„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 4/2023. Peatoimetaja Helen Rohtmets-Aasa. Toimetaja Madis Maasing. 160 lehekülge.
Numbris on esikohal Jüri Saare essee neljast Vene smutast ehk segaduste ajast. Esimene olnud pärast Ivan IV valitsemisaega, teine pärast 1917. a. revolutsiooni, kolmas Gorbatšovi ja Jeltsini ajal, neljas Ukraina sõja ajal. Kui neid on lähiajaloos tihedamalt, võib see näidata, et kirjutaja tunneb lähiajalugu paremini. Võib küsida, kas mongoli ikke ajal oli olukord parem või miks kutsuti varjaagid ennast valitsema.
Kirjutaja leiab kooskõlas Putini ametliku propagandaga, et Putini valitsemisaja algus oli parem. Mina nii ei leia, mina hindan Gorbatšovi ja Jeltsini aja suuremat demokraatiat ja sõnavabadust. Võibolla majanduslik stabiilsus oli Putini ajal esialgu suurem. Saar kirjutab, kuidas Venemaa ennast ülehindab. Minu teada see on üldinimlik, et ennast sagedamini ülehinnatakse kui alahinnatakse.
Amar Annus kirjutab miinus seitsmenda sajandi Uus-Assüüria raidkirjast. Ma mäletan Märt Tänava 2016. a. ülikooli vilistlaspäeva loengust, et vanad roomlased ei andnud valimislubadusi, vaid kiitsid ennast ja oma sugulasi. Ka see Uus-Assüüria kuningas kiidab ennast. Ta ei ütle, et tema sõjavägi oleks sõda võitnud, vaid tema isiklikult. Jumalaid peab ta siiski endast kõrgemateks. Aga toodud tekstist ei selgu, kas ta arvas sõjas tapetutel olevat hauatagust elu. Nagu Piiblis, nii ka selles raidkirjas saadakse unenägudes kõrgematelt jõududelt sõnumeid. Ma ei lugenud tekstist välja, kas jumalad ilmusid unenägudes ainult preestritele või kõigile unenägude nägijatele. Aga nagu mulle vestlusest tehisintellektiga selgeks sai, kui eeldada, et jumal annab endast märku sümbolitena, siis saab igast unenäost jumalate sümboleid otsida.
Maarja Hollo avaldab ja kommenteerib pagulaskirjaniku Gert Helbemäe kirju. Olen lugenud vist kolme Helbemäe raamatut – kõigepealt liiga kiires tempos raamatut munkadest, seejärel rahulikumas tempos romaani „Kägu odraokkaga“, mis rääkis vähehinnatud lauljast, kolmandaks vist samalt autorilt ühte abielurikkumise lugu, mille pealkirja ma ei mäleta.
„Tunaga“ rööbiti lugesin raamatut Koidulast, kus on toodud katkendeid Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetusest. Kirjavahetused võivad üksteisele sarnaneda ja mõned sarnasused olid ka nende kahe kirjavahetuse vahel. Kreutzwald kirjutab Koidulale, et Koidula on esimene inimene, kes teda mõistab. Sama moodi ütleb Helbemäe, et pole kedagi, kellega kohvikus vaimsetel teemadel juttu ajada. Nii Koidula kui ka Helbemäe küsivad oma loomingule tagasisidet.
Kommenteeritakse, et Helbemäe pidas ennast rohkem eurooplaseks kui eestlaseks. Mulle tundub selline identiteet kummaline. Ma saaks aru, kui ta peaks ennast eelkõige inimeseks või kristlaseks või läänetsivilisatsiooni esindajaks, aga Lääne tsivilisatsioon ja kristlus ei ole ainult Euroopas. Euroopaks on peetud ka Venemaad, venelaste eest ta Läände põgenes.
Roman Kasak ja Kaarel Piirimäe kirjutavad ühises artiklis Eesti-NATO suhetest. Nõukogude Liidu lagunemise järel sattunud esialgu NATO edasine vajalikkus kahtluse alla. Mõtlesin, et on kaks vastupidise sisuga ütlust. Üks on, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks, teise järgi kui laval on püss, siis tuleb sellest ka pauku. Ukraina ründamist on seletatud sellega, et ta ei kuulu NATO-sse, aga Iraagi ründamist põhjendati vastupidi sellega, et tal arvati olevat massihävitusrelv, sarnasel põhjusel ähvardas Nõukogude Liitu sõjaga Kennedy.
Viidatakse Lennart Merele, kelle arvates ei oleks tohtinud Venemaa valimistel lubada kandideerida Žirinovski parteil, millel oli soov demokraatiale lõppu teha. Siin võib tekkida küsimus, kas tähtsam on demokraatia või õigusriik. Minu blogile tuli kunagi kommentaar, et demokraatiale võib demokraatlikul teel lõpu teha. Ka selle nädala ajalehes tehti ettepanek, et võiks leppida, et kõik riigid ei taha endale demokraatiat.
Ivi Tomingas fotonurgas annab ülevaate jõulude kujutamisest piltidel. Olen kuulnud kombest, et kuskil pannakse kinke kuuse alla. Meil on kuusejalg olnud põrandal, aga fotolt nägin, et kuusk võib olla ka laua peal, mõne laua alla mahuks rohkem kinke. Ma ei lugenud kokku, kas fotodel on rohkem poisse või tüdrukuid, aga mulje jäi, et tüdrukuid oli rohkem. Tüdrukuid võib olla kas rohkem pildistatud või tuletasid fotonurga koostajale tüdrukutega pildid rohkem enda lapsepõlve meelde.
0 vastukaja:
Postita kommentaar