Õunad

Istusin tunnis. Minu pinginaaber oli Helina. Ta laulis. Laulu sõnad olid umbes sellised, et ma võin teda ära tüüdata. Lahendati matemaatikaülesannet. Õpetaja sai vastuseks 11. See tähendas, et imiku sündimiseks on vaja 11 meetrist haava. Õpetaja hinnangul oli seda väga palju. Aga mina märkasin, et õpetaja saadud vastus tuleb veel kolmega jagada. Ingrid sai sama vastuse mis mina, aga Sander hoopis midagi muud.

Keegi oli tagaselja pannud viite minu blogile tutvumiskuulutusse. Mina juhuslike inimestega tutvuda ei tahtnud. Lootsin, et nad blogi lugedes saavad aru, et kuulutust pole pannud mina. Aga nad hakkasid mulle juba kirju saatma. Ma ei viitsinud neile isegi vastata, et selgitada, milles asi on.

Olin Paides. Siiri oli saanud uue raadio, sest vana olevat rikki läinud. Mina arvasin, et vanast oleks veel hääle kätte saanud, kui seda kruttinud oleks. Uus raadio näitas ka pilti. Kuulasin muusikat, hoides pead kahe kõlari vahel. Ütlesin, et stereoheli teeb muusika palju paremaks. Tegelikult see väga hea muusika ikkagi ei olnud. Klaus meenutas, et kui ma eelmine kord Paidest Tartusse sõitsin, olid Tallinnas ja Riias tuul ja tulekahju. Ma ei saanud aru, kas Klaus räägib sellest tulekahjust, millest ma juba tean või veel mõnest. Mul oli käes õun. Mõtlesin selle Helinale saata. Aga edasi mõtlesin, et võibolla ta puruussitanud õuna ei taha. Seetõttu hakkasin seda ise sööma. Oli veel märts, aga puudel olid juba suured lehed ja õunad küljes. Nii võis aastas saada kaks saaki. Aga võibolla oleks teise saagi juba külm ära võtnud. Ma ei teadnud, kas okste küljes on päriselt õunad, või on see ainult minu kujutlus.