Laupäev, märts 31, 2007

Turniir jätkub

Turniiri teisel päeval kaotasin mõlemad mängud. Homme on oodata kergemaid vastaseid. Neli osavõtjat on turniiri pooleli jätnud, kõik minust kõrgema reitinguga. Tänase esimese mängu mängisin turniiri ühe vanema osavõtja vastu, kes on meistrikandidaat. Mõlemad olid avangus passiivsed. Keskmängus lootsin edukalt kasutada kuningatiiva poolvaba liini, kuid mängujärgses analüüsis arvati, et oleksin pidanud mängima just liputiival, sest seal oli mul etturite ülekaal. Igatahes hakkas lõpuks kuningatiival ründama hoopis vastane, kes pani mulle 40. käigul kahingu abil mati. Tänase teise mängu vastane oli minust kaks aastat vanem ja pisut kõrgema reitinguga. Jõudsin avangus vigurite arendamises ette, mistõttu kahisin 15. käigul rünnaku alustamiseks tsentrietturi. Hilisema koduse analüüsi põhjal otsustades oleks kahing andnud mulle õige mängu korral paremuse, kuid mängu ajal ma teravaks muutunud seisus variante välja ei arvestanud, mistõttu kaotasin 20. käigul vankri. Et vastasel olid veel oda ja vanker arendamata, siis ma esialgu ei alistunud, vaid säilitasin initsiatiivi. Kuid 32. käigul läks initsiatiiv vastasele ja 34. käigu järel ma alistusin.

Varasema tõusmise eel

Mulle oli antud tööülesanne tõlkida saksa keelest eesti keelde Itaalia kohta käiv raamat. Esialgu ma polnud sellega alustanud, vaid tõlkisin soenduseks Hitleri kohta käivat raamatut. Kahte sõna, mida ma sõnaraamatust ei leidnud, küsisin eraldi e-mailides ühelt tuttavalt. Kokku saatsin talle neli e-maili, millest ülejäänutes teatasin, et ma ei loe enam tema võrgulehekülge. Varem ma polnud talle e-maile saatnud. Rohkem ka ei tahtnud saata, sest neid oleks kokku liiga palju saanud. Vaatasin Eesti kaarti. Ütlesin, et sellel kaardil on linnad tegelikest suurematena kujutatud, kaardi järgi on peaaegu kogu Ida-Eesti linn. Täiskasvanud kasutajad saavad aru, et proportsioone on muudetud, aga lapsed ei pruugi saada. Ülikooli raamatukogu oli kaardil suurem kui Pühajärv, ja peaaegu sama suur kui Peipsi järv. Petserimaad oli kujutatud musta värviga. Arvasin, et must peaks olema hoopis Paganamaa, siis see oleks nagu põrgu. Hakkasin kaardilt Paganamaad otsima, aga esialgu ei leidnud.

Reede, märts 30, 2007

Tartu MV alanud

Täna algasid Tartu meistrivõistlused males. Mängiti kaks vooru, milles mõtlemisaeg oli 45 minutit kummalegi mängijale. Ees on veel neli vooru, kus mõtlemisaeg on 1,5 tundi 40 käigule ja 0,5 tundi mängu lõpuni. Esimeses voorus mängisin noorema ja tugevama vastasega, kellele kaotasin. Otseseks kaotuse põhjuseks oli vangerdusega viivitamine. Teises voorus mängisin veel noorema ja nõrgema vastasega, kelle vastu sain positsioonilise paremuse, mille realiseerisin võiduks sel teel, et vahetuste järel ei saanud enam takistada minu etturi lipustumist. Pealtvaataja arvas pärast mängu lõppu, et kui vastane oleks vahetustest hoidunud, oleks hoopis minu seis veidi halvemaks muutunud. Kuid vastane tegi selle käigu, millega mina olin arvestanud.

Öö on lõppenud

Olin maleklassis. Üks poiss tahtis seal teisega mängima hakata, aga välja kutsutud noorem poiss ei olnud nõus, sest tundis, et ei ole hetkel mänguks valmis. Mina mängisin võistluspartiid ühe tüdruku vastu. Mul läks käsi kogemata tema seelikutaskusse. Ütlesin, et ma ei taha olla taskuvaras, ja tõmbasin käe jälle välja. Väljatõmbamise ajal hoidsin teise käega tüdruku seeliku alumisest servast kinni, et see kõrgemale ei kerkiks. Mängisin mustadega. Väljusin parajasti avangust. Mul oli hea ja kindel seis. Aga siis tegin ühe käigu mõtlematult, viies viguri kaheksandale reale tagasi. Ma ei saanud järgmisel hetkel aru, miks ma sellise käigu olin teinud. Vastane kasutas seda kohe ära ja tõi kuningatiival ühe viguri viiendale reale. Mõtlesin, et sellest pole veel midagi, sest ma saan vastase viguri välja vahetada. Aga siis nägin, et vahetuse korral nõrgestaks ta minu ettureid.

Läksin koos ühe mehega Jakobi mäest alla. Meie kõrvale sõitis üks auto. Algul pidasin seda kiirabiautoks. Nägin aknast, et autos istub T. Parts. Arvasin, et kõik autosolijad on läinud sinna südant kontrollima. Aga tuli välja, et see on takso, mis viib meiega samal üritusel olnud maletajaid koju. Meid oleks ka võidud peale võtta, aga ma kõndisin edasi. Ago küll hüüdis mind, aga ma ei teinud välja. Kõndisime läbi Ustavi hoovi. Ütlesin, et Ustavi maja on väga ilus maja. Mees ütles, et ta teab. Selgus, et ta ise elab selles majas, aga hajameelsusest kõndis kodust mööda. Kui ta seda märkas, olime juba üle silla. Mees pööras ringi.

Tõukasin ühes majas kahte meest, sest nad nägid ebameeldivad välja. Aga peale nende kahe mehe tuli mulle kallale veel terve hulk samasuguseid mehi. Asi läks ohtlikuks. Et nendega ära leppida, kallistasin ühte tõugatutest.

Vaatasime videot isa ja ema pulmast. Mina kõndisin läbi pulmamaja ühe noore mehe seljataga. Tema kummardas igal uksel, mina mitte. Kartsin, et mind peetakse seetõttu halvemaks. Aga siis nägin, et mees ei kummardu mitte vastutulijate ees, vaid uksed on nii madalad, et ta ei mahuks neist muidu läbi. Räägiti, et pulma juhatas rohkem vanaema, aga lavastaja oli tegelikult vanaisa. Vanaisa ütles videos, et meest tuleb mäletada tema jõu järgi. Hakati hüüdma "tuline tuline," mis läks üle hüieteks "kibe kibe". Seejuures plaksutati ägedalt käsi. Ema ei tahtnud esialgu reageerida.

Hakkasin vaatama vendade vanu vihikuid, mille ema oli äraviskamiseks sahtlitest lauale tõstnud. Teadsin, et teiste paberites sorida ei ole viisakas. Aga ma nägin, et olin sorima hakates teinud õieti, sest kuigi oli olemas kokkulepe, et ema minu vihikuid ära ei viska, oli äravisatavate hulka kuidagi siiski sattunud ka minu omi. Ära taheti visata isegi kamba ajakirja. Avasin vendade sahtlid, et näha, millised vihikud neile alles jäävad. Alles jäid ainult igavad koolivihikud, kõik isiklik ja huvitav läks vanapaberisse.

Neljapäev, märts 29, 2007

Ansipi argument

Ansip ütles eile teleintervjuus, et enamuses Euroopa riikides kuuluvad peaminister ja välisminister samasse parteisse. Aga kas neis riikides pole asi selles, et parlamendis esindatud parteide arv on väiksem või peaministri partei osakaal parlamendis suurem kui Eestis?

Õunad

Istusin tunnis. Minu pinginaaber oli Helina. Ta laulis. Laulu sõnad olid umbes sellised, et ma võin teda ära tüüdata. Lahendati matemaatikaülesannet. Õpetaja sai vastuseks 11. See tähendas, et imiku sündimiseks on vaja 11 meetrist haava. Õpetaja hinnangul oli seda väga palju. Aga mina märkasin, et õpetaja saadud vastus tuleb veel kolmega jagada. Ingrid sai sama vastuse mis mina, aga Sander hoopis midagi muud.

Keegi oli tagaselja pannud viite minu blogile tutvumiskuulutusse. Mina juhuslike inimestega tutvuda ei tahtnud. Lootsin, et nad blogi lugedes saavad aru, et kuulutust pole pannud mina. Aga nad hakkasid mulle juba kirju saatma. Ma ei viitsinud neile isegi vastata, et selgitada, milles asi on.

Olin Paides. Siiri oli saanud uue raadio, sest vana olevat rikki läinud. Mina arvasin, et vanast oleks veel hääle kätte saanud, kui seda kruttinud oleks. Uus raadio näitas ka pilti. Kuulasin muusikat, hoides pead kahe kõlari vahel. Ütlesin, et stereoheli teeb muusika palju paremaks. Tegelikult see väga hea muusika ikkagi ei olnud. Klaus meenutas, et kui ma eelmine kord Paidest Tartusse sõitsin, olid Tallinnas ja Riias tuul ja tulekahju. Ma ei saanud aru, kas Klaus räägib sellest tulekahjust, millest ma juba tean või veel mõnest. Mul oli käes õun. Mõtlesin selle Helinale saata. Aga edasi mõtlesin, et võibolla ta puruussitanud õuna ei taha. Seetõttu hakkasin seda ise sööma. Oli veel märts, aga puudel olid juba suured lehed ja õunad küljes. Nii võis aastas saada kaks saaki. Aga võibolla oleks teise saagi juba külm ära võtnud. Ma ei teadnud, kas okste küljes on päriselt õunad, või on see ainult minu kujutlus.

Kolmapäev, märts 28, 2007

Vargus

Kuningas valitseb ja valitseb, aga elu paremaks ei lähe. Mõned ütlevad, et elu läheb isegi halvemaks. Ühel päeval varastatakse ära kuninga kroon. Kuningas arvab, et kui keegi tema krooni pähe paneb, siis paistab see varga näost kohe välja. Aga varas imetleb krooni ainult tund aega ja matab selle siis maha. Kui kuningale hakkab paistma, et ta krooni tagasi ei saa, siis tõstab ta makse, et varga elu halvemaks läheks.

Maakera sees on teine maakera

Tänane esimene unenägu sisaldas teist unenägu. Selle teise nägin vanaema pool kõrges voodis. Jürgen ütles, et temal on selles voodis väga head unenäod tulnud. Minu oma polnud midagi erilist.

Ühes unenäos pidin Ivarilt vene keele vihikut laenama. Tal oli neid mitu tükki. Ühele oli peale kirjutatud, et selles on ka unenägusid. Seda ma ei võtnud, sest arvasin, et Ivar kindlasti ei taha, et ma tema unenägusid loen. Kui tema oli unenägusid kirjutanud ainult ühte õhukesse vihikusse, siis minul oli üleskirjutusi palju rohkem.

Viimases unenäos läksin toidupoodi. Sinna oli raske sisse pääseda, sest sealt tuli vahetpidamata inimesi välja. Kui sisse sain, siis nägin, et müügiruum on palju väiksemaks tehtud. Kassad olid viidud ruumi tagumisse otsa. Kassa ja riiuli vahelt ei mahtunud läbi. Kaubavalik oli vähenenud, mistõttu mõtlesin juba, et pean teise poodi minema, aga siis leidsin midagi. Ma ei teadnud küll, mida vaja on, ja raha oli mul ainult umbes 100 krooni. Aga ma hakkasin ostukorvi kuhjama kaupu, mida ma tavaliselt ostan. Oli kahtlane, kas raha jätkub, aga ma ei liitnud hindu kokku.

Teisipäev, märts 27, 2007

"Postimees" soovib rohkem enesetappe?

Lugege ise eilset anonüümset juhtkirja:

"Oma lemmikkoondise sellise käekäigu korral oleks nii mõnigi Eestiga samasse alagruppi kuuluva Inglismaa pöidlahoidja enesetapu sooritanud. Aga õnneks või kahjuks pole jalgpallihullus eestlasi veel nii rängalt tabanud."

Kuidas saab ajalehe ametlikku seisukohta sellises kontekstis sattuda sõna "kahjuks"? Ehk on "õnneks" pandud juurde selleks, et saaks ennast pärast kohtus välja keerutada? Sest minu teada on enesetapule õhutamise eest karistamiseks paragrahv olemas. Või unustas ajakirjanik teist lauset kirjutades juba esimeses lauses enesetappude mainimise?

Mul isiklikult on üsna ükskõik, kas jalgpallis võidab üks või teine meeskond. Ma tahan, et elukutselised jalgpallurid töö eest palka saaksid ja et nad selle ameti valimise korral ka mängust rõõmu tunneksid. Aga ma ei lepi sellega, kui kedagi selle eest halvustama hakatakse, et teine on veel parem. Eriti kui allajäämise põhjust saab otsida väiksemast rahvaarvust.

Metsloomad

Tuletasin meelde, millises Aafrika riigis on milline riigikeel. Enamasti olid need endiste koloniseerijate keeled. Ma ei mäletanud, kas Sairis kui endises Belgia Kongos on selleks ainult prantsuse keel või ka Belgia teine riigikeel vallooni keel. Arvati, et igast tähtsamast loomaliigist on nüüd üks loom olemas, aga ma panin tähele, et kuigi on olemas tiiger, ei ole veel lõvi. Lõvi oleks olnud tähtis, sest lapsena nägin ma lõvisid. Teisi kaslasi ei olnud vaja. Mulle tundus, et nüüd on lõvi olemas ja temast tuleb eemale hoida. Toas olid mõned inimesed ja üks ahv. Hakkasin sellele ahvile joonistamist õpetama. Ta oli maailmas esimene ahv, kellele seda õpetati. Ütlesin ahvile, et ta võtaks pliiatsi kätte ja teeks sellega sellise kujuga joont, nagu on kujutatav asi. Ahv võttis kollase pliiatsi ja hakkas joonistama lõvi. Ta joonistas kõigepealt lõvi ümmargused silmaterad, seejärel tegi neile horisontaalse punase kriipsu. Lõvi keha maalis ahv algul kollase ja punase värviga, siis lisas ka tumedamat värvi. Üks inimene tahtis aidata ahvil värvi laiali hõõruda, aga ma keelasin seda inimest, sest minu arvates pidi ahv pildi üksi valmis saama. Kui ahvil oli pilt juba peaaegu valmis, kallas ta pintsliloputusvette poole jagu viina, et veel pilti natuke üle värvida.

Esmaspäev, märts 26, 2007

Blogist listi

Eilse teise blogisissekande saatsin edasi listi ee.euro@lists.ut.ee. Kui blogis ei ole seda keegi kommenteerinud, nagu siin enamasti juhtub, siis listis on sel teemal kahe päeva jooksul vahetatud mitu kirja. Igati loogiline, sest listi tellijate arv on päevasest blogikülastajate arvust märksa suurem. Mis sellest, et seal valitses enne seda tükk aega vaikus. Maleõpikutes öeldakse, et nupud tuleb asetada tsentrisse, sest seal nad tulistavad rohkemaid välju kui servalt. Siiski nii tsentrisse ma ei taha minna, et hakata kirjutama ajalehtede võrguväljaannete juurde, sest seal kõigi võimalike reaktsioonide jälgimine sööks aja ära.

Kaks korda sama linna suunas

Oli 28. jaanuari hommik. Sel päeval pidi Põlvas kolmepäevane maleturniir algama. Ma ei teadnud, kas minna või mitte. Ette ma enam registreerida ei saanud. Üks variant oli minna vaid kolmandaks päevaks, kui toimub kiiturniir. Järgmisel hetkel olin juba Põlvas. Narusberg kirjutas minu nime üles kujul Šišo Simonenko. Selgitasin talle, et kirjutada tuleb eestipäraselt, aga ta ei saanud sellest lausest ka aru. Ruumis oli palav. Kustutasin laetuled ära, et keegi ei näeks, kuidas ma särgi seljast võtan. Aga kohe tuli lambid uuesti põlema panna, sest turniiriga hakati pihta.

Oli 28. jaanuari hommik. Ema oli mind mitu korda äratamas käinud, et ma saaks Põlvasse maleturniirile sõita, aga ma polnud äratamisi kuulnud. Nüüd ühe äratamise peale ärkasin. Ma ei mäletanud kindlalt, kas turniir hakkab ikka täna. Tahtsin internetist järgi vaadata. Aga lauale oli tuttava arvuti asemele pandud uus ja väga keeruline. Kui proovisin seda käima panna, hakkas see piiksuma. Mõtlesin, et nii keerulist arvutit on kerge rikki ajada. See arvuti oli kirjutusmasin. Tema võll kihutas kiiresti iseeneslikult edasi. See oli vist mõeldud nii, et sel ajal peab kasutaja hästi kiiresti kirjutama, et paberile pihta saada. Mul õnnestus võll peatada. Olin juba palju aega kulutanud, et internetti pääseda, kuid nüüd tundus asi lahenema hakkavat.

Lugesin Helina kirja. Helina astus samal ajal ise uksest sisse. Kirjas ütles ta, et nüüd ta teatab ühe kindla kuupäevaga kirja tagajärjed. Mulle ei öelnud see kuupäev järgivaatamiseta midagi. Aga suuliselt rääkis Helina hoopis, et ta ei viitsi ülikoolis käia, võibolla peaks ta kohe magistritööd kaitsma. Vastasin, et ta kohe magistrantuuri lõpetama küll ei hakkaks, muidu võib see tal üldse lõpetamata jääda. Asju tuleb teha samm-sammult. Ema küsis kojutulijatelt, kas nad tulevad Kristeri poolt. Selgus, et nad olid tõesti seal olnud. Nüüd sain aru, et see, keda ma olin Helinaks pidanud, on tegelikult hoopis Kristeri õde. Võibolla oli ta meelega Helinat teeselnud. Aga magistrantuuri lõpetamisest oli ta siiski rääkinud sellepärast, et tema õpib tõesti magistrantuuris. Hakkasin lugema "Eesti Päevalehte". Selle esiküljel ühes artiklis oli öeldud, et tänapäeva inimesed samastavad ennast kihutamise ja kõmuga. Leht oli ise üleni kõmu täis. Hakkasin lehega oma tuppa minema, aga Henn hakkas lehte samal ajal oma kätte kiskuma. Ühe lehekülje üks nurk rebenes lahti ja jäi Hennu kätte, ülejäänu mulle.

Hakkasin lugema peatükki Andres Ehini raamatu keskelt. See tundus nii tuttav, nagu ma oleks seda kunagi arvutisse sisestanud. Peatüki juures oli foto, millel oli kujutatud ühte teist kirjanikku. Foto juurde oli kirjutatud, et pildilolija juuksed hakkavad piinamisest hoolimata halliks minema.

Pühapäev, märts 25, 2007

"Postimehe" eurojuhtkirjast

"Postimees" kirjutab, et Euroopa Liit saab 50 aastaseks. Selle üle saaks vaielda, sest Euroopa Liidu nimi on märksa hilisem. Saab muidugi öelda, et inimese vanust mõõdetakse ka alates sündimise päevast, mitte nime panemise päevast. Aga seoses Euroopa Liidu nime panemisega ühenduse integratsiooni aste ka tõusis. Pikema vanuse näitamine võib olla mõeldud ka tegeliku integratsiooniastme varjamiseks.

"Postimees" ütleb, et nüüd on Euroopa Liit jõudnud keskikka. Tõesti, minu unenägudes on ka ette tulnud, et riigid on inimesed. Võiks teha nalja, et loodetavasti järgneb Euroliidu keskealisusele raugaiga ja surm. Aga seda ei looda nähtavasti "Postimehe" juhtkirjanik.

Euroliitu kiituseks on juhtkirjas öeldud, et ühenduse kodanikele on rahu muutunud enesestmõistetavaks asjaks. Kas see ikka on nii? Minu arvates oleme sõdiv riik. Lahingutegevus on lihtsalt viidud vastase territooriumile. Aga sõja käigus võivad rindejooned ka muutuda. Tuleb meeles pidada, et tegelikult oleme sõjalised sihtmärgid.

Sõdadega seoses kordab juhtkiri mõtet, et Eestis lõppes Teine maailmasõda alles Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal. Kas see ikka on nii? Millal lõppes siis Põhjasõda, kui me pole veel Rootsi võimu alla tagasi läinud? Kas Eesti astumisega Euroliitu, kus Rootsi juba ees ootas? Eurofanaatik võiks nüüd rääkima hakata, kuidas Euroopa Liidu laienemine üle maailma lõpetab kõik sõjad. Kuid muistset vabadusvõitlust peeti vallutajamaadega ühinemise vastu. Ehk on see sõda uuesti alanud?

Pääsmed

Asutuse wc oli meestele ja naistele ühine, aga kabiinid käisid kinni. Kabiinide piirded olid siiski nii madalad, et oli võimalik üle nende teise kabiini vaadata. Selle kohta öeldi, et see on sama ebameeldiv kui et keegi pildistaks. Õpetaja rääkis, et naisi on parem pildistada nii meestel kui ka naistel, aga meestel eriti. Ta küsis selle väite kohta minu arvamust. Vastasin, et ma pildistan harva. Õpetaja küsis ka ühe tüdruku arvamust. See vastas ka, et ta pildistab harva. Kui üritus läbi sai, hakkas Tulviste mulle andma 300 krooni, aga võttis 200 tagasi. Mulle anti ka wc pääsmeid, et ma neid edasi anda saaks, kui pühade ajal saabuvatel inimestel neid vaja on. Öeldi, et pääsmeid saab putkast juurde osta. Läksin putka juurde. Seal müüdi peale pääsmete postkaarte. Ütlesin, et sel aastal ma vist pühade ajal postkaarti ei saada, sest pühade ajal on saatmine kallim. Praegu maksis see nimelt 30 krooni. Wc pääsmed maksid ka 30 krooni. Kui seal käia päevas üle ühe korra, läks see päris palju maksma. Aga mulle hakkas tunduma, et ma olen neid ilmaasjata nii palju ostnud. Võibolla piisas ühe pääsme ostmisest ja seda sai sama inimene korduvalt kasutada. Pühade kätte jõudes pandi putka kinni, kuigi siis saabus majja just rohkem inimesi. Seepärast minu kätte pääsmeid oligi antud.

Rääkisin, et ma kirjutan kõigis ainetes viisi, aga välja tulevad ühed. Minu üles märgitud nooled olid nimelt kahemõttelised. Lõpuks näitasid isa ja ema, et nende kooliaegsed tunnistused olid samasugused.

Tahtsin kellelegi selgitada, et mitte keegi ei tea, milline peab maksusüsteem olema. Reformierakonna ja Keskerakonna soovid selles osas on vastupidised, kuid mõlemad põhjendavad neid loogiliselt. Seetõttu valin ma parteisid hoopis teistest küsimustest lähtuvalt. Kahtlane on ka, kas keskkonnaprobleemidega arvestades majanduskasv üldse hea on. Aga Strandberg ütleb selle kohta, et rikkuse kasv jätkub ka rohelises riigis. See võis minu arvates tulla siiski sellest, et rikkus suureneb vaid rahas mõõdetuna, sest tootmisprotsess muutub vaevanõudvamaks. Teadsin, et mõtlen seda kõike läbi une. Kuulsin oma hingamist.

Laupäev, märts 24, 2007

Tervitus ahvile

Rõõm, et tulid, sõber ahv.
Maksa ära suhkrutrahv.

Olin väsinud

Olin olnud laagris. T. Tulviste küsis, kas sinna pidi madratsi ise kaasa võtma. Ütlesin, et ma ei võtnud, sest olin kaks korda varem juba laagris olnud ja teadsin, et madratsid on seal olemas. Aga linad pidi küll kaasa võtma. Mulle öeldi, et ma olen kogu aeg ainult Tartus. Vastasin, et kahe viimase päeva jooksul olen ma olnud neljas asulas - Tartus, laagris, Peedul ja Paides. Läksin ühe suure hoone uksele. U. Tõnisson rääkis seal, et Nõukogude ajal oli Ehlvest ükskord esinenud kõnega, kus rääkis sellistest asjadest nagu inflatsioon malelaual. Jutt kõlas riigivastaselt, sest Nõukogude Liidus püüti raha inflatsiooni varjata. Kommentaariks ütlesin, et ma ei mäleta, mida males inflatsioon tähendab. Seal võiks rääkida vastupidisest, sest kui nuppe jääb laual vähemaks, siis üksiku nupu väärtus tõuseb. Samuti suureneb etturi väärtus sedamööda, kuidas ta viimasele reale lähemale jõuab. Selgus, et mul oli selles majas pooleli maailmameistrivõistluste turniiri mängimine. Aga ma olin väga unine ja hakkasin pikali kukkuma. Ütlesin maas istudes, et ma pean vist turniiri pooleli jätma. Läksin siiski mängima. Kellad olid katki ja tervet oli raske leida. Jätsin selle otsimise teiste hooleks. Minu vastaseks olev koolipoiss pani kella juba enne käima kui ta endale kõik nupud peale oli pannud. Seetõttu panin kella uuesti seisma. Üks poiss rääkis, et tema klassis on enamus õpilasi perekonnanime muutnud. Vastasin, et aeg on selline. Minu klassis oli ainult ühel õpilasel isa surnud ja teisel ei elanud temaga koos, teistel oli kõigil isa olemas.

Olime ühes suures majas, kuigi see oli võibolla ühekorruseline. Kuna meile oli esinenud Bruno Saul, siis vaatasin, mis tema kohta entsüklopeedias on kirjutatud. Seal oli juttu tema mingist aastast alanud muusikalisest tegevusest, samuti äritegevusest. Ütlesin, et kõik ENSV juhid said suured varandused kätte ja võivad nüüd äri ajada. Läksin välja vee äärde. Seal olid kaldale tulnud vesirotid ja vesilikud. Vesirott oli selline rott, kes kõndis mööda veepinda. Vesilik oli üks ussike, ja neid oli seal palju. Enne veepiirile minekut tuli need loomad vette tagasi tõrjuda. Rääkisin, et kirjutasin kunagi luuletuse, kus olid read:

Jõuluajal kõlas jõumees
Bruno Sauli aulalaul.

ja nüüd sain teada, et Saul päriselt ka laulab. Kadri sosistas, et Saul kuulab pealt. Vastasin, et ma midagi hullu ei öelnud. Pealegi ma ei näinud kuskil Sauli. Vesirotid hakkasid jälle kaldale tungima, mistõttu meil tuli põgeneda. Põgenesin käpuli, ja mul oli raske liikuda. Majas ütles Pille midagi Kärneri kohta. Algul arvasin, et ta tahab sellega öelda, et Kärner on minu laual olevate malepaberite hulgas märganud minu ja Kärneri vahelise partii protokolli. Aga siis sain aru, et Pille tahtis öelda, et teise laua peal on Kärneri enda malepaberid. Hakkasin oma pabereid kokku panema, et Kärner neid ei näeks.

Reede, märts 23, 2007

Naljakad juhtumid

Inimene võttis koorekannu, et kallata kohvi sisse koort, aga kallas koore kogemata hoopis suhkrutoosi.

Mul on korraga kasutuses kaks paari teksapükse. Et mustemad peaksid olema need, mis on parajasti jalas, siis järeldasin, et pessu tuleb panna need, mis ripuvad nagis, sest jalasolevaid pessu panna ei ole võimalik.

Kuu taha ja paplite juurde

See lugu juhtus vist ühes raamatus. Kuu taga oli üks taevakeha, mida kunagi Maa peale näha ei olnud, sest Kuu oli ees. Seetõttu sõideti selle vaatamiseks Kuu taha. Taevakeha koosnes peamiselt surnutest, kelle vahel oli nii palju ruumi, et sinna sai sisse lennata. Surnud olid ilusad, aga varsti nad pidid koledateks muutuma. Olime klassis 102. Pidin nimetama kõikide nimesid. Kati S. ja Merili imestasid, et Merili nime nimetasin ma neljandana, aga Kati nime alles kolmekümnendana. Tristan andis minu kätte ühe raamatu ja ütles, et ma selle saksa keelde tõlgiksin. Ütlesin, et ma niipidi tõlkida ei oska. Tristan küsis, kas mul on raske eesti-saksa sõnaraamatust sõnu välja otsida. See minu jaoks raske ei olnud. Teised heitsid fuajeesse pikali, aga mind kaitses pikaliheitmise eest Tristani antud raamat. Peale minu jäi püsti ainult Tristan. Tiivatrepil ütles ta mulle, et mõju hakkab ära lõppema. Selle ärahoidmiseks tahtsin teda raamatuga puudutada, aga Tristan ütles, et see ka enam ei aita. Mina siiski pikali ei heitnud, sest ma ei tahtnud. Käisime vahepeal kolmandal korrusel. Esimesele tagasi tulles olid teised endiselt pikali. Nad oleks pidanud püsti tõusma hakkama selle peale, et ma neid raamatuga puudutan, aga nad ei oodanud seda ära, vaid hakkasid elustuma juba Tristani käepuudutuste peale. Siis jõudis kooli Harujõe, kes läks väiksesse võimlasse sööma. Ta rääkis midagi räigete sõnadega, mille peale kõik lamajad kohe elustusid. Rääkisin Erikuga akna all lätlastest, keda ma tundsin. Paljudes Eesti kohtades algas erilist liiki torm, mis sarnanes keeristormiga. Erik helistas sellega seoses oma emale. Kergendust tõi ennustus, et kojumineku ajaks on torm juba läbi. Hiljem vaatasin Kaunase puiesteel Pireti ja Kerstini maja aknast välja papleid. Tundsin vajadust nende paplite alla minna. Paplid olid peenemad kui ma mäletasin. Nägin, kuidas kõige jämedam pappel murdus tuule käes keskelt ära. Seejärel murdus keskkohast veel kaks puud. Aga teadsin, et see on ainult minu kujutlus.

Neljapäev, märts 22, 2007

Seda ma ei ütle

Ei taha seda mõtet kirja panna,
ja nii ma panen kirja mõttetuse.
Ma võin veel oma mõtte välja anda,
kui mõtlen välja uhke lõpetuse.

On võimalikke mõtteid lõputult,
kuid suurem osa kõlab mõttetult.
Ma lõpetan nüüd kätteõpitult
ja jätan mõtte enda teada lõplikult.

Ma ei mäleta enam, kust lähevad unenägude piirid

Käisid vaidlused pronkssõduri ümber. Ühed kogusid allkirju sellele, et see ära viidaks, Savisaar sellele, millise arvu allkirju Mart Nutt peab täis saama, et selle ära viia saaks. Savisaarele allkirja ma ei andnud, aga seal võrgulehel ühte kohta siiski oma nime kirjutasin. Selgus, et Savisaar kogus allkirju ainult selleks, et nime kirja panijate arvutid lukustada. Õnneks oli meil mitu arvutit. Valimispäev oli käes. Tallinna tänavatele kogunesid suured pronkssõduri pooldajate ja vastaste massid. Hakati loopima kive. Vägivalla puhkemise tõttu otsustati, et veerand tunni pärast valimised peatatakse. Valimiste peatamine oleks andnud Venemaale ettekäände alustada sõda. Halva käitumise pärast saadeti Eestist välja Venemaa Riia saadik. Ta saadeti Peterburisse. Tema järel saadeti välja veel Venemaa saadikuid. Välja saatmine käis nii, et saadikutele lihtsalt öeldi, et nad peavad riigist lahkuma, aga see ei tähendanud veel, et nad seda teevad. Pronkssõduri juurde Eesti lipuga minemine oli ära keelatud. Mõtlesin, et see viib selleni, et eestlased peavad oma lipu asemel hakkama kasutama natsilippu. Hakkasin lugema raamatut "Aafrika: unelmad ja tegelikkus". Kunagi olin juba esimesed 50 lehekülge läbi lugenud, aga nüüd lugesin otsast peale peatükkide kaupa. Raamatus rändasid kaks meest läbi Aafrika. Põhja-Aafrikas mõistis bantu hõim nad surma, aga ei viinud otsust täide. Et bantu hõim asustas kogu Aafrikat, siis võidi otsust veel Lõuna-Aafrikas täide viima hakata. Aafrikat läbides oli meil söögiks kaasas seitse suhkrutükki. Igal õhtul sõime neist ühe ära. Seitsmendal päeval tahtis kaaslane suhkrut varasemal kellaajal. Ma ei tahtnud talle anda, sest andmisega oleks toit raisatud olnud. Aga siis tulin mõttele, et kodus sööme ka mitu korda päevas, seega võiks suhkrutüki osadeks jagada. Ma olin teinud lisaks oma põhiblogile eraldi blogi Iraagis toimuva kohta. Ma olin kasutanud blogi nimes ühte sõna, millest ma nime pannes arvasin, et see on positiivse tähendusega. Aga kui ma nägin, et Oudekki on kasutanud sama sõna vallandamiste vastases blogis, siis hakkas tunduma, et tegelikult on sõna tähendus negatiivne. Enda arvates olin propageerinud Iraagist vägede väljatoomist, aga selgus, et minust võidi vastupidi aru saada. Tekkis mõte, et ma võin autoga sõitma hakata ka ainult Tartu piires, ilma linnast väljumata. Tõnu siiski ütles, et oma lubasid ta mulle ei laena. Aga sõita pidi saama ka ilma lubadeta, sest kui sõitma õppija esimest korda rooli istub ja tal on õpetaja kõrval, ei ole tal veel lube vaja. Alguses olin ma autot juhtida saanud, sest ma ei mõelnud juhtimise üle. Sõitsin mööda teed sinka-vinka, kuni Tähtveres hakkas mul mõte tööle, ma ei suutnud enam juhtida ja andsin juhtimise teisele inimesele üle. Leidsin vana peenema joonega pastaka ja tahtsin nüüd sellist kasutama hakata. Tahtsin hakata joonistama postkaarte ja illustreerima luulekogusid nii, et mina valmistan pildi mustandi ja Klaus viimistleb selle lõpuni. Aga mulle hakkas tunduma, et kui ma luulekogude väljaandmiselt teeninud ei ole, siis ei teeni ma ka joonistamiselt. Mängiti jalgpalli. Mängu katkestades lasti pallil maja alla veereda. Nüüd oli vaja meelde jätta, millise maja alla ta täpselt läks, et pall kaduma ei jääks. Nägin, et selle maja all oli juba ka varem üks pall. Oli keemia tund. Vene rääkis, et tema kemikaalide laost käiakse alkohole joomas. Meile anti ülesanne teha üks teadusavastus. Mait hakkas selleks labidaga lund kokku lükkama. Tehti selline avastus, et kui sool sulatada ja tõsta temperatuurile +4 kraadi, siis on soola temperatuur +1 kraad. Keegi teadis, et selline avastus on juba kunagi varem tehtud. Vene ütles, et see ei loe, sest uus avastus seisneb selles, et ka korduskatsel on tulemus sama. Kui hiljem saabunud Kairi seda kuulis, tahtis ta ka seda avastust teha. Ta lasi endale ära rääkida, milles avastus seisnes. Aga ta ei teadnud, et ta ei oska sulanud soola temperatuuri mõõta. Klassiruumi saabusid veel mõned inimesed, kellest üks oli Karpov. Neile räägiti ka seda lugu. Mul oli vihikusse kirjutatud malepartiisid, mille ma olin arvuti vastu mänginud. Tahtsin neid maleklassi õpilastele näitama minna. Aga siis oleks võinud juhtuda nii, et ma oleks näidanud sellist partiid, kus ma vaatasin, mis käike arvuti teha soovitab. See oleks võinud sisuliselt olla arvutiprogrammi mäng iseendaga. Mängisin kellegi vastu mustadega. Ajasin vastase kuninga tsentrisse. Minu edasine mänguplaan oli kas panna kuningale tsentris matt või sundida ta taganema väljale d2. Et lipp oli algseisus e1, siis oleks nüüd võitnud käik Ob7 (kui see just Oa6 ei olnud), sest sellega oleks asetatud oda vastase kuninga ja lipuga samale diagonaalile ja lipp oleks kaotsi läinud.

Kolmapäev, märts 21, 2007

Päike

Jälle paistab päike
ja süstib tema kiir,
mis sest et meie vahel
on kosmiline piir.

Õnneks märtsikuus ta
veel kõrbema ei prae,
kuid seegi pole kena,
et märjaks läheb krae.

Valgus on küll ilus,
kuid pimedus on ka,
ning pimeduses päike
meid süstida ei saa.

Vesi

Olin ühes väikses linnas ja hakkasin sealt ära minema. Öeldi, et kui selles linnas midagi juhtub, siis saavad kõik linna elanikud seda kohe teada. Sellest järeldasin, et neil on nii igav, et nad räägivad iga sündmuse kohe üksteisele edasi. Kui mina oleks selles linnas alaliselt elanud, siis mina poleks igavust tundnud. Ära sõitsime paadiga. Kuna mind oli opereerinud blondiin, siis oli mul tekkinud ajutine hirm blondide juuste ees, mistõttu minu vaatevälja tuli nende eest varjata, et ma paati ümber ei ajaks. Paati juhtis Ansip. Ta ütles, et seab vastaskaldal igaksjuhuks väeosa lahinguvalmidusse, kuigi tõenäoliselt poleks kaldale jõudes keegi meie vastu lahingut alustanud. Ta sõitis üle kanali sinka-vinka, et hoida eemale välisriikide patrull-laevadest, mis oleks võinud meid milleski süüdistama hakata ja vanglasse saata. Kui järgmine kord sama teed samas suunas sõitsin, oli meid paadis ainult kolm. Algul istusin paadi servas, nii et paat kaldus ühele küljele ja vesi hakkas sisse tulema. Istusin pingi keskele, aga vett tuli paati edasi. Oli selge, et varsti läheb see põhja, kuid kaldani oli veel pikk maa. Järgmisel hetkel olime siiski juba õnnelikult kaldal.

Olin koos Lauri K. ja Kristeriga Emajõe ääres. Mul oli käes avamata õllepudel. Algul kirjutasin sellele sildi "Kristerile", aga siis peitsin sildi taskusse, et keegi seda ei näeks. Mõtlesin visata pudeli jõkke ja öelda, et selle saab endale neist see, kes selle esimesena jõest kätte saab. Lauri K. jäi lamama pea vee all. Olin arvanud, et ta on hea ujuja, aga ta ei jaksanud ise püsti tõusta ja teda tuli aidata. Kartsin, et tasku pandud silt võib veel millalgi päevavalgele tulla.

Vaatasin vana märkmikku. Seal oli tekst segamini väga ilusate värviliste piltidega, milliseid ma polnud ammu teinud, aga tahtsin nüüd uuesti teha. Ainult et igal paberil poleks nii hästi välja tulnud. Lõppes maleturniir. Olin saanud kolm punkti ja minu reiting oli langenud. M. Urm oli saanud kaks punkti ja tema reiting oli tõusnud minu omast kõrgemale, sest tal olid olnud tugevamad vastased. Nii ei saanud öelda, kumb meist tugevam on. Öeldi, et maailma keskmine reiting on langema hakanud. See oli seletatav sellega, et reitingu saab järjest rohkem inimesi, kellest paljud pole tegelikult õiged maletajad. Aga lisati, et Eesti keskmine reiting läheb vastuvoolu ja tõuseb. Õpetaja Holts hakkas dikteerima sõnalist matemaatikaülesannet. Ülesande tekst oli naljakas, nii et kõik naersid. Et see tuli üles ka kirjutada, siis hakkasin kotist sobivat kaustikut otsima. Tahtsin leida ruudulist, aga leidsin joonelise, kus oli teisi aineid ka sees. Hakkasin otsima puhast lehekülge. Otsisin väga kaua.

Teisipäev, märts 20, 2007

Õnnega piinamine

Uue "Keele ja Kirjanduse" avaartiklis tutvustatakse ühe inimese seisukohta, mis kõlab umbes nii, et kõik on kohustatud õnnelikud olema. See on ülekohtune, sest inimestel on ka selliseid kannatusi, milles nad ise süüdi ei ole. Ja selliseid, millest võiks küll vabaneda, aga see oleks ebamoraalne. Mind muutis selline käsutamine igatahes veelgi õnnetumaks. Artiklis oli küll ka meeldivamaid lõike, milles oli juttu muudest küsimustest. Need mind õnnetumaks ei muutnud.

Kõigest unenäod

Ma ei saanud öösel hästi magada. Käisin magamas Moskva ülikoolis. Sõda hakkas läbi saama. Läänerindel olid sakslased juba kaotanud, aga idarindel tungisid veel peale. Läksin Jakobi mäest alla ja edasi Kristeri poole, et vahetada sõjaväemunder maskeerumiseks tsiviilriiete vastu. Seal oli juba teisi riiete vahetajaid ka. Hiljem olin kodus. Taheti välja anda Klausi luulekogu, mille jaoks Klaus pidi luuletustest valiku tegema. Ta alustas valimist, kuid varsti leidis, et kõik need luuletused on vananenud ja ta ei annagi raamatut välja. Tsiteerisin ühte rahvalaulu. Kõik hakkasid naerma. Naersin kaasa, kuigi ei saanud aru, mille üle nad naeravad. Nad võibolla said laulust valesti aru. Vaatasin, et ma olen laulu esitanud ristriimiliselt, aga see ei ole õige, sest rahvalaulud on mõttekordustega. Pidin laulu korda tegema. Siis oli valesti veel see, et sees olid õ-tähed, aga tegemist oli Saaremaa rahvalauluga ja Saaremaal õ-häälikut ei ole. Oli isa sünnipäev. Külla tulnud naine rääkis, et tema mees ei tulnud sellepärast, et sai eile infarkti. Muutusin tõsiseks. Mulle meenus, et eile oli veel keegi infarkti saanud. Naine jätkas, et enne infarkti juhtus veel üks õnnetus. Ta oli koos mehega maal, kui välk lõi heinamaale ja see läks põlema. Et seal ei olnud kuskilt vett võtta, hakkasid nad kustutama käsitsi. Kui tuletõrje poleks kohale tulnud, oleks maja maha põlenud, aga nüüd vajus ka pool sellest sisse. Küsisin, kas käsitsi kustutamine käis puuokstega. Naine kinnitas seda. Mõtlesin, et puuoksa saagimine võtab aega. Aga võibolla on jämeda oksa saagimise asemel õigem teha peenikestest okstest viht. Ema tuli kööki ja rääkis rõõmsa häälega, sest ta ei olnud kuulnud, millistest õnnetustest teatati. Meie maamaja oli põlenud majaga samal õuel. Olime sellel õuel. Sissevajunud hoone all oli naine mõelnud nähtavasti meie lauta. Aga nägin nüüd, et selle katuses ei olegi auku, sest katus on kaetud klaasiga. Katuse teine pool oli veel klaasiga katmata, aga nüüd asetas Tõnu ka sellele klaasi. Paistis siiski, et teise poole klaasi sisse ei saa enam naelu lüia, sest katuse esimene pool on klaasiga kattes libedaks muutunud. Veel jäi segaseks, kuidas Tõnu katuseservalt alla saab. Aga ta lihtsalt hüppas. Nüüd nägin ise ka, et see oli võimalik, sest hoone oli vaid pisut inimesest kõrgem. Hakati hoone kõrval seistes naelu katusesse lööma. Isa pahandas selle eest, sest tema arvates ei olnud õige ühisõuel tõllaga sõita. Mina kartsin, et klaas muudab hoone nii kuumaks nagu kasvuhoone. Aga öeldi, et seda ei juhtu. Hiljem vaatasin teleteatrit. Räägiti, et selles näidendis oli algselt tegemist proua Dantoniga, aga tõlkija asendas selle millegipärast proua Dontaniga. Proua Dontaniga tuli etenduse algul rääkima üks teine naine, kelleks oli Surm. Algul lugesin alt tõlget, aga siis loobusin sellest, sest ma tahtsin näitlejate nägusid näha.

Esmaspäev, märts 19, 2007

Õhtu edeneb

Õhtu käes. Tuled põlevad linnas.
Õhtu on minu jaoks pikem kui hommik.
Õhtuti põlevad
lampide silmad,
hommikul ärgates
vaevalt neid näen.
Õhtu on käes,
aga magama minna
veel ei tule,
sest aega veel on.
Sõnad tahavad
rändama minna.
Enne ööd
vaevalt mõtet neis on.

Ajakiri ja ajaleht

Olin saatnud ükskord ajakirjale "Tuna" kaks kaastööd korraga, mis toimetuses oli jagatud veel kolmeks ja paigutatud sama numbri erinevatele lehekülgedele. Olin seni arvanud, et keskaja kohta käiva raamatu arvustus võttis seal enda alla ühe veeru. Nüüd nägin, et tegelikult oli minu kirjutatud vaid veeru esimene lõik, ülejäänu oli raamatu autori vastulause. Ta kirjutas seal, et 13. sajandil vallutati Eesti puht sõjaliselt, majandus ja kirik vallutamises ei osalenud. Minu arvustuse üks jupp oli paigutatud ühele teisele leheküljele, sellele vastulauset ei olnud. Ruumis viibiv keskaega uuriv naisajaloolane ütles mulle, et kui ma tahan omakorda vastulauset kirjutada, siis ma pean keskaega hoolega uurima. Ma ei kavatsenud seda teha ja vastasin, et kirjutasin selle arvustuse ainult muuhulgas.

Tegime mänguautode võidusõitu. Neile autodele, mis alati tõugates vaid natuke maad edasi sõitsid, ütles treener, et nemad enam trennis ei käiks. Alles jäid vaid edukamad. Siis asus võistlema üks uus auto. See sõitis kõigist kaugemale, sest tal oli vedruga mootor. Lugesin ajalehte. Krister oli täna kirjutanud spordileheküljel. Tema artiklis oli öeldud, et seekord annab leht võistlejate ajad sekundites. Seda oli tehtud nii, et minutite ja sekundite vahelt oli lihtsalt punkt ära võetud. Tunni ja minutite vahele oli isegi koolon alles jäetud. Tahtsin kirjutada juuresoleval sporditoimetuse e-maili aadressil edaspidiste vigade vältimiseks, et minut tuleb sekunditeks teisendada teisiti, sest minutis on 60 sekundit. Ma oleks võinud kirjutada otse Kristerile, aga seda ma ei tahtnud teha, sest olin talle hiljuti kaks e-maili järjest saatnud, mistõttu kolmas oleks olnud liig. Täna pidi olema esimene tund vene keel. Mul oli õppimata. Jane läks õpetaja juurde vabandama, et ta ei jõudnud tänaseks vene keelt õppida. Kavatsesin Janest eeskuju võtta. Aga siis oleks mulle võidud öelda, et internetti unenägusid panna jõudsin ma küll. Ma ei kavatsenud siiski unenägude avaldamisest loobuda. Märkasime, et koridori seina ääres olevas pappkarbis on väike karu ja tema veel väiksem poeg. Tahtsime neile süia anda. Oli valida, kas anda pähkleid või piparkooke. Kõige parem oleks olnud tuua mett.

Pühapäev, märts 18, 2007

Te ei tea

Te ei tea, kui palju ma eile kirjutasin. Enamust sellest pole keegi peale minu näinud. Kirjutatu hulga põhjal ootasin rohkem unenägusid. Täna hõljun rohkem. Saab näha, kuhu ma homseks välja hõljun.

Lehmadest sisserändeni

Raadios räägiti, et ei ole õige lasta lehmadel loomulikku surma surra, sest siis tabavad neid vanaduses valud. Valudest ei ole teada, millest need tulevad. Võibolla on need aretamise tagajärg. Maaja kirjutas selle jutu paberile üles. Kui ema paberi leidis, ei saanud ta aru, miks on sinna "em em" kirjutatud. Mina oskasin seletada, et raadios oli öeldud, et vanad lehmad hakkavad "em em" tegema. Aga ma mõtlesin ümber. Mulle hakkas tunduma, et "em" on hoopis lühend sõnadest "Eesti majandus". Oli asutatud uus firma, aga ma ei leidnud seda börsilt. Mõtlesin, et kuskil see ikka tegutseb. Kohtusin poisiga, kes oli selle firma juht. Küsisin, kuidas tal äri läheb. Ta ütles, et kahjumiga. Istusin koos Hennu ja Klausiga laua taga. Möödus üks võõras poiss, kes võttis nende päikeseprillid kaasa. Ütlesin seda Hennule ja Klausile. Nad tahtsid prille tagasi. Läksime võõra poisi järel aeda. Seal istus hulk poisse. Võtsin ühelt neist päikeseprillid eest, sest need tundusid olevat õiged, kuigi poisi enda soeng oli pisut teistsugune kui toas nähtul. Siis olin ühes teises majas. Sinna tuli kellegi äi. See äi oli kaupmees, kuigi nägi välja rohkem nagu rätsep. Ütlesin, et läheneb majanduskrahh. Kuigi praegu räägitakse buumist, räägivad mõned juba, et neile annab töö tegemine kahjumit. Mees vastas, et see krahhi jutt tuleb ühest ajaleheartiklist, mis mõjutabki sündmusi halvemuse suunas. Tööga kahjumi saamise kohta ütles ta, et ta on tundnud kolme inimest, kes ei käinud tööl, aga tegid tööd. Üks neist oli tema ema. Mees tuletas veel meelde ühte minu isa luuletust. Ta ütles, et see luuletus on poliitiline, aga keegi on inglise keeles samasuguse luuletuse kirjutanud, mis ei ole poliitiline. Isa luuletus algas nii:

Oleks oleks olemas,
tuleks tulev palumata...

See luuletus oli kirjutatud Nõukogude ajal ja tähendas, et Eesti peab iseseisvaks saama. Pikemalt ma seda ei mäletanud, sest võõra struktuuriga luuletused ei jää nii hästi meelde kui enda omad. Aga nii nagu mina olin kirjutanud luuletusi, millesarnaseid ei olnud kellelgi teisel, oli ka isal luuletusi, millesarnaseid teistel autoritel ei olnud. Mõtlesin, et kui maailmamere tase tõuseb, võib Eesti olla sunnitud võtma vastu kolm miljonit põgenikku Hollandist. Piiramatu sisserände lubamist saab õigustada ainult selliste õnnetustega. Aga enne õnnetuse juhtumist ei ole seda vaja lubada.

Laupäev, märts 17, 2007

Temperatuur

Kui ma haigusest terveks saama hakkasin, vaatasin ühel päeval läbi akna välistemperatuuri. Mõtlesin, et mis, mul on ikka veel palavik. Kraadiklaas näitas nimelt üle nulli. Lumi oli veel maas.

Minu õpilane

Otsiti kuriteo süüdlast. Uurija võttis ühendust nelja punktiga välisriikides, et saada teada, millised Eesti autod on sealt läbi sõitnud. Selgus, et kõiki neid punkte oli Eesti autodest läbinud vaid ühe poliitiku juhitu. Nüüd tegi uurija järelduse, et Saksamaal uppunud auto uppus sellepärast, et selle Eesti poliitiku auto oli temaga kokku põrganud. Eesti pollitik, kes vedas peaministrit, oli ise ka algul autoga vee alla paiskunud, aga sealt välja sõitnud. Pääsemise järel oli ta öelnud peaministrile, et päästis selle elu, peaminister vastutasuks kuulutagu välja erakorralised valimised ja valimiste järel võtku tema seni opositsioonis olnud partei valitsusse. See oli olnud nali, aga peaminister oli seda tõsiselt võtnud. Igasugust õnnetuses osalemist oli seni eitatud. Nüüd oli sõna juhtivatel poliitikutel. Peaminister ütles, et nad annavad allkirja selle kohta, kas valitsus on valetanud või mitte, ja ka selle kohta, kas peaminister on valetanud. Aga allkirjalehed jäid täitmata. See tähendas, et uurija sõnu ei kinnitatud ega lükatud ka ümber. Karistust õnnetuse põhjustamise eest ei olnud tõendite puudusel oodata, aga poliitikud ei tahtnud jätta muljet, et nad annavad valeallkirja. Oli hääletatud selle üle, kas korraldada erakorralised valimised. Kahe opositsioonipartei saadikud, millest üks oli Koonderakond, olid täies koosseisus valimiste vastu, sest nad tahtsid, et valitsus kuriteo järel ametisse jäämisega ebapopulaarsust koguks. Et ka võimuparteide hääled lõhenesid, siis valimisi ei tulnudki.

Uudistes teatati, et ühes Aafrika riigis on kaheksa inimest köha kätte surnud. Anti mõista, nagu oleks oodata ülemaailmse epideemis puhkemist. Läkaköha vastu oli Tartus varem tehtud keemiaravi, aga aastal 1978 oli see lõpetatud, sest läkaköha ohtu enam ei olnud ja keemiaravi peeti teisest otsast tervist kahjustavaks. Nüüd asus endises keemiaravihoones Soome saatkond ja kultuurikeskus. Aga selle uudise peale hakati hoone vanu funktsioone kohe taastama. Mina mõtlesin, et selliseid haigusi, mis mõned ohvrid nõuavad, on maailmas arvatavasti kogu aeg olnud, aga nüüd on hakatud neid uudistesse panema, et tekitada paanikat ravimitööstuse kasumi suurendamise eesmärgil. Leidsin, et kuni ohvreid on vaid ühes Aafrika riigis, isegi mitte kahes, ei ole paanikaks põhjust. Televiisoris hakati näitama spordivõistlust. Vaatajate hulgast pahandati, et miks võistleb üks naine üleni palja ülakehaga. Selliseid asju oli varem ka olnud. Vabandasin seda naist sellega, et tal ei ole erilisi kehavorme. Nüüd pani naine midagi selga, aga jättis nööbid eest lahti.

Hakkasin lugema vanaema poolt laenatud raamatut "20 000 ljööd vee all". Mulle meenus, et seda polnud vist vaja laenata, sest raamat peaks meil kodus ka olemas olema. Leidsin kontrollides Pille toa riiulist raamatu "10 000 ljööd vee all", mis oli vist siiski pisut erinev. Lugema hakates üllatusin, et raamat on tõlgitud vene keelest. Aga sellega oli seletatav, miks ma seda erinevalt teistest kodus olevatest selle sarja raamatutest varem lugenud ei olnud. Raamatus oli juttu ka kuiva maa sündmustest. Vene valitsejate nimed olid tõlgitud eriti eestipärasteks. Olin selle raamatu tegelane. Olin õpetaja ja läksin koos ühe õpilasega õpetajate tuppa. Õpilane rääkis, et tal oleks aine omandamiseks rohkem tunde vaja. Rääkisin selle peale, et rohkem tunde on võimalik saada istuma jäämisega. Mõne raskema haiguse korral jäetakse isegi kaks korda istuma. Natuke lisatunde on võimalik saada suvetööle jäämisega. Aga kuigi ma olen ise tunde andnud, ei pea ma tundides istumist väga oluliseks, vaid iseseisev õppimine on tõhusam. Mõne puhul mitte, kellel on hea kuulmismälu ja kellel jääb kõik tunnis räägitu meelde. Mõtlesin samal ajal, et kas see on ka kuulmismälu, kui jääb meelde, mida lugemise ajal kõrvus kuuleb. Õpilane hakkas mulle küsimusi esitama selle kohta, mida ta õppida tahtis. Kõigepealt küsis ta, mis on maakera ümbermõõt. Vastasin, et erinevatest kohtadest võetult võib see olla erinev. Kui võtta ümbermõõt pikkuskraadidelt 0 ja 180, on see üks, aga 90 kraadi pealt võttes võib olla teistsugune. Õpilane esitas mulle veel aastaid küsimusi. Tema õpetamine oligi raamatu põhisisu. Õpetamine toimus Nõukogude ajal. Õpetasin õpilasele kriitilist suhtumist kommunismi, aga mitte maksimaalselt negatiivset. Õpilane küsis mult, mis on Primorje krai. Vastasin, et see asub maailma keskpunktist pisut läänes. Maailma keskpunkt on Tadžikistan, kuigi saaks ka mõne muu punkti keskpunktiks valida. Nõukogude ajal oli Primorje krai Vene NFSV osa, mis oli Kesk-Aasia liiduvabariikidega ära lõigatud, aga ma ei tea, mis sellest nüüd on saanud.

Reede, märts 16, 2007

Leht tõlkub

Tõlkisin siin lehel ise eesti keelde kõik asjad peale sõna "Labels", mille muutmise kohta ma ei leidnud. Nüüd on keegi minu tagaselja asendanud selle sõnaga "Sildid".

Vaarikavarred

Tulviste näitas meile filmi, milles ta osales. Ta ajas seal ühe teise mehega juttu. Et ei oleks aru saada, kumb neist nalja teeb, ei tulnud naljad nende suust, vaid neid näidati kirjaliku tekstina. Ekraanile ilmus üks koer. Tulviste seletas meile, et kui tavaliselt filmides koer kaadrisse joostes hakkab rabelema, siis selles filmis on tehtud uuendus ja koer tõmbub hoopis vaguraks. Sellesse õue, kus me olime, hakkas tulema hiigelsuur koer. Sulgesin tema eest värava ja hoidsin seda kätega kinni, et koer sisse ei saaks. Isa ütles, et väravat kinni hoida ei ole mõtet. Selle peale lasin värava lahti ja koer oli kohe sees.

Mõned minu vennad ja Pille omandasid sellise kombe, et igaüks neist pidi elu lõpuni iga päev ühe lille ostma, selle enda koju tooma, kõik lilled alles hoidma ja neist iga päev ühe foto tegema. Mina ei pidanud seda kõige paremaks kombeks. Piret ütles, et nüüd ma võin temaga tülli minna, sest tema hakkas ka niimoodi lilli ostma. Siis ühines selle kombega ka Helina, mille peale ma hakkasin asjasse kohe paremini suhtuma. Aga Helina ostis lille asemel iga päev koguni seitse vaarikataime. Ütlesin talle, et ta piirduks päevas ühe taime ostmisega ja et ta mõtleks, kui palju neid taimi muidu kümne aasta pärast on. Küsisin, mitu lille ühte vaasi mahub. Helina vastas, et 20. Ütlesin, et siis on teine asi, mina arvasin, et ainult 5. Helina ostetud taimedel olid marjad ka küljes. Küsisin, ega need mürgised siumarjad ei ole. Aga need tundusid rohkem mustsõstarde moodi ja ma sõin neid. Need, kes olid hakanud iga päev pajuoksi ostma, läksid putkast uusi küsima. Aga putkapidaja ütles neile, et pajuoksad on otsas. Ütlesin, et müüjad peaksid hoolitsema selle eest, et kui on olemas nõudmine, siis oleks ka pakkumine, aga nad võivad hoopis enda mõnitamiseks pidama hakata, kui neilt iga päev sama asja küsitakse. Ivo ütles, et suures koguses tooreste marjade söömisest võib surra. Arvasin selle peale, et see tuleb sellest, et inimesel läheb magu lõhki. Minu söödud mustsõstarde hulgas oli pooltooreid. Aga Ivo arvas, et mõne pooltoore mustsõstra söömine ei tee midagi. Ivo oli ka iga päev põõsaid ostma hakanud ja neist samuti täna ostma minnes ilma jäänud. Nüüd tahtis ta hakata põõsaid hoopis Paide vanaema aia ühest otsast teise ümber istutama. Ütlesin, et nii varjatakse naabermaja aken ära. Hiljem mõtlesin, et eluaegsena mõeldud kommetest võidakse ka ühel hetkel loobuda. Mõtlesin Helinale öelda, et ta võib vaarikataimede ostmise asemel ka niisama mingist kindlast asjast iga päev foto teha ja need fotod saaks elektrooniliselt säilitada. Tuli väike laps, kes oli Helina sugulane. Ta lehitses minu magistritöö lahtiseid lehti ja oleks need peaaegu segi ajanud, aga seda ma juhtuda ei lasknud. Seletasin talle, et raamatute lehtedel on kindel järjekord. Lapsel oli käes ka neli muud paberilehte. Vaatasin, mis paberid need on. Selgus, et neil oli Helina kirjutatud taotlus Londoni heategevusfirma kaudu vaarikataimede saamiseks. Ma ei tahtnud küsida, ega Helina ei kavatse vaarikataimedega äri ajama hakata.

Neljapäev, märts 15, 2007

Emakeelepäev tähistatud

Kukkus nii välja, et ma eilset emakeelepäeva tähistasin, kuigi ei pannud seda algul ise tähele. Nimelt sain just sel päeval valmis tõlketöö. Tegelikult see päris valmis veel ei ole, sest vajab toimetamist.

"Malekool" unenäos

Ärkasin öösel ja märkasin, et olin magama jäädes kraadiklaasi kaenla alla unustanud. See oli sealt pooleldi välja libisenud. Seetõttu võis see 37,2, mis ta näitas, olla tegelikust vähem. Tahtsin minna vannituppa vaatama, mida kraadiklaas täpselt näitab. Aga vannitoa tuli ei süttinud. Üks vend tegi kindlaks, et asi on selles, et väikse köögi laualambi lüliti on välja lülitatud. Nüüd jäi veel üle uurida, miks kaubamaja vastas olev latern alati ei sütti, kui ma selle lülitit vajutan. Järgmiseks lamasin jälle voodis, mis tähendas ühtlasi rahvast täis auditooriumis istumist. Paluti tõsta käed kõigil, kes on maainimesed. Enamus tõstsid käe, aga mina ei tõstnud, sest elan linnas. Aga keegi siiski tõstis minu eest minu käe. Ta põhjendas seda sellega, et kantrimuusikat kuulavad maainimesed. Hakkas kõlama kantrimuusika. Kõigepealt laul "Veelkord", kui see läbi oli, siis järgnes "Pseudo-western". Mulle tundus, et see unenägu kestab pool ööd ja et ma olen selle ajal pooleldi ärkvel. Lasti uksekella. Läksin koos Tõnuga avama. Ukse taga olid kaks soomlast. Rääkisime nendega soome keeles kõigepealt uksel ja seejärel tänaval. Aimasin kõigi sõnade tähendusi, aga täpselt ühtegi ei teadnud. Nii oli siin unenäos kõigi asjadega.

Uurisin Kerese "Malekooli". Tahtsin turniiriks ette valmistada Ponziani avangut, mida "Malekoolis" on nimetatud Inglise avanguks. Mind huvitas, mis nime Keres oleks siis andnud avangule 1. c4, kui ta "Malekooli" väljaandmisega selleni oleks jõudnud. Ponziani avangu tutvustamist alustas Keres sellest, et tõi ära kolm partiid oma kassi vastu. Kass tegi mõttetuid käike, mille vastu Keres võitis kiiresti. Algul arvasin, et kassi vastaseks valimisega tahab ta öelda, et võib mängida kasvõi iseendaga, aga ta lõpetas kassiga mängimisest ülevaate just sõnadega, et on vaja tugevamat vastast. Edasi küsis ta endalt, et vaatame, mis meistrite partiidest meelde tuleb. See oli nali, sest ta ei kirjutanud meistrite avanguvariante mälu järgi, vaid kirjutas need kuskilt maha. Nüüd nägin, et "kass" oli ka jutumärkides, seega oli kassist rääkimine samuti ainult nali ja Keres ei olnudki päris kassiga mänginud. Nüüd sain paremini aru, et kogu "Malekool" on kirjutatud naljatoonis, samas kui kooliajal olin seda lugema asunud täiesti tõsiselt. Lõppmängude osast mäletasin sellist nalja, et oli öeldud, et see on küll kõva rünnak, kui kuningal on tuli. M. Kolk oli ka seda nalja teinud. See oligi õigem naljatüüp, samal ajal kui minu naljad olid liiga karmid.

Klass valmistus sõitma ekskursioonile Hiiumaale. Mina ei kavatsenud kaasa sõita. Olin siiski kaks venda sõitjatena üles andnud. Seetõttu küsis õpetaja Volmer mult üle, kas ma olen hoiatanud, et vennad on vasakukäelised. Kui mult oleks küsitud, miks mina ei sõida, siis oleksin öelnud, et ma eelmisel aastal juba käisin Hiiumaal. Kodus nägin aknast, kuidas majast sõidab mööda auto, mis veab kahte hiigelsuurt saabast. Saapad katsid kogu auto katuse. Varsti järgnes tuletõrjeauto, mis vedas auto suurust labidat. Arvatavasti oli läheduses sündinud hiiglane, kellele viidi saapad kandmiseks ja labidas mänguasjaks. Nüüd jäi vaid oodata, millal see hiiglane inimesi ründama hakkab.

Sai läbi maleturniir, kus olid osalenud nii Ehlvest kui ka Oll, samuti mina. Voore oli olnud 10. Ma polnud kindel, kas ma sain 5,5 või 5 punkti, aga ütlesin Klausile, et 50% sain ikkagi täis. Klaus vastas, et ei saanud. Ütlesin talle, et ta õppigu protsenti arvutama. Aga varsti avastasin, et Klausil oli õigus. Nimelt tuli mulle meelde, et seda turniiri pole kunagi toimunud, vaid ma olen selle mõned aastad tagasi välja mõelnud ja kirjutanud vihikusse enda väljamõeldud tabeli. Huvitav oli siiski, et minu mängutugevus oli väljamõeldud turniiril sama, mis praegu juba päriselt. Praegu ma sain tõesti šveitsi süsteemis turniiridel 50 protsenti punkte. Osavõtjate keskmine reiting oli ka päris turniiride omale vastav. See tuli vist sellest, et olin reitingud maha kirjutanud "Eesti Malelehest" Võsu turniiri tabelist, kuigi enamuse osavõtjate nimed olin välja mõelnud. Endale olin pannud nii kõrge reitingu, mis mul ei ole veel kunagi olnud. See oli 100 punkti minu tolleaegsest tegelikust reitingust kõrgem. Aga võibolla ka täpselt tolleaegne reiting, sest võisin lugeda valesti. Hiljem olin samasse vihikusse kirjutanud ka reaalsete turniiride tabeleid. Peale maleturniiride oli seal veel ka väljamõeldud masinate võistluste tabeleid.

Kolmapäev, märts 14, 2007

Liiga palju Hitlerit

Ma olen seni kõik selle riigijuhtide paksude elulugude sarja raamatud ostnud, aga viimati ilmunut ma enam eriti osta ei taha, sest see on Hitleri kohta ja pealegi kõigest esimene köide. See, kuidas Hitlerist saab pidevalt uusi raamatuid välja anda, näitab, et ta on ikka veel sama populaarne nagu võimuletuleku päevil. Ma olen lähemalt uurinud just fašismi ja rahvussotsialismi, nii et võiksin ennast nendega jätkuvalt kursis hoida. Teiselt poolt võin ma ka otsustada, et sellest teemast nüüd aitab, sest seda on juba küllalt loetud. Ehk võtan raamatukogust.

Jutt algab raamatusarjast

Olin lisanud internetis ühele raamatusarjale kommentaare. Varem oli see sari ilmunud ka paberil. Isale oli selle sarja raamatuid kingitud. Nägin nüüd, et minu võrgukommentaarid olid mingil moel kandunud üle ka pabervarianti. Samas kui kinkija oli paberraamatusse sisse kirjutanud, kelle mälestuseks ta selle kingib, siis see sissekirjutus võrku ei olnud ilmunud. Selle loo kohta öeldi, et raamatunäitustel tehaksegi igasugu imesid.

Alustasime päeva kraadimisega. Tõnul oli paar kraadi alatemperatuuri, aga ta ütles, et seda on ainult kraad vähem kui tema kehatemperatuur tavaliselt on. Minul oli 37,2, aga ei olnud selge, kas ma olen haige. Klausil oli päris palavik. Sõitsime merel laevaga. Hakkasime püüdma pisikese võrguga kala. Tõime kuuldavale helisid, mis pidid kala võrku meelitama. Esimesel korral kui kala võrku minema hakkas, ei jäänud ta sinna kinni. Aga ta tuli tagasi ja teine kord jäi juba paremini võrku. Siiski pääses ta ka sel korral minema. Nüüd öeldi, et vaal, kelle kinnipüüdmine on ebaõnnestunud, maksab kätte. Seetõttu oli vaja ujuda mõnda laeva. Näha olid venelaste ja inglaste laev. Parem tundus inglaste oma, mis ei olnud vaenulik. Sõitsime edasi selle laevaga, milleks oli liumägi. Algul arvasin, et laev ongi nii pisike, aga siis tuli mulle meelde, et liumägi on ainult märk ja päriselt võib laev palju suurem olla. Sõitsime mööda Emajõge koju. Linna olid parajasti tungimas Vene väed. Eestis taheti kehtestada Putini võimu. Mõned eestlased olid asunud Putinit toetama. Nende hulgas oli ka see kirjanduskriitik, kes oli arvustuses kirjutanud, et ta soovitab mul trükimustast eemale hoida. Kui ta mulle raamatukogu koridoris vastu tuli, lõin talle paberiga vastu nägu. Aga varsti tuli mulle meelde, et tema minu raamatut maha ei teinudki, vaid ta on minu esimene arvustaja, kes mind hoopis kiitis. Tahtsin tema arvustust üle lugeda. Hakkasin seda "Loomingu" numbrit erinevatest raamatukogu ruumidest otsima, aga ei leidnud. Ma ei julgenud pöörduda raamatukogu töötajate poole abi saamiseks, sest kui nemad poleks ka leidnud, siis oleks olnud otsustatud, et selles unenäos ma seda ei leiagi. Lõpuks leidsin selle "Loomingu" numbri õhendatud variandi, kus väiksematest mõõtmetest hoolimata pidi kõik kirjas olema. Aga kõik mis ma selles unenäos lugesin, oli palju keerulisem kui ülejäänud unenägu, mistõttu loetu läks mul kohe meelest.

Läksin naabermajja, sest olime leppinud kokku seal elavate venelastega, et meie post viiakse nende postkasti. Selles kastis oli nii meie eestikeelne kui ka venelaste enda venekeelne post. Ma ei teadnud ainult, kas võtta sealt ka ajaleht "Edasi", sest see oli eesti keeles, aga seda me ei olnud minu mälu järgi tellinud. Võtsin ta esialgu siiski kaasa, pärast oleks saanud selle tagasi tuua.

Istusin keemia klassis Kristeri kõrval ja joonistasin enda autoportreed. Joonistasin enda peade mahuti, kus olid sees minu erinevad pead. Mõnel peal joonistasin suunurgad allapoole, enamusel ülespoole, kuigi õigem olnuks joonistada enamusel allapoole. Pildile kirjutasin kaks sõna, millest üks oli "VIHANE". Kui pilt valmis oli, näitasin seda Kristerile. Keegi oli veel pildi valmis saanud. Ütlesin, et tema pilti peetakse kindlasti paremaks, sest ta on kogu tausta mustriga katnud, aga mina mitte. Toomas tahtis minu portreed muuta, aga keelasin tal kategooriliselt teha seda originaalpildiga samal paberil.

Kirjutasin Peebule, et kuulsin, et kooli raadioga on midagi tehtud. Peep saatis selle peale Kristerile paberist pildiga kutse, et läheksime kõik koos kooli järgi vaatama. Krister ei vastanud talle midagi. Võibolla oli Peep selliseid kutseid veel kellelegi saatnud, keda ma teada ei saanud. Aga et ta ühtegi vastust ei saanud, siis tuli ta üksi minuga juttu ajama. Koolis oli Peep saanud kõige paremini läbi ühe sama pisikese poisiga kui ta ise.

Teisipäev, märts 13, 2007

Miks raamat on parem kui arvuti

Üks põhjus on selles, et päikse paistel ei saa arvuti ekraanilt normaalselt lugeda, aga raamatust saab. Kui veel põhjusi nimetada, siis muidugi seda, et head raamatut saab nuusutada, aga hea lõhnaga arvutit ma pole kohanud.

Raadio auhind

Kuulasin raadiot. Seal algasid uudised. Diktor ütles, et ta saab hästi läbi Irja ja Imoga, samuti teiste Imodega. Siis hakkas ta naerma, parandades ennast, et ta tahtis öelda hoopis Irja ja Inno. Nimetatud isikud said nimelt tänase päeva raadio blogiauhinna. Diktori keelekomistusest oli näha, et tõenäoliselt on ta lugenud ka minu blogi. Ma ei teadnud, kas ma olen kunagi selle auhinna saanud. Võibolla olin, kui mõnel päeval oli mul rohkem lugejaid, kelleks võisid olla raadiokuulajad. Tund aega hiljem, kell 12 päeval tulid raadiost uued uudised. Korrati ka seda uudist blogiauhinna kohta, kuid nüüd ütles diktor ainult Irja ja Inno nimed ning ei naernud. Nüüd siis teadsin, et diktorid naeravad tavaliselt varasemal kellaajal, kui uudised on veel nende jaoks värsked, samas kui mina olin seni raadiot kuulanud hilisematel kellaaegadel.

Toimusid Riigikogu valimised. Mina ja Klaus kandideerisime roheliste nimekirjas. Klaus oli saanud üle 40 hääle, millega ta oli Riigikogus sees. Mina olin saanud umbes 30 häält, millega ma olin kõigi kandidaatide hulgas 171. kohal. Klaus ütles, et sellega on mul juba privileegid käes. Hääli võis veel juurde tulla, sest kõik ei olnud loetud. Küsisin Klausilt, mis privileegid need on. Oletasin, et Riigikogu asendusliikme kandidaadina võin saada näiteks bussis tasuta sõita. Aga Klaus ütles nüüd, et mingeid privileege polegi. Valimistega seoses puhkes vägivallalaine, mida ma lähemalt ei kirjelda.

Esmaspäev, märts 12, 2007

Haldjateenistus

Haldjad ja kuradid on jälle liikvel. Kuradid tahavad mind nätsutada, aga selle vastu aitab see, kui pöörata tähelepanu nende asemel haldjatele. Haldjad ja kuradid ei ole inimesed, aga samas inimeses võivad siiski samaaegselt asuda nii haldjas kui ka kurat. Neid leidub ka õhus. Keegi võib neid teiste nimede all tunda, aga ma pean rääkima oma keeles, muidu teen ma asjad halvemaks. Täna on olnud siiamaani üsna hea päev.

Jõe lõpp

Emajõgi lõppes enne Sõpruse silda. Sõpruse silla alt algas Peipsi järv. Emajõest Peipsi järve viis kitsas nire, mis vahepeal üldse ei voolanud. Kaevasin nire sügavamaks, et ta pidevalt voolama hakkaks. Nii avanes Emajõele võimalus õlikihist vabaneda. Muidu oleksid pardid surma saanud. Nii pidi tekkima vee liikumine ka Võrtsjärve, mida muidu oleks ähvardanud kinnikasvamine. Aga minu kaevatud nire kippus ikkagi pidevalt otsa lõppema, sest ta tuli üle künka. Kaevasin teda kogu aeg uuesti lahti. Inimesed tulid vaatama, kuidas vesi oli mitut rada mööda voolama hakanud.

Läksin kooli poole. Teel olid suured koerad. Läksin seetõttu teisele poole teed. Koolis võtsin kotist välja raamatud, millest ma osadest enam ei mäletanud, kas ma olen need laenanud või tasuta endale võtta võinud. Need olid huvitavatel teemadel, näiteks saksakeelsed reisikirjad Aafrikast. Ma oleks pidanud tahtma nende raamatute pealkirju nähes neid endale saada. Aga hästi ei tahtnud ma küsida, kas ma olen need endale saanud, sest seda poleks võibolla mäletatud ja oleks lastud mul nende eest uuesti maksta. Koju jõudsin pool üksteist õhtul. Hakkasin lugema e-maile. Ühes e-mailis teatati, et Baumanni mõtted on tegelikult tavaliselt esmalt Arnold Rüütli välja käidud. Kirjade lugemise lõpetasin kell 11. Nüüd tahtsin nagu iga päev lugeda läbi ühe artikli. Inglise keele õpetaja ütles, et hakkame nüüd homse kontrolltööga pihta. Vastasin kurva häälega, et ma pole veel homseks õppinud. Ma ei teadnud, kas ma üldse selleks kontrolltööks veel õppima hakata jõuan. Lahendus oleks olnud homme mitte kooli minna. Nägin, et laual on arvuti, mille ülemine kiht liigub nagu kirjutusmasina võll. See trükkis koopia 1905. aastal ilmunud Gustav Suitsu ajaleheartiklist, milles autor vaidles Koidulaga. Mõtlesin, et seda artiklit pean ma veel oma peaaegu valmis uurimistöös kasutama, kuigi see on juba niigi liiga paks. Varem ma polnud seda artiklit kasutanud sellepärast, et seda polnud bibliograafias. Artikkel oli oluline selle poolest, et kui mul oli Gustav Suitsult töös tsitaat "Italia - nii olgu Eesti tulevik", siis selles artiklis oli Suits juba Itaalia suhtes kriitiliseks muutunud, kuigi ta oli tulpadena lisanud Itaalia fašistide juhtide ja väejuhtide ütlusi. Artiklis kritiseeriti lähenevat Itaalia-Etioopia sõda, kuigi selleni oli veel aastaid aega. Õppejõud oli arvanud, et Koidula suhtus Etioopiasse eriti positiivselt. Mina olin näidanud, et tegelikult oli Koidula suhtumine negatiivne. Sellest artiklist oli näha, et Suits suhtus Etioopiasse paremini kui Koidula. Võtsin kätte ka ajalehe originaali. Selles oli artikkel loetamatu, sest see oli nii peenes ja tuhmis kirjas. Seega oli tegemist targa arvutiga, mis oskas loetamatu kirja loetavaks muuta.

Istusin maamaja trepil. Mõtlesin, et laulusõnad "ainult kask on jäänud truuks mul surmani" räägivad sellest, et maamajade juures elavad puudest vanaks ainult kased. Selle maja juures olid ka alles hiljuti noored kased jämedateks muutunud. Algas äike. Mõtlesin, et kui vanasti räägiti, et äikse ajal ei tohi joosta, siis arvasime, et see tähendab, et kiired liigutused on halvad, mistõttu lugu tundus vahepeal uskumatu. Tegelikult on asi selles, et joostes kerkib inimese kohale higiauru sammas, mida mööda välk inimesele pihta lööb. Me ei läinud praegu kohe äikse eest majja, vaid hakkasime sinna äikse eest raudesemeid kandma. Minu meelest oli selline viivitamine riskantne. Üks meist toetas raudkepiga vastu maad. Keelasin teda, et ta muudab ennast niimoodi piksevardaks. Hargnesime suures rahvast täis majas, et suguharupealik kinni võtta. Ma ei teadnud veel, kuidas me ta üles leiame.

Pühapäev, märts 11, 2007

Kuri mutt

Leidsin ennast väikselt igast küljest müüriga ümbritsetud maalapilt. Siit oli vaja minema pääseda. Üle müüri ronida ei saanud, sest polnud kuskile toetuda. Hüppamine ei aidanud, sest müür oli nii kõrge. Müüri murendamisest ei olnud kasu, sest käed lagunesid kiiremini kui müür. Jäi üle ennast müüri alt läbi kaevata. Aga kui ma sõrmed mulda lõin, pistis sealt nina välja mutt, kes ütles: "Ära tungi minu valdustesse!"

Peedul

Olime Peedul. Võtsin majja minnes kaasa endale määratud varustuse komplekti. Sooja saamiseks oli vaja ahju kütta. Ahjus olid ämblikud, kes ei oleks tohtinud tule kätte jääda. Järgmisel hommikul ärgates sõin oma pudrutaldriku tühjaks. Minuga samas toas ööbinud poiss andis mulle ühe lusikatäie putru juurde. Kui ta seda esimest korda pakkus, ei võtnud ma vastu, aga teisel korral võtsin. Osad olid ööbinud teises majas. Peedule olin sõitnud maleturniirile. Mõtlesin, et nüüd võiks saata koju e-maili, kus oleksin öelnud, mitu punkti mul hetkel turniiril on. Kodus võibolla saadi aru, nagu oleks ma sõitnud ühepäevasele turniirile, aga tegelikult oli see kolmepäevane. Ma ei mäletanud hästi oma tabeliseisu. Mulle tundus, et ma olin teise päeva voorudest, milleks olid teine ja kolmas voor, ühes kaotanud ja järgmisele üldse minna unustanud. Aga tabelist järgi vaadates selgus, et ma teist vooru siiski kaotanud ei olnud ja ka kolmandas olin mänginud. Nüüd oli turniir läbi. Olin saanud neli punkti seitsmest võimalikust. Ühelt poolt oli seda rohkem kui oleks võinud oodata, aga teiselt poolt olin mõelnud, et võiks kolmanda koha saada. Olin turniiril esimest korda võitnud ühte Kuuskedest, aga ma ei mäletanud, kumba. Ühte vastast olin võitnud nii, et see komistas ise mootorsae otsa. Siis olin ma veel võitnud ühte tüdrukut, kes harva mängib. Edaspidi mõtlesin hakata mängima rohkem erinevaid avanguid. Kuna mul on enamusest inimestest parem mälu, mõtlesin hakata mängima senisest rohkem neid avanguid, kus on tähtis hästi teooriat mäletada.

Laupäev, märts 10, 2007

Erinevad žanrid

Mulle meeldib minu blogist lugeda kõige rohkem unenägusid. Siis oleks päevased asjad kõige huvitavamad unenägudega sarnaselt kirjutades. Tegelikult kõige rohkem kordi järjest võin ma siit läbi lugeda luuletusi. Aga nende lugemine on unenägudega võrreldes kuidagi piinavam. Seegi piinab, et ma ei saa lugemist pidama. Kui on vaja aega kokku hoida, siis on targem mitte luulevormis kirjutada. Kõige rohkem külastusi toob tavaliselt see, kui kirjutada midagi, mis võib kedagi solvata. Aga neid asju pole endal kõige parem üle lugeda, sest need tuletavad halbu asju meelde. Pealegi hakkab solvatust kahju isegi siis, kui ta on ise midagi halba teinud.

Veel üks kindlus

Olime suure kivikindluse juures. Sinna sisse pääsemiseks tuli mööda seina üles ronida ja läbi avause pugeda. Neid oli üle ühe. Välja saamiseks tuli alla hüpata. Mees, kellega ma koos väljuma hakkasin, kukkus põlvili kivile. Ta vabandas ennast välja sellega, et iga kord on pidanud erinevalt väljuma, aga nüüd öeldi, et väljuda sama moodi nagu alati, mistõttu ta enam ei teadnud, kuidas seda teha. Kukkumise tagajärjel jäi ta kogu eluks lombakaks. Lombakana hakkas ta teistest palju kiiremini kõndima. Kommenteeriti, et jalgratas pidi ka algselt selliseks arenema, et pedaalide sõtkumise asemel hakatakse jalgadega maapinnalt hoogu tõukama, millega jalgratas oleks muutunud mootorratta sarnaseks. Aga see keelati ära, sest niimoodi oleks kiirus liiga suureks läinud.

Lugesin entsüklopeediat. Leidsin, et see on mulle sobiv raamat. Seal oli ära toodud Juhan Viidingu luuletus, milles oli juttu kindlat sorti pika võõrapärase nimega küpsise purust. Küsisin emalt ja Klausilt, kas neil on see luuletus peas. Ütlesin, et Viiding on sinna igasugu entsüklopeediast välja otsitud andmeid pannud. Siis tuli mulle meelde, et see ongi entsüklopeedia. Paide vanaema ütles, et meil on aken toppimata. Vastasin, et me sel talvel ei toppinudki aknaid, sest on kõvemini kütma hakatud. Vanaema hakkas nüüd ise aknapragu toppima, kuigi talv oli juba lõppemas. Ma polnud veel päris ärganud. Mu silmad olid kinni ja ma ei mäletanud, kus ma magan. Pille ütles oma üliõpilastele, et ta tahab, et nad koostaksid õppekava kohe. Keegi hakkas pilli mängima, mina laulsin võiduka ja naljatleva häälega üksikuid silpe. Mulle tuli laulutuju arvatavasti eelmise päeva väikse pillimängu tõttu. Arvasin, et ärkvelolijad tõenäoliselt kuulevad mu laulu. Aga nad said seda kuulda vaid katkendlikult, sest iga noodi juures ma häält ei teinud, kuid pillimäng kindlasti unenäost välja ei kostnud.

Reede, märts 09, 2007

Õige eestlane

Õige eestlane ei poeta eestikeelsesse teksti ingliskeelseid sõnu. Ladina keele kasutamise võiks andestada, sest see on vana väljasurnud kultuurkeele meeldetuletamine. Aga seda pole ka vaja. Kas ma nooremana ei olnud õige eestlane? See organisatsioon, millest unenäoüleskirjutustes on olnud juttu kui Fantoomide Ühingust, kandis tegelikult ametliku nimena ingliskeelset. Pealegi oli see inglise keel vigane. Ei tulnud pähe sõnaraamatuga vigu parandama hakata. Aga nii nagu ma ühest otsast olen vananemisega alla käinud, olen ma teisest otsast juurde õppinud. Vanasti olid meie koolis ustel ka ingliskeelsed sildid. Siis ei tundunud see halb, sest see oli seletatav sellega, et kool oli inglise keele kallakuga, aga maal valitses rohkem venestamise õhkkond. Nüüd on peamiseks pealetungivaks keeleks muutunud inglise keel ja ingliskeelseid silte enam heaks kiita ei saaks. Kes arvab, et need ei ole ohtlikud, see vaadaku, mis juhtus iirlastega.

Enesetunde parandamine

Kõhust oli kuulda häält, aga kohale jõudes ja tegevusega pihta hakates pidi tähelepanu häälelt nii kõrvale minema, et see muutub kuuldamatuks. Tegevusega alustades seisime ringis. Pidin panema käed kõrvalseisjate katmata õlgadele. Kartsin, et nüüd läheb tähelepanu tegevuselt sellele. Aga varsti ei pannud ma käte õlgadel hoidmist enam üldse tähele. Kui mul enesetunne juba päris hea oli, hakkasin žongleerima. Läksin ja žongleerisin klassi ees.

Tahtsin hakata õngega kala püüdma, aga loobusin sellest, sest õngekonks oleks võinud vette kukkuda ja siis oleks mõni ujuja võinud sellele peale astuda. Aga mõne varasema kalapüüdja õngekonks võis juba vees olla. Seetõttu läksin vette lestadega. Panin lestad nii jalgade kui ka käte otsa. Seisin kalda ääres vees. Veetase oli praegu nii kõrge, et vesi oli seal peaaegu üle pea. Koolis ütles õpetaja, et täna tuleb test, kus me peame vastama, kas nimetatavad kohad on näiteks väinad või midagi muud. Ühtalsi tuli vastata, mis ilmakaarde need jäävad. Viimast pidid poisid alati tüdrukutest paremini teadma. Mõtlesin, et see võib tulla sellest, et poisid on mänginud, et nad hakkavad neisse kohtadesse autoga sõitma. See pidi kehtima ka minu kohta, sest väiksemana olin samasugune. Kuna õpetaja oli rea küsimusi üles lugenud, oleks saanud enne testi algust vastused järgi vaadata. Aga mul polnud võimalik üldse testi teha, sest ma läksin varem koju.

Neljapäev, märts 08, 2007

Ei ühtsele euroajaloole

Eilses "Postimehes" ülistati mõtet kehtestada kogu Euroopa Liidus ühine ajalooõpik. Minu arvates on see loomulikult halb mõte. Selle pooldajad tõid välja järgmised asjaolud: 1) Eesti ajaloolastel avanevat võimalus osaleda kogu Euroopa Liidule õpiku kirjutamises, mis suurendavat mõistmist meie vastu; 2) see aitavat luua ühtset Euroopa Liidu identiteeti. Kumbki argument mind ei veena. Kui meie ajaloolased saavad kirjutada parimal juhul ühe peatüki teistele, siis enamus peatükke kirjutataks meie õpilastele ette võõrast vaatenurgast lähtuvalt. Ja ühise Euroopa Liidu identiteedi loomist pean lausa kahjulikuks. Meil on oma rahvuslik identiteet, sellele lisandub soome-ugri oma ja ka Euroopa Liidu piiridest sõltumatu eurooplase oma. Euroopa Liit on noor ja kunstlik moodustis, mille piirid võivad alati laienemist jätkata, ehk vahel ka kuskilt kokku tõmbuda, kui meenutada Gröönimaa juhtumit. Ühtsed ajalooõpikud olid olemas Nõukogude Liidus, kuid Euroopa Liidu pooldajatele on ikka meeldinud rõhutada, et need moodustised ei ole ühesugused. Ajalugu on rahvusteadus ja ühtse ajalooõpiku kehtestamine sarnaneks sellele, kui võetaks kasutusele ühtne keeleõpik, kus on mõned sõnad igast Euroopa Liidu ametlikust keelest, kusjuures igast keelest erinevad. Kui kool muudetakse selliseks ajupesu organiks, siis tasub vanematel senisest veelgi rohkem kaaluda laste üldse mitte kooli panemist.

Joruks liidetult

Haigus oli taganenud ja ma olin sõitnud reisile. Kuid reisil kraadides oli jälle kerkinud kõrge palavik. See võis tulla ka sellest, et vaatasin kraadiklaasi valesti. Mängisin võõrast arvutimängu. See oli keeruline mäng, kuid mina tegin endale asja lihtsaks ja piirdusin ainult luukerede joonistamisega. Toimusid valimised. Isamaa ja Res Publica Liidu loomise tagajärjel pääses Riigikokku varasemast vähem Isamaliidu liikmeid, kuid Res Publica oli ühinemise käigus muutunud Isamaliidule sarnasemaks. Nende valija pidi teadma, et Isamaaliidus on jalakäijad, aga Res Publicas masinad. Valimissedeleid jagati tänaval prügikasti kõrval olevast letist. Selle saamiseks hakkasin taskust ID-kaarti otsima. Tuli välja mitu kaarti - vananenud ID-kaart, pangakaart ja abiraha kaart. Olin trennis, kus oli kolm vaimuhaiget. Nad ei saanud iga tööd teha, kuid olid kõik kirjanikud. Hakkasin trennis käima ka vaimuhaiguse pärast, aga siis veel seda ei teadnud, sest see ei olnud välja löönud. Üks haige valmistas endale ise rohtu ja teadis palju sõnu kuulsamatest luuletustest. Arvutis oli selline mäng, kus oli näidatud maakera. Üks, kes oli targem, teadis, et maailmalõpu saabumiseks piisab sellest, kui observatoorium plahvatab. Ta näitas, kuidas maakera küljest igal järgmisel pildil üks nurk ära hammustatakse. Mõtlesin, et maailmalõpp saabub selles raamatu põhjal tehtud mängus vist sellepärast, et kosmosest ookeani maanduv observatoorium on nii suur, et veetaseme tõus ujutab maismaa üle. Siis pidid inimesed veel veetõusu eest puude otsa ronima, aga seal nad poleks kaua vastu pidanud.

Kolmapäev, märts 07, 2007

Valimissoga

Algas valitute pidu.
Sinna langenute ridu
närima ei kutsutud.
Asjata sai katsutud
saada enda kätte võimu.
Raha läks ja kostis sõimu.
Pärast suuri valimisi
vähemaks jäi inimesi.
Ühed välja valiti,
teiste nahad nüliti.
Ainult üks sai peaministriks,
see kes oli suurim pistrik.
Sponsor tõmbas teda niidist
ja sai maitsva tüki riigist.
Vali mind ja siis saad raha,
selle lõhn ei ole paha,
öeldi mul, kuid siiski mina
juba kinni hoidsin nina.

Neli unenägu

Toimusid valimised. Raidal kirjutas valimissedelile kogemata vale kandidaadi numbri, aga märkas seda alles pärast sedeli kastilaskmist. Ta tahtis sedelit välja vahetada, aga enam ei lubatud. Raidal hakkas nutma. Tõnu tahtis hakata sellist äri ajama, mille jaoks oli vaja kõigi pereliikmete nõusolekut. Mina ei tahtnud sellise äri jaoks nõusolekut anda, aga ei tahtnud ka nõusolekust keelduda, sest siis oleks äri ära jäänud. Seetõttu ei vastanud ma Tõnu jutule midagi, vaid ütlesin ainult, et ta ei läheks minu voodi taha. Henn oli astunud Rahvaliitu. Ta rääkis emaga samast ärist, millest Tõnu oli rääkinud. Tahtsin ka ema ja Hennuga juttu ajada, aga lõpuks ütlesin, et nad räägivad ju hoopis teisest asjast kui mina.

Elektriseadmed olid katki. Nende juures olid põhjalikud seletused ja skeemid, kuidas kõik võib elektriga surma saada. Teadsin, et väga kergesti elekter ka ei tapa. Kaks meest läksid aknast lendama. Näidati, kui ilus see on. Aga nad langesid järjest madalamale, mistõttu lend pidi minu arvates lõppema koleda surnukskukkumisega. Seda siiski ei juhtunud, sest nad maandusid puulehtedena teiste puulehtede vahele. Sellest suunast hakkas tulema hiigelsuur punane lind. Lindu võis nimetada punaseks kukeks. Põgenesime tema eest kaubamajja ja sealt välja. Mõtlesin kogu aeg ümber, kas lind saab meid kätte või mitte ja mis suunast ta tuleb.

Eesti mõtteloo sarjas oli ilmunud isa koostatud Silbergi raamat. Ma ei teadnud, kas isa raamatu koostamise ajal teadis üldse midagi Silbergi Euroopa Liidu vastastest raamatutest. Üks peatükk oli usuküsimustest, sest Silberg oli Tennmanni poeg. Sellele peatükile oli isa kirjutanud sissejuhatuse. Ta ütles seal, et kui ta raamatut koostama hakkas, ütlesid kõik talle, et Silberg on rumal, aga Silberg on mõelnud mõnede küsimuste üle, mille üle keegi teine mõelnud ei ole, ja neid mõtteid ei kommenteeri keegi. Raamatul oli hulk koostajaid, aga enamus neist olid muretsenud raamatusse vaid ühe elemendi.

Hakkasin uuesti ladina keele tundides käima. Ütlesin, et ladina keel on minu jaoks kõige raskemini mõistetav keel. Sel korral tahtsin õppida korralikult. Selleks mõtlesin iga kord kui kodus midagi tõlkida antakse kirjutada tõlke vihikusse üles, et näeksin täpselt, mida ma oskan ja mida ma ei oska. Sellel planeedil, kus ma olin, suri enamus inimesi vägivaldsesse surma. Konkreetselt selles riigis, kus ma viibisin, tapeti koguni 76 protsenti inimestest. Tahtsin sellele lõppu teha ja hakkasin selleks inimesi lepitama. Need, kellega ma rääkisin, loobusidki teise inimese maha laskmisest. Aga kui ma läksin vette, siis oli vee ääres palju neid, kellega ma veel rääkinud ei olnud. Nemad võisid minu pihta tulistada. Algul mõtlesin, et keegi siiski ei tulista, aga seejärel mõtlesin, et kaks lasku tulistatakse, aga ma ei hakka haavata saamise peale veest välja tulema.

Teisipäev, märts 06, 2007

Sula

Lörtsi kasvab sadamata välja lausa maast.
Rahval tekib küsimus, kas lörts ei ole saast.
Mõni arvab hoopiski, et kevad on hurraa.
Mõni arvab lörtsi kohta, lund just õgib maa.

Igal päeval tegelikult täis saab aastaring.
Kasv võib minna suuremaks, siis pigistab su king.
Kasvamise läbi saades siiski kulub king.
Lõpuks lahkub sokiaugust vanaks jäänud hing.

Öised veretööd

Rahvas kogunes Raekoja platsile ja seda ümbritsevatele tänavatele. See oli rahvusvaheline üritus, kus Ameerika juhtimisel korda hoiti. Kõik, kes kuidagi korda rikkusid, lasti kohe maha. Kurjad inimesed haarasid teistel käest kinni ja ei lasknud enam lahti. Satelliidile oli näha, et üks inimene lahkub ürituselt kiirel sammul. Ameeriklased panid talle kõrge hinde, mis tähendas, et see inimene ei ole ohtlik. Aga siis lasid nad ta ikkagi maha, sest nad kartsid, et kui temal õnnestub ürituselt lahkuda, siis teised lähevad tema järel. Läksin koos Klausiga kodu poole. Kui olime üle silla läinud, sisestas Klaus oma käekella käskluse, et lähimad raketid silla purustaksid. Kuigi raketid ei olnud Klausi omad, allusid nad käsklusele. Kui Klaus oli parajasti lind, sisestas Martin kellale käskluse, et kella abil ei tohi keegi linnust inimeseks tagasi saada.

Eesti oli iseseisvumas. Enamus eestlaste juhte oli iseseisvuse poolt, kuid eestlane Lenin oli selle vastu. Eestimeelsed juhid mõistsid ta selle eest surma. Lenin hakkas paluma, et ta ellu jäetaks. Nii ei hakatudki teda esialgu maha laskma, vaid mindi temaga koos ühe maja juurde. Maja oli kaetud kilega, aga kile sisse õhuauke torgates oleks olnud võimalik seal ööbida. Kui sai selgeks, et Lenin vabakslaskmise korral läheks ainult linna pealt abijõude koguma, millega eestimeelsed juhid hävitada, siis lasti ta ikkagi maha.

Mul oli magistriõppes veel kolm asja teha jäänud. Muuhulgas pidin lisaks magistritöö kirjutamise jätkamisele alustama ka viimase kursuse töö kirjutamist. Eelmise kursusetöö olin kirjutanud nõutust pikema. Kui ma oleks nõutust pikemalt kirjutanud ka viimase kursuse töö, oleks see ehk loetud magistritöö asendajaks ja mind oleks magistritöö kirjutamise kohustusest vabastatud. Artur alustas ühe välisriigi kohta raamatu kirjutamist, aga jättis selle kohe pooleli. Tahtsin talle näidata, kuidas alustatud raamat on iseeneslikult valminud.

Ühtesid isikuid taheti kinni võtta. Nad muutusid selle ärahoidmiseks nähtamatuks ja läksid vee alla. Kinnivõtjad muutusid selle peale ka teistsugusteks esemeteks ning läksid vee alla järgi.

Esmaspäev, märts 05, 2007

Reklaam ja valimistulemused

Haiguse tõttu ei lugenud ma valimiseelsel nädalal eriti ajalehti ega näinud ka tänavareklaame. Televiisorist mõnda väitlussaadet nägin, aga mitte reklaame. Raadiot kuulasin seevastu voodis lamades palju. Seal lubati uudistes valimisvõitu Keskerakonnale, mis jäi tulemata. Reformierakonna edu on seletatav sellega, et kõige rohkem tundusin kuulvat just Reformierakonna reklaame, kellel oli nähtavasti kõige rohkem raha. Kuuldud reklaamihulgast vähem hääli said Rahvaliit ja kristlikud demokraadid. Rahvaliidu reklaamides olid suurte selgete valede asemel hägusavõitu lubadused. Kristlike demokraatide reklaam oli üks ärritavamaid. Kõige huvitavamalt tehtud raadioreklaamid tundusid olevat Reformierakonnal, Isamaliidul ja rohelistel. Esimest neist ma reklaamist sõltumata ei vali, rohelisi ja Isamaliitu valin reklaamist sõltumata parema meelega. Sel korral valisin rohelisi. Eurovastasuse tõttu tuleks kõne alla veel Iseseisvuspartei valimine, millel ei olnud ei reklaame ega ka mitte Tartus kandidaati.

Mõlemas ajaleht

Pille seletas hommikul midagi, millega ta rahul ei olnud. Karjusin vastu, et miks ajalehes spordiuudised sellised on. Mulle anti hoidmiseks kolm väikest poissi. Tahtsin neile tegevusvabadust anda, aga kartsin, et nad lähevad akna peale kõõluma. Poisid leidsid endale huvitavat tegevust isa toa riiulite kallal. Mina käisin iga natukese aja tagant köögis söömas, aga poisid sõid ainult söögiaegadel kolm korda päevas, sest nad olid jaapanlased.

Pidi algama üks maleturniir. Varem selle algusaega välja uurides olin arvanud, et saan seal osaleda, aga nüüd paistis, et see oli kinnine ja võisin minna sinna ainult pealtvaatajana. Aga osavõtjate nimekirjas oli peale tugevate mängijate ka päris nõrkasid. Pärnits oli hakanud välja andma Tartu välkmale ajalehte, kus avaldati Tartus mängitud välkpartiide tekste. Seal kirjutati, et tuleb selgeks õppida, et karta ei tule mitte neid, kes vara stardivad, vaid neid, kes pidevalt pingutavad.

Pühapäev, märts 04, 2007

Kõrgemad jõud

Kõrgemal pool nähtavasti taheti, et ma täna valima läheksin. Olin terve nädal haige, aga täna võisin esimest korda majast väljas käia.

Psühhoanalüütik otsigu siit keelatud valimispropagandat

Tegime kaugushüpet. Erinevate inimeste hüpped olid erineva pikkusega. Mõni hüppas ainult natuke, teine nii pikalt, et see oli umbes võrdne sellega, mis minu mälu järgi oli maailmarekord. Hüppe järel olin raamatukogus. Üks mees tahtis sealt saada minu raamatuid. Läksin sügavamale riiulite vahele neid otsima. Kui sissekäigu juures oli olnud paks rahvamurd, siis sügavamal oli inimesi keskmiselt. Minu raamatuid oli riiulist raske üles leida. Korruseid oli raamatukogul palju, aga minu raamatud olid olemas ainult ühel korrusel. V. Kass tegeles pättide maleklubi asutamisega. Selle juures püüdis ta üle võtta juba olemasoleva maleklubi nime. Televiisoris näidati ühte vaest inimest, kellel olid suured kannatused. Teda piinati ja ta kirjutas sellest, aga avaldada lubati tal ainult need tekstid, mis olid kirjutatud väiksema piinamise ajal, kui ta ei saanud kirjeldada nii suuri kannatusi. Läksin keerulise pottide süsteemiga wc-sse. Tuli ingliskeelse ajalehe lugemise tund. Et ma olin ainukesena sel veerandil hindeta, küsiti vastama mind. Vastasin palju kõrgemal tasemel kui varem, artiklit rohkete omapoolsete kommentaaridega täiendades. Sellest hoolimata sain hindeks vaid nelja.

Tõlkisin soome keelest. Lõin tekstis olevad nimed otsingumootorisse, aga ei saanud ühtegi vastet. See tuli sellest, et olin kasutanud vaid ühe Soome piirkonna otisngumootorit. Aga kui ma lõin sama nime ülemaailmsesse otsingusse, sain neli vastet. Täiendasin tõlget ka otsingu tulemusel leituga. Soomekeelses tekstis oli ka saksakeelseid lauseid. Need oleks võinud jätta ka tõlkesse saksa keeles, aga eelistasin kõik eesti keelde ümber panna. Oli vaja ahju kütta ja süia teha. Kõiki majapidamistöid pidi tegema Klaus. Aga et ta ei teadnud, kuidas neid teha, siis pidin mina teda õpetama.

Laupäev, märts 03, 2007

Lahtimuukimine või rike?

Eile muutus minu seisva kodulehekülje www.hot.ee/simo13 loendur selliseks, et see näitab küll minu vana loenduri statistikat, aga kasutajanimi on uus, parooli ma ei tea ja selle omaniku koduleheküljeks on märgitud kellegi mulle täiesti tundmatu inimese kodulehekülg. Minu vana kasutajanime kohta ühtleb counter.zone.ee, et seda pole olemas. Muutsin üleeile küll blogi loenduri koodi blog.tr.ee-ga arvestavaks, kuid kadunud loenduri juures ma muudatusi ei teinud. Saatsin teenusepakkujale kirja, aga sellele pole vähemalt esialgu reageeritud.

Uni pikeneb jätkuvalt

Lähenesid Riigikogu valimised. Üks arst ütles Rauna partei liikmetele, et nad valimisvõidu korral haiglad rahule jätaksid. Seletasin, et Raun ei kandideerigi Riigikokku.

Olime just kolinud tagasi vanasse korterisse, kuigi see asus teise koha peal kui vanasti. Vaatasin aknast välja. Nägin, et oleme kolinud otse koera lõugade vahele, sest trepikotta tuli inimene koos suure musta ketist lahtise koeraga. Aga nüüd ei olnud enam midagi teha. Lugesin oma uurimistöö lõpetamiseks raamatut, mille igalt leheküljelt ma midagi välja kirjutasin. Vahepeal muutus see raamat hoopis selliseks raamatuks, et tüdrukud läksid akna alt mööda. Aga varsti hakkasin uuesti teaduslikku raamatut otsima.

Lugesin läbi kellegi magistritöö. Ago ütles, et üks aus peatükk oleks ka võinud sees olla, näiteks viimasel kohal. Ütlesin, et jah, hiljuti "Vikerkaares" või kuskil öeldi ühes arvustuses ühe teose kohta samuti, et peale refereeringute oleks lõppu võinud lisada autori peatüki.

Saun oli nii räpane, et pingi peale sai panna ainult väiksemad riided. Mida räpasem saun on, seda suuremad riided tuleb pingi peale panemata jätta. Saunas võis käia koos naistega, aga viisakusreeglid nõudsid, et riiete seljastvõtmise liigutusi ei tohtinud teha nende nähes.

Reede, märts 02, 2007

Koledad hääled

Üks kuri urin jooksis läbi pea,
ta küsis, miks ma teinud olen vea.
Ei teadnud, mida talle vastata.
Kui leiad kuskilt päti, siis kohe kasvata.

Suust tuli purin, ninast aga lurin,
ja kõige selle ajal jätkus urin.
Kas kasvatada tuli ennast mul või neid,
ka kaitseingel selgeks mul ei teind.

"Kalevipoeg" ja pätid

Olin õppinud "Kalevipojast" värskelt pähe 40-realise lõigu. Pätid naersid minu teo üle. Üks pätt ütles, et nüüd on teada, kellest eemale hoida. Sõtkusin teda selle eest jalgadega.

Olin isa ja Klausiga ühe augu ääres. Oli oht, et libiseme auku sisse, aga suutsime sealt siiski eemale kõndida. Tänaval oli ka võõraid inimesi. Vaatasin üle õla, milline on minu selja taga kõndiv tüdruk. Kodus vaatasin "Karupoeg Puhhi" uuemat trükki. Seni olid mulle rohkem meeldinud vana trüki pildid, kuid nüüd leidsin, et uue paksude joontega pildid on võibolla isegi paremad, ainult et ma polnud nendega varem harjunud. Sain tagasi ajaloo kontrolltöö. Mul oli mõne selle osa eest hindeid alla võetud. Olin kirjutanud, et merevaigu teke jätkus ka Balti klindil. Õpetaja oli sõna "ka" veaks lugenud, nagu oleks Balti klint ja Põhja-Eesti pank üks ja seesama. Mulle tundus siiski, et ma olen lugenud, et neid on vahel eristatud, kuigi Põhja-Eesti pank on ühtlasi Balti klindi alaosa. Seega olid väiksemad hoopis õpetaja teadmised. Mõtlesin, et kui mul veel hinnet alla võtma hakatakse, siis ütlen, et ma ei pea üldse teist korda koolis käima. Isa toa laua taga istus üks noor naine. Tema kirjutas oma pabereid, mina hakkasin tema kõrval enda omi kirjutama. See naine oli jurist. Olin millalgi kuulnud, et kedagi iseloomustati, et ta kirjutab nii palju nagu jurist. Naine rääkis, et karjääri nimel abiellus ta vana meesõpetajaga. Mulle tundus, et naine valetab. Järgmiseks olin väikse köögi lahtisel aknal. Hoidsin kätega aknalauast kinni ja jalad olid peast kõrgemal õhus. Sain aru, et see on unenägu, aga kartsin, et olen läbi une päriselt akna juurde kõndinud ja kukun nüüd alla. Püüdsin teha kõik, et seda ei juhtuks. Märkasin, et minu jalgadest hoiab kinni keegi, kes tahab mind nähtavasti alla visata. Mõtlesin, et tema plaanide muutmiseks pean ma ütlema midagi ootamatut. Näiteks, et ma tapan ta ära. Aga see võiks teda just vihale ajada. Või öelda, et tema asemel tõukaks ma kinnihoitava alla. Aga see oleks olnud vale, sest seda ma poleks teinud.

Neljapäev, märts 01, 2007

Lugemismaterjal hävib

See ajaveeb, millest ma mõne päeva eest kirjutasin, on nüüd lugejatele suletud. Minu mõtlemise eripära juures on kerge hakata sulgemise põhjust otsima just minu kommentaarist. Aga seal ilmus juba natuke enne minu kommentaari ähvardus sinna kirjutamine lõpetada, sest suusatamine pidi huvitavam olema. Saab näha, vahel inimesed mõtlevad veel ümber.

Peetrid

Rääkisin, et mind on ülikoolist välja visatud. See seisnes selles, et kui ma olin juba aasta tasulises magistrantuuris õppinud ja kõik kohustused täitnud, ei lubatud mul ikkagi tasuta kohale üle minna. Sain raha. Koos sellega sain teada ka, mille eest see raha on. Nimelt pidi mõned minu ja veel kolme meie pere lapse joonistused ühisele näitusele välja pandama. Mõtlesin, et kuidas asjad ikka nii käivad, et minu eest kõike tagaselja otsustatakse. Kartsin, et minu eest valikut tehes ei ole välja valitud kõige paremaid pilte. Ma olin nimelt joonistanud ka kehvasid pilte. Mõtlesin, et minu klassikaaslased võivad seda ebaõiglaseks pidada, et koolis pandi joonistusklassi stendile välja nende pilte, aga nüüd tehakse näitus hoopis minu omadest. Aga nad võisid seda ka loomulikuks pidada. Toimus parajasti pidu. Võtsin oma sahtlist välja mandariinikoored ja panin need taldrikule. Tõnu tuli juurde ja sõi neid. Ütlesin, et need on minu mandariinikoored, Tõnu on enda omi juba süia saanud. Mõtlesin, et nüüd võib öelda, et enne söödi Suure Peetri leivakott tühjaks ja nüüd hakatakse Väikse Peetri oma jagama. Seega vastupidises järjekorras muinasjutule. Aga edasi mõtlesin, et ei tea, kumb meist ikkagi Suur Peeter on. Tõnu on küll pikem, aga mina olen vanem. Nägin nüüd, et laual on lisaks minu mandariinikoortele ka ühis mandariinikoorte taldrik.