„Lydia Koidula. 1843–1886“. Koostanud: Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Ilmamaa. 368 lehekülge. Albumi on trükiks ette valmistanud kirjastus „Eesti Raamat“. Ilmumisaasta märkimata.
Raamat koosneb põhiliselt fotodest, aga on ka mõned sõnalisemad osad. Fotod on jagatud viide tsüklisse. Neli neist on Koidula elukohtade järgi Vändra, Pärnu, Tartu ja Kroonlinna kohta, viies Koidula surma järgsest ajast. Fotodel on kujutatud muuhulgas kirju ja trükitud teoseid. Osad fotod olid loetavad tänu sellele, et ostsin tänavu esimest korda eraldi prillid lugemise jaoks, osad tähed olid ka lugemisprillidega liiga väiksed.
Koidula tähtsus seisneb selles, et tema ajal oli eesti keeles kirjutajaid vähe ja veel vähem oli kirjutavaid naisi. Kui ta avaldaks oma teoseid praegu, oleks tema populaarsus arvatavasti väiksem. Raamatus kiidetakse teda väga, aga tema andekusel olid piirid. Ühe tema luulekogu käsikiri põles kogemata ära ja ma saan aru, et ta seda ei taastanud. Kui minu luulekogud ära põleksid, oskaksin ma need suuremalt osalt mälu järgi taastada. Carlyle oskas taastada ka ära põlenud proosalausetega kirjutatud paksu ajalooraamatu. Vist Koidulale mõeldes kirjutasin ükskord luuletuse, kus olid umbes read: „Kõik, mis olen maailma ajalukku lisand, / minu koristaja kamina on visand.“
Hiljuti lugesin läbi Koidula valitud luuletuste kogu ja lapsena olen näinud teleteatrist tema näidendite lavastusi. Ükskord vaatasin televiisorist ka näidendit, mille oli kirjutanud Koidula venna kohta hilisem eesti kirjanik. Minu jaoks oli see huvitav, aga see jäi lõpuni vaatamata, sest isapoolne vanaema leidis, et ei ole huvitav, kui ainult üks inimene räägib. Olen lugenud ka Mati Undi Kupra sarjas ilmunud romaani, kus mainitakse Koidula Eestisse ümbermatmist, millega tema mees romaanis rahul ei ole. Praegu läbi saadud raamatut lugedes mõtlesin, et Koidula tahtis küll kodumaa mulda maetud saada, aga ta maeti lõpuks ikkagi Tallinnasse, kus ta üldse elanud ei ole.
Koidula on tähtis ka selle poolest, et teised inimesed on teda tähtsaks pidanud. Koidula sõnadega laulu kasutati Nõukogude ajal laulupidudel keelatud Eesti hümni asendajana. Eesti hümni sõnad pärinevad Koidula isalt ja Koidula tekst on sellega sarnane, aga erinevus on, et Koidulal pole viidet Jumalale, mis poleks Nõukogude võimule sobinud. Varem loetud Salupere raamatus nimetas Koidula oma isa usku lapseusuks, mis näitab ilmselt, et Koidula oli vähem usklik. Aga ka Koidula luules esineb sõna Isa tähenduses Taevaisa ja mõnes tekstis ta väljendub, nagu ta oleks Taara-usuline. Jannsenit võiks pidada „Perno Postimehe“ järgi suuremaks kristlaseks kui „Eesti Postimehe“ järgi, aga osalt tuleneb see sellest, et „Perno Postimehel“ ta polnud omanik ja ta täitis omaniku soove.
Koidulat peeti tähtsaks ka siis, kui tema pilt pandi taasiseseisvumise ajal 100-kroonisele. Mulle oleks meeldinud rohkem, kui oleks pandud Jannseni pilt, aga ilmselt olid paljud rahul, et kujutatud oli vähemalt ühte naist ja nad oleksid tahtnud neid rohkemgi. Eesti rahatähed meeldisid mulle igal juhul rohkem kui eurod, millel on kujutatud inimeste asemel arhitektuuri.
Koidula elu ei olnud siiski kerge. Tema Väikest Luuleraamatut lugedes märkasin seal soovi surra. Seda oleks võinud veel pidada ilukirjanduslikuks võtteks, aga ta väljendab soovi surra ka nüüd loetud raamatus toodud kirjakatketes. Elu lõpul põdes ta vähki. Depressiooni sõna raamatus ei kasutata, aga mulle tundub, et tal saaks diagnoosida ka depressiooni. Koidula saab siiski aru, et tema alaealistel lastel on teda veel vaja. Elu viimases luuletuses ta väljendab soovi edasi elada.
Elu Kroonlinnas meeldis Koidulale vähem kui elu Eestis. Aga see ei tule ainult võõrkeelsest keskkonnast ja eluperioodist, sest kui ta tegi vahepeal koos mehega Kroonlinnast pika reisi Saksamaale, siis Saksamaal meeldis Koidulale küll. Ühes luuletuses on Koidula öelnud, et talle meeldib eesti keel rohkem kui võõrkeeled. Aga ta on ise vahetanud saksakeelseid kirju, hiljem on tema kirju eesti keelde tõlgitud. Soome kirjasõbrale Almbergile kirjutas Koidula eesti-soome segakeeles. Tuntud on Koidula kirjavahetus Kreutzwaldiga. Kirjavahetuse lõpul küsis Koidula oma kirjad Kreutzwaldilt tagasi. Raamatust ei selgu, kuidas see Kreutzwaldile meeldis, aga võib oletada, et tol ajal oli tagastamine psühholoogiliselt raskem kui oleks tänapäeval, sest ei olnud nii kerge koopiaid teha. Samas kui kirjeldatakse, kuidas Koidula külaskäigu ajal tabas Kreutzwaldi abikaasat armukadedushoog, võib oletada, et ilma tagastamiseta poleks need kirjad säilinud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar