid arvata, et ma hakkan uuesti pihta.
*
Kesklinna bussijaamas manööverdas mitu linnaliinide bussi. Üks buss jäi kahe muu vahele kinni ja lömastati. Veel ei teadnud, millised on tulemused inimestele. Ma ei tahtnud nii koledat vaatepilti näha ja läksin edasi. Üks tuttav bussist välja pääsenud vigastatu jõudis mulle järele.
*
Seminaris anti sõna mulle. Ütlesin, et ma enne suvevaheaega toimunud eelmises seminaris juba rääkisin sel teemal. Mul oli oma sõnavõtt üles kirjutatud ja kirja pandud, et ma rääkisin 32 minutit. Kirjas olid ka teiste sõnavõtud. Ma olin rääkinud pikemalt kui põhiettekandja, kelle juttu ma olin kommenteerinud. Nüüd lõpetati nõudmine, et ma uuesti räägiks. Klassivennad kommenteerisid, et kõige huvitavamaid asju räägin ma väikses seltskonnas. Hakkasin kahtlema, kas ma olin üles kirjutanud enda juba peetud või alles kavandatud esinemise. Aga see pidi olema siiski juba peetud, sest kaustikus järgnesid sellele teiste sõnavõtud, mille sisu ma poleks neid kuulmata teadnud.
*
Istusin tunnis. Õpetaja pidas loengut. Mul oli vihik lahti, aga ma ei konspekteerinud. Õpetaja küsis, kas ma ei tööta kaasa. Vastasin, et ma olen eluaeg vähe üles kirjutanud. Mõtlesin, et mul on hea mälu, mul ei ole vajadust konspekteerida. Edasi mõtlesin, et aga mälu võib vanemaks saades halvemaks minna. Nüüd hakkasin ühte õpetaja öeldud naljakat lauset üles kirjutama. Teine õpetaja tuli mu vihikut vaatama ja võis tahta, et ma tõsist juttu üles kirjutaks. Olime varem õppinud keskkoolis, nüüd olin põhikoolis tagasi. Ütlesin, et keskkoolis kontrolliti ainult üks kord minu vihikut.
0 vastukaja:
Postita kommentaar