Reketimäng ja trepikoda

Mängisin ühe poisiga enda voodi peal reketimängu. Lõime reketiga palli, mis pidi mööda voodit vastase väravasse lohisema. Ütlesin, et muudame reegleid, ka võrdse löökide vahetuse korral saab punkti vastane, muidu on liiga ebavõrdne. Algul arvasin, et uute reeglite järgi kaotan kindlasti mina, tegelikult läks mäng tasavägiselt. Siis vahetas selle poisi välja minu isa. Tahtsin pealelööki teha, aga isal polnud üldse reketit käes. Varem olin ma mänginud vennapoegadega, aga nüüd olid vanemad vennapojad liiga tugevaks läinud, seetõttu mängisin tüdrukutega. Hulk inimesi kõndis lageda taeva all ühes suunas. Kõndisin nende hulgas. Jõudsin koos hulga inimestega enda trepikotta. Jäin sarnaselt ühe naisega postkaste uurima. Aga selgus, et need polnud veel korterite postkastid, vaid uued, korterite omad tulid tagapool. Hakkasin rahvasummas trepist üles minema. Trepikoda oli täis kuulutusi Peedu ürituste kohta. Neid ma ei lugenud, sest mul polnud Peedu identiteeti. Trepikoda oli ümber ehitatud. Ühes kohas, kus põrand langes ja uuesti tõusis, inimesed komistasid. Kiruti ümberehitajaid. Jõudsin kohta, kus trepp enam kõrgemale ei läinud, aga ma polnud veel oma korrusele jõudnud.