Veel üks kindlus

Olime suure kivikindluse juures. Sinna sisse pääsemiseks tuli mööda seina üles ronida ja läbi avause pugeda. Neid oli üle ühe. Välja saamiseks tuli alla hüpata. Mees, kellega ma koos väljuma hakkasin, kukkus põlvili kivile. Ta vabandas ennast välja sellega, et iga kord on pidanud erinevalt väljuma, aga nüüd öeldi, et väljuda sama moodi nagu alati, mistõttu ta enam ei teadnud, kuidas seda teha. Kukkumise tagajärjel jäi ta kogu eluks lombakaks. Lombakana hakkas ta teistest palju kiiremini kõndima. Kommenteeriti, et jalgratas pidi ka algselt selliseks arenema, et pedaalide sõtkumise asemel hakatakse jalgadega maapinnalt hoogu tõukama, millega jalgratas oleks muutunud mootorratta sarnaseks. Aga see keelati ära, sest niimoodi oleks kiirus liiga suureks läinud.

Lugesin entsüklopeediat. Leidsin, et see on mulle sobiv raamat. Seal oli ära toodud Juhan Viidingu luuletus, milles oli juttu kindlat sorti pika võõrapärase nimega küpsise purust. Küsisin emalt ja Klausilt, kas neil on see luuletus peas. Ütlesin, et Viiding on sinna igasugu entsüklopeediast välja otsitud andmeid pannud. Siis tuli mulle meelde, et see ongi entsüklopeedia. Paide vanaema ütles, et meil on aken toppimata. Vastasin, et me sel talvel ei toppinudki aknaid, sest on kõvemini kütma hakatud. Vanaema hakkas nüüd ise aknapragu toppima, kuigi talv oli juba lõppemas. Ma polnud veel päris ärganud. Mu silmad olid kinni ja ma ei mäletanud, kus ma magan. Pille ütles oma üliõpilastele, et ta tahab, et nad koostaksid õppekava kohe. Keegi hakkas pilli mängima, mina laulsin võiduka ja naljatleva häälega üksikuid silpe. Mulle tuli laulutuju arvatavasti eelmise päeva väikse pillimängu tõttu. Arvasin, et ärkvelolijad tõenäoliselt kuulevad mu laulu. Aga nad said seda kuulda vaid katkendlikult, sest iga noodi juures ma häält ei teinud, kuid pillimäng kindlasti unenäost välja ei kostnud.