Üliõpilastel soovitati tänavalt münte korjata. Juba hulk aastaid tagasi oli öeldud, et mõne aasta pärast saab korjama hakata, tegelikult tuli see hilinemisega ja läks umbes kümme aastat. Korjasin maast kahte või kolme tüüpi münte. Mustlane küsis mult raha, seetõttu andsin ühte tüüpi mündid kõik talle. Mööda kõnniteed kõndis üliõpilaste rivi. Teised münte ei korjanud, aga mina vaatasin, kas neid maas leidub. Korjasin üles ühe 50-sendise.
*
Meie õuel tegid kaks noormeest midagi lume sees. Võibolla nad tegid kurja, sest kui neile koer vastu tuli, katkestasid nad tegevuse, nagu kardaksid koera karistust. Mina olin oma maja nurgal ja kirjutasin lume sisse tähti.
*
Kaalusin erinevaid kirjatöid, mida võiks tegema hakata, kui praegune valmis saab. Võtsin füüsika käsiraamatu ja läksin ühele naisele rääkima, et selle käsiraamatu võiks eesti keelde tõlkida. Naine vaatas raamatut ja ütles, et see on vananenud. Vaidlesin vastu, et ajalugu vananeb, füüsika ei vanane. Tippfüüsika võib vananeda, aga koolifüüsika mitte. Naine ütles, et selle raamatu järgi ei saa füüsikat selgeks. Vaidlesin vastu, et mina õpikute järgi ei saanud, aga selle käsiraamatu järgi sain ja tegin füüsika sisseastumiseksami. Nüüd tuli mulle teistsugune mõte ja ütlesin, et seda raamatut ei ole siiski vaja tõlkida, sest see ongi tõlge. Seda pole vaja tõlkida, vaid toimetada. Vaatasin, kas õpikut kasutanute hulgas on tuttavaid nimesid. Õpiku lõppu oli Henn märkinud üles neli korda, kui teda oli kohtusse kaevatud. Tõnule tundus see käsiraamat vist liiga Nõukogude stiilis, sest peolauas pidas ta kõne, milles kritiseeris, et ükskord läks ta ühte ruumi ja seal olid inimesed kahes sirges rivis. Minu meelest sõjas võis distsipliin kasuks tulla.
0 vastukaja:
Postita kommentaar